Vaid kolmest mõttelisest ristist
piisab!
„Oota nüüd, oota! Miks sa küll
alati nii kannatamatu oled?! Neljakümneaastane naine võiks ikka
enne mõelda, kui pea ees tulle hüppama hakkab!“ noomis
viiekümnekuueaastane Maire oma tütart Miat. Tõsi küll, ise oli ta
nooruses samasugune, või veel kärsitum olnud, pole siis ime, et ka
tema nii noorelt emaks sai.
Juba neljateistaastasena oli Mia
emale kurtnud, et tal on hirm, äkki ta ei saagi emaks. Seda ta üle
ei elaks! Selle hirmu oli talle sisestanud üks tüütu mustlaseit,
kes suvise Pärnu tänaval ennustas, et Mia peab oma lapse sünnitama
varases nooruses, kui ta tahab emaks saada. Sellest hetkest hakkas
hirm keskooliõpilasest tüdrukus, kes oli puhtalt viieline,
aktiivset elu elama, kuni ka Mia kuueteistaastasena emaks sai.
„Ajalugu kordub!“ nentis ema
Maire ega mõistnud tütart hukka, kuigi kahjuks Mia koolitee
lõppeski pärast sünnitust. Vähe kestnud abielu endast poole
vanema mehega jooksis ka paari aasta pärast karile ning vajutas
noorele emale pitsati hinge ning Miast sai aktiivne AA liige, kuid
tema tütre kasvatusõigus langes siiski ema Maire õlgadele.
Mia tütar Mariell kasvaski vanaema
Maire seltsis üles, sest Mia langes pärast viinakuradi seljatamist
raskesse depressiooni ning temast ei olnud isegi parema tahtmise
juures oma lapsele kasvatajat ega ema.
Nüüd veetis neljakümneaastane
naine tunde peegli ees, sest ees ootas pimekohting. Maire oli oma
tütre kärsituse pärast tõsiselt mures. Küll ei meeldinud Miale
oma longu vajunud rinnad, küll nägi ta inetuid kanavarbaid oma
silme all, küll oli käenahk liiga kuiv. Mia pidas ennast inetuks
pardipojaks, kuigi oma kena välimuse juures oleks ta enamustele
modellile teinud silmad ette. Peene piha ja suurte ilmekate silmadega
nägi nääpsuke Mia välja nagu kahekümneaastane. Aga paraku
depressiivne inimene ei ole kunagi endaga rahul ning näeb kolli seal
kus seda pole iial olnudki. Haigus ei küsi vanust ega sugu, see
lihtsalt tuleb ja paraku on depressioon üks selle sajandi raskemaid
ja peaaegu ravitavamid haigusi. Kuid elu läheb ka seda haigust
põdedes edasi, või siis mitte. Mia elu läks, kuni...
Mia oli kogu elu unistanud ka teisest
lapsest, aga juba kolmekümneaastasena, kui tema raviarst oli, pärast
korduvaid katseklaasiviljastumisi tunnistanud patsient Miale, et
noore naise keha on nagu elatanud memmel, väsinud ja oma elu ära
elanud, loobus Mia ennast ravimast, sest pidev munajuhade ummistus,
mille pärast ta haigauksi kulutas, väsitas naist nii palju, et ta
oleks peaaegu enesetapuga hakkama saanud, kui poleks Maire oma tütre
elu päästnud.
Tõsi küll, Maire pakkus tütrele
isegi surrogaatemadust, aga Mia mattis selle mõtte juba eos maha,
sest tema tahtis OMA last ning süüdistas endiselt oma lihast ema
oma lapse röövis, nägemata ega tunnistamata viga endas.
Mõne kuu möödudes ei suutnud
arstid päästa neljakümneaastase Mia elu, kes lahkus siit ilmast
emakavälise raseduse tõttu.
„Ma oleksin pidanud sulle ammu
rääkima, et mustlasi tasub kuulata, sest nad näevad tulevikku! Aga
kui sa mustlasega suheldes ei märka enda ja tema vahele teha kolme
mõttelist risti, siis võib su saatus karm tulla!“ tihkus Maire
oma tütre Mia haual, kuid õpetussõnade lausumiseks oli juba liiga
hilja.
10.04.2018.a.
Vana-Rääma
