pühapäev, 16. aprill 2017

Kentuki, uus tass, sõbrad, Jaansoni rada 6.päev jne...

koos Jüri Homenjaga

  Hakkasin eile meenutama, et kui kaua me polnud Jüriga kohtunud (6?7?8?). Aastad lendavad väga kiiresti. Tänusõnad õele, kes mu eile "välja" kutsus ja veel naabermajja, kus nädalavahetuseti mängivad bändid ja toimub muudki põnevat. Oli armas õhtu Kentuki kõrtsus ja sai isegi hea Jüri pilli järgi jalga keerutatud. Aga ausõna Elmu Sadulsepp ei ole mu poisssõber, aga hea tuttav on ikka! Suured ja siirad tänud sulle, hea Jüri! Olen teinekordki Sinu Muusaks.

Jüri Kentukis naisi hullutamas
esimene katsetus. no, mu telefon ei tee häid selfisid...Jüriga

 Tegelikult mul oligi vaheldust vaja, sest reede hilisõhtul jõudis minuni mu järgmise romaani toimetatud käsikiri ning asusin seda ülelugema. Aga see ei ole niisama lugemine, tuleb mõttega lugeda, et ei oleks loogikavigu ja täheapsakaid. Nii ma siis mitu tundi arvutis veetsingi, silmad punased ja kael lugemisest kange. Eile hommikul tõustes hakkasin edasi tegelema (ja täna, peale blogimist katsun lõpuni lugeda), kuni läksime külapeale šašlõkitama jne...

 Ausalt öeldes oli mul eile väike pettumus kuna 1 kilo oli tagasi tulnud. No, ma läksin küll kaalule peale šašõki ja supi söömist, aga ikkagi. No, võib siis ehk öelda, et kaal on seisma jäänud. Viimasest kaalumisest (kui avastasin, et 8 kg on läinud) oli 6 päeva möödas. Aga ma ei heitu, ei anna alla. Lihtsalt vahepeal jäi 2 päeva vahele, kuid täna õhtul käisime taas.

 Olen sellel nädalal pmst suppide peal olnud, kuid täna tuli šampinjoni isu peale ning tegingi šampinjonipastat (moodsalt öeldes). Praadisin šampinjonid, sibula ja hakkliha ära ning segasin segu makaronidele. Väga hea tuli. Ausõna!

...
...
...

Täna võõrustasin lausa 10 külalist, aga tunnise "lõunauinaku" jõudsin siiski ka teha, et õhtul rajale naasta. Germol käis kooliõde külas ja nad tantsisid kenasti, kui meie Evega köögis kohvitasime. Lapsed koksisid mune ka.

Germo ja Kaidi


 Olen tänasest ka uue tassi (kruusi) omanik. See jõudis minuni armsa Astridi kaudu, kes viibis paar päeva Pärnus. Siirad ja suured tänud, et leidsite koos armsa pojaga ka meie jaoks pisut aega!

armas Astrid oma armsa pojaga
siin ta on, uus tass Sri Lankalt

 Rajal sai täna vaid 5 km läbitud. Kohutavalt jäine tuul oli silla juures. Juba siis tekkis hetkeks tunne, et vist ei suudaga minna, aga sundisin ennast ja Germo oli ka nõus minema. Käed, kõrvad ja põsed külmetasid ja olid tulipunased, aga me läksime ikkagi. Kapuuts ka peas ei püsinud. Keda kõike rajal kohta võib. Täna tuli sõrkides meile Sõudeklubi juures vastu Eesti seksikam mees Märt Avandi näiteks.

 Mõnes mõttes on õhtuti parem rada väisata, sest loojuv päike on müstiliselt ilus ja kogu loodus hakkab unne suikuma. Otsustasin, et 10 kilomeetrit ma nii peagi ette ei võta, sest tunnen, et see on siiski veel minu jaoks liig. 2 päeva liigesed andsid tunda, kuigi eile õhtul tantsuplatsil tundisin et valssi tantsida on ikka kordi kergem juba. Ka on mulle tekkinud tiivad, ehk siis kätel on rippuv nahk. Kui ma neelatan, tekivad lõua alla kortsud. Müstiline on see, et riiete järgi näen kuidas järjest väiksemad numbrid selga mahuvad, aga kaal seisab. Aga ju ta siis peabki vahepeal seisma.

  Enne kolmandat kilomeetrit vaatasime juhuslikult taha ja Germo märkas Maarjat lähenemas. Jah, mina ju endiselt ei käi telefoniga netis, seega ei näinud ma rajale minnes ka Maarja kommentaari, et ta tuleb. Seda rõõmsam oli üllatus. Kolmel ja poolel (või vähem) kilomeetril tegime pausi, aga see oli viga, sest mu märg nahk jõudis maha jahtuda ja mul hakkas lausa vappekülm. Nii otsustasin tagasi tulla Niidupargi kaudu, sest mets varjab seal tuule. Liikusimegi läbi Niidupargi Niidumetsa peatusesse ja seal astusime nr 14 bussile ning sõitsime koju. Isegi mu mantel oli läbimärg, aga õnneks on tuba soe ja igasugune vappekülm on kadunud. Tuleb ennast hoida, sest päris mitu tuttavat põevad kopsupõletikku. Ilmselt see karge ja tuuline rõhkkond, mis meil praegu võimust võtab, pole hea.

  Nüüd aga lisan siia pildigalerii tänasest päevast ja hakkan taas asjalikuks.
Ehk blogin ka lähipäevil lõpuks kirjandusõhtu lõpakust, sest teema on edniselt aktuaalne ja rahvas soovib. Nädal on lihtsalt nii kiire olnud, pole süveneda saanud.

Olge hoitud!

16.aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Fotogalerii:

enne rajale minekut selfi nõeluva tuule käes...
kolmandal kilomeetril näost (tuulest) tulipunane...
Germo avastas, et Maarja tuleb...
Maarja jõudis kohale...
meie, päikesekullased...
3km läbitud...
väike paus oma lemmikhoones (umbes 3km ja 200m läbitud)...
päike loojub sinna kusagile muuli taha vast....
Maarja...
üks pisikene sporditüdruk meile pidevalt järgi kimamas...taamal Germo
Germo puhkan jalga...
ja Niidumetsast bussile...

reede, 14. aprill 2017

TUULEMÜÜJA TÜTAR- Kiiri Saar


 Hetk tagasi panin käest Kiiri Saare novellikogu "Tuulemüüja tütar." Mulle meeldib novelli- ja lühijutukogusid sellepärast lugeda, et need distsiplineerivad. Eriti just siis, kui kell lööb hommikutunde ja sa alles loed. Romaanist on raske välja astuda, aga lühijutud saavad otsa ning tahaks ju neid veel pikalt endasse hingata, mitte astuda järgmisse maailma. Nii juhtus ka minuga, et päeva jooksul ma üle kahe novelli ei lugenud.

 Kiiri kirjutab tohutult mõnusalt. Tal on väga rikkalik sõnavara ja autor oskab lausa detailselt tuua välja sellised pildid ja situatsioonid, et sa jääd uskuma, nagu olekski kõik päriselt olnud. Lood on väga erilised ja osad neist kalduvad ulmesse. Sobiks pakkuda ulmeajakirjale "Reaktor."

   Mõnes mõttes tahaks selle raamatu kaheks lüüa ja just (ulme)lugude pärast, kuid teisalt on ka nii terviklik. Tõsi küll, mõne novelli- või lühijutu puhul ma ootasin hoopist teistsuguseid lõppe ja osad tundusid nagu väga hea romaani sissejuhatustena. Kuid tean ise seda tunnet kui hakkab sündima romaan ja kui hakkab sündima novell (lühijutt). Mõni lihtsalt lõppeb enne ära, kui sellest romaan saab. Ja pealegi romaanides on alati rohkem tegelasi, kuid novellid piirduvad vähematega. Nii ma arvan, et selles raamatus on ka rohkem lühijutte, kui novelle.

 Kiiri Saar viib meid selle raamatuga erinevatesse küla- või väikelinna (alevi) maailmadesse, mis on väga elulised. Kujutan ette, et nii mõnigi lugeja võib siit leida palju äratundmisrõõmu. Minagi leidsin. Autor oskab üles kruvida sellist huvi, et tekib lausa kannatamatus kiiremini teada saada mis lõpuks juhtuma hakkab. Ta jätab jutukest lõpus palju fantaasiat lugejale, mis mulle ka väga meeldib.

 Mulle tohutult meeldib see raamat!
Usun, et see ei jää viimaseks Kiiri raamatuks mida loen.
Aitäh sulle, hea Kiiri!

14. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

 15.48 €
  • RAAMAT

    TUULEMÜÜJA TÜTAR

    Autor: KIIRI SAAR
     1 Google +0  0 Share0
    Kiiri Saare novellikogumik asetab lugeja ette rea küsimusi. 
    Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut kuvavat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millisena teised meid näevad? Usume seda kaugelt enam kui iseennast? Vahel on meil hea meelgi, kui õnnestub maailm ära petta. Peaasi, et ei peaks iseendaga silmitsi seisma. Sisemine segadus aiva süveneb ja sellest vabanemiseks otsitakse üha meeleheitlikumaid viise. Miski pole tõeline ega päriselt see, mida tahaks. Võib-olla pole seda olemaski? Enesepett ei saa kesta lõpmatuseni. 
    Ühel hetkel saabub murdepunkt – eesriie käriseb ja pilt tõelisusest jõuab ilma sageduse segajata vaatajani. Kas see, mida nüüd peeglis näeme, meeldib meile? Kas tunneme ennast üleüldse ära? Mis edasi saab, sõltub juba meist endist.

neljapäev, 13. aprill 2017

Jaansoni rada 5. päev


  Tahate teada kuidas mul enesetunne? Mõnus ja värske olemine on, ainult natuke kange olen. Jah, täna me Germoga läbisime 10 km, mina kepikõndisin ja tema kõndis kõrval. Mul on nii külm, et tegin isegi ahju tule. Pilte kahjuks teha ei saanud sest telefoniga on mingi kamm. Aga sõber Priit, mu elupäästja lubas läbi tulla ja ehk saan vähemalt targemaks. Mina ja igasugune tehnika pole grammigi sõbrad. Loodan, et saan taas levisse tagasi. Selleks on ju nutikas hea, et teeb häid pilte. Täna rajal oli kohe midagi puudu.

  Täna alustasime teistmoodi. Liikusime kesklinna postimajja ja sealt rajale, suunaga uue silla poole. Minnes oli tuul tagant ja liikuda oli kerge. Kuigi otsmik oli kogu aeg higine, oli mul külm, tõsiselt külm, sest tuul puhus riietest lausa läbi. Esimese puhkepausi tegime alles uue silla juures, jõime vett, mina harrastasin pahet ja siis sellel korral ei läinud sillale elegantse kaarega vaid ronisime trepist üles. Alles siis paras põrgu algaski, tuul üha tugevnes ja päris pirakad raheterad hakkasid ennast ülevalt alla loopima. Tuul, va põrguline, puhus lausa varrukast sisse, ehkki mul oli lausa 2 fliisi seljas. Ja kapuutsid ei tahtnud ka kuidagi peas püsida. Ma olen ju veel see kes sildu kardab, neil kõndides vaatan ainult ette, ei julge vette vaadata. Ja sillalt maha keeramine oli ka hirmu tekitav, ütlesin lausa Germole, et kardan, aga Germo oli vapper. Ta on üldse vapper. Tegelikult iga natukese aja tagant küsin ka tema käest ega tal külm ei ole, ega ta väsinud ei ole, ega tal halb ei ole. Pean kõigeks valmis olema. Eriti valvas olen veel siis kui keegi koeraga vastu tuleb, sest Germo kardab koeri ning võib teadmata suunas joosta neid nähes, seega üsna pingeline olukord. Aga ümberringi vesi ju...Täna tuli kolm koera vastu lausa.

  Väikese peatuse tegime ka umbes Niidupargi kohal, sest Germo tahtis vetsuja kahjuks on just seal ainuke kemmerg kogu raja peale. Mina istusin momendiks. Õnneks varjas mets suurema tuule ära, aga kohti oli ka lagedamid kohti ning seal tuul lausa nõelas.

 Poes käimise mure sai ka murtud. Õigupoolest ma eiran meie Jannseni Rimi poodi, sest see on kuidagi mõttetu ja üksluine, kallis ka. Aga Sõudeklubi juurde jõudes otsustasime taas Besteri poodi külastada ning sealt oli veel poolteist kilomeetrit koju ning Germo sai raskema seljakotiga jalutada.

 Täna olen palju rohkem väsinud kui kunagi, ilmselt just see tuul on selle väsimuse tekitaja. Praegu on mul ikka külm, kuigi panin villased sokid jalga ja elamine on köetud. Pean peale blogimist kuuma teed tegema ilmselt.

 Millegipärast just parema jala hüppeliiges ja puus kisuvad kangeks ja annavad tunda, vasakuga on kõik kõige paremas korras. Aga mõnus väsimus on, ehk saan õhtul õigel ajal magama, saan režiimi korda.

  Kodus mul kaalu ei ole, eks pühapäeval kaalun kas on miskit veel alla läinud. Sellel nädalal on 2 päeva käidud, olen endale 3 päeva nädalas normiks võtnud, seega 1 päev veel. Ja täna õhtul saab nädal mööda käimise alustamisest.

 Koju jõudes tuli sõber Raul külla, õnneks polnud tal mulle veel kingituseks roosasid retuuse kaasas :)


Nüüd siis teevesi tulele ja kampsun selga!

Elame veel!

13. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 12. aprill 2017

Poetry Slämm ehk Prõmm Pärnus 2017

Raul Majas (1. koht)
  Jah, võtan juba 4 päeva hoogu, et teha ka blogiülevaated laupäeval, 8. aprillil Pärnus toimunud kirjandussündmustest. Melu kestab siiani ja iga päev ilmub netiavarustesse uusi ja huvitavaid fotojäädvustusi sellest päevast. Pealegi on kuidagi kiire kogu aeg olnud, rajad ja asjad, aga katsun tänase päeva jooksul 2 erinevat postitust sellest päevast kirja panna, sest need olid 2 erinevat sündmust mis vajavad eraldi blogimist.

 Algatuseks. Kuni 2012 aastani korraldasin mina Poetry Slämmi Pärnu eelvoore, olles ise kunagi ammu sellest sündmusest osa võtnud. Parimatel aegadel osales Pärnu eelvoorudes lausa 21 inimest. 2012. aastal avastasime Jaak Kännu, kes tollal ka üle-Eestilise slämmi võitis ning juba 2013. aastal võttis Jaak Känd sujuvalt korraldamise oma õlgadele, kuigi olen ise ka kogu aeg selle sündmusega seotud olnud, kutsun esinejaid, teen reklaami jne...Aga mõnes mõttes oli see mulle kergendus, sest olen juba ju 7 hooaega Pärnu kirjandusõhtuid korraldanud. No ja osalen igal aastal ka žüriis ehk Tarkade Klubis, koos kahe liikmega. Sellel aastal olime žüriis (:)kivisildniku ja Kerttu Rakkega. Eelnevalt olen žüriisse kutsunud Olavi Ruitlase, Contra, Peeter Helme jt...

 Nüüd aga olen dilemma ees ning plaanin need kaks sündmust tulevikus ilmselt lahku lüüa. Lihtsalt kirjandusõhtute peakorraldajana olen tegelikult kogu aeg pinges, muretsen kas kõik osalejad kohal, kas kõik sujub kenasti, kas mõni võõras osaleja, keda ma ei tunne, leiab ja tunneb mind ära jne, jne.... Täna isegi ei suutnud meenutada kas teatud inimesed käisid kohal või mitte. Olin nagu ilma alkota purjus. Ausalt. Päevad kujunevad liiga pikaks ja väsimus kipub lõpuks maha niitma mitte ainult mind vaid ka teisi. Olin juba enne 15.00 majas ja koju jõudsime kell 22.00. Isegi (:)kivisildnik väsis ja ei jaksanud meeles pidada, keda raamatut esitlema kutsuda. Kas teised väsivad. Igasugune eelregistreerimine saab järgmistel hooaegadel kohustuslikuks, kuna lihtsalt need kes on regitreerunud ei jaksa oma esinemisaega ära oodata, kui paljud vahele tulevad. Näiteks sellel korral loobus kirjastuse HEA TEGU boss Fil raamatuid esitlemast, kuna rahvas oli väsinud. Ka selleks ajaks, kui Tajo Kadajas laulma hakkas, oli kohvik Versus pooltühi. Seega segab prõmmimine minu korraldatud kirjandusõhtut ja need ei mahu ühte päeva. See siin on minu, kui peakorraldaja valupool ja loodan mõistvat suhtumist. Muidu kulges kõik ju imeliselt ja selle päeva melu kestab ilmselt veel kaua, kaua.

 Kahjuks oli Slämmil osalejaid sellel aastal väga vähe, kõigest 5 luuletajat ehk prõmmijat. Mina eeldaks, et vahetult enne slämmi tuleks kõikidesse Pärnu ja Pärnumaa kolidesse saata kirjad ja kutsuda esinejaid. Maarja Ventsel, Rääma põhikooli 8. klassi õpilane oli ainuke kes kooliõpilastest osales. Aga temaga olime ka tuttavad juba eelmisest aastast, kui käisime (:)kivisildnikuga Rääma põhikoolis Liivi etluskonkursis žüriitööd tegemas. Ka eelmisel aastal osales ta slämmil ning ka Miss Poeesia valimisel, olles väga tubli. Info sai ta just meie käest, kui Rääma põhikoolis teavet jagasime. Ka sellel aastal oli Maarja kohal ning me Sveniga üllatusime, et ta suutis täiskasvanud ja kogenumate inimestega võistelda ning oli teinud läbi suure arengu. Võtsin ühendust ka Rääma põhikooli õpetajaga ja "lausa nõudsin" et Maarja saaks selle eest suure ja priske 5+-i. Kiituse on ta ka igal juhul välja teeninud.

Poetry Slämmi ehk Prõmmi Pärnu eelvooru tulemused:

Raul Majas (1. koht)
Jaak Känd (2. koht)
Maarja Ventsel (3.koht)
Riina Eigi (4.koht)
Kristina Ruder (5.koht)

 Rauli fenomen on see, et ta luule oli kõige slämmilikum ja rahvale peale minev, seega otsustasime žüriiga võidu anda just temale. Napilt jäi teiseks Jaak Känd, kes esines imekenade sonettidega. Kolmandaks hääletasime üksmeelselt Maarja Vetnseli. Neljandaks Riina Eigi, kes jäi pisut Maarjale alla ning täname ka Kristina Ruderit kes osales. Žürii oli üsna üksmeelne.

 Päeva juhtis Jaak Eamets.

2 paremat lähevad mai kuus Talliinnas kirjandusfestivali HEAD READ raames toimuvale üleriigilisse lõppvooru, kus valitakse parim, kes läheb Eestit väljamaale esitlema. Seega pöidlad pihku!

Rohkem pilte saate vaadata SIIT.

Lisan nüüd siia ka fotogalerii osalejatest:

Jaak Känd (2. koht)
Maarja Vetsel (3.koht)
Riina Eigi (4. koht)
Kristina Ruder (5.koht)
päevajuht Jaak Eamets
esiplaanil Tarkade klubi ehk žüriiliige (:)kivisildnik...
ja teised Tarkade klubi ehk žüriiliikmed Kerttu Rakke ja mina


12. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 11. aprill 2017

Jaansoni rada 4.päev

Eve ja Germo

  Täna oli rajal tagasihoidlik päev, vähemalt meie poolt.
Magasin möödunud öösel vähe, vaid üle 4 tunni ning kui saime koos Eve ja Germoga hommikukohvi joodud, lappasin oma raamatud kokku (osadesse olid veel pühendused kirjutamata), panin nn spordirõivad selga ja nii me kolmekesi kesklinna startisimegi. (eile ma siiski postimajja ei jõudnud, seega oodake raamatuid elles homme või ülehomme).

  Juba hommikul oli ilm pilves ning peale postimajast lahkumist hakkas laussadu. Siis juhtuski nii, et jalutasime Port Artur 2 Rahva Raamatu kohvikusse Piano, vihma eest peitu. Haigeks nagu jääda soovi ei ole. Kui vihma hallid sõrmed enam kohviku akent ei kriipinud, väljusime majast Jaansoni rajale. Väheke sai seda siiski läbitud. Ja nagu loodud koju jõudes tuli päike välja.

 Näis mida õhtu endaga kaasa toob. Kui jääb soojaks ja päikeseliseks, lähme ehk uuesti rajale, sest midagi jäi nagu vajaka. Ahjaa, Humanas käisime ka ja ma soetasin endale 70 sendi eest põlvekaitsed. Ja kui aus ola siis tahtsin endale sealt ka rulluiske soetada, aga suuremaid numbreid ei olnud kahjuks. Mõte liigub selles suunas, et kui olen kepikõndides hulgim kilosid rajale jätnud, kavatsen rulluisutama ka hakata. See on paras katsumus ja väljakutse, sest ma pole mitte kunagi rulluisutanud. See, et ma täna neid endale ei ostnud, näitab, et ma pole veel valmis. Iga asi tuleb inimese juurde õigel ajal. Onju?

 Nüüd tulen väike lõunauinak, sest organism lausa karjub selle järel. Ei tohi ennast piinata ja piitsutada, kui pole õige aeg. Seega loodan, et need inimesed kes minuga telefonitsi ühenudst ei saa, ei pahanda. Mul on teised magamisajad ja üleüldse on režiim konarlik. Aga see olen ju mina.

 Armas Eve tõi mulle magneesiumitablette ka, võtan ühe päevas. Kulub ära. Aitäh!

Muidu tunnen ennast hästi, kuigi täna sees veidi puhitseb ja öösel oleks nagu magu tunda andnud. Aga ei midagi hullu. Organism alles õpib uue olekorraga elama.

Kohustuslik pildigalerii:
rada kesklinna postimajja
vaade Piano aknast vihmasele linnale...
kokteilsalat maitses hää. Germo Pianos...
vihmamärjal rajal...
...
...
mu lemmiklind vares tõusis lendu...
pilk kontserdimajale....
vaade kodusillalt....
...
ja siit hakkab pärnakas varsti kruiisima, töö käib...
põlvekaitsed...

Ikka edasi!

11. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

MA ARMASTASIN KORSTNAPÜHKIJAT- Riina Eigi


 No, ei saanud und, sest Riina Eigi debüütluuleraamat sai loetud. Kahjuks ei leidnud ma paremt pilti, kuid loodan,et raamat jõuab ka peagi poelettidele, siis saab siia ehk midagi juurde lisada. Tundub, et sain selle raamatu omanikuks enne, kui see poodidesse jõuab.

 Mäletan, kui aastaid tagasi Riina mulle fb avarustes mainis, et teeb pmst esimesi luulekatseid. Mõnus on olnud jälgida tema (luule)arengut läbi aastate. Ka on Riina osalenud aastate eest Poetry Slämmi Pärnu eelvoorus. Paljude tema selles raamatus ilmunud luuletustega olin sinasõber juba enne raamatu sündi.

 Minu arvamus:
Mulle tundub, et Riina riimiluuletused, mida on küll raamatus vähe, on tugevamad kui proosaluuletused ja vabavärsid. Kujundid on huvitavad ja omanäolised, kuid autor kipub ülekujundama, ehk siis tohutult palju kujundeid on reas, aga puudub kompaktsus paljudes tema luuletustes (mitte kõigis!). Seega juhtus päris mitmel korral nii, et luuletust lugema hakates tekkis see Wau! efekt kuid siis kadus...Kui ühes luuletuses on liiga palju kujundeid siis need söövad nagu luuletuse ära, tekib kujundirägastik, jääb puudu luuletuse tervikust ehk kompaktsusest. Ma ei räägi eranditult kõikidest luuletustest, sest osad on ka minu jaoks pärlid. Kuigi paljud nn noorluuletajad kipuvad tänapäeval kirjutama "luuletusi" millel on kujundid üldse puudu, siis Riinal on vastupidi. Üleküllus.

 Minu vaieldamatult lemmik on see luuletus mis on pildil. Kuid...ma nii, nii tahaks seda kohendada, aga mis ma enam. Et rütm paika saaks, mis on riimiluuletustele omane. Õhu puudumine (salmide vahed) ei ole siin häirivad, sest seda luuletust tulebki justkui ühe sõõmuga lugeda, hingamispausideta. Pealegi sobib see raamatu üleüldise kujundusega ka kenasti kokku.

 Üks lihtsam ja naivistlikum riimiluuletus meeldib ka mulle väga. Luule ongi ju olemuselt lapsemeelne! Kirjutan selle siia:

   KODUVÄRAVAS

Läbi seitsmenda värava
üle seitsme mäe ja mere
tagasi kodutänavas
ütlen kutsale tere
oli kena olla
taas tagasi tulla
sest ta ootab sind alati
taga seitsmenda värati


 Proosaluules kasutab Riina palju troope, mis pole ju iseenesest paha, pigem vastupidi. Tema luuletused on seega natuke hajuvamad, metafooririkkad ja äraolevad. Tema metafoorid on pisut liivilikud ehk siis nimisõnalised. Autor kasutab ka tuntud flaseologisme, mis sobivad hästi tema luuletuste (kon)teksti. Ma ei tea kas see kõik on taotluslik või juhuslik, aga liivilikkus on tema luules täitsa olemas.
 Metonüümiline luule suurel määral.

 Raamatu küljenus ja kujundus on väga, väga head. Lausa tipptase, lihtne ja ilus, puhas, helge, selge. See kutsub kohe kindlasti raamatut ostma või laenutama. Nagu ka raamatu pealkiri, mis on kaval väljakutse.

 Üldkokkuvõttes mulle raamat meeldib, kuigi ma oleks tahtnud näha karmimat toimetaja kätt. Aga debüütraamat ka alles ja....Igal juhul jaksu ja luulelendu!


Aitäh, hea Riina, selle raamatu eest!

11. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 10. aprill 2017

ÜMBER AUGU- Lauriito


 Laupäeval kinkis hea Lauriito mulle oma tuttuue luuleraamatu "Ümber augu" mis on autori kolmas luulekogu. Aitäh! (Neid jäi ka kohvikusse VERSUS müüki, vaid 2 eurot tükk!)

 Lauriito loominguga on tuttav tegelikult juba pikki aastaid. Kui ma 12 aastat tagasi endale Poognasse konto tegin, oli tegelikult just Lauriito see kes mind esimese hooga ära ehmatas. No, teate, mina, selline õrnahingeline naisterahvas, kes oli seiniajani oma luuletusi avaldanud (aastaid) vaid kohalikus lehes "Pärnu Postimees" (toona oli selles lehes võimalik avaldada) ning saatnud tagasihoidlikult Eesti Luuleliidu konkurssidele. Julgesin Poognas mainida, et see ja see luuletus on avaldatud selles ja selles Luuleliidu kogumis, sain puhta peapesu.(no, sain vähemalt pea pestud!) Ehmatasin päris ära. Kusagilt tuli ju alustada ja tegelikult olid need Luuleliidu konkursid toona parajad motivatsiooniallikad ja kohad kus noorautor sai (heal juhul) oma luulet avaldada. Seega peab siiski tänama Ingvar Luhaäärt, et ta sellise võimaluse andnud on. Aga see selleks.

 2011. aasta 8-9. juulil toimus Mulgimaal, poeet Jaak Kõdara talus, Lilli külas NAK-i kirjanduslik seminar "Lätete peal." Miks ma seda mainin? Aga vot just sellepärast, et seal avanes meil Lauriitoga võimalus pikemalt vestelda, et kui Neitsid me oleme. Ei, ei, ärge mõelge midagi siivutut. Olen kord selline inimene kes võõrsil ei maga ning toona kestis melu seal ööpäevaringselt, kusagilt kostus pidevalt Contra naermist jne...ööhääled! Härra Lauriito üritas "magala" teises otsas und saada, kuid sääsed piinasid. Mina olin nii ehk naa unetu ja nii me maja ees, suurel kivil istudes lobisema hakkasimegi. Ja just siis ma tõdesin, et see kuri Lauriito on tegelikult selline heatahtlik ja õiglane, nunnu Lauriito. Miks seda nüüd mainin? Sest Lauriito kirjutas mulle raamatusse pühenduse mis seda seminari meenutas.

pilt pühendusega...

 Seminari pilte saate vaadata mu facebooki albumitest või SIIT.

  Nüüd siis raamatu juurde.

 Olles läbi aastate Lauriito loominguga enamvähem kursis, tean, et tegu on hea luuletajaga. Tõsi küll, antud luuleraamat sisaldab autori "krõbedamat" luulet (mida mõni õrnahingeline vast lugeda ei suuda), kuigi tal on ka väga palju romantilisi luuletusi, ka sotsiaalsemaid ja tõsisemaid. Samas oli minu jaoks selle raamatu lugemine kui ämbritäis jääkülma vett krae vahele, äratas üles, pani naerma ja oli kohati igati värskendav, kuna olen sellel aastal lugenud väga palju eesti autorite romantilisi (kohati läilasid)romaane (30 suisa).

 Lauriito on hästi julge väljaütleja ja mitte ainult paberil, ka reaalselt. Ta julgeb olla see kes ta olla tahab ja see kes ta on. (Neitside kiiks vist!) Minu jaoks täielik respekt, sest tunnen, et Neitsid (olen ise ka!) on sarnase loomuga. Mitte nüüd, et mina elu seksuaalsemat külge nii palju propageeriks, aga mingil määral teen ka seda mina, kuid arvan, et naisterahval on viisakam tagasihoidlikuks jääda. Eksole?!

 Jah, see raamat on tõepoolest üleni seksuaalne, kui mitte öelda....(mõtle ise või loe!) Seks ju müüb ja ega ma ei imestagi, et "Ümber augu" ka raamatumüügi edetabelites lutsu lööb.

Lauriito, aitäh selle lugemiselamuse eest!

mina sain sellises formaadis raamatu ;)

10. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

3.70 3.52 €
  • RAAMAT

    ÜMBER AUGU. EKLEKTILINE PIZDASTRADATELISM

    Autor: LAURIITO
     482 Google +0  0 Share0
    „Ümber augu“ on Lauriito kolmas luulekogu, kuhu on koondatud legendaarse staar-perverdi viimase 20 aasta seniavaldamata pornopoeesia paremik. Erinevalt tavaluulest on ava-luule tihtipeale humoorikas, kusjuures raamatu koostamisel ja trükkimisel ei ole põhitähelepanu mitte vormile ja välimusele pööratud, vaid rangelt sisule keskendunud. Sisemusele, mis on tihke ja märg, sisaldades tervelt 108 luuletust! 
    Saadaval hinnaga, mis toob meelde paberikriisi perioodi 80ndate lõpus, kui kirjastused ei vallatlenud kaanematerjali ja kujundusega, kuid tiraažid olid laes ning raamatud odavad.
    POLIITILINE
    Kui meil terve riik on kreenis,
    miski pole otse,
    kaardub punaselt mu peenis
    tervitama sotse.
    Siiski meelsust varjan kiivalt,
    kiidan liberaali...
    Kui ta keeldub, vasaktiivalt
    küllap saan oraali.