 |
| lapsepõlve liivakastikaaslane Kalle |
Täna on lebopäev. Otseses mõttes. Nostalgitsetud sai kah. Mitte vähe. Nimelt, mul käis külas lapsepõlve mängukaaslane ja seda otseses mõttes. Kuigi minu juured on Koonga vallas, möödusid lapsepõlve kaunimad ajad just Kablis ja Penu külas. Kallet tunnengi Kabli ajast, siis kui me ragulkadega ringi jooksime, tuki-tukit (või uka-ukat) mängisime jne, jne...Emad suhtlesid meil omavahel ja meiegi mängisime koos, tegime ka koos ulakusi. Mäletan kuidas ma ükskord võtsin kodust kaasa kaks paberinutsakat, ühe sisse valasin suhkrut ja teise sisse soola, ajalehepaberisse. Läksin aiamaale kurke sööma, sest Ema oli teinud munapekikastet ja lapsena ma pekki ei võtnud suus sissegi. Kuna Ema sõi tomatit suhkruga, otsustasin ma kurki suhkruga proovida, aga keegi ei tohtinud sellest teada. Läksin nii salaja aiamaale, aga aiamaa asus Kalle kodu lähedal ja ikka pidi keegi nägema. Kui Kalle minu poole lähenema hakkas, võtsin paberinutsaka ja viskasin rohu sisse, sest kartsin, et muidu saavad teised ka teada, et söön kurki suhkruga, kuigi ma ei söönud, sest see ajas iiveldama. Vahele ma ei jäänud ja küla teada ka ei saanud minu saladusest.
Mäletan, et Kalle käis ringi ja kordas sõnu; "Vabariigi nimel, atsaaa!" kuid ma ei mäleta miks ta neid sõnu kordas. Mällu on jäänud, et midagi oli tal käes, kui ta neid sõnu hõikas ja ma kartsin, et see on kivi, sest meie majas elav Ants armastas meid tihti kividega loopida. Kui ma nüüd õigesti mäletan, on selle poisi nimi Ants Mõtus (või Mõttus). Ta oli nii ulakas ja sõnakuulmatu, meie ealiste tüdrukute hirm, kuigi ta oli meist aastaid noorem. Mäletan veel palju episoode, kuid need põimin oma lasteraamatusse (järg PETULE, mis peaks kunagi ilmuma) PETU LÄHEB KOOLI.
Aitäh, hea Kalle, et viisid ajas tagasi, lapsepõlvemaale, minu armsasse kodukanti, kohta mida mina koduks nimetan ja kuhu mu hing iga aastaga üha enam igatseb. Kabli, mu arm! Kui kunagi rikkaks saan, ostan sinna omaenda kodu, päriskodu. Meri üle tee, imeline päikese loojumine, kaunis loodus jne, jne...
Paar aastat tagasi käisime Heliga Metsapoole koolis raamatuid esitlemas ja siis ma armusin kunagisse Sovhoos "Sõprusesse" uuesti ära, ning iga aastaga see armumine süveneb. Võiks ütelda, et tänaseks on armumisest armastus sündinud. Ausalt. Jah, räägitakse, et rändlinnud jõuavad ikka pesapaika tagasi, aga mina pean oma pesapaigaks just Kablit, hing peab, hing on seal alati olnud. Kui me Kablist Oidremaale kolima hakkasime, ei suutnud ma kuidagi leppida, et kolime kohta kus pole merd, kus pole lapsepõlvesõpru, aga nüüd tunnen siirast rõõmu, et vähemalt lapsepõlvesõbrad on tagasi, no vähemalt osa neist.
Aitäh elu, et sa meenutad!
Peale Kalle külaskäiku pidin ühe teatud situatsiooni pärast tube tuulutama (ei, ei, Kallesse see ei puutu! :) ) ning peale tuulutamist avastasin, et lõuna on nihkunud ning tegin täna ehtsat rämpstoitu. Kapis oli ju ka friikaid. Teate, ma polnud vähemalt pool aastat viinereid ostnud, aga eile ostsin, sest suur vaaritamine oli käsil ja kartulisalati kõrvale tuli midagi süüa. Olen veel rohkem pettunud, sest viinerites pole enam üldse liha, just Rakvere omades, isegi hammas ei hakka peale, kõvad jahukäkid. Hüvasti viinerid! Muidugi pole mul kombeks toitu ära visata, Germo sõi ka minu omad kenasti ära, aga, no...Kohutavad! Seega ikka oma tehtud toit on üle prahi! Jah, kuigi ma eksponeerin siin kodukootud kraami, tuleb sekka ka rämpstoidupäevi, seega ma ikka päris friik ka ei ole, kuid eelistan kodukootud toite.
Kena reedet!
16. september. 2016.a.
Vana-Rääma
