esmaspäev, 16. aprill 2018

Jaansoni rada 94.päev


 Tulime just rajalt. Esimest korda sellel aastal käisin rajal t-särgi väel, sest nii palav oli. Olgugi, et algul panin ka pusa selga.

 Täna hakati rada üles freesima, olime tunnistajad. Jah, veidi nad freesisid ka juba sügisel aga täna jõudsid nad freesimisega peaaegu sinise katusega sotsiaalmaja juurde. Nii olime sunnitud vahepeal kõndima mööda jõe äärt. Aga samas on rõõm teada, et rekonstrueerimistööd kulgevad edasi. Juunis peaks ju rada rekonstrueeritud saama, kuid ma ei taha hästi uskuda...Aga siiski.

 Täna läbisime 8 km. Üle pika aja tunnen ennast väsinuna, aga tean ka miks-jalanõud olid valed. Roosades retuusides rajale minnes oli ju vaja kohe ka roosad, Portost ostetud tennised jalga panna, aga need ei ole siiski sobivad jalanõud kepikõndimiseks, ei anna õhku läbi, koju jõudes jalad lausa lirtsusid tennistes ning lisaks tunnen et jalad on põrutada saanud. Aga kohe kulgeme pessu ja siis ma tinktuuritan neid. Ahjaa, magnesiumi tarbin ma ka. Eks näha kuidas homme on olukord, kui hüppeliigesed on ikka kanged ja valutavad siis tuleb rajavaba päev teha.

 Germo pidas ka vapralt vastu, viskas seljakoti seljast ja kadus juba õue.

 Ma pean ikka vanade tossudega rada mõõtma, sest need on nii jala järgi ja päris jalast need mul ju ära ei kao.

 Päikest saime ka peale, oleme mõlemad veidike roosad, kuigi Germo läheb ikka pruuniks ka, mina ei. Olgugi, et Portugali päike andis mulle pisut pruunika jume ja see on siiani peal.

 Aa, mis seal ikka, olge mõnusad!

Fotod:
raja freesimine käib...
linnukesed kalda pääl...
selline asjandus...
2 km läbitud...
on roosa....
3 km läbitud...
Germo ja puu...
4 km läbitud...

16. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 15. aprill 2018

Jaansoni rada 93. päev


  Tulime just rajalt. Tundsin õhtul, et pean minema. Vahepeal sai poolteist tundi iluund tehtud, sest möödunud öö jäi lühikeseks ja õhtuks oli ju vaja ennast ära väsitada. Mugavam ka, üks pesemine enne voodisse minemist.

 Minul jäi küll eilne päev rajal käimata, sest mul oli erinevaid asjatoimetamisi, aga Germo käis, koos Maarjaga käisid nad kogu 9,3 km-se ringi ära. Väga tublid!

 Igal inimesel on häid ja halvemaid päevi ja kui enamus päevast on negatiivne siis tasub ennast positiivselt laadida, et negatiivne energia sinus võimust ei võta. Me kõik saame seda teha oma tervise huvides täiesti tasuta, kas siis visata mured tulle, uputada vette või matta maha jne...Minu käest on palju küsitud et kuidas ma jaksan olla pidevalt positiivne. Aga ma lihtsalt ei võta negatiivset energiat omaks, kuigi seda on meie ümber väga palju. Üks võimalus selleks on ka mure paberile panemine, endast välja kirjutamine.
  Jah, mind tegelikult paneb imestama kuidas osad inimesed saavad nii negatiivsed olla. Ja tegelikult just siis kui inimesel on ülekaalus negatiivne energia ta haigestubki, näiteks depressiooni. Minu lähedaste inimeste hulgas on ka depressiivseid inimesi, kuid mina ise pole seda ränka haigust põdenud, sest ma ei lase seda lihtsalt ligi. Minu energiad on paigas. Tee ka sina endaga tööd, et depressioon ei neelaks sind alla. Ise saame oma tervist hoida, igas mõttes. Miks ma sellest siin blogis kirjutan? Aga sellepärast, et lisaks kepikõndimisele, istusime Germoga pikalt jõe ääres, nautisime seda vaadet kuidas peegelsile jõgi sillerdas, päike loojus ja vasakkaldal süttisid raja äärsed tuled. Mina viskasin mured ja negatiivsused jõkke, uputasin ära ja tunnen ennast hetkel nii õnnelikult, et läheks või lõhki. Olgu, olgu, päris nii mitte, aga väga hea on olla.

 Kerge väsimus on peal, sest õhtul läks nii soojaks ja mina pakkisun ennast soojadesse riietesse ja rajalt jõudes olin üleni higine. Nii olengi praegu näost punane (päike on ka oma töö teinud) silmalaud paistes (kitkusin kulmusid ja nüüd olen paar päeva paistes silmadega). Aga ma ei kurda, sest olen õnnelik, olen õnnelik inimene, vaatamata sellele, et negatiivsus on ka minu ümber. Tahaks nii aidata inimesi, aga kui nad ei lase ja näevad maailma vaid tumedates toonides siis olen ka mina võimetu.

 Oma elu tuleb elada, mitte teiste oma, ega lugeda päevast päeva negatiivseid sõnumeid ja jagada neid ka oma fb ajajoonel, sest ajajoon on su isiklik ja nii sa tood negatiivsuse oma ellu. Kallistamine on ka positiivne energia, kallistage, inimesed!

 Nüüd aga rajast ikka ka, või rajal käimisest. Läbisime vaid 6 km, sest tunne ei lubanud pikemat teekonda ette võtta. Oma (enese)tunnet tuleb usaldada. Kas lähme ka homme rajale? Ma ei tea. Kui tunne tuleb siis kindlasti lähme. Ma ei plaani pikalt ette, ei suru vägisi rajal käimist peale, vastupidi- ma ootan ja naudin kepikõndimist, sest see on üks suur tegevus mis lisab positiivset energiat. Ausõna. Spekuleerides ....loetud päevade pärast saab 100 korda rajal käidud ja 30 kg kaotatud, seega....Numbrid kõnelevad ise.

 Ahjaa, täna sai torti söödud, tailiha ja sinki söödud, õhtuks oli magu raske aga nüüd enam ei. Kulutasin selle raskuse rajal ära. Vot nii!

Mina armastan teid ka!

Fotosüüdistused:
mööda Vana-Rääma tänavat rajale minek...Germo
kas ka tema viskab muresid jõkke?
1 km läbitud...
2 km läbitud...
minu armaskallis Päikesepoiss
ma ausõna ei nuta, aga vist on iga juuksekarva otsas ka higitilk...
3 km läbitud...
püüdsin jäädvustada auravat jõge...aga vist ei õnnestunud. natuke...
vasakkaldal süttisid aerukujulised lambid...kell 20.42


15. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma

reede, 13. aprill 2018

Jaansoni rada 92. päev


  Neljakesi rajal!

  Õigupoolest läksime hommikul kolmekesi rajale, aga kusagil seal neljandal kilomeetril ma ütlesin, et ma söön oma olematu mütsi ära, kui see kes meile vastu tuleb, pole Reena! Müts jäi muidugi söömata, aga mul oli tuline õigus, meie kallis Reena jalutaski meile vastu, juhuuu!

 Reena fenomeni ma lahti kirjutama ei hakka, kes nägi teda televusseris-see nägi. Igal juhul on Reena meile kõikidele tubli eeskuju, kuna ta on liikudes kaotanud juba 90 kg! Jah, see polnud trükiviga, Reena on 90 kg kergem! Ja ta näeb väga armas ja hea välja. Nüüd on ka minul lootust, et mu rippuv nahk taastub kunagi, kuna Reena käevarred on nii peenikesed, et lausa kadedaks teeb. Ja mitte ainult käevarred!

 Loomulikult selfitasime ka ning siis meie Germo ja Maarjaga tuhisesime edasi ning tagasiteel leidsime kauni Reena- nagu näkineiu, jõekaldalt istumas ja siis jätkus juba juttu veel kauemaks kui kauaks! Oli üks imeline päev see 13 ja reede! Aitäh, kallikesed!

 No ei saa mainimata jätta ka Avet, aga unustasin selfi tegemata, anna palun andeks, kui võid? Avet oli ka üliarmas näha ja Germo lausa nõudis et Ave veaks ennast roolitagant välja, kallida oli vaja ju. Teinekord terrassitame!

  Täna läbisime 8 km. Väga mõnus ilm oli ju. Aga ma olin sunnitud siiski armsa Maarika salli kaela panema, sest hommikul oli liiv kaelas, ilmselt eilsest tuulest, aga õnneks pole radikuliiti jäänud, ehk siis tõmbetuul on negatiivne energia ning eriti kevadine tuul, sestap peab ikka salli kandma. Vähemalt mina pean, sest radikuliit on kerge tekkima.

 Olen terve päeva nagu duracelli jänes olnud ja taas jõudsin netti alles nüüd. Varsti saab kiirem aeg mööda, siis ehk liigun siin rohkem. Lihtsalt praegu on isiklikke asjatoimetamisi rohkem aga nendest ma siiski ei blogi, sest kõik pole avalikustamiseks.

 Meie oleme ülirõõmsad ja õnnelikud, olge teie ka!

Fotosüüdistused rajalt:
abivahendid stardivalmis!
asume teele...
Maarja ja Germo
ilus...
1 km läbitud...
2 km läbitud...
kolmikpuuga...
Maarja kolmikpuuga...
Germo kolmikpuuga...
3 km läbitud...
minu esimene katse teha meist neljast selfi :D
Germo, Reena, Maarja...
4 km läbitud...
imekaunis näkineid Reena 


13. (reede) aprill. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 12. aprill 2018

Kaheksandad laulusõnad Marcole...

foto: Marco Tasane
  Napsasin Marco ajajoonelt selle foto, sest see on minu meelest ülivinge foto!

 Esmaspäeval, 9. aprillil valmis Marco Tasasel taas uus laul "New York" mille videos on ka klippe just New Yorgist, kus Marco hiljuti reisil käis. Need on kaheksandad laulusõnad, mille olen talle kirjutanud.

 Nagu ma MuusikaPlaneedile mõne päeva eest mainisin, meeldib mul teha Marcoga koostööd ja jätkan seda alati, sest mulle meeldivad inimesed kes julgevad erineda, olla need kes nad on. Pisut vürtsi kulub alati halli argipäeva ja seda Marco pakub. Ja Marco reeglina annab mulle teema ette, millest sõnu vorpida, just nii meie koostöö käibki.

Laulusõnad:

Te annetage mulle palun raha
nii suurt mis reisikirge rahuldaks
Ma tahan lennata maailma taha
ja viibida seal päeva või siis kaks

Ref:,: New Youk, New York
su tulevalgus
On minu unistus
mu õnne algus :,:

Ma eile saatsin Sõõrumaale meili
kuid ta ei suvatsenud vastata
Ehk Kallas annetab ka pappi veidi
ehk ometi saab tema aidata!

Ref:
Ma tahan minna shoppama New Yorki
ma tahan minna mängupõrgusse
New Yorgis seal on träni mitut sorti
see linn ei maga, pürgib kõrgusse


Ref: ...

MuusikaPlaneedi artiklit saate lugeda SIIT!

Õhtulehe artiklit saate lugeda SIIT!

PUBLIKU artiklit saate lugeda SIIT!
 
Ja YouTubest saate kuulata SIIT!

  Üks New Yorgi vaatega foto ka veel Marco ajajoonelt:

Marco New Yorgis



12. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 91. päev

finišis
  Täna hommikul jõudsime rajale. Tulebki hommikuti käima hakata, muidu ei jõuagi. Ma tean, et see pole mingi vabandus, aga paraku nii on. Kevad on ja külalisi käib palju ja meie rajal käik kannatab selle all. Jah, see pole võibolla mingi vabandus, aga kirjutan nii nagu tunnen. Hakkan nüüd alati peale hommikukohvi joomist rajal käima, sestap pole mõte enne lõunat meid otsida. Ja tegelikult olin ennast täna hommikuks üle maganud, sest eile lausa kukkusin voodisse ja tegin rekordmagamise, üle 10 lausa kestis mu uni. Ausalt öeldes ei teagi millal nii pikalt järjest magasin. Ju siis oli vaja, sest viimasel ajal on olnud palju sahmimist ja netti jõuan ka alles õhtuti. Kuna praegu ma ka ei kirjuta ja loen vähem, kuna mul tekkis vahepeal mingi vastik silmapõletik ühte silma, siis on ka see üks põhjustest miks naudin muid tegevusi.

 Läbisime täna 7,7 km. Just sellist numbrit näitas pedomeeter. Ja esmakordselt sellel aastal käisin poolpükstes rajal, ilm lubas. Pealegi on kõik püksid nii suureks jäänud, aga oma vana Grumpy fliisi saan ikka kanda, kuigi see on ka juba nagu kleit seljas.

 Kohe näha, et kevad on Pärnusse jõudnud, sest väga palju rahvast oli rajal tervisesporti harrastamas, pluss veel kooliõpilased keka tundi tegemas. Ei jäänudki muud üle kui tuli hanereas liigelda, Germo minu seljataga, sest rada on kitsas. Ja rekonstrueerimistööd millegipärast seisavad, kuigi seal on kirjas et juunis peaks valmis saama. Oli rulatajaid, rulluisutajaid, jooksjad, kiirkõndijaid, jalutajaid, kepikõndijaid jne...

 Nagu alati, nii ka täna nautisime me kepikõndi, et mõni teisiti ei arvaks. Kui ma kepikõndimist ei naudiks, siis ma ju ei harrastaks ka seda, aga juba läheb teine aasta ja loobumisplaane mul ei ole. Iga korraga on üha kergem astuda ja väsimust üldse enam ei tunne. Täna käärisin lausa käised üles ja sain kerge kevadpäikese jume ka peale, roosaka.

 Aga eks fotod kõnelevad enda eest.
töö kahjuks seisab...
1 km läbitud...
2 km läbitud...
sealt paistab meie kunagine kodu Väike-Jõe tn...
Germo ja puu
Pärnu jõgi...
3 km läbitud...
teisigi tervisesportijaid....
vaade üle jõe.-...
puhkepaus tagasiteell...
väike selfi nagu ikka...
teisigi sportijaid...

Tulge rajale!

12. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 10. aprill 2018

Vaid kolmest mõttelisest ristist piisab



  Vaid kolmest mõttelisest ristist piisab!

  „Oota nüüd, oota! Miks sa küll alati nii kannatamatu oled?! Neljakümneaastane naine võiks ikka enne mõelda, kui pea ees tulle hüppama hakkab!“ noomis viiekümnekuueaastane Maire oma tütart Miat. Tõsi küll, ise oli ta nooruses samasugune, või veel kärsitum olnud, pole siis ime, et ka tema nii noorelt emaks sai.
  Juba neljateistaastasena oli Mia emale kurtnud, et tal on hirm, äkki ta ei saagi emaks. Seda ta üle ei elaks! Selle hirmu oli talle sisestanud üks tüütu mustlaseit, kes suvise Pärnu tänaval ennustas, et Mia peab oma lapse sünnitama varases nooruses, kui ta tahab emaks saada. Sellest hetkest hakkas hirm keskooliõpilasest tüdrukus, kes oli puhtalt viieline, aktiivset elu elama, kuni ka Mia kuueteistaastasena emaks sai.
  „Ajalugu kordub!“ nentis ema Maire ega mõistnud tütart hukka, kuigi kahjuks Mia koolitee lõppeski pärast sünnitust. Vähe kestnud abielu endast poole vanema mehega jooksis ka paari aasta pärast karile ning vajutas noorele emale pitsati hinge ning Miast sai aktiivne AA liige, kuid tema tütre kasvatusõigus langes siiski ema Maire õlgadele.
  Mia tütar Mariell kasvaski vanaema Maire seltsis üles, sest Mia langes pärast viinakuradi seljatamist raskesse depressiooni ning temast ei olnud isegi parema tahtmise juures oma lapsele kasvatajat ega ema.
Nüüd veetis neljakümneaastane naine tunde peegli ees, sest ees ootas pimekohting. Maire oli oma tütre kärsituse pärast tõsiselt mures. Küll ei meeldinud Miale oma longu vajunud rinnad, küll nägi ta inetuid kanavarbaid oma silme all, küll oli käenahk liiga kuiv. Mia pidas ennast inetuks pardipojaks, kuigi oma kena välimuse juures oleks ta enamustele modellile teinud silmad ette. Peene piha ja suurte ilmekate silmadega nägi nääpsuke Mia välja nagu kahekümneaastane. Aga paraku depressiivne inimene ei ole kunagi endaga rahul ning näeb kolli seal kus seda pole iial olnudki. Haigus ei küsi vanust ega sugu, see lihtsalt tuleb ja paraku on depressioon üks selle sajandi raskemaid ja peaaegu ravitavamid haigusi. Kuid elu läheb ka seda haigust põdedes edasi, või siis mitte. Mia elu läks, kuni...
  Mia oli kogu elu unistanud ka teisest lapsest, aga juba kolmekümneaastasena, kui tema raviarst oli, pärast korduvaid katseklaasiviljastumisi tunnistanud patsient Miale, et noore naise keha on nagu elatanud memmel, väsinud ja oma elu ära elanud, loobus Mia ennast ravimast, sest pidev munajuhade ummistus, mille pärast ta haigauksi kulutas, väsitas naist nii palju, et ta oleks peaaegu enesetapuga hakkama saanud, kui poleks Maire oma tütre elu päästnud.
  Tõsi küll, Maire pakkus tütrele isegi surrogaatemadust, aga Mia mattis selle mõtte juba eos maha, sest tema tahtis OMA last ning süüdistas endiselt oma lihast ema oma lapse röövis, nägemata ega tunnistamata viga endas.
  Mõne kuu möödudes ei suutnud arstid päästa neljakümneaastase Mia elu, kes lahkus siit ilmast emakavälise raseduse tõttu.
  „Ma oleksin pidanud sulle ammu rääkima, et mustlasi tasub kuulata, sest nad näevad tulevikku! Aga kui sa mustlasega suheldes ei märka enda ja tema vahele teha kolme mõttelist risti, siis võib su saatus karm tulla!“ tihkus Maire oma tütre Mia haual, kuid õpetussõnade lausumiseks oli juba liiga hilja.


10.04.2018.a.
Vana-Rääma