ELU PÄRAST ELU 3. (20.pt)

20. peatükk

  Pärast paaritunnist sõitu jõudsid Lembit ja Mathilde Tallinna lennujaama. Ilm oli suhteliselt tuuline ja varahommik lennujaamas oli kuidagi morn ja kõle, olgugi, et inimesed silblisid ringi nagu usinad mesilased. Lembitule tundus nagu hakkaks iga hetk lund sadama, sest karge õhk nõelus ta nägu, kui ta õe käsipagasist auto pagasnikust välja võttis.

  „Sina võid ära minna. Ärs sa ometi ootama jää. Küll mina ise hakkam saan! Ega ma mingi väeti imik ei ole!“ saatis õde venda koduteele.

  „Ega mul see tuli nüüd nii takus ka ei ole, et kõrvetama hakkaks. Aitan sind kenasti minema saata ja mul aega küll kojusõiduga. Ja kes mind ikka seal ootab. Tühi ja kõle maja ning neli seina, ei muud!“

  „Tohohh, egas ma siis maja päris tühjaks ka ei tarinud, kõik eluks vajalik jäi ju alles!“ oli õde jahmunud.

  „No seda küll. Ah, mis me siin ikka vaidleme, lähme sisse sooja, külm tahab ära võtta!“tegi vend õele ettepaneku.

  „Mille ta sult ikka ära võtab? Kardad, ei Reilile ei jätku, jah?“ muheles õnnelik Mathilde.

  „Jah, Seda ma just mõtlesingi.“ oli vend päri.

  „Kuule, mine nüüd! Muidu veel mõni noormees vaatab kes see vana ätt mind saadab!“ oli memm endast heal arvamusel.

  „Olgu, olgu, lähen, lähen!“ kallistas vend oma õde, soovis head lendu, läks, istus autosse ja pani tümaka põhja. Vana mees armastab üle kõige hard rock bändi AC/DC-d kuulata, eriti autos. Pealegi oli teda nooruses kutsutud Dave Evandsiks, AC/ DC laulja järgi, sest Lembit olevat temaga äravahetamiseni sarnane olnud, mustade pikkade ja kahuste juukstega musklimees. Aga ennist ta ei saanud kuulata, sest õde ütles, et seda vaibakloppimist kuulates hakkavad tal kõrvad virtsavett jooksma. No kujatad sa ette milline virtsa hais autos oleks olnud? Lembit säästis mõlemat reisijat sellest, aga nüüd oli tal vaba voli. Ta oli nagu vaba mees, vabal maal. Vaba õe tujudest ja käskudest. Lembit sõitis kodupoole ja unistas kuidas ta Reili oma koju viib ja teda Mathilde hiigelsuures ja pehmes voodis võtab. Märkamatult läks sõidukiirus nii kiireks, et ta ei saanud arugi kui sõitis juba 120 km tunnis. Vot nii võib mehele vanadusetunne mõjuda! Ja naised, naised, naised!

  „Ohh, varsti ma jõuan paradiisi, ei mingit tagasiteed! Jätan oma mineviku, mis mind üha enam painama hakanud on, kus see ja teine, ning kaon! Minu elu alles algab!“ oli Mathilde paadunud optimist.

  „Tere, mu maailma kenan daam!“ ulatas Lembit roosibuketi kollaste roosidega oma südamedaamile, ise muheledes ja silma tehes.

  „Sohh!? Mille puhul siis?“ ehmatas naine.

  „Eks ikka selle puhul, et sa olemas oled ja saatus sind taas minu teele juhatas!“ säras mees nagu ehtes jõulupuu.

  „Ohhoo, ma ei teadnudki, et selline romantik sinus peidus on! Lembit, sa üllatad mind iga päevaga üha enam! Millega ma selle kõik välja küll teeninud olen?“ tahtis Reili meelitusi kuulda ja sai ka.

  „Naised kipuvad Eesti mehi matsideks ja romantikavaeseteks pidama, aga oma vingumistega nad just tõrjuvad neid. Milline mees ikka tahab naisele lilli tuua, kui saab kogu aeg sõnadega peksa. Küll ei sobi üks ja küll ei sobi teine, kolmandast rääkimata. Tegelikult on Eesti mehe tugeva koore all peidus hiigelsuur romantikalaegas, mida ta vahel ka poikvel hoiab, ja seda teeb ta teatud inimeste tarvis. Alati, kui ma sind näen, hakkab minus miski avanema, lisaks sellele, et veri tõuseb teatud kohtadesse. Ütle naine, mis võime sul minu üle küll on? Sa oled maailma ilusam, ahvatlevam , targem ja seksikaim naine! Minu armas Reili!“ lausa ülistas mees teda.

  „Mis kell sa vabaned?“ uuris Lembit.

  „Umbes pooleteist tunni pärast. Kas sul on mingid salakavalad plaanid minu suhtes?“ tahtis Reili teada.

  „Kas sa arvad, et ma räägiks praegu nendest? Eksid, mu arm, eksid!“ kavaldas mees naise üle.

  „Oh sind, kavalpead!“ muigas Reili.

  „Ma tulen siis pooleteist tunni pärast sulle järgi. Diil?“

  „Diil!“ muigas naine.

  Lembit sõitis koju ja hakkas ettevalmistusi tegema. Tema kokakunst ei olnud just kõige parem, aga selle mure lahendas market, kus kohast saab tänapäeval valmistoitu osta. Lembit ostis grillkana, pistis pooleldi täis õllepudeli kana sisse ning pistis ahju, et enne Railile järgi sõitmist ahi tööle panna, nagu oleks selle ise küpsetanud. Õnneks oli Mathilde keller head ja paremat täis, sealt tõi mees soolaseened, pani need kupatama, et nii soolased ei oleks. Segas kokku sibula, seene ja hapukooresalati. Ja kartulate koorimine ning keetmine ei käinud Lembitul üle jõu. Nii see poolteist tundi mööduski.

  „Mathilde, aee, Mathilde! Ava uks, mina olen, postiljon!“ käis postikana ümber maja, nähes, et praeahi töötab, kartulad keevad, aga keegi ei kuule teda.

  „Oh heldeke, loodan, et Mathildega ei ole midagi juhtunud! Viimase visiidi ajal nägi ta väga halb välja. Kõige imelikum on veel see, et telefon üldse ei kutsu. Peaks ju ütlema vähemalt kui on levist väljas või välja lülitatud, aga vaikib täielikult. Nüüd jääb mul küll süda valutama, äkki on memme elu ohus ja just mina olen see kes teda veel päästa saaks? Kus see Lembit jälle on? Mul pole ta telefoninumbrit ka kahjuks..“ oli naine püsti hädas, kuid ta oli sunnitud lahkuma, sest tööpõld ootas.

  Teepeal tundis ta ära Lembitu auto, postiljon andis signaali ja peatas selle.

  „No, mis sinuga juhtus?“ ehmatas Lembit.

  „Tead, Mathildega on midagi lahti. Ta telefon ei vasta, lõhkusin uste ja akende taga, kui ei mingit liikumist majas. Ma kardan, et ta tervisega on tõsised lood!“ vadistas postiljon ühe hingetõmbega.

  „Mathildega on kõik hästi, ära muretse. Ma jõuan kohe koju ja vaatan mis seal sünnib.“ jäi Lembit kidakeelseks ja pani autol hääled sisse tagasi.

  Postiljon seisis tükk aega tee pervel, sest ta ei teadnud mida teha. Hirm oli teda segadusse ajanud. Kuid ta oli sunnitud liikuma, muidu oleks ta enda töökoha ohtu seadnud.

  „Ohoo millised hõrgud lõhnad siit vastu tulevad! Õde on sul ikka hea kokk küll!“ kiitis Reili, kui ta juba vöörusel olles toidulõhnasid tundis.

  „Reili, mina korraldasin sulle ikka selle piduliku pärastlõuna, mitte Mathilde!“ oli mees isegi natuke pettunud, et naise kiitust ei saanud. Aga kus oleks võinud naine arvata, et mees selle taga seisab?

  „Kus Mathilde ise on? Mõne sõnranna juures? Kas tal on juba niipalju parem, et suudab ise pikki maid läbida?“ muretses meedik.

  Lembit pani oma karused käed ümber Reili õlgade ja suudles teda kaelale.

  „Lemps, lõpeta!“ oli Reili pisut tõre.

  „Ma pole veel alustanudki!“ teatas mees.

  „Aga võta istet, praad peaks valmis oleme, serveerin kohe.“ juhatas ta naise pehmele sohvale istuma.

Reili istuski ja jäi huviga ootama mis edasi toimuma hakkab.

  Lembit võttis kana ahjust välja, kuid see oli veidi üleküpsenud, aga nägi ahvatlev välja. Ja kartulad olid ka kenasti keenuks saanud. Mees kurnas need ära, ehkki tal oli sellega tükk tegu, aur tahtis vägisi käed ära kõrvetada. Siis tõi ta külmkapist seenesalati ning külma shampuse. Reili oli vaimustuses sellise vastuvõtu eest.

  „Lembit, kas ma saan sulle kuidagi abiks olla?“ pakkus naine.

  „Ei, ei! Sina oled täna minu kuninganna ja mina teenindan sind. Soovida võid kõike!“ tegi mees naisele silma.

  „Kavalpea! Meelitaja!“ naeris naine.

  „Kui oled sina mängus, siis teen mida iganes. Tead, ma vist armastaks su vigu ka, kuigi ma pole kindel kas sul neid üldse on. Kui inimene teist inimest armastab siis ta reeglina ei näe armastatu vigu, ja tihtilugu enda omi ka. Aga minul on hetkel selline tunne, et kui sa isegi saadaks mingi hullu asja korda, mis oleks lausa julm, siis ma ikka kiidaks su teguviisi heaks, sest ma jumaldan sind, mu kallis!“ muutus mees nii avameelseks, et Reili läks lausa näost punaseks. Just seda samat tunnet oli ta kogu elu Lembitu vastu tundnud ja talle tundus, et mees oleks justkui tema sõnad suust välja öelnud. Reili hakkas sellest hetkest uskuma, et tõeline armastus on ikkagi olemas. See on tunne mida ei saa sõnadesse panna, see on situatsioon kui sa iga kord armastatud nähes armud temasse enam ja enam, tahad teda kogu aeg näha, temaga koos olla ja oleksid nagu kinni liimitud tema külge, ei jagu õhku, kui ta juba paar tundi sinust eemal on viibinud. Naine unustas isegi, et nad võivad Lembituga sugulased olla, sest armastusetunne oli kõigist üle, see haaras ta üleni endasse ning reili sõi hiigelprae ära ning pärast lausa ägises. Ja shampus läks ka nii suurte sõümudega alla, nagu oleks mahla joonud. Naisel lihtsalt oli suur janu, nii toidu, joogi, kui Lembitu järgi. Ning kõik ta isud said järgemööda rahuldatud

  „Lembit, sa oled parim mis minuga elus juhtunud on!“ tunnistas naine hommikul, kui ta mehe kaisust kellatirina peale ärkas.

  „Tõesta seda?“ oli mees kaval, ning asi jätkus sealt kus vastu hommikut pooleli oli jäänud.  

7. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Armastus võidab kõik!

   ARMASTUS VÕIDAB KÕIK!

  „Oota, Rain, oota! Kuhu sa jooksed!? Me peame rääkima!“ hüüdis Evela üha kaugenevat meest, kes alatihti armastas oma murede eest põgeneda.

  Evela ja Raini kooselu oli kestnud ligemale aasta. Selle aja sees olid nad lausa kolmel korral kokku-lahku mängu mänginud. Nii kui mõni erimeelsus nende suhtesse mõra lõi, Rain põgenes, nagu põlvepikku poisike, kes memme põllesaba alla nutma ja pugema läks.

  Evela mõistis Raini, sest vanemad olid ta mehe titena, peale sündi hüljanud ja vanavanemate kasvatada jätnud. Ise reisisid mööda maailma ja laps pidi vaeste vanavanemate juures elama ja talus tööd rügama.

Tõsi küll, vanaisa hoidis poissi väga ja oli talle ka isa eest, aga vanaema seevastu oli nagu kuri nõid või vihkav kasuema, kes ei suutnud oma lapselast armastada. Ta ei sallinud üldse lapsi ning Raini ema oli ka, niiöelda, kogemata sündinud, sest abordi tegemiseks oli juba liiga hilja. Pole siis ime, et Raini emas oma ema geenid välja lõid ning ta saatust kordama kippus.

  „Millest meil rääkida on? Kõik on niigi selge, et sa tahad minust lahti saada!“ porises Rain.

„See on sinu arusaam. Kui mina tahaksin lahku minna, siis ma ju ei jookseks su sabas, vaid laseksin sul minna. Aga igal asjal on piir! Tulenüüd, räägime erimeelsused selgeks!“ nõudis Evela.

  Sellel korral Rain kuuletus, ta istus vana, kolletava vahtra alla pingile ning hakkas jalaga maha kukkunud värvilisi puulehti, mis sügise värvikirevaks muutnud olid, sorkima.

  „Ma saan aru, et sul on tööl pinged, palk väike ja sellepärast pole sul ka raha. Aga mina käin ju ka tööl, lepi sellega, et ma maksan ise vähemalt põhiüüri ja sina kommunikatsioonimaksed. Ma saan aru, sind on vanavanemad kasvatanud, väga tublid inimesed, kes oma lapselapsele õigeid kogemusi õpetavad. Aga minu palk on suurem ja sa ei pea rahade pärast üldse põdema. Lase ennast, või õigemini meid aidata!“ luges Evela moraali.

  „Kuidas ma siis sõpradele otsa vaatan, kui nad sellest teada saavad?. Ma vajun sellisel juhul häbi pärast maa alla.“muretses Rain.

  „Oota, kas sa elad minu või sõpradega koos? Kas sõbrad on sulle tähtsamad kui mina? Ja üleüldse, kus kohast nad teada saada võiksid, kui sa ise ei kurda?“ ei mõistnud Evela meest.

  „No tead ju isegi seda küla, kus ühes otsas peeretad ja teises otsas räägitakse, et lasid püksid täis.“puges mees vana tõe taha varju.

  „Ei ole ikka alati nii küll! See on siiski meie peresisene asi. Kui sa seal õllekas joogisena oma suud üleliia ei pruugiks, ei teaks keegi meie pereasjadest midagi. Pealegi võib mõni sulle head sõpra mängida, aga tagantselja naerab ja näitab näpuga. Ole ettevaatalik ja analüüsi keda pead oma sõpradeks ja keda mitte!“manitses Evela.

  „Mida sa sellega öelda tahad? Kas keegi on tulnud sulle midagi ütlema?“ jahmatas mees.

  „Kuule, mul on endal silmad ja kõrvad peas, kui sa juhtumisi pole näinud.Kus tegijaid-seal nägijaid!“ tegi Evela Rainile tagasi, vastates vanasõnaga.

  „Ah, ma ei viitsi vaielda! Pealegi on mul kiire, auto hakkab jõudma ja me peame puukoorma peale laadima.“ühmas Rain ja tormas saekaatrisse, kus teda töö ootas.

  Evela tahtis sellest külast minema saada. Ta soovis südamest, et Rain saaks tasuvama töökoha, nii tunneks ta ennast ka kasulikumana. Evela unistas pangalaenuga maja ostmisest, aga Rain oli sellele kategooriliselt vastu, väites, et tal on kodu olemas, kuid kahjuks ei teadnud mees tõde, et ta voodihaige memm, kes teda ei armastanud, suvatses talu üldse enda hooldajala pärandada.

  Rain jõudis koju alles hilisõhtul ning oli päris purjus.

  „Ohjah, ma tegin lõunasöögi valmis- meest ei kusagil, tegin õhtuoote valmis- meest ei kusagil! Räägi, mis sulle probleemi valmistab?“ oli Evela väga pettunud ja mures.

  „Evela, me lähme lahku. Nii on parem. Ma ei vääri sind!“ teatas Rain pehmel keelel.

  „Rain, kuidas sa saad meie eest otsustada? Kui selline asi peaks aset leidma, on see ikka kahe inimese vaheline otsus. Mida ma siis jälle valesti tegin, et sa üritad ka minu eest otsust langetada?“ oli naine solvunud, kuigi teadis, et purjus mehega maid ja ilmu jagada on nagu hane selga vesi. Aga purjus Rain vähemalt rääkis, julgustus oli ju sees.

  „Sina pole midagi valesti teinud. Pigem mina olen see patuoinas. Vaata kui saamatu ma olen, pole isegi põhikooli lõpetanud. Sina aga oled kõrgharitud daam. Me ei ole võrdsed.“ tundis mees ennast taas alaväärselt. See oli seitsme aasta eest. Lõppeks kandis Evela järjekindlus vilja. Mees lõpetas põhikooli viimase klassi, keskkooli ja ülikooli.

  Nüüd nad peavad oma puidfirmat ning kasvatavad kahte põngerjat ning on õnnelikus abielus.

Vaat mida tähendab see, kui naine on pere pea ja kael, ning tal on süda aige koha peal.

  Armastus võidab kõik!

7.01.2018.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (19.pt)

19. peatükk

  Max ärkas alles peale pärastlõunat. Läbi lahtise akna kostus autode mürinat ja üks tüütu orav silkas mööda aknalausa edasi-tagasi. Ilm oli sombune ja mahele tundis, et samasugune on ka tema. Hall ja abitu. Ta enesetunne oli väga räbal. Mees hakkas oma rahakotti ja dokumente otsima, kuid ei leidnud. Kassihastus tuli peale. Lisaks oli tal kohutav pohmell ning iga liigutus ajas öökima. Max püüdis meenutada mis eile juhtus ja kuidas ta koju sai, kuid pilt oli ikka täiega taskus, ta ei mäletanud mitte midagi. Sellest hetkest, kui Trevor ta üksinda ööpubisse jättis, kadus mehe mälu.

  Max ajas jalad alla, aga väga raske oli käia, sest kõik luud ja liigesed tegid valu. Lisaks nägi ta peeglist möödudes suurt muhku otsmikul. See andis märku, et mees oli kukkunud, kuid kuhu ja kuidas, selle kohapeal haigutas tühjus, nagu kogu ta hinges. Kuigi jalad ei tahtnud sõna kuulata ja kogu organism kõrbes, loivas ta kööki, haaras kükmkapist mullivee pudeli ja kulistas vett nii, et hing pidi kinni jääma.

  „Fakk, olen oma dokumendid ja rahakoti ka ära kaotanud! Minuga on lõpp!“ puhkes mees nutma.

  „Rahu, rahu, sõber!“ seisis Max ta seljataga, sõbrad dokumendid käes.

  „Oehh, ole sa tänatud, sõber!“ oli mees tõesti tänulik.

  „Trev, kas sa viitsiksid mulle poest õlut tuua? Ma kõrben lihtsalt ära! Kohutav janu on!“ kaebles Max.

  „Istu rahulikult maha, ma käin ruttu ära.“ ruttaski sõber poodi.

Õnneks olid korterikaaslased kõik tööl ja sõbrad said omakeskis päeva mööda saata. Oli ju Max õnneks võtnud endale paar vaba päeva, sest sõber oli tulemas ja ta tundis ette, et asi läheb korrast ära. Mõne minuti pärast oligi Trevor õlledega tagasi.

  „Aitäh, sõber, aitäh! Sa oled mu elupäästja!“ tänas Max.

  „Oma elu saame päästa ikka me ise, kui endast hoolime, kulla sõber!“ oli Trevor konkreetne.

Max vaatas sõpra kummastava pilguga, aimates, et trevor on midagi ta haigusest kuulnud, muidu poleks ta ju sellise iseloomuga moraali talle lugenud. Või siiski?

  „Mida sa sellega öelda tahad?“ vaatas punasilme mees oma sõpra nagu vaenlast.

  „Seda tahangi öelda, mid ütlesin! Sa ei hooli grammivõrdki oma tervisest, kaanid ennast umbjoobe ja ei tea pärast midagi! Tahad öelda, et mäletad kõike?“ noomis Trevor.

  „Eriline moraalijünger! Olen ju kodus ja terve, pole midagi hullu juhtunudki!“ tegi Max süütu näo.

  „Pole juhtunud, pole juhtunud! Mõnes mõttes peaksid mind pigem tänama selle eest, et pole juhtunud!“ torises sõber.

  „Tahad öelda, et sa tulid siiksi tagasi pärast ärapõgenemist?“ uuris Max.

  „Einoh, isegi seda sa enam ei mäleta! Mul on siiralt kahju sinust, et sa oma elu nii hävitad!“ sai Trevor teada, et juba peale lahkumist viskas Maxi pilt tasku.

  „Ah, ära hala! Oma elu, teen sellega mis tahan!“ pahandas pohmellis sõber.

  „Jah, seda küll. Aga sa oled mu sõber ja ma tunnen su pärast suurt muret!“ andis Trevor teada.

  „Millele sa sihid?“ oli Maxil niigi paha olla.

  „Kas ma väljendasin ennast halvasti?“ värahtasid Trevori näolihased nähtavalt.

  „Jah. Väljendasid.“ andis sõber teada.

  „Vaata, Max, sa oled noor mees, minu kauaaegne sõber, loogiline on ju see, et ma muretsen sinu pärast. Või sa arvad, et olen sellepärast ilmelik?“ urahtas Trevor.

  „Mis see sinusse puutub!?“ piugus Max.

  „Hea küll, joo oma õllet siin, mul on asjatamist!“ keeras sõber selja ja lahkus oma tuppa.

  „Õite mul isa tuli välja, ise alles piimaraamatult välja saanud, aga juba mängib repetiitorit! Hakkan juba kahjatsema, et talle vastu tulin.“ porises Max.

  „Pagan küll! Mida teha? Praegu on just see hetk, et kas lasta siit varvast ja otsida uua töökoht või jääda? Oleks ma ometi teadnud, et Maxist on saanud võõras inimene mulle, siis ma poleks tulnudki. Hea küll, me kõik muutume, elu muudab, aga, et ta nii oma tervisesse suhtud ja meile ka ohtlik on, seda just oma haiguse suhtes, no ma ei tea. Pealegi pole ka minu tervis just kõige tugevam. Kas mul on vaja järgmist hoopi? Tundub, et ka mina ei suuda sõbrale mõistust pähe panna, ega muidu norrakas poleks nii mures olnud. Pagan, pagan, pagan!“ vandus segaduses olev Trevor.

  „Halloo, ema! Vajuta nüüd kõne kinni, ma helistan ise tagasi. Ei, ei!“ oli Trevor mures, et ema ei pidanud oma lubadustest kinni ning ikka kippus talle ise helistama.

  „No nii, kurda!“ pakkus poeg.

  „Mis ma siin ikka kurdan, tahtsin su häält kuulda. Ja siin on üks marakratt, kellel on sama soov.“ andis Mirell telefoni algastuseks Kusti kätte.

  „Venna, kas sa tuled juba varsti koju? Või me tuleme emmega sulle külla? Kas me saame sulle külla tulla?“ oli väikevend kärsitu.

  Trevor jäi esimese hetkega vait. Teades mis olukorras ta sõber Max on, oli küllasõit sajaprotsendiliselt vastu näidustatud. Trevor ei saa nud lasta sellel juhtuda, nii oleks ta ema ja venna elu ka ohtu seadnud, niigi oli Mirell nõrga tervisega. Mees vaikis hetke ja siis otsustas, otsus tuli välkkiirelt.

  „Venna, vennake, praegu ei saa te mulle kohe kindlasti külla tulla, sest ma ei tea kas ma isegi siia jään.“ Aga kuna telefon oli valjuhäädi peal, kuulis Mirell kõike millest vanem poeg rääkis.

  „Anna, Kusti, anna telefon nüüd mulle!“ lausa kiskus ta mobla poja käest.

  „Mis juhtus, pojake? Räägi? Kas midagi on viltu? Kas sinu endaga on kõik korras?“ oli ema ähmi täis.

  „Ära sa nüüd kohe üle ka mõtle! Minuga on kõik korras, aga ma tulen koju, ma ei jää siia tööle. Aga ma ei hakka sellest pikemalt läbi telefoni rääkima, räägin kodus.“ oli mees konkreetne.

  „Ohh, see on väga hea! Ma tahtsingi sulle öelda, et sind käidi otsimas. Su sõber, noh see liivakastikaaslane, mäletad Reivot?“ uuris ema.

  „Jah, mäletan väga hästi. Mis temaga juhtus?“ oli Trevor mures.

  „Mitte midagi ei juhtunud. Temaga on kõik kõige paremas korras. Ta käis sind ju otsimas, kuna avas oma ehitusfirma ja pakkus tööd. Lubasin, et helistan sulle. Oleksingi peaaegu unustanud. Tule koju tagasi ja saad kodus tasuvat tööd. Isegi 8 eurot tunnis lubas algatuseks maksta, ja see on Eesti kohta ju normaalne. Ega sul elu seal odavam ei tule.“ oli ema ootaval seisukohal.

  „Okei, rahusta Kusti maha, ma hakkan asju pakkima. Sauh!“ katkestas mees kõne, pakkis oma seitse asja kokku ning ruttas bussijaama. Ilma hüvasti jätmata lahkus mees majast, sest Max oli köögilaua taha magama jäänud ja teisi ju ei olnudki kodus. Kui ikka keskkond ja õhkkond kuhu satud sinu energeetikaga kokku ei sobi, siis pole mõtet ennast vägistada, tuleb sellest kohast lahkuda, sest sinu jaoks negatiivse energiaga koht hakkab su eluenergiat röövima ja tagajärjed võivad väga karmid olla.

  Viimasel minutil jõudis Trevor bussile, sest ta seikles ikka väga kaua Västerosi vahel, et bussijaam üles leida. Lõppeks palus ta abi ühelt neegrinaiselt, kes meelsasti Trevori õigesse kohta juhatas. Paari tunni möödudes astuski ta Stockholmi sadamast laevale ning algas taas pikk sõit kodumaale.

  Trevor imetles laeval saarekesi mis Rootsi pealinnast välja sõites silmapiirile jäid. Need olid võrratud. Rikkurite saarekesed, millelt liikuma sai vaid paadi või laevaga, asuvad tihedalt üksteise kõrval ning need on nii muinasjutuliselt müstilised. Meri oli nii sile ja vaikne, meenutas laugjat maapinda, ning mees unistas ennast lainetele kõndima. Vaadates tagasi kaugenevale Stockholmile, tundus talle justkui mööduvad saared lehvitaks talle ja tänaks, et ta nend eemalinna Stockholmi väisas. Mees tundis ennast väga õnnelikuna ja oli saanud õppetunni, et kui sa ikka ei taha mõnele maale, manrile või linna minna, siis ära mine. Nii nagu inimestevaheline energeetika, ei sobi iah paik ka teatud inimeste energeetikaga kokku. Et aeg kiiremini kulges, läks ta lõpuks laeva, istus mänguautomaadi taha ja hakkas mängima. Mees oli teel koju ja ta oli selle üle õliõnnelik, ning panustas pahaaimamatult üha raha automaati, kuid kaotas palju, ei võitnud kordagi. Õnneks sai ta õige ajal sealt minema, enne kui mängupõrgu rahakotirauad endaase haarab.

  „Ei ole võimalik! Kas ma näen õiget inimest või tema klooni!?“ seisis korraga Trevori ees naine, keda ta oli Rootsi sõites laeval kaitsnud. Münusad ühised tunnid möödusid kiiresti ning juba paistiski kodumaa pealinn Tallinn. Et mitte bussiga seigelda, tellis ta sõbra autoga vastu ning juba autos tegi Reivo Trevoriga diili, et alagatuseks maksab ta talle 8 eurot tunnis ning katseaja lõpus, ehk nelja kuu möödudes tõstan tunnihinnet 10 euroni. Diil oli tehtud ja mõlemad õnnelikud, ka taaskohtumise üle.

  „Oot, sa siis ei saanud tööle üldse hakatagi?“ uuris Reivo.

  „Ei saanud jah, õnneks. Ja tegelikult tunnetasin ka, et olen valel ajal ja vales kohas. Rootsi lihtsalt ei ole minu maa.“ jäi Trevor napisõnaliseks, sest ta polnud nõus avalikustama õõvastavat juhtumit Maxiga seoses. Ka Reivo ja Max olid omavajel tuttavad, kuid Trevor ei olnud ka keelekandja. Pealegi läks tal sõber Maxiga seonduv väga hinge, ta püüdis sõpra mõistusele tuua, kuid sai ikka halva emotsiooni osaliseks. Seda kõike oli korraga liiga palju. Mis ei tähenda seda, et ta poleks sõbrast hoolinud, aga ta ei helistanud Maxile laevast kordagi, ega ka Max talle mitte. Küllap mees arvas, et Trevor magab pikalt, arvas Trevor ise.

Niikui oleks Trevori mõte kõne esile kutsnud, nägigi ta Maxilt tulevat kõnet.

  „Tere! Kas ma räägin Trevoriga?“ küsis keegi läbi telefoni, keegi, kelle hääl tundus tuttavana, aga see ei olenud teps mitte Maxi hääl.

  „Jaa, Trevor kuuleb. Kes küsib?“ uuris ta.

  „Trevor, ma pean sulle kahjuks teatama, et Maxi ei ole enam.“ teatas Thorstein väga kurva häälega.

  „Mida? Misasja? See on eksitus!!“ ei uskunud Trevor.

  „Kahjuks on see tõsi. Kui me töölt naasesime, oli ta köögi laua taga surnud.“ mainis norrakas.

  „Appi! Mida ma tegin!!?? Ma ei oleks tohtinud ära minna ja teda sinna magama jätta! Mina olen sõbra surmas süüdi!“ röökis Trevor.

  „Ei. Kindlasti mitte. Sina ei ole Maxi surmas kohe kindlasti süüdi. Sa püüdsid teda just aidata. Ära ennast süüdista! Mis tähendab ära läskid? Millal koju jõuad?“ oli Thortseinil huvi uue sõbraga suhelda.

  „Ma jõuangi kohe koju. See tähendab et jõuan oma koju, Eestisse. Ma sõitsin koju tagasi, sest mulle tuli siin hea tööpakkumine.“ andis Trevot teada.

  „Oi, kui kahju! Saime justkui sõpradeks, kui mitte öelda hõimlasteks, pidades viikingite teemat meeles, ja siis sa kadusid. Aga pole parata. Kas ma võin su telefoninumbri oma mällu salvestada ja vahel helsitada?“ küsis norrakas.

  „See oleks armas. Muidugi võid! Ja siis tee mulle vastakas, et saaksin sinu oam ka ära salvestada,“ palus ta.

  „Aga okei, ma lõpetan, ei taha võõralt telefonilt pikalt rääkida. Katsun Maxi omakestega ühendust saada. Ole siis vapper!“ ja kõne katkeski.

  „Mis juhtus, sõbrake? Kes suri? Või sain ma valesti aru?“ tahtis Reivo teada.

  „Ohjah, mäletad Maxi? Ta suri...“

  „Misasja? Mei kamraad Max on surnud? Trevor!?“ ehmatas Reivo.

  „Tema jah. Kahjuks lahkus Max me juurest igaveseks!“ nuttis Trevor.

  „Issand küll! Mis küll ometi juhtus?“ pidas Reivo auto kinni, sest pisarad segasid roolimist.

  „Ei teagi. Eks lahkamine näitab. Töökaalased läksid töölt koju ja seal ta magaski, Max, köögilaua taga, oma igavest und.“ nutsid nüüd juba mõlemad.

  „Annaks jumal, et saladus ta haigusest läheks Maxiga hauda kaasa!“ mõtles Trevor endamisi.

7. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (18.pt)

18. peatükk

  „Rinaldo, kallis, oota! Kui sa oled mu sõber siis ootad ja lased selgitada! Oota nüüd!“ nuttis Maris nii, et terve tänav kajas.

  „Tule, kullake, tule tuppa. Ära karju nii, sellest võib jama tulla, praegu on siesta ja ei tohi karjuda. Tule tuppa ja rahune maha, teen sulle sidrunivett.“ haaras Rahul Marisel õlgadest ja juhatas nõrkemiseni nutva naise puhkeruumi.

  „Näe, võta sidruni-suhkru vett, see rahustab. Ma vaatan mida ma selle uksega teen. Peab vist remondimehed kutsuma, sest muidu ma peangi siia elama jääma.“ tahtnuks Rahul nagu Marisele hingevalu juurde tekitada.

  „Vabandust, Rahul, ma väga vabandan, see kõik juhtus minu pärast!“ nuuksus naine.

  „Ei, ei, ei juhtunud, ma ise olen süüdi, ise maksan remondimeestele ja lasen asja korda teha. Kuid oma sõbrast ma tõesti aru ei saa. Mis tal hakkas?“ uuris indu.

  Rahuli jutt ajas Marist veel rohkem närvi, aga Maris ei tahtnud hingepiinadega üksinda jääda, ta vajas hetkel väga sõpra. Samas tundis ta, et tema peab remondimehele maksma ja ikkagi tundis ta ennast selles ebameeldivas intsidendis süüdi. Miks küll Rinaldo ei öelnud, et ta tuleb siesta ajal mulle vastu? Ma oleksin siis Rahuli pakkumist eiranud. Miks? Miks?

  „Maris, armsake, kas sa saad nii kaua siin olla, kui ma käin tänava nurgal ära. Remondimehel on ilmselt telefon hääletuks siesta ajaks pandud, katsun ta kodust kätte saada, ehk on nõus kohe ust remontima tulema.“ palus indu.

  „Muidugi saan! Mina käi ära, olen siin.“ loomulikult Maris vastas Rahuli palvele.

Maris valis Rinaldo numbri, kuid Rinaldo ei vastanud ka peale mitmekordset kutsumist. Viimaks lülitas telefoni üldse välja. Marise hing tundis, et see ei tähenda head. Ta oli sõbra pärast päris mures, aga ei saanud minema ka minna, sest lubas Rahulile nii kaua poes olla, kui ta naaseb. Naine jäi nukraks, pisarad tikkusid uuesti silma ning meel oli väga morn. Ta otsis tegevust, võttis laualt kasutatud nõud ja viis kraanikaussi. Korraga kuulis ta seljataga liikumist ning ehmatas.

  „Rahul, juba oled tagasi või?“ hõikas ta taha vaatamata.

  „Maris, see olen mina. Anna mulle andeks! Andke mõlemad mulle andeks!“ pani Rinaldo käed ümber Marise piha, mille peale naine esimese hooga tahtis küünarnukiga lajatada, kuid nähes oma kallimat, taltus.

  „Oi, Rinaldo, sina! Jumal tänatud!“ hüppas naine sõbrale kaela. Sellel hetkel astusid Rahul ja remondimees uksest sisse ning Maris nägi neid ning kartis kõige hullemat.

Rahul vaatas asja vaikides ega ei ärritunudki.

  „Anna andeks, sõber! Palun saada arve mulle, maksan oma lolluse kinni.“ andis Rinaldo teada.

  Sõbrad kätlesid ja kallistasid, nagu poleks midagi juhtunudki. Lõppude lõpuks sidus neid aastatepikkune sõprus ja see maksis ka midagi.

  Vaid Maris tundis ennast halvasti, tundis ennast sõprade tülis süüdlasena. Naine oli suures segaduses.

  „Läheme joome tassi kohvi. Või on tel kiire?“ pakkus Rahul.

  „Ei ole!“ vastas Maris.

  „Ei ole minul ka kusagile kiiret!“ vastas Rinaldo.

Kohvitamine algas vaikuses, sõbrad põrnitseid remondimehe tööd.

  „Kallid sõbrad, palun valgustage mind. Maris, anna mulle andeks, et ma olen teistsugune! Olen hindu ja ilmselt on mul teised arusaamad elust. Rinaldo, anna sina ka mulle andeks, kui ma olen suutnud sind solvata! Tegelikult ma tahaks teada kas teie olete omavahel paar? Kui see nii oleks, siis ma ei hakkaks kunagi sõbra pruudile silmi tegema.“ pihtis indu.

Rinaldo ja Maris vaatasid sõpra ja vaatasid teineteist. Rinaldo tundis, et ta peab esimesena sõna võtma.

  „Rahul, sõber, kui ma oskaks üheselt sellele küsimusele vastata, siis ma vastaks. Jah, ma olen Marisesse armunud või isegi armastan teda. Aga kas me oleme paar?...“ jäi ta nõutuks.

  „Jah, me oleme paar, aga me ei ole seda ilmselt endale tunnistanud, sest meie suhe on alles alguses ja platooniline. Eks see ole vast ka üks põhjuseid mis sind segadusse ajad, Rahul. Ja see on ka üks raskemaid küsimusi. Meie habras suhe on alles lapsekingades ja oli seda juba siis, kui Rainaldo mind sulle tutvustas, Rahul. Palun ära pane pahaks, et ma su tunnetele ja soovidele ei vasta!“ lõpetas Maris Rinaldo jutu.

  „Teate, sõbrad, selle nimel võtame! Palju, palju õnne, noored!“ leidis aset puntrakalli. Alles nüüd taipas indu, et ta oli väga karm ja valelik olnud, aga teda häiris, et sõbrad midagi ei räägi. Sõbrad ju ikka jagavad omavahel selliseid asju. Indu tõmbas tagasi, sest lõppude lõpuks ei tahtnud ka tema sõpru kaotada. Ja ega tal neid Portos eriti ei olnud ka. Just Rinaldo oli ta parim sõber. Indu ju rügas tööd teha ja oli olnud nagu vanemate ori. Ja nüüd oli ta leidnud endale asendaja, kauni naise, kellesse ta ära armus, aga õnnetult.

  „Maris, kas sul on mõni vaba sõbratar, kes võiks minusugust koledikku tahta?“ uuris indu.

  „Näehh, sa ei ole üldse kole mees, pigem vastupidi! Aga mu sõbratarid elavad kõik Eestis, siin oli, kuni sinuga tutvumiseni mul vaid üks sõber, Rinaldo.“ andis naine teada.

  „Tegelikult on mul teie üle hea meel ja ma soovin kogu südamest õnne!“ tegi indu indiapärase žesti, kummarduse näol.

  Rinaldo istus vaikides. Ühest küljest oli tal häbi, et ta polnud suutnud sõbrale enda ja Marise suhet kirjeldada, aga teisalt oli ta õnnelik, et Maris nende suhet tunnistas ning selle nii lahti seletas, nagu oli. Aga mees tundis ennast saamatuna ning tal oli isegi kahju, et avatud hingega sõber, kes ka tema tüdrukusse armunud oli, pettumuse osaliseks sai. Rinaldole tundus, et Rahul on rohkem Marist väärt kui tema. Sõbrad olid palju avatumad, kui tema ise. Aga mees vaikis ja jälgis toimuvat.

Remondimees nokitses vaikselt oma töö kallal, ega sekkunud noorte vestlusesse, kuigi kuulis kõike pealt ja mõistis hästi inglise keelt, kuna oli isapoolte juurte poolt Kanadast pärit.

  „Cory, tuled ja teed ka väikse kohvipausi?“ pakkus indu remondimehele.

  „Aitäh, sõber! Suurima hea meelega!“ läks ta käsi pesema.

  „Tere. Mina olen Cory, keda kutsutakse Jumalaks, sest seda mu nimi tähendabki!“ tutvustas mees, lai naeratus näol. Ta oli nagu päikesepoiss, pani kogu seltskonna mhelema.

  „Maris!“

  „Rinaldo!“

Tutvus käis ruttu ja juba saigi seltskond endale uue sõbra, sest Cory oli ülimalt sõbralik ja natuke isegi liiga sõbralik ja jutukas, ei lasknud kellelgi enam sõna sekka öelda.

  „Cory, kaua sina juba Portos elad? Või oled siin lausa sündinud?“ sai isegi Rinaldo sõnad suust.

  „Sündisin Kanadas, Torontos, Ontario järve kaldal. Kui olin viie aastane siis meie perekond kolis Portosse, sest mu kallis ema tahtis koju tagasi. Nii jäimegi paikseks. Aga ma armastan Portot, tunnen siin ennast kodus, kuigi lapsepõlvest mäletan kuidas linn oli tühje ja nukraid hooneid täis ning tänavad prahti täis. Ajapikku muutus kõik, ning ma ei koliks siit, maailma ilusamast ja hubasemast linnaks mitte kunagi ära! Siin on muj kodu! Muidugi ka Torontos, mida külastan igal aastal vähemalt paar korda. Isa elab mul küll taas Kanadas, nad ei ole emaga lahutatud, aga isapoolsed vanavanemad on haiged ning sellest selline visiitabielu. Sellised lood siis!“ tutvustas remondimees ennast.

  „Aga sina, kaunis daam, kus kohast sina pärit oled?“ tundis Cory Marise vastu huvi.

  „Mina olen eestlane, pärit Eestist. Tulin siia umbes pooleteist kuu eest ja armusin sellesse linna ära. Ma ei tahagi tagasi minna, ausõna! Aga oma kodumaad armastan ma muidugi üle kõige. Tegelikult põgenesidn sealt, mitte halvas mõttes. Põgenesin eelkõige enda eest. Samas tahtsin maailma näha. Ülikooli diplom sai taskusse pandud ja kodumaa tolm jalgelt pühitud. Kõige armsam oleks kui ma leiaks siit erialast tööd, aga ma ei oska veel portugali keelt. Pean selle keeleõppe tõsisemalt ette võtma, kui plaanin siia pikemalt elama jääda. Aga praegu ma veel ei tea kas jään. Eks ma igatsen oma kodumaad ja sõpru ning lähedasi ka taga, kuid ma annan endast parima, et jääda. Poisid, kas keegi teab mis on Eestimaa pealinn?“ esitas ta ootamatu küsimuse.

  „Panen käed rinnale ja ütlen puhtast südamest, et ma isegi ei ole Eestist midagi enamat, kui vaid riigi nime, kuulnud.“ avameelitses Cory.

  „Kauni Eestima, kus elavad maailma kenamad naised, pealinn on Tallinn!“ hõikas Rinaldo. Mees, kes oli Marisesse armunud, oli põhjalikku kodutööd teinud, ning hakkas seltskonnale tutvustama Eestit. Ta rääkis selliseid asju, mida isegi kõrgharitud Maris ei teadnud. See kõik üllatas naist ja pani teda meest veel rohkem imetlema. Armastus teeb imesid!

  „Eesti, Eesti, oot, minu sugulane elab Eestis, Tallinnas! Kas teil on seal üks kuulus kantrilaulja, kelle nimi on Aire või Airi või...?“ meenus Rahulile.

  „Airi Allvee või?“ küsis Maris.

  „Airi...hmmm, no ta abiellus mu sugulasega. Airi on küll eesnimi, aga äkki ta oligi enne abiellumist Allvee, kuid praegu on tal mu sugulase perekonnanimi.“ oli hindu segaduses.

  „Aa, ma tean keda sa mõtled! Airi Vipulkumar Kansarit? Endist Airi Ojametsa. Tema on jah meie kuulus ja andekas kantrilaulja!“ rõõmustas Maris.

„Jah! Just! Tema!“ rõõmustas ka Rahul.

„Nad käivad ikka Indias ka tihti, sest mu suguvõsa elab seal. Ja ma olen kuulnud, kui eriline ja tugev hääletämber Airil on. Ta laulab väga hästi!“ oli indu vaimustuses.

„On! Airi ongi üks tugevamaid ja andekamaid kantrilauljaid Eestis!“ kiitis naine.

„Tõesti, tõesti, Eesti naised on maailma kaunimad naised!“ oli Rahul sõbra väitega päri.

„Oot, kas Eestis elab negriidne rahvas?“ sekkus Cory.

„Eiii! Jah, tänaseks on sinna palju pagulasi, endisi sõjapõgenikke, emigreerunud, aga mitte nii palju kui Rootsi või Soome. Kuid eestlane on ikka valgetverd ja just blonde on palju.“ selgitas Maris.

  „Ah, siis ma ajan midagi sassi. Vabandan! Lihtsalt mäletan, et kunagi võitis Eesti vsit eurovisiooni lauluvõistluse ning võitjad olid kaks meest, üks neist negriidne ja teine europiidne. Ilmselt mu mälu petab mind. Sorry!“ Muudki vabandas Cory.

  „Ahjaa, ei, ei, sul on täiesti õigus! Üks Arubalt pärit laulja elab jah meil, ta on üsna tuntud meie riigis. Koos kohaliku laulumehega nad tõesti eurovisiooni lauluvõistlusel käisid. Aruubalane on Dave Beton ning tal on Eesti anine ja neil on ka lapsed. Ning teine laulja, kellega nad koos seal esinesid, oli Tanel Padar, Eesti nõutumaid ja tuntumaid rokkareid!“ meenus naisele.

  „Okey, poisid, aitäh kohvi eest! Teiega on nii mõnus vestelda, aga ma pean tööle hakkama!“ tänas kanadalane ja läks ust parandama.

  „Rinaldo ja Maris, te pole mulle üldse rääkinud kuidas ja kus te tutvusite. Kas jagaksite sõbraga või on see vaid teile kahele tähis ja kõrvalistele isikutele mitte?“ oli Rahul huvitatud.

Noored vaatasid teineteist ning Msri luges Rinaldo silmadest välja, et tema peab asjast rääkima.

  „Tead, rahul, me tutvusime Porto vaateplatvormil. See on minu lemmikoht, kus ma tihti käin. Platvormilt avaneb minu arust üks ilusamaid vaateid Porto ja Gaia linnale. See koht rahustab mind.“ selgitas naine.

  „Jah. Just. Seal mulle see veetlev leedi silma jäigi!“ kinnitas Rinaldo.

  „Oi, kui romantiline! Peaks ka seal käima hakkama, äkki nökkab!“ lõõpis indu.

  „Vaata, et sa esimest ettejuhtuvad ei püüa! Kõik naised ei ole nii kenad ja sharmikad, kui minu Maris!“ tögas Rinaldio, kuigi lause viimast poolt mõtles ta tõsiselt.

  „Poisid! Mina olen ka siin!“ hüüdis naine ennast nähtavaks.

  „Aga kas te tahaks minuga Indiasse tulla? Kui vanemad tagasi jõuavad, võtaksin väikese puhkuse ja köiksin kodumaal ära. Hea meelega tutvustaks ka sõpradele oma kodumaad.“ pakkus indu.

  „Oihh, tead, ma kunagi väga unistasin sellest maast, unistan tegelt siiani!“ näitas Maris huvi üles.

  „Muidugi, muidugi, sõber, miks ka mitte!“ oli ka Rinaldo nõus.

  „Nii armas teist!“ rõõmustas indu.

  „Tead, semu, kui sa iga tüdrukut kohe omada ei tahaks, siis saaks sinust mulle maailma parim sõber, siis sa enam poleks minu silmis indu, vaid hindu!“ teatas Rinaldo.

  „Ha-ha-haa, naljatilk! Ma isegi olin unustanud, et sa mind mingiks indlejaks pidasid! Aga mida ma teha saan? Kuum veri sees, see kipub kiiresti keema minema ja selline ma kord olen!“ vabadnas Rahul.

  „Jahutust on sulle vaja! Jahutust! Sellist lumist, nagu Eestimaa talved on!“ pakkus Rinaldo, vaatas Marisele otsa ja tegi silma.

  „Ohohh, keegi on ikka väga kursis Eestimaaga! Aga muideks, ma ei tea kas selles on süüdi kliima soojenemine, kuid me elame ka vasrti nagu lõunamaal, iga aastage näeme ühe vähem lund. Lapsed ei teagi juba vasrti mis on lumi, jää ja kes on lumememm.“ oli Maris pisut mures.

  „Lumememm? Kes too veel on?“ oli mõni avastus jäänud ka Rinaldole kahe silma vahele.

  „No, see on lumest tehtud memm, otseses mõttes. Lumi pakib sula imlaga, siis tehakse peo vahel lumest pall, pannakse see maha, lume sisse ja hakatakse veetetama, nii sünnib suur pall. Neid veeretatakse kolm tükki, tõstetekase üksteise otsa. Siis ninaks pannakse porgand, suuks kasvõi kuu kujuline paprika lõik, silmadeks näiteks oliivid või viinamarjad ning vits pannakse ka kätte, see nende laste tarvis, kes kipuvad lumememme lõhkuma.“ selgitas Põhjamaa naine.

  „Ohohh! Põnev!“ hüüdsid sõbrad justkui ühest suust.

  „Nii jah!“ naeris naine.

  „Ja sa tahad öelda, et se memm püsib koos? Ära ei sula?“ uuris Rahul.

  „Sulab ikka, kui ilmad soojaks lähevad, aga kui on külm talv, võib ta mitmeid kuid seal seista.“ muigas Maris.

  „Oi, teil on põnev seal! Nüüd jääb veel oodata millal sõber Maris meid külla kutsub.“ tegi Rinaldo Rahulile silma.

  „No kui enne mitte, siis pulmadeks ikka vast?“ oli indu kaval.

Noored imetlseid teineteise pilku ja seda nüüd juba Rahuli häbenemata. 

7. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma 

ELU PÄRAST ELU 3. (17.pt)

17. peatükk

  „Noh, kas oled valmis? Hakkan pileteid broneerima?“ lausa hõikas Tenerifel elav sõbaratar läbi telefoni.

  „Oot, oot nüüd, kuss!“ keelas Mathilde oma temperamenetset sõbarnnat, kes lausa õitses teiselpool telefoni.

  „No mis nüüd on? Ära ometi ütle, et oled ümber mõelnud??!! Mul on sulle üks potsnetsiaalne peigmehekandidaat ka välja vaadatud ja puha!“ jahvatas ta ikka läbi telefoni, nagu kroonilist lobapidamatust põdev koduväi, kes esimeste minutite jooksul juba pererahva energiast tühjaks imes.

  „Sõbranna, ma annan sulle teada kus ja millal saan targemaks. Sul ei ole üldse enam kannatust või?“ ei meeldinud Mathildele kui teda tagant torgiti.

  „Mul on sulle niiii palju rääkida, lisaks kõigele. Ja sa ei kujuta ette milline paradiis siin on! Mis sa seal näruses kliimas ikka vireled, mul hakkab sinust lausa hale.“ vadistas värske pruut.

  „Oot, oot, ära sa meie kodumaa kohta nüüd nii ka ütle! Ise oled siin sündinud ja kasvanud, ei tohi oma isamaad maha teha!“ pahandas Mathilde.

  „Sa oled ikka paadunud patrioot! Kogu maailm on tänapäeval valla ja tema konutab niiskes kliimas, mis meiesuguste eakate inimeste tervist ikka väga palju laastab. Sina just peadki soojale maale kolima, saab sust ka normaalne inimene, muidu mandud sinna ära ja mu sõbrannast saabki elatanud vanur, kes pole elu näinudki!“ tõreles sõbranna.

  „No olgu, olgu, ära siis kohe nii! Sa ju tead küll, et mul on aega ja ruumi vaja, ma pole nii tormakas nagu sina. Vaikselt koristan elamist ja pakin asju. Ma ei taha, et mu kodu päris rokaseks ka jääb. Pealegi, kui Lembit siia elama jääb, egas tema märka ometi koristada. Teen ikka enne oma häärberi korda, viskan vanad ja mittevajalikud asjad minema, ostan uued roobad ja alles siis hakkab looma. Sul oleks tõesti nagu tuli perses, tule ja tule, nii ikka ei saa!“ noomis Mathilde sõbrannat, nagu oma last.

  „Oi,oi, kohe nii krõbedalt! Aga mulle tegelikult see krõbedus istub, vana Mathilde on tagasi, jesss! Muide, mu mees juba kogu aeg küsib su järgi, ka tema ootab sind siia.“ teavitas sõbranna.

  „Mis sa ajad! Sinbu mees ja nüüd küsib minu järgi? Ja sa veel nii vapralt annad sellest teada! Vaata, kui tulen ja löön su kavaleri veel üle, angu kunagi nooruses, mida sa siis kostad?“ tögas Mathilde.

  „Ha-ha-haa! Paljutki, mis nooruses juhtus! Ei teda anna üle lüüa! Tal jätkub silmi ja südant üksnes mulle! Paras hurmur on mul. Eks paljud piigad viskavad talle silma, aga minu mees on mulle truu, sest me sobime ka voodis ideaalselt. Täna hommikul, kui mina alle smagasi, hakkas ta....“ tahtis sõbranna taas oma intiimsematest asjadest pajatada, kuid Mathilde peatas jutu.

  „Lõpeta! Midagi jäägu ikka voodisse ja teie vahele ka! Intiimasjad on ikka intiimasjad, neid ei tohiks keegi laia lõuaga kolmandale isikule rääkida! Pole sünnis!“ pahandas Mathilde.

  „Sa oled ikka liiga vanamoodne! Kes siis tänapäeval omi asju enam salajas hoiab!? Ava internett ja mine surfa selle avarustes. Noored blogivad isegi sellest mitu raundi nad öö jooksul tegid. Eriti popp on nende hulgas veel poos nr 69. Hmmm, see on ka meie lemmikpoos! Ma pidin nii vanaks elama enne, kui sain teada misasi see õige mõnu on! Egas minu vanamees ju ometi seda poosi harrastanud. Ta ei julgenud mind isegi katsuda. Asi toimis ainult pimedas ja teki all ning suviti pidin ma seksinälga ära surema, sest ta kara oleks nagu valgust kartnud, või kartis ta seda ise, ma ei oskagi nüüd arvata. Ka mina kujutasin ette, et sekitakse vaid pimedas ja teki all, kuigi oleksin tahtnud oma ilusat keha eksponeerida. Nüüd teen selle kõik topelt tasa, sest meil on tõesti voodis ideaalne klapp, ei mingit valehäbi ega varjamist. Seksime söögi alla ja söögi peale, vahepealegi!“ selgitas sõbranna.

  „Mis poosidest sa kõneled? Kas nüüd on siis seksimine ka ära nummerdatud? Ma ei usu iialgi, et keegi on võimeline öösel 69 korda sekisma! Sa, sõbranna, oled ikka päris hulluks seal troopikas läinud!“ tundis vana naine häbi oma sõbranna pärast.

  „Kes sul 69 seksikorrast rääkis? Ma pole küll üle lugenud mitu korda päevas me seksime, aga nii palju vast mitte. Ma rääkisin poosidest. Tead, osta raamat nimega „Kamasutra“ ja saad aimu millest ma räägin.“ soovitas sõbranna.

  „Oh, heldeke, kas nüüd õpetatakse raamatutes juba seksimist ka või!? Maailm on ikka päris hulluks läinud ja minu kalli sõbranna ka kaasa viinud! Kas tohib, et ma sõidan sulle külla ikka ilma raamatuta? Ja ausalt öeldes oleks mul piinlik sellist raamatut laenutada, osta ja lugeda ka! Mis see siis olgu!“ ei mõistnud Mathilde kuidas tema sõbranna, juba eakas memm, küll selliste lollustega kaasa võib minna.

  „Õpitu tuleb alati kasuks, ei iialgi kahjuks! Raamat annab juhtnööre, praktiseerid ikka sina ise! Ja praktiseerimiseks vajadki partnerit, või kummimeest!“ oli sõbranna avameelne.

  „Tohohh tont, aee! Juba kummimehed ka mängus! Ohh sina püha peetrus küll!“ sai Mathilde lausa shoki.

  „Kui näed tonti laita-tule ja aita!“ armastas tenerifelanna vanasõnu ümber nikerdada. „Ja püha peetruseid me ei vaja! Ma ju räägin, et üks noormees ei jaksa sind juba ära oodata, lisaks minu kõhuvennale! Anna vähemalt vihje millal sa plaanid lennata. Aga ära kaua mõtle, sest paremad printsid võivad käest libiseda!“ oli sõbranna ikka kärsitu.

  „Oh sind!“ muigas memm.

  „Oh, mind, jah! Aga pärast ei jaksa sa mind ära tänada. Olen selles rohkem, kui kindel!“ oli Kanaaridel resideeruv sõbranna liiga entusiastlik ja opitimistlik, erinevalt Mathildest.

  „Aga ma hakkan lõpetama, olemegi liiga kauaks jutustama jäänud. Ajad oma telefoniarved nii lakke, et pärast pean hakkama sul neid kinni ka veel maksma.“ tögas Mathilde.

  „Olen ma su käest kunagi raha küsinud, kulla sõbrannakene? Mitte ei mäleta! Ja minu pärast ei pea küll muretsema, arved on olematud ja elu on siin palju odavam. Muretse pigem enda pärast, et jõuaksid juba rutem kohale. Oot, kas oled teisi ka sellest teavitanud? Lempsi näiteks?“ ei tahtnud sõbranna kuidagi kõnele punkti panna.

  „Olen, olen, kuulmiseni!“ ei viitsinud Mathilde enam suhelda.

„Noh, mõni peiku sulle tekkinud või, õtse?“ tögas Lembit, kui Mathilde oli kõne katkestanud. Alles siis julges Lembit toast kööki tulla, sest ta oli viisakas mees, alati, kui keegi õele helistas või õde kellelegi, läks Lembit eemale.

  „Ma sulle teen siin peikut! Muide, ma lendan varsti Kanaaridele.“ avaldas Methilde vennale elles nüüd oma saladuse.

  „Ha-ha-haaa, minu õde hakkab ära pöörama!“ hirnus vend.

  „Hirnu, hirnu, kui sa mind ei usu!“ oli õde solvunud.

  „Ega sa ju seda anekdooti ju ise peast välja ei mõelnud?“ oli vend hämmingus.

  „Ise sa oled üks paras anekdoot! Räägi talle tõtt, siis ka ta ei usu! Mida või keda sa üldse usud? Ainult oma Reilikest või?“ noomis õde.

  „Õtse! Jätaks ehk selle Reili rahule?“ Nüüd pahandas vend.

  „Olgu, olgu! Aga mis Kanaaride teemasse puutub siis ma tõesti lendan sinna, Tenerifele. Sõbranna kutsus. Saan seal terveks, sest meie kliima ei mõju mu tervisele hästi.“ selgitas õde.

  „Misasja? Kas mu vanad kõrvad ei kuule hästi või? Sul on siis tõesti tõsi taga? Jah, ma tegelikult olen kursis, et paradiisis on alati mõnus käia, aga oma kodu on oma kodu. Kauaks kavatsed reisile minna?“ uuris Lembit.

  „Sa ei saanud aru. Ma lähen Knaaridele elama!“ andis Mathilde teada.

  „Päriseks või? Aga mis sellest majast siin saab? Müüd maha?“ ehmatas Lembit.

  „Kes siis oma kodu maha müüb!? Ei müü. Sa võid siia elama jääda. Ei mina oma venda kusagile viska, lisaks kasututele asjadele, millest ma siin üha lahti üritan saada.“ rahustas õde venda.

  „Ah soo! Ah-ah soo! Nojah, mis ma ikka öelda oskan. Arvad, et saad hakkama? Ikkagi pikk lend ja puha. On sul seal siis elamine olemas?“ oli Lembit mures.

  „Ära muretse, ma ei jää lageda taeva alla! Ja kui jäängi, siis seal on soe!“ tögas memm.

  „Ohjah, millal siis plaan minna on? Sa ju mõtled enne ikka hoolega järgi?“ ei meeldinud õe otsus vennale üldse, aga tal tuli leppida.

  „Eks näis, homme veel ei lähe!“oli õde konkreetne.

  „Mis seal ikka, õnn kaasa!“ soovis vend õele ainult head, samas ise oli segaduses. Vennal hakkas isegi kurb, ning talle tundus, et äkki põgeneb õde oma mineviku eest. Äkki tegi Lembit valesti, Reilist talle rääkis. Aga polnud parata, nad olid õega väga lähedased ning jagasid omavahel peaaegu kõike. Samas mõistis vend õde väga hästi, ka temale oleks teinud selline saatus haiget, või õigemini tegigi, sest jutt käis tema õe, ehk kõige lähedasema inimese minevikust, mis ka teda puudutas.

  „Venna, oskad sa ehk soovitada mida käsipagasisse panna? Ma olen nii loll selle koha pealt. Mida üldse kaasa võtta?“ oli Mathilde hädas.

  „No kuna kogu su elu sinna ei mahu, siis soovitan vaid hädavajalikud asjad kaasa võtta. Ja talvepalitu võid julgelt koju jätta!“ tögas Lemps.

  „Vaat, just selle talvepalitu ma sisse pakingi! Aitäh abi eest!“ muheles õde.

  „Ja kui sa kavatsed mulle külla tulla, pane talvesaapad ka ikka jalga, sest seal on väga lumerohked talved!“ naeris õde juba häälega. 

5.jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma 

KARMAVÕLAD- Inga Raitar

  Hommikul kell 6 panin selle raamatu käest. No ei ole võimalik magada, kui su kätte satub niiii hea raamat!

 Kuigi meie aasta pole lilleline olnud ning mu fb postkast on pidavalt umbes ja telefon punane, olen ma juba paranemas. Germoga on ka kõik korras. Miks ma äkki sellest kirjutan? No, kui su kätte satub raamat mis on nii sinule sobilik, siis sa lihtsalt terevendki. Ja ma olen kindel, et minu terevenemisel on abiks olnud just see raamat. Kui inimene tegeleb sellega, mis talle meeldib, olgu tegu kasvõi lugemisega, siis see lisab temasse postiivset ja tervendavat energiat ja ta tervenebki.

  Ostsin selle raamatu kevadel. Miks? Ahvatles. Ja pealegi on autor Inga Raitar kuidagi väga tarkj ja eriline naine minu silmis, ning ma ei pidanud ta raamatut lugedes ka pettuma. Jah, mul pole au autorit tunda, aga läbi selle raamatu juba tunnen. Olgu siinkohal öeldud, et see on Inga Raitari sulest esimene raamat mille läbi lugesin, aga kavatsen veel lugeda, kuna ta käekiri sobib mulle ideaalselt.

 Kindlasti on teil olnud olukordi ja situatsioone elus kui esimest korda inimest kohates, tunnete nagu tunneks teda kogu elu? Minul igatahes on! Siit saad vastuse miks üks inimene tõmbab sind seksuaalselt ligi ja teine mitte...ning palju, palju muud! Lugege!

 Nagu raamatut tagakaanelt lugeda saab, jooksebki läbi romaani kolm erinevat maailma, lugu, millel kõigil on üks ühine nimetaja. Olgugi, et tegevused toimuvad erinevatel sajanditel, erinevates kohtades ja erinevate tegelastega. Ühes loos satud Tiibetisse, teises Iirimaale ja kolmandas tänapäeva Eestisse, ent ometi on neid midagi mis seob. Siit leiab nii armastust, kirge, ajalugu kui ma muitseid tarkusi ja dokumentaalseid olukordi. Mind paelus elu mungakloostris ja Iirima näljahädad, mis olid nii ehedad, et..et...Aga ma ei reedagi rohkem. Muideks, hetkel on see raamat Rahva Raamtu kauplustes lausa 38% odavam. Kiirustage, soovijad!

 Mina soovitan seda lugeda 100% .

 Aitäh, autor, et sellise(d) loo(d) kirja panid!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

KARMAVÕLAD

Autor: INGA RAITAR

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 2 Google +0  0 Share0

Pealtnäha on need kolm erinevat lugu. Üks toimub Tiibeti kloostris. Teine suure näljahäda aegsel Iirimaal. Kolmas kuskil siinsamas, mitte eriti ammu. Igas loos on kolm osalist, kes otsivad vastust küsimusele, mis siis tegelikult on armastus ning kust ja mis eesmärgil ta meie ellu tuleb. Miks vahel on tunne, et oled inimest, kellega just lähedaseks said, tundnud juba terve igaviku?

Iris, noor edukas naine, kohtab lennukis meest, kes pole kaugeltki “tema tüüp” kuid kellega ometi tekib kogu naise senist elu pea peale pöörav armulugu. Imekaunis mõisahärra sohilaps Ireen armub vaesesse perepoega suvel, mis saab saatuslikuks tervele külale ning hukatuslikuks talle endale. Noor munk Ikaro on tunnistajaks parima sõbra räpasele saladusele ning peab valima, kas reeta kõik, mida ta pühaks peab või tunnistada endale, mida ta tegelikult ihaldab. Miks sekkub meie ellu saatuslik karma ja kaugele selle lõimed ulatuda võivad?
“Karmavõlad” on ühtaegu romantiline armastuslugu ja samas ka põnev fantaasia inimsuhete taga kulgevate salapäraste saatuseniitide teemal.

ISBN	9789949333295
ILMUMISAASTA	2013
KEEL	eestikeelne
MÕÕT	190x130x15 (mm)
LISAMISE AEG:	30.04.20169.89 6.13 € LISA LISA  OSTA  KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 6.13 € KAUPLUSES: 6.45 € KAUP KÄTTE:TEISIPÄEV 09.01 SAADAVUS KAUPLUSTES VAATA ASUKOHTA

5.jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (16.pt)

16. peatükk

  Nagu ikka, võõrsil ööbides ei tule paljudel und, nii magas Trevor ka väga halvasti. Kella nelja paiku vastu hommikut sai ta sõba silmale, kui äkki kuulis kuidas keegi korteri ukse lukuga jändas ning siis käis tugev potsatus. Trevor tõttas asja uurima. Max jõudis koju, ja oli täis nagu meremiin. Kukkus esiku põrandale ja välisuks jäi pärani. Trevor keeras ukse lukku ning talle tundus, et kõik korterikaaslased magavad sügavat und, või olid nad juba harjunud Maxi öiste seiklustega, ega vaevunud ennast mugavast voodist võõra mure pärast välja ajamagi. Sõber üritas sõpra maast püsti aidata, kuid see oli lootusetu, sest umbjoobes Max oli tinaraske, ega suvatsenud jalgu alla võtta.

  „Võta jalad alla, sõber! Kuuled või? Noh,nooh, veel veidi, noohh....“ üritas Trevor kogu oma jõudu kasutada, kuid asi näis lootusetu. Korraks avas Max silmad ja need olid ka pahurpidi peas, nagu oleks mingi laksu all, aga kodutee ta ju ometi üles leidis. Tervor võttis igaks juhuks sõbra taskust dokumendid ja rahakoti ning viis need oma tuppa, sest ta ei tundnud veel korteri- ja töökaaslasi ja hull asi oleks võinud aset leida, kui sõber homm´ikul kassiahastuses ärkab ja märkab, et ta dokumendid on kadunud. Trevor läks voodisse tagasi, veel kaua mõtles ta Maxist, kuni uinus. Olles vaevalt paar tundi maganud, kuulis ta järgmist potsatust. No see oli juba liig. Ilmselt oli sõbral põiekas tekkinud, ta üritas endale jalgu alla võtta, kuid kukkus uuesti ning oli ennast täis lasknud, püksid seisid rebadel.

  „Issand jumal küll, mis sinust siin Rootsis saanud on! Enne olid ikka mõistlikum mees, kuid elu väljamaal on sind ikka täiesti segi pööranud. Aja jalad alla, davai, davai, aja nad alla ja mine kasi ennast puhtaks!“ oli Trveor kuri.

  „Möl-li-mol-li...“ üritas sõber midagi pomiseda, kuid mitte ühestki sõnast ei osanud Trevor midagi välja lugeda.

  Viimaks ajas Max ennast seina najal siiski püsti ning loivas kemmergusse ning jäi potile magama. Trevoril ei tulnud und, ta pidi ju ometi sõpra kantseldama. Kümne minuti möödudes ei pidanud Trev enam vastu ning ta läks tualettruumi juhuks, kui sõbral peaks abi vaja minema. Õnneks, et ta läks, sest Max oli kukkunud potilt põlvede peale ning magaski nii, pea vastu seina toetumas. Poleks Trevorit olnud, võinuks sõber jalutuks jääda, sest veri ei saa sundasendis korralikult liikuda. Kui Trevor hakkas sõpra maasta üles kangutama, astus tualettruumi üks norrakast korterikaaslane kes tutvustas ennast Thorsteinina, ulatas abikäe ning koos Trevoriga talutasid nad Maxi oma koikusse magama.

„Trevor,“ tutvustas eestlane.

„Thorstein,“ tutvustas norrakas ning mainis, et nad on sellise Maxiga harjunud, et iga jumala nädalalõpp pidavat Trevori sõber samas staadiumis olema. Kõikide korterikaaslaste rahu pidavat häiritud olema, aga nad on õppinud neid öiseid laamendamisi mitte kuulma. Samas olla Thorstein just see mees kelle süda valutama jääb ning appi tõttab. Norrakas tunnistas, et kaine mehena on Max väga tore ja truu sõber, aga niikui jooki paneb, muutub idioodiks. Et neil ole mitmeid kordi lausa kaklusi ette tulnud, kuid siiani on suutnud hiljem leppida. Oli ka Thorstein algul koos Maxiga mööda kõrtse kolistanud ja naisi rajalt maha tõmmanud, aga peale seda kui ta süüfilise sai ja pahaaimamatult sellesse ka oma abikaasas nakatas ja peale selle lahutusega leppima pidi, mees muutus. Västerosis pidavat ka palju aidsihaigeid olema ja veel rohkem viirusekandjaid, sellepärast Thorstein oma eluga enam ei riski.

  „Kas sa oled ka teadlik, et Max on viirusekandja?“ küsis norrakas, arvates, et korterikaaslane on oma sõbrale sellest rääkinud.

  „Mida? Misasja? Päriselt? Omg!“ lõi see uudis Trevori juhmiks.

  „Vot seda. Kahjuks, jah!“ kinnitas mees.

  „Einoh, appi! Ma...ma tõesti ei teadnud midagi! Kas on viirusekandja või põeb juba aidsi?“ tahtis Trevor veel kinnnitust saada.

  „No, praegu on ta jah viirusekandja, aga sellise eluviisi juures pole ime, kui ta varsti juba aidsis on. Ta ju ei hooli oma tervisest, ega võta ravimeid ka. Hoorab ringi ja nakatab järjest naisi, mis on tegelikult kuritegelik. Me kõik siin loodame või õigemini lootsime, et nüüd tuleb ta sõber siia tööle ja elama, et ehk paneb sõbrale mõistuse pähe. Kas me saame sinu peale loota?“ oli Thorstein tegelikult väga mures.

  „Oehh, päris karm! Annan endast parima, aga kuna sain allest sellest teada, siis vabandan, olen hetkel suures segaduses! Ma ei mõista miks mu sõber, keda tunnen lapsest saati, nii alla käinud on. Ehk sellepärast ongi ta ükskõikne, võtab elust kõik mis võtta annab. Ja tõsi, ta rääkis mulle, et tal on palju partnereid, seega...see asi tuleb peatada! Aitäh, hea Thorstein, et mind valgustasid!“ tundus norrakale, et Trevori silmad olid pisarais, kui ta rääkis.

  „See on kõik mida mina teha saan. Olen temaga korduvalt rääkinud ja eks just see ole ka üks meie tülide pühuseid, kuid ta ei kuuula mind. Viimasel ajal üldse eirab. Aga me kõik oleme siin mures, sest see haigus pole naljaasi ja meie pundis on palju pereinimesi kes lausa kardavad, et saavad kusagilt nakkuse, kasvõi tualetist või....Kui sa tähelepanelikult vaatad, siis Maxi nahk on väga habras, kohati veritseb. Midagi peab ette võtma, sest keegi ei taha meist vabasurma minna. Ja eks homode või biseksuaalide hulgas liigub rohkem seda surmahaigust ka.“ teadis Thorstein.

  „Nende hulgas on jah seda rohkem liikvel, ka Eestis. Aga õnneks pole ju Max biseksuaal, kuigi mis see enam päästab.“ oli Trevor niukker.

  „Sa siis ei tea seda ka?“ oli norrakas ehmunud.

  „Mida seda?“ ei saanud Trevor aru.

  „Kas sa tõesti ei tea, et su sõber on biseksuaal? Appi! Ta tarib siia elamisse igasuguseid tüüpe, küll seksib loomamoodi meestega, küll naistega. Ükskord jätkus tal jultumust lausa köögilaual ühte neegrimeest panna. Meil oli tükk aega söögiisu läinud ja see info jõudis isegi ülemuse kõrvu, hea, et Max üldse tööle jäeti!“ valgustas norrakas.

  „Täitsa lõpp!“ ei uskunud Trevor oma kõrvu.

  „Trevor, mulle tundub, et sa siiski ei tunne oma sõpra. Oot, kaua te juba sõbrad olete olnud?“ oli ka Thorstein ehmunud.

  „No ikka oleme, lapsest saati. Aga tundub tõesti, et ma ei tunne oma sõpra enam ära. Minu teada oli ta kunagi täiesti tavaline hetero, või vähemalt pole ma kusagilt kuulnud, et ta mehi ja poisse piiluks. Samas tema vabameelsus ja ümber augu jutt panevad mindki mõtlema, aga minule ta homokalduvustest rääkinud ei ole, kuigi kui oleks rääkinud, poleks ma teda ilmselt hukka mõistnud, inimene on inimene, aga...“ said Trevoril sõnad otsa.

  „Siin Rootsis on ju üldse see õhkkond kuidagi väga vabameelseks ja närviliseks viiimaste aastatega muutunud, eks ikka sellepärast, et rootslane paneb rõhku sooneutraalsusele. Ütlen ausalt, ma olen täielikult selle vastu, tüdruk jäägu ikka tüdrukuks ja poiss poisiks. Ma ei saa rootslaste kiiksust aru, et nad sellist asja pooldavad. Omasooihalejaid ma mõistan, sest ka minu tuttavate seas on neid, täiesti mõistlikud inimesed, aga see sooneutraliseerimine on täielik lollus, kui mitte öelda kohalike kiiks. Aga tegelikult Rootsi on alati minu silmis olnud selline riik, kus propageeritakse sellised veidraid asju, mis muule maailmale on vastuvõetamatu. Sa siis aru misk ja millest see alguse saanud on!“ oli ka norrakas segaduses.

  Thorstein tuli Rootsi tööle sellepärast, et ta oma sõber kutsus, kuna palganumber on ka temal seal palju suurem, kui Norras oli. Pealegi on ta naine isa poolt rootslane ja ema poolt norrakas, kes saalib kahe kodumaa vahet. Naine austab Norrat rohkem aga mitte Rootsi seadusi, mis pole ka talle vastuvõetavad ning on isegi maininud, et tal on häbi tunnistada, et ta pooleldi rootslane on. Thorstein ise aga on puhas norrakas, keda kutsutakse Viikingiks, kuna ta teab peast lausa ajalugu viikingite kohta ning isegi seda, et mingite legendide põhiselt olla ka eestlane viiking olnud, sellepärast ta jutu käigus Trevorit hõimlaseks kutsus ning ka Maxist lugu peab. Trevor ei saanud algul aru, et miks just hõimlane, kuid kui Thorstein mainis viikingeid, meenus eestlasele, et ta on ka kusagilt lugenud nende kohta.

  „Kas sul on ka Eestis pere?“ tahtis norrakas teada.

  „On. See täehendab, et ei ole. Või oli. Ma ei oskagi vastata.“ oli eestlane segaduses.

  „Vasta nii nagu on!“ hakkas sõbralik Viiking oma homeerilist naeru naerma ning see nakatas ka eestlast.

  „Ha-ha-haa! Olgu! Noh, mul oli naine, mitteametlik, aga me läksime lahku. Kodus ootavad mind väikevend ja ema, eks ma suurel määral just nende pärast siia tulin ka, sest kasuisa suri alles, ema on haige ja vend vajab hoolt. Ja, ausalt öeldes, enda rahakott hakkab ka tühjaks saama. Ning teiste kulul ma enam elada ei kavatse, olen seda niigi palju teinud. Tahan, et mu pangaarvet ehib oma kätega teenitud raha, mitte pärandus sugulastelt, mille nemad raske tööga välja teenonud on. Eksnaine kolis ka mõne aja eest Eestist minema, aga isegi ta sugulased ei tea kuhu ja kui kauaks. Lihtsalt läks, pühkis kodumaa tolmu nii jalgelt, kui jalgade alt ja kadus. Kummaline. Ja mina mõtelsin et tunnen teda ..ja mina mõtelsin, et elidsin endale naise kogu eluks...“ läks eestlase meel härdaks.

  „Karm. Väga karm. Aga võta seda asja nii, et ei olnud veel teie aeg. Ära võta nii, et teie aeg sai läbi. Unista suurelt ja su unistus täitub! Mingisugune sisetunne ütleb, et teil oli teineteisest puhkust vaja. Meil oli ka kunagi alguses nii, kuni minu apsakani, mis meid juba lõplikult lahku viis. Tõsi küll, oleme sõbrad edasi, ta käib mind siin ikka vahel külastamas ka, aga naise-mehe suhet meil enam ei ole. Mina elaksin meeleldi temaga koos, aga tema vist enam ei taha. Või? Ei meie seda elu ette tea! Aga sulle ma soovitan küll, et ära lõika enda ja tema vahelt sidet läbi, mulle tundub, et kõik ei ole veel lõppenud. Anna andeks, aga ma näen seda nii.“ väitis norrakas.

  „Kas sa oled selgeltnägija?“ jahmus eestlane.

  „Noooo...Ütleme nii, et mu vanaisa ja isa on šamaanid, kui sa sellistest tegelastest kuulnud oled?“ vastas norrakas avameelselt.

  „Ahsoo! Nuuvott! Ikka olen kuulnud, aga oma käega katsunud ei ole!“ teatas eestlane, kelle silmad reetsid imestust.

  „Mis neist ikka katsuda, inimene nagu inimene ikka!“ naeris norrakas.

  „Aga kas nad tulevikku ka ennustavad? Ma olen kuulnud, et puhuvad hingesid sisse ja välja, või mida iganes, ega ma väga kursis ei olegi.“ andis Trevor teada.

  „Ehee, jah, puhuvad oma šamaanitrummidele hingesid sisse ja saadavad lahkunute hinged minema. Nii see on. Oled väga teadlik siis sellest maailmast. Jah, nad vaatavad ka tulevikku, kuid ma eriti ei soovita sul oma tulevikku torkida, tuleb see mis tulema peab.“ soovitas norrakas.

  „Räägi, räägi, sa lihtsalt oled kade ja ei taha, et ma su perekonnaga tutvuks!“ aasis eestlane.

  „Jah. Just. Seda ma kohe kindlasti silmas pidasingi!“ mõistis norrakas eestlase nalja juba poolelt sõnalt.

  „Näed, vanad Viikingid on ikka ühte moodi ja isegi naljasoolikas on neil ühesugune!“ tögas norrakas, mille peale eestlane, nagu muuseas, nõustuvalt noogutas.

  „Teeks tassi teed. Tahad ka?“ avastas estlane, et nad olid ennast lobisem aunustanud.

  „Ma eelistaks kohvi, ärkamiseks, kuigi oleme juba ärkvel.“ andis norrakas teada.

  „Mis pagana teed! Ma tahan ise ka kohvi! Vist tuleb uuesti kummuli visata, sõnad ka juba sassis!“oli eestlane segaduses.

  „Muide, ma kunagi tarbisin kanget teed, see aitas paremini šamaanirännakule minna, no transi. Aga mingilt maalt kadus tee isu ja nüüd võibolla paar korda nädalas vaid tarbib seda ja siis ka vaid Norrast, oma kodumaalt ostetud taimedest teed, ei muud. Teetaimed, mis on kasvanud ja korjatud sinu kodu ümbrusest on sulle palju väekamad ja tervislikumad. Ma ei joo iial poodidest ja apteekidest ostetud teid, need ei tarvitse õigel ajal korjatud olla ja neis pole ka väge. Igal teetaimel on oma korjamisaeg ja sellest tuleb kinni pidada. Ma tean, et peen maailm, mis sind ei tarvitse huviatada, aga nii on.“ pajatas šamaanihakatis oma tarkustest.

  „Väga põnev! Mulle tundub, et ma olen leidnud endale põneva sõbra!“ surus Trevot käe Thorsteinile pihku.

  „Muide, kas sa tead mida mu nimi tähendab?“ uuris norrakas.

  „Eee, mingine norrakast suusataja vist on samanimeline.“ meenus Trevorile.

  „Heh, sa pead silmas kindlasti Torbjörn Lökkenit, ma arvan. Jah, tema on meie riigi au ja uhkus, aga ma siiski ei pidanud teda silmas. Minu nimi tähendab Thori, ja see on pärist Skandinaavia mütoloogist. Odini poeg olen.“ teatas norrakas naerulsui.

  „Aaa, seda küll, jah, vägev!“ oli eestlane vaimustuses. „Aga minul on inglise nimi ja nende tähenduses pidavat see merd vihjama. Samas sünnib Eestis neid tTrevoreid rohkem kui päikelisi ilmu viimasel ajal. Aga ma täitsa usun, et mingi seos sellel merega on, sest meri meeldib mulle kuidagi eriliselt. Mõjub ka eriliselt.

  „Rõõm teada! Eks ka viikingid ei kartnud merd!“ tögas Thorstein ning mõlemad said jällle siira naerupahvaka maha pidada.

  Trevorist ja Thorsteinist olidki suured sõbrad saanud ja mõlemad olid selle üle uhked.

4-5. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma