Episoode väärika vananemise päevist...

Kersti, Kert ja Annika

   Mitu päeva blogimaailmast eemal olles ei teagi millest alustada, et päevikusse kõike kirja saada. Nädala jooksul on mul käinud väga palju külalisi ja neid jagus ka tänasesse päeva.

  Laupäeva õhtul helistas kallis Kersti Viljandist ja andis teada, et nad on veerand tunni pärast kohal. Armas üllatus oli. Oli ka rõõm tutvuda Kerdi ja Annikaga ning armsa Kerdi pojaga (kelle nime jõudsin unustada). Juttu oleks jätkunud vast hommikutundideni. Tulge teinekord taas.

   Pärnakad teavad Kerstit (Kobi) rohkem bändist LILLEVAAS (vajuta sinisele kirjale, kuuled minu sõnadele loodud laulu "Laugaste taga"), kus nad koos Kristel Mägediga asjalikud on, lauldes ja mängides. Kersti ja Kristel on kodruvalt käinud esinemas ka minu poolt korraldatud Pärnu kirjandusõhtutel ning loodan neid veel näha ja kuulda.

  Edasi kulges õdak intiimsemas õhkkonnas, millest ma avalikku päevikusse ikka pilte lisada ei täi. Midagi peab ja nn kardinate taha ka jääma. Aga mõne lisan, kuigi mu telefon just õhtupimeduses häid pilte ei tee. Ongi hea. Päeval muidugi šašlõkitasin oma kallikeste ja armsa Evega ka. Pilte ei jaga, sest ma ei teinudki neid.

mõista, mõista kes siin on...;)

  Jõudsin veidi aega tagasi alles vastatud facebooki ajajoone õnnitlustele, kuid postkasti pole jõudnudki. Teid oli ikka väga, väga palju ja ütlen ausalt, see teeb südame alt ikk nii soojaks. Ma küll ei saa ütelda, et eestlane on kalk ja hoolimatu. Ei ole! Aitäh, kallikesed!

armas liblikas Jaanikalt, minu lemmikvärvi

ülimaitsev kook Jaanika emalt

  Pühapäev kujunes vaiksemaks. Eve ja Kaidi käisid. Germo ja Kaidi said kenasti vanade lugude järgi tantsida, kui meie Evega köögis kohvitasime. Õhtul tuli kallis Jaanika oma ema poolt küpsetatud imehea õuna-kohupiimakoogiga ning imelise türkiisisnise liblikaga. Aitäh! Ning varsti tuli ka bussijuht Karin ning juttu jätkus meil lausa poole üheni öösel.

kingitus Katrinilt

suur potitäis tomatimöginat tulel...

ja mõned purgid talvevaru juures...

  Kui ma täna hommikul enne kümmet Ema kõne peale silmad lahti lõin, kohvitas Germo juba köögis, aga minul olid päkapikud käinud, ei, mitte suus...;) Päkapikk Karin oli hiigelpiraka kingikoti üle ukse andnud ja kadunud nagu tina tuhka. Aga juba homme hommukul saan teda kallad ja tänada! Kell 10.40 kiirustasin armsale Emale bussivastu ning tunnikes Ema seltsis kadus kiirelt kätte. Mina muidugi hakkasin oma igapäevaseid toiminguid tegema, ehk siis hoidiseid kokku nikerdama. Katrini ja Ema toodud aedviljad ju karjusid purkide järele. Aga, nagu juhtub ka parimates peredes, juhtus minul väike õnnetus, pool tomatimöginast läks põrandale ümber, kui kuumutamiselt võtsin. Panin küll kaane kenasti peale, aga...Lõpp hea, kõik hea, oleksin võinud ennast ju ära põletada. Ühe hiigelpurgi tomatimöginat sain ka ning 2 väikest ja ühe suure purgi kurke marineerisin ka sisse.

MARINEERITUD KURGID:

kurgid
mädarõigas
küüslaugud
piprasegu
sool
suhkur
vesi
äädikas
nelk
mustsõstralehed
loorber

TOMATIMÖGIN:

kurgid
tomatid
õli
äädikas
sool
suhkur
piprasegu
mädarõigas
küüslaugud
sibulad
loorber



29. august. 2016.a.
Vana-Rääma

 

Siis, kui perekond Palmiste külas käib...

Kallid Ruth ja Ülar

   Täna on selle nädala esimene päev mil ma mitte ühtegi purki hoidiseid ei ole sisse teinud. Üheks põhjuseks on see, et mul said purgid elamisest otsa. Vaid 2 hiigelpurki on veel, kuid sinna kavatsen veel seeni soolata või kurke marineerida. Teiseks põhjuseks on see, et üle nädala on veel uue rahapäevani elada ja....ühed palgarahad jäidki saamata, olid vaid lubadused ja lubadused, valed ja valed, kuigi olin arvestanud selle rahaga. Seega kallid inimesed, oma tähtpäeva ma ei tähista, sest vaid hoidistega sünnipäevalauda ei tee. Tegelikult ma ei plaaninudki suurelt pidada, kuid külalistest ei pääse ma nii ehk naa, tahtsin vaid veidi suupisteid pakkuda. Maarohuteed võin pakkuda. Või põgenen üldse kodust ära, aga eks seda näitab aeg, veel paar päeva on ju aega. Lihtsalt kaotasin usalduse ühe inimese vastu keda juba sõbraks hakkasin pidama. Pole midagi parata, elu teeb omad korrektuurid ja iga inimese ellu jäävad need inimesed kes seal olema peavad. Nagu näiteks perekond Palmiste.

  Jah, nagu pildilt näete, käisid kallid Ruth ja Ülar mul külas. Oi, meil on sihukesed salaplaanid. Avalik saladus on see, et nad mul külas kohvitamas käisid, kuid on veel üks suur saladus millest ma ei räägi. See on ju saladus. Jään salalikuks. Ruthi ja Ülariga kohtume varsti juba taas. Aitäh, kallikesed!

  Eilsed hoidised tuleb ju ka siia jäädvustada. Tegin 3 purki õunakompotti sisse. Õunakompotti tehes ma reeglina õunu ära ei koori, aga kallis Ingrid tõi need mulle juba mitme päeva eest ning enamus õunu olid juba plekilised ning kaubandusliku välimuse pärast koorisin kõik ära.

Õhtu on veel poisike, poolvend käis tiiru külas ja tuleb õhtul tagasi. Ning mine tea veel kes või mis...

Kena reedet!

26. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Fotosessioon Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivile

 Fotode autor: Alar Madisson. Pildid tegid parajaks (suuruselt) Siiri Metsamägi ja Jyri. Tänud kõikidele asjaosalistele!
  Tegelikult plaanisin jalgupidi vette minna, ilma kroksideta. Krokse ma piltidele ei tahtnud, need panin jalga vaid selleks, et oleks mugav. Aga väljas oli laussadu ja fotograaf ei tahtnud, et ta kallis aparaat märjaks saab, seega plaanid muutusid, tegime fotosessiooni seene all ja ikka jäid kroksid peale...

  25-26. august. 2016.a.
Vana-Rääma

mina ja Pärnu rand

mina ja Pärnu rand

6 tunnist magamisest vahel piisab...

Eve, Jaanika ja Ruth

  Olen ikka õel küll, onju? Kamandasin sõbranned ühele pildile.
Tegelikult täna just mainisin Jaanikale ja Evele, et nemad on mul tihedamad külalised ja nendest ei ole peaaegu üldse mu blogides pilte. Nii ma siis oma kolm sõbrannet (kes pmst täna omavahel tutvusid) Germo voodile istuma palusingi ja paar klõpsu pildistasin.

  Pidevalt küsitakse minu käest, et kuidas ma jaksan päeva jooksul nii paljusid võõrustada (võõrustada on natuke kentsakas sõna siin /kon/tekstis). Olen ju Germo tervise pärast kodune, töötan ka kodus ja saan oma aega planeerida. Kui ma päeval liiga palju lobisen, kirjutan öösiti jne...Need kes mind tunnevad, teavad, et ma olen eluaeg aktiivne suhtleja olnud. Just meenusid Suigu ajad, kus noored emmed olid enda vahel tülli kiskunud, kuid minu juures olid sunnitud ära leppima, sest mulle sellised tülid ei meeldi ja natuke imelik oli, kui näiteks mu väikses köögis istus mitu inimest ja nad omavahel ei suhelnud, kuid minuga suhtlesid küll :) Mis mul siis muud üle jäi, lepitasin ära. Nagu kunagi (noorena, justkui oleksin praegu vana) lepitasin paarikesi omavahel ja Audru kandis sain endale lausa "kosjamoor" nimeks. Aga mulle meeldibki nii, kuigi oma suhe ei tarvitsenud toona just kõige õnnelikum olla, tundisn ma rõõmu, kui sain kellelegi head teha, tunnen siiani.

  Täna algas minu päev kell 9 hommikul. Varsti tuli Malle ja meil juttu jätkus kauemaks, kui kauaks. Siis tuli naabrinaine Külli. Jõudsin korra arvutisse ja siis tulid juba järjest Jaanika, Ruth ja Eve. Ruthiga pole me sellel suvel eriti koos saanud ollagi, age lihtsalt on kätte kadunud. Viimati käisin ma tal Tammistes külas mai kuus ja sellest ongi 3 kuud möödas. Vahepeal küll mõnel korral nägime ka, minu juures, aga hakkasin juba suurt igatsust tundma, sest ta on kallis inimene mulle, kallis sõbranne. Jaanika- musi on see keda ma juba aastaid maailma parimaks sõbranneks kutsun, nii ongi, kuigi pole ilus lahterdada, aga me tunneme juba oma 15 aastat ikka, kui mitte kauem. Ta on mulle väga, väga kallis. Ja Eve, temaga tutvusin täna Germole, aga sellest tutvumisest olen juba bloginud. Eve on ka poole aastaga mulle kalliks sõbranneks saanud. Temaga näeme kõige tihedamini, sest (Eve väitel) elan heas kohas ja jään pmst talle koduteele ette, enam-vähem. Kella seitsme paiku lõppes meie tänane mokalaat ning siis pani ka moosi keema. Enne seda keetsin Anneli käest saadud punapeetidest ühe purgi hoidist valmis ning siis õuna-viinamarja moosi. Kallis Ingrid tõi eile meile viinamarju, need ununesid külmkappi, Germo sõi neid natuke, ning ülejäänud läks moosisse. Esimest korda elus tegin sellist moosi ja tuli väga hea. Soovitan.  

marineeritud punapeet ja õuna-viinamarja moos

  Ja nüüd lahkus viimane külaline, poolvend Heiki, kes tõi mulle kotitäie valgeid klaare. Eile tõi kalla mulle kotitäie valgeid klaare, need tegin täna moosiks. Köögis ootab veel kalli Ingridi toodud õunakoorem, need üritan homme kompotiks teha, kuigi pooled on juba ära söödud.

 Aitäh, kallis sõbrad selle sisutiheda päeva eest!


24. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Minge metsa!

Germo Kabristes

   Et kuhu eile kadusin? Minge metsa!
  Nagu plaanitud sai, sõitsime eile seenele. Kabristesse seenele või õigem oleks ütelda Lindile seenele? No, igal juhul Potsepa küla ei ole ka sealt kaugel ja mul on sihuke tunne, et just Potsepalt kostusid ka paugud, kui me rikkalikku seenesaaki metsas kokku korjasime.

  Mis seeni saime? Puravikke, kukeseeni, timpnarmikuid, kuuseriisikaid, kaseriisikaid, kännuseeni, tõmmuriisikaid, võiseeni, männiriisikaid, erinevaid pilvikuid ja vast midagi veel, aga täna enam ei meenugi. Ühesõnaga metsad on seeni täis, minge ja korjake! Sellel korral marineerisin 7 purki ja soolvette panin 2 purki seeni. Lõpetasin öösel kell 3 alles, seega blogima ei jõudnud. Aga väga hea tunne on. Isegi väga, väga hea tunne on. Tahaks juba uuesti metsa.

  Veidike olime ka Kabristes Annelil külas, jõime väga maitsvat ja puhast kaevuvett, degusteerisime maitsvaid veine (just degusteerisime, ei mõtle valesti! ;) ) ning jäädvustasin mälestuseks ka mõned pildid. Eriti armas ja asjalik ema on Annelil. Ema Meida saab jaanuaris juba 80 aastaseks, aga aitas usinasti töömees Aleksandril kuusehekist kärbitud oksi lõigata. Ja pakkus meile lahkelt küüslauke, sibulaid, mädarõigast jne...Anneli muidugi pakkus ikka ka. Aga Meida memm läks kohe ise kartulaid võtma, et mulle külakostiks kaasa anda. Oh, teate Kabriste tüdrukud, väga huvitav ja hea kartul oli, poolenisti lilla ja poolenisti kollane, aga väga hea maitsega. Ma küll ei tea mis kartulaga tegu on, aga maitses küll hästi. Pildid siin blogis kõnelevad enda eest!
  Anneliga kohtume alles järgmisel aastal, kuna laupäeval sõidab ta juba atagasi oma teise koju-Lapimaale. Aitäh, kallis Anneli, et aitasid mu suve veel imelisemaks muuta!

  Blogin ruttu ära ja tõttan kööki, sest seal podisevad järgmised keedised.

Aitäh, sõbrad!

24. august. 2016.a.
Vana-Rääma

maailma parim kaevuvesi

perekoer Tessa

eilne saak

Germo ja seened

minu lemmikseen-kaseriisikas

jäädvustatud hetk maal käimisest

põnevad türgioad

suur ämber ja pesukaus triiki täis

9 purki seeni juures

Aleksander ja Meida kuusehekiga asjatamas

Armas ennelõuna

aitäh, kallid Marleen ja Ingrid!

   Ütlen ausalt, ma olen õnnelik, et on olemas sotsiaalvõrgustik Facebook!
Tänu Facebookile tutvusin ma aastate eest ka Ingridi ja Marleeniga, ning oleme jäänud siiani suhtlema. Marleeni pole ma küll juba tükk aega näinud, aga Facebookis vähemalt näen. Ingridiga kohtume ikka, kui ta Eestis käib ja alati leiab ta aega ka minu jaoks. (tead, kirjutan nii, et rõõmupisarad silmis).

Aitäh, mu kullakallid Ingrid ja Marleen! :)

kollased lilled (eriti roosid) on mu lemmikud! aitäh selle päikeselille eest!

   Marleeni poolt mulle joonistatud sünnipäevakaart on lihtsalt võrratu!!! Aastaid pole keegi mulle isiklikult kaarti joonistanud. Ja see kaelaehe, no, täitsa minu maailm! Ja see värv! Uhh, need suled tõstavad mind vast lendu :)
  Aitäh, aitäh, mu kallikesed! Kaelaehe leidis koha (kui teda just kaelas ei ole) Arabella poolt kingitud Ingli kõrval, arvutilaua kõrval asetseval seinalambil.

õunad ootavad purki panemist

  Kuigi juba tunni aja pärast sõidame seenele, ootab mind köögis ka ämbritäis õunu, kes igatsevad purki. Seega on mul nüüd paar päeva taas käed ja jalad tööd täis. Ämma aias ootavad mind ploomid, mis tuleb lähipäevil ära korjata, sest need juba potsatavad puu otsast maha ja lähevad mädanema. Seega peate leppima (tegelt ei ole lugemine kohustuslik) nüüd tihti hoidiste blogide lugemistega.

  Aitäh, et olete mu sünnikuu nii imeliseks muutnud, kallid sõbrad!


23. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Esmakohtumine Facebooki sõbraga ning hoidised, hoidised....

terviseks!

   Täna ärkasin juba peale kella 9-t. No, juba peale 7-t hommikul hakkab Zorro mind äramata, vaatab oma suurte silmadega otsa, kui ma peale pilkude kohtumist ei ärka, hakkab ta mu varbaid ja näppe närima (otseses mõttes), omal ees pilk mis kõneleb;" tule minuga mängima!" Nii minu hommik algaski. Vahetult peale äratust helises telefon ja minu Facebooki sõber Katrin oli juba mu äsja avatud välisukse taga. Ma ei hakka enam ise kirjutama milline me esmakohtumine välja nägi, kuna Katrin ütles juba kõik ära ja tema ausad ning ilusad read tuleb ju blogisse jäädvustada. Siin need on:

Katrin, sorry, see pilt oli mulle kõige armsam (Katrin lubas pildi pihta panna)

Täna lõpuks ometi jõudsin kohtumisele ühe ääretult sooja südamega naisega.
Meie hommikujutt kohvi tassi taga lendas kui linnutiivul. No ajataju lihtsalt kadus käest. Esmakohtumine oli täpselt sellise tundega, et me ju alles lobisesime.;-)
Mõnus mõnus hommik kirjaneitsi Margit Petersoniga. ;-)
Ja tänu Temale muutus mu bussisõit huvitavaks, sest kotis olid raamatud, millest üks sa poole peale loetud sõidu ajal unustades kogu ümbruse.
Aitähh Margit!
Ja libedat sulge Sulle.

  Katrin tuli mu sõbralisti vast paar kuud tagasi. Paar nädalat tagasi teatas ta, et soovib mu raamatut ning täna sai lausa 2 raamatut, romaani ja novellikogu, sest vaid neid kahte (SEGAVARELINE ja VIRTUAALMEES) saab veel minu käest otse ja pühendusega osta. Aitäh, Katrin!

  Tegelikult on varem tõusmisest kasu ka (ilmselt kass Zorro teab) sest täna keetsin valmis 2 purki õunamoosi ja 7 purki möginat (minu keeles) ehk siis pangesalatit või letšot, või...heal lapsel ikka mitu nime. Aga mögin koosneb järgmistest komponentidest:

tomatid (hulgim)
1 kollane paprika
1 oranž paprika
2 punast paprikat
kurgid (hulgim, kuigi mina ei pannud palju)
4 suurt sibulat
4 suurt küüslaugu küünt
1 pakk beebiporgandeid
tilli
soola
suhkrut
äädikat
veidi vett
segupipart
musta pipart
nelki
toiduõli

  Üldiselt panen mina kõiki asju salatisse silma- ja maitse järgi. Salatit segades mekin ja lisan vajadusel maitseaineid juurde. Retseptid pole minu jaoks. Mõni tahab ja krepkamat salatit, mõni mahedamat, magusamat, soolasemat jne...Aga igal juhul väga maitsev tuli, kavatsen veel neid möginaid sisse teha. 

jälle sammuke talve suunas (2 moosi ja 7 möginat)

salat potti ja keema (pärast kuumutasin ka ikka)

  Homme on uus päev, näis mis siis juhtuma hakkab. Üks kallis külaline peaks tulema ka. Olen vaaritamislainel, paranen kaelaradikuliidist ja peavalu on ka kadunud, kuigi pool päeva piinlesin selle käes. Õhtul määrin ennast ( oma valmistatud) kuusekasvutinktuuriga sisse ja homme säran taas. Eile olin ise laisk, ei viitsinud ööseks ennast tinktuuriga sisse määrida ja tulemus oli käes. 

Aitäh 6 sõpra, lähedast, kes te täna minu jaoks olemas olite!

22. august. 2016.a.
Vana-Rääma

 ;-)

Väsitav, aga õnnelik nädalalõpp...

    Hästi mõnus tunne on olla vahel netimaailmast eemal ja veel mõnusam tunne on, kui sulle sõbrad ja lähedased helistavad, tundes muret kuhu oled kadunud. Muretsemiseks ei ole vähematki põhjust, minuga on (peaaegu) kõik kõige paremas korras. Lihtsalt paar nädalat tagasi sai vennaga kokku lepitud, et 20. augustil läheb suuremaks tööks. Et miks taasiseseisvumispäeval? No, räägitakse, et eestalne on tööinimene ja miks ei võiks tööd teha ka sellel päeval? Pealegi on mul alati abiks vend Heiki (ei viitsi poolvennatada, sest ta on tõesti mulle Vend suure algustähega). Aitäh, Heiki!

venda oodates tõstsin saagimata puud ja osad euroalused kuurist välja

ja need euroalused ootasid paar nädalat lõhkumist ja saagimist. lõhkus ja saagis Heiki

kuur pärast seda, kui olin saagimata puud välja tõstnud, pliidipuid vaid 1 ja veerand riita

Heiki sõrgkangiga euroaluseid lõhkumas

  Laupäeva hommikul jooksin korra netist läbi ja rohkem ma siia ei jõudnudki. Jõudsin alles nüüd, pühapäeva õhtul. Kuigi on mul kombeks oma avalikku päevikusse jäädvustada tegevus ka piltide näol, siis, ausalt üteldes, ma olin vahepeal nii läbi, ei pildistamine ei tulnud meeldegi. Ja, kui ma täna oma teisest kodust pesemast tagasi jõudsin olid noorem poeg Geio ja vend Heiki juba kenasti kuuriesise puhtaks teinud ning asjad kuuri pannud. Tegelikult alustasin eile lõuna ajal euroaluste ja saagimata laudade välja tõstmist kuurist, sest venna tulekuni oli aega. Kui vend kohale jõudis, hakkasin talle puid ette andma ja kinni hoidma, tema saagis ning mina ladusin ka need kuuri riitadesse. Lahke naabrinaine Külli liitus meiega varsti ning minu kohustuseks jäi puude kuuri tassimine ja ladumine. Aga kuna tegu on euroalustega, on nende küljes ka palju naelu ja naeladega puude ladumine on omaette kunst. Oleks kuur vaid jahe olnud, oleksin asja ka rohkem nautinud, aga kuur oli nagu kuum saunalava, nii ma siis käisin aegajalt toas vett joomas ja väikseid pause pidamas. Kui olime juba 7 tundi aktiivselt puudega ametis olnud, "kutsus üks kallis inimene mind korral." Tegelikult ta nägi kui läbi ma olen, kuigi me omast arust oleks edasi töötanud. Nii ma siis oma (turbane kuuripõrand, sest ilmselt on seal olnud kunagi turbabrikett) seasõrad puhtaks pesin ja tuppa askeldama tulingi. Kalla oli kenasti juba šašlõki praeahju (sest väligrilli ei jaksanud lihtsalt enam kasutada) küpsema pannud, panin teise pannitäie ka friikartulaid ning sõime kõik kenasti kõhud täis. Lahkudes mainis Heiki veel, et äkki teeme täna edasi, kuid ma olin segaduses ja väsinud, ega vastanud midagi. Peale hilisõhtut dušši ma põhimõtteliselt kukkusin voodisse, aga üle 8 tunni eriti magada ikka ei jaksa, nii ma juba peale 8 hommikul silmad lahti lõin. Kui õde hommikul helistas ja teatas, et läheb maale emale kartulaid võtma, käis ka minul korra mõte peast läbi, aga siis meenus puude teema ja...Kui ma hommikukülalised ära saatsin, kobisin lõunauinakule, kuid magasmiseks jagus napilt pool tundi, kui juba oligi vend järgmise puukoormaga kohal(vanad palgid jmm..) ning läks tööks. 5 tundi jaksasin kuidagi moodi, siis sai ikka jõud väga otsa. Meenus, et eelõhtul olin lubanud Germole, et lähme oma teise koju duši alla ning see lubadus tuli täita. Muidugi olin ise ka ülepeakaela saepurune ja turbane, ning seadsimegi sammud Piiri tänavale. Võtsin julguse kokku ja läksin tööroobades, õnneks ühtegi tuttavat vastu ei jalutanud. Tegelikult oli vennal plaan kogu töö lõpuni viia ning see plaan tal ka teoks sai. Õnneks tuli mu noorem poeg Geio ja aitas vennal töö lõpuni viia, nii nad koristasid ka kuuri esise jne...Vaid saepuru kotti toppimisega kavatsen hommikul tegelda, kui ikka liigun.
   Igal juhul suured, suured tänud Heiki, Külli ja Geio! Kuur on peaaegu puid täis ja külma talve me ei karda. Homme teen pilti ka, sest õhtupimeduses mu telefon häid pilte ei tee. Need pidid siin on päevavalgel tehtud.

armas hetk teises kodus, kui tulin duši alt trepile tervist rippuma...meie Kiti tervitab naabrikass Jossut Jossu silmi pestes.

21. august. 2016.a.
Vana-Rääma