neljapäev, 11. august 2016

Supelsaksad+ Augustiunetuse Samblalava

Germo, mina ja Janek

    Pärnu suvi juba on kord selline mis meelidb rahvast linna. Kes tuleb siia puhkama, kes sanatooriumisse, kes Weekendile, kes koju käima, kes... Ühel põhjustel nendest on ka ajakirja Vaimupuu asutaja (või lihtsamalt üteldes boss) Janek Muru Pärnus. Täna saime temaga kokku kohvikus Supelsaksad, lahkasime Vaimupuu teemasid, maitsesime kohviku hõrgutisi ja olime niisama rõõmsad. Ühesõnaga tegime pisut tulevikuplaane, et maailma paremaks muuta. Millest täpselt? Sellest on hetkel vara rääkida. Iga asi omal ajal.
Igal juhul oli rõõm kohtuda ja pisut tööjutte puhuda.

Supelsaksade hõrgutised
Supelsaksade hõrgutised
asjalik Janek
Germo värsket Vaimupuu ajakirja sirvimas
see hetk kui Janely meiega ürines
bändide esinemiskoht, Uue Kunsti Muuseuimi tagune terrass
ja Samblalava kirjarahvale, terrassi kõrval. ehe ja ürgne :)

   Germo oli igatahes uute Vaimupuu ajakirjade üle väga rõõmus, nagu ka Janeki ja Janelyga kohtumise üle. Janelyt ma küll nn üldpildile jäädvustada ei saanud, kuna vahel kipub töö ikka jänes olema küll. Aga juba laupäeval Augustiunetusel kohtume me taas.

  Teel koju käisime ka Germoga tiiru Uue Kunsti Muuseumi juures ära, eks ikka selleks, et paljudele hämmingut tekitanud ja huvi pakkunud Samblalava pildile jäädvustada. Germo oli ka sellel nõus poseerima. Nii, et lugupeetud kirjarahvas, just see lava ootab meid laupäeval Augustiunetusel. Kõrval on Uue Kunsti Muuseumi terrass, mis asub kohe muuseuimimaja taga. Inimesed on siin huvi tundnud, et kus kogu üritus toimub paduvihma korral. Ka sellest oli meil Eleka, Maria, Vaiko, Andrese, Maarja ja Geaga juttu. Kui ikka päev läbi ladistab lausvihma, saame esineda muusemuterassi ustest seespool, sest need uksed käivad kenasti lahti. Samblalava kõrvale tuuakse ka koht kus kuningas jala saab käia, seega muretsemiseks ei ole põhjust. Muidugi on ma majas tualettruum avatud, aga sinna saab käia vaid Muuseumi esiuksest. Ühesõnaga tulge kohale ja nautige. Ning hoidkem pöialt, et Rasmus Paesüld saaks ka Läänemaalt kohale tulla, saadame koos talle tervendavat energiat. Jaak Känd juhatab esinejad lavale, neid veidi tutvustades. Mina isiklikult olen lisaks kaaskorraldamisele kellatilistaja. Annan märku, kui on esinejal aeg lava vabastada, sest kava on tihe ja esinemised toimuvad vaheldumisi Terrassilaval ja Samblalaval, seega aeg piiratud. Kohtumiseni juba laupäeval Uue Kunsti Muusemi taga, Augustiunetusel!

küsige neid Augustiunetuse lehti kohvikutest
meie kava


11. august. 2016.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 10. august 2016

Siis, kui kallis õde/tädi Malle külas käib

minu kallis õde Malle ja minu kallis poeg Germo

   Täna on sihuke lebopäev. Olen hommikust saati uimane ja väsinud. Hommikukohvi joomine ka viibis, sest kohvikoor oli kapist otsa saanud ja musta ma ei joo. Ei äratanud ka kohv mind täna üles. Masin tegi minu eest pesemistöö ära, kallid Eve ja Janne käisid ka lobisemas. Terje ikka ka. Peaks täna veel koristama. Tolmuimeja võiks ka suunamata oma töö ära teha, just nii laisk olen täna. Isegi niisama lebotada ei viitsi. Te olete täna ärkvel?
 
   Minu kallis õde Malle oli meile tunnikese seltsiks, paitas Zorrot, kui nii ütelda võib. Igal juhul käed küll tal nüüd narmendavad. Aga oli armas taaskohtuda, kallis õeke! Muide, kui sa ära läksid, ütles Germo hoopis nüüd sinu kohta: "Malle on teine vanaema -Lõpe -Linda ." Ja tal on õigus, sest iga aastaga lähed sa välimuselt emaga sarnasemaks. Muidu kutsub Germo mind vanaema Lõpe-Lindaks siis, kui ma prillid pähe panen. Et mis vanaema-Lõpe-Linda just? Kui Germo oli väike, ei saanud ta aru, et kuidas saab olla 2 vanaemat, nii hakkaski ta isappoolset vanaema vanaemaks kutsuma ja minu ema Lõpe-Lindaks, aga pärast vanaema Hüüe (Paavle) siitilmast lahkumist sai minu ema ühe nn tiitli nimesse juurde. Samas kutsub Germo ka mu kalla ema vahel emaks, vanaemaks, ämmaks, sest ta jäljendab mind ja kasutab tihti minu väljendeid ja isegi liigutusi. No, üks suur segadus nende vanaemade ja emadega.

/Kui võõras inimene loeb esmakordselt seda blogi, siis teadmiseks, et mu vanem poeg Germo on erivajadustega ja seda haiguse tagajärje. Sündis tervena. Lihtsalt vahel selgitan, muidu mõni ei mõista miks ma räägin oma 23 aastasest pojast, nagu lapsest. Ta ongi intellektilt laps, aga minu Päikeselaps, sest ta on aus, siiras ja armas/.

  Germol on vahel segadus. Olen pärit 7 lapselisest perest ning olen noorem õde. Germo kutsub mu õde Reeta ka vahel õeks, seega on mul ka tütar ;) Meid on siis /vanuse järjekorras/ Kalle, Malle, Raivo, Reet, Marge, Margit ja Mati. Minul on au olla noorem õde. Ja väikeseks selgituseks ka see, et minul on 2 poega (mitte 1, nagu paljud arvavad teadvat), Germo ja Geio. Germo on vanem.

  No, kui juba Zorrost jutuks läks, siis siit on näha tema vallatu pool ning Malle narmendavad käed. /No, ei saa ju mitte kassipilti lisamata jätta, mõtleb mõni/.

vallatu Zorro ja Malle käed

Kena kolmapäeva!

10. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Ring



   RING

tollel ööl
kui maailma õlgadelt
kukkus
järjekordne katastroof
ei kuulnud me seda
ei näinud me seda
me kuulsime ja nägime
vaid teineteist
sina ja mina

too öö
oli meie jaoks
kirgede nägu
kõneles armatsemise
keeles
kehakeeles
sõnatult
hingega

maailma valu
läks meist mööda
nagu nato hävitaja
meie jäime
jäi veel keegi
südameisse
südame alla

tulijal on valged silmad
lausus memm
ja keeras uue lehekülje

ka eluringid
on lõputud..


10. august. 2016.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 9. august 2016

Siis, kui isehakanud laplane ja saarlane külas käivad

Anneli ja Marge

   No, Annelist olen juba oma blogistaari teinud, sest kohtume tihti ja olen sellel suvel ka tema kodus kordi käinud. Varsti ju seda võimalust enam ei avane, sest selle kuu lõpus sõidab ta tagasi oma teise koju, Lapimaale.

  Täna oli taas külalistepäev. Kui olin oma novelli arvutisse trükkimas, tulid 3 külalist põhimõtteliselt ühel ajal, nagu kokkulepitult, kuigi nii see ei olnud. Anneli lapsepõlvesõbranne Marge on juba aastaid isehakanud saarlane. Mis kõige põnevam, ta ju lausa räägib saare keeles, sellise tooniga ja hääldused on ka saarlastele omased. Margega tegime juba ka diili (Anneliga ikka ka), et järgmisel aastal sõidame Saaremaale talle külla, koos Anneli ja Germoga. Margel on ju seal lemmikloomahotell Kuldne Viisik ja pealegi pole mina siiani veel oma jalga Saaremaale saanud. Oi, ootan juba järgmist suve. Germo ootab ka ja muudkui räägib kannatamatult Margest ja Saaremaast. Ja, noh, Anneliga tuleb kenasti läbi saada (muigan!), ehk mahutab meid siis autole. Igal juhul tänud külastamast, kallikesed! Aga ma ei tea kas Zorro ka kaasa saame võtta. Ehk saame.

  Mis ma veel täna tegin? Ausalt üteldes ongi täna selline lebopäev olnud. Võtab ju kirjutamine omajagu energiat ja selle novelli kirjutasin enne paberile ja siis hakkasin arvutisse trükkima. Vahel kirjutan ka otse arvutisse. Kuidas kunagi.

  Olen oma euroaluste hunnikutega vist naabrid ära tüüdanud, sest neid tuuakse mulle siiani. Täna toodi ka. Kuur on puudest suht triiki hetkel, kuid 20. augustil hakkame vennaga alles neid aluseid lõhkuma, saagima ja laduma, sest enne pole temal aega. Ja siis tahaks ka terrassi lõpuni ehitada. Paari tunni eest sain juba pooliku terrassi äärest kotitäie risu, mille tuul kohale tõi. Ja sügisvihmade ajal ei pea siis koju tulles porilompi astuma.
Ahi köeb ja toas on juba teine õhk. Mitte, et meil külm oleks, kaugel sellest, lihtsalt niisked ilmad teevad ka elamise niiskeks ja rõskeks, sellepärast tuleb vahel kütta.

  Ja meie pesamuna, Zorro Peterson-Paavle (Germo pani nime) armastab just nii magada.
Zorro leiba luusse laskmas


9. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Armupimeduses



   Armupimeduses

   Istusin linna lõpus bussipeatuses, parem jalg üle põlve, vasakus käes minipeegel, paremas silmapliiats ning joonistasin nägu pähe. On ju kena, kui naine ennast enne peole minekut lille lööb, näo ilmekamaks maalib, see muudab ka enesetunde meelepärasemaks.
  Tuul neelas agaralt mu mummulise kleidi volange. Õnneks olin peatuses üksinda, kuigi tunnetasin, et keegi pidevalt jälgib mind. Ah, mida mul ikka häbeneda!? Las see tuul sasib mind, kõik on ju enda oma. Kleidi ostsin nädala eest Ainazist, kui naabrid mind Lätti odavat märjukest ostes autole mahutasid. Ja kõik mis kleidi alla kuulub, on nii ehk naa puhtalt isiklik, ainuomane. Ma ei vaevle kompleksides, et mu lopsakad vormid ja kurvikas keha läbi kleidi kumavad. Pigem olen õnnelik, et ma alla 50 kilo ei kaalu. Vastasel korral vast pakiksin ennast pikkadesse ja konte varjavatesse ürpidesse, väldiksin kleite ja seelikuid. Naisel peab ikka liha luudel olema, nagu väitis mulle ka mu kadunud vanaonu. Olen temaga sada protsenti nõus. Milline on ideaalne keha? Minu jaoks kindlasti mitte modellilikult sale, vaid ikkagi kurvikam.
  Elu jooksul on korduvalt ette tulnud situatsioone, et mind on lebiks või biseksuaaliks peetud, kuna julgen kallistada ka naisi ja ütelda neile komplimente. Kätt südamele pannes võin ütelda, et ma ei kaldu karvavõrdki omasooihalejate poole, olen sada protsenti hetero. Ma lihtsalt olen aus ja julge, ka komplimente tehes. Naised lihtsalt ei ahvatle mind seksuaalselt, kuid rääkida võin ma ka omasooihalejatega kõigist ja kõigest. Tõtt üteldes on mulle lesbid korduvalt ka üritanud mett moka pääle määrida, kuid mind erutavad seksuaalselt vaid mehed ning juba aastaid üks konkreetne mees, keda armastan nii ihu, kui hingega.
  Lõpuks tuli kollane lõõtsbuss, keeras linna lõpus ringi, avas uksed ning ma astusin tagumisest uksest sisse. Tuul jõudis veel viimast korda mu kleidisaba, enne uste sulgumist, mu kintse paljastades, õhku tõsta. Istusin eelviimasesse pinki ridikülist mobiiltelefoni otsima, kui ilmus tont tean kus kohast välja siilisoenguga, mustas riietuses indiviid ning palus võimalust mu kõrvale istumiseks, kuigi buss oli inimtühi. Vaid läkastav bussijut piilus peeglisse. Ilmselgelt vaatasin juhmi näoga musta riietatud tüüpi, tõmbasin kleidisaba koomale ning suunasin pilgu aknast välja. Järgmisest peatusest tuhises liinibuss mööda, kuna kedagi ei olnud peale tulemas ega maha minemas.
  "Vabandage, neiu, kuhu me sõidame?" avas kummalise falsetthäälega musta riietatud tüüp suu, mis lehkas alkoholi järele. "Meie sõidame," mõtlesin endamisi selle meietamise peale. Viimati kõnetas üks võõras mees kümmne aasta eest sellises võtmes, tüütu noormees, kes üritas mind ära rääkida, kuid tulutult. Veel aastaid hiljem temaga kokku juhtudes kleepis ta sõna otseses mõttes mulle külge, kuid iga korraga muutus ta mulle üha vastuvõetamatuks. Ma lihtsalt ei salli pealetükkivaid tüüpe ja survestamist. Olen siiani seda meelt, et naine valib endale mehe ise, mitte vastupidi. No, kuidas ma saaksin näiteks ühte heita mehega, kes ei ole mulle tutvumise hetkest saati seksuaaltselt erutav? No, ei!
  Olin mõteisse vajunud ega võtnud pinguinaabrit kuulda. Peatus enne minu sihtpunkti märkasin, et mu pinginaabri pilk on klammerdunud mu kintsudele, mis olid kleiti kohendades katmata jäänud. Sinna oligi koer maetud, mõtlesin endamisi. Mul läks süda pahaks. Tõusin sõnatult ja liikusin ukse poole. Kallim ootas mind kokku lepitud bussipaviljonis, kimp kollaseid roose käes.
  Pubis ei näinud ma peale kallima kedagi. No, lihtsalt meil jätkus silmi vaid teineteisele. Tantsuplatsil uhkeid poognaid võttes tundsin sama tunnet nagu bussipeatuses, kui tuul mu seelikusaba silitas. See tunne ei meeldinud mulle, kuigi ma ei lasknud sellest ennast häirida. Olime ju väga õnnelikud, vaid meie kaks.
   Tualettruumist tulles hakkasin, nagu ikka viisakatel inimestel kombeks, käsi pesema, kui tundsin käsi oma tuharatel. Ohtu aimamata erutusin, arvates, et need on mu kallima karused käed.
  "Tead sekspomm, ma olen kõik naised endale saanud, keda olen ihaldanud. Kasvõi üheks ööks!" nägin ma ebameeldivalt üllatudes bussipiginaabrit oma selja taga nihelemas. Ja fakk, tal olid rinnad ees!
  "Hkmhkk," kuulsin ma ühtäkki tuttavat muhelust. Olin sattunud lolli situatsiooni, süütuna kallimale vahele jäädes. Pinginaaber irvitas võidurõõmsalt, tegi silma ja lahkus sõnadega;" Oli armas hetk, kohtumiseni!" Minul oli nutumaik suus, silmad veekalkvel ning klomp kurgus.
  "Meelika, tahad sa mulle äkki rääkida mis siin toimus? Kas sa pead mind idioodiks või?" pahandas kallim, lahkus uksepaukudes meeste ja naiste ühisest tualettruumi eelruumist ning kadus kibekiirelt taksosse istudes, eirataes mu kõnesid. Suurest ahastusest istusin baaripukile ja tellisin pokaali šampuse-vanatallinna kokteili. Kurbade silmadega, habetunud baarmen vaatas tellimust täites mind ehmunud näoga, kui ma peaaegu ühe sõõmuga klaasi tühjaks jõin. "Kas midagi on juhtunud?" küsis ta. "Ah, nii palju siis kihlumisest!" vastasin ning püsti tõustes tundsin, et pind hakkab jalge alt kaduma, kui  tualetti oksele suunduma hakkasin. Õnneks haaras sama baarmen mind embusse, talutas tualettruumi ning peale seda kutsus mulle takso. Sõitsin koju ning voodi lepitas meid kallimaga, nagu ikka see kena kohake suhtesasipuntratesse on lahenduse toonud. Koos dušši võttes tundus, et meil ei saa teineteisest kunagi küll.
  Nädal möödus armastades ja armatsedes. Olin maailma õnnelikum inimene. Või mulle tundus, et mõlemad olime. Iga meie rakk janunes teineteise järgi. Ühel hommikul facebooki avades leidsin ma kurjakuulutava artikli, et meie linna naisi ahistab ja vägistab kriminaalne naine, kes on kahel korral vägistamise eest vanglaleiba maitsnud. Ehmusin ja jäin ammulisui artiklit edasi lugema. Naine, ja vägistaja! Too tegelane  pidavat elama äärelinnas ning ründama terviserajal sporti harrastavaid naisi. Ühel korral aga juhtus sporti tegema pikajuukseline mees, kes vägistajale koha kätte näitas ning hiljem ennast halvasti tundis, et oli naisterahval silma siniseks löönud. Muidugi tundis too sama spordimees ahistajas ära persooni, keda ta oli korduvalt sunnitud turvameeste abiga kakluste ja ahistamsite pärast oma pubist välja viskama.
  "Ah, see on ju see transvestiit!" kuulsin ma uudised lugedes seljataga kihlatu häält.
"Sa tunned teda?" olin jahmunud.
Emneee, noh, kuidas sulle küll ütelda?" kogeles ta seosetult.
"Ütle otse!" nähvasin.
"No, enne sinuga tutvumist..."sai mu kallim uuesti suu lahti teha, kui juba hirmud haarasid mu endasse. Ma ei tahtnud edasist kuulda, haarasin ridiküli ning tormasin taas bussile, hirmunud silmadega ringi vaadates, et ehk ometi mitte...
  "Ma tahtsin sind juba tookord hoiatada, kui te kaks armunut  armsalt pubi tantsupõrandat ehtisite." lausus pikajuukseline baarmen.  Minu kahtlused said kinnitust, olin kihlunud biseksuaalse mehega, kes pikajuukselise baarmeni jutu järgi igal nädalavetusel erinevaid ullikesi rajalt maha tõmbas, koos oma transvestiidist kriminaaliga. Kihlumisega tahtis vaid oma nime puhtaks pesta, kuigi jutud käisid, et nii temal, kui mu bussipinginaabril olla isegi ka zoofiilsed kalduvused. Kus tegijaid-seal nägijaid! Külajutud on ju meist vanemad.
  Nüüdsest ehib minu ja mu pikajuukselise abikaasa ühispubi ust silt "Ainult heterotele!"


9. august. 2016.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 8. august 2016

Täna on rahvusvaheline kassipäev

  Olen sellest teadlik, et kassid mõjuvad epileptikutele hästi, nagu ka paljud teised koduloomad. Germole kingiti 24. juulil kass, kelle nimeks sai Zorro, kuid heal lapsel on ju mitu nime, nii me teda ka Pätuks, Gagaks ja Sortsiks kutsume. Igavene pätu on ta tõesti. Päeval magab lausa mitu tundi (eile magas lausa 5 tundi järjest), paneb lausa muretsema, et ehk on kaduma jäänud või nii. Aga tegelikult käib ta ilma meieta väljas harva, kuigi mul on peaaegu päev läbi väliuks ja üks aknedest avatud. Küll kipub ta välja siis, kui me kodust läheme ja õhutusakna lahti jätame. Või siis, kui mina poodi lähen, sest ta on kohutav memmekas, otseses mõttes. Eile näiteks õppis mu arvutilaulae hüppamise ära ja nüüd on kaval, kui tulen siia, kerib ta ennast arvutilaulae kerra ning hakkab pesema. Praegu magab mu arvutilaua kõrval, diivanil, sest ma pean olema silmapiiril.
vallatu Zorro

   Öösiti muutub Zorro pööraseks, nii ma eile öösel kella kahest poole kolmeni temaga mängisingi, sest ta lihtsalt ronis mu voodisse ning hakkas mu näppe ja varbaid püüdma. Lõpuks jäi mu kaissu magama, kuid hommikul tõusis Germo kaisust. Hirmus kaisukass on ta ka. Nii kui sülle võtab, hakkab nurrumeeter tööle ning kaela alt sügades jääb kohe magama ka, kui just müramistuure peale ei tule.

  Sööb ta meil peaaegu kõike, isegi banaani pures mõni hetk tagasi. Kassikrõbinaid ma talle ostnud ega andnud ei ole, ehk kunagi. Kuid vett joob üliharva, piima ei joo ja hapukoort on vaid kahel korral proovinud. Ma pole saanud jäädvustada, aga ühte teatud toimingut teeb ta kahel käpal või siis peavad kaks esimest käppa kasti äärel olema. See on lõbus vaatepilt, aga ei tohi ehmatada ja segada ju.




  Tänases Õhtulehes on väga mõnus artikkel kasside teemal. Lugeda saate SIIT, kuid osad lõigud on nii head, et pean kohe siia kopeerima.

   Kassiomanikel on tervem süda.
Ükskõik milline lemmikloom aitab vähendada stressi ja ärevust, see aga hoiab südame terve. Minnesota ülikoolis läbiviidud uuringust selgub, et kassiomanikel on 30% väiksem tõenäosus surra infarkti või südamerabandusse võrreldes nendega, kellel kodus ei ole kass.
Kassiomanikel on tervemad lihased ja luud.
Võib tunduda hullumeelsena, kuid kassi nurrumine hoiab luid ja lihaseid tervemana. Vibratsiooniravi kasutatakse luude ja lihaste tugevdamiseks ka meditsiinis, kassi nurrumine tekitab vibratsiooni vahemikus 20-140 Hz – see on ideaalne!
Kassiomanikel püsib vererõhk normaalsemana.
Kõrge vererõhk käib käsikäes stressi ja ärevusega. Kass aga leevendab seda ning alandab ka seega vererõhku ehk hoiab su südame tervemana.
Kassiomanikud on hoitud kõige hullemast.
Kuigi kõik kassid ei suuda lõhna järgi eesolevat tajuda, mõistavad nad siiski sageli, kui peremehega on midagi valesti enne, kui inimene sellest isegi aru saab. Ja kassid ei jäta lähenevat hädaohtu juba enda teada!

8. august. 2016.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 7. august 2016

Värviline nädalavahetus



   Kui Pärnus kestab Weekend (endamisi naeran, et Viiking olla olnud, nagu üks vanem meesterahvas hommikul mainis), olen mina kodurajoonis suhteliselt vagusi, et mitte meeletu rahvamassi sisse minna. Ausalt üteldes, et kiskunud miski mind ka sellel aastal Pärnu Gildipäevadele, kuna need jooksid mitme massisündmusega ühte. Aga üle pika aja koos sõbrannedega väikese naisteka plaanid tegime teoks küll. Kus pildid on? Vahel tuleb unustada, et sul on fotosilmaga telefon. Taotluslikult ei teinud ma eile pilte, kuid kuna see siin on mu päevik, ei saa ma mainimata ja tänamata jätta eilseid Kentuki kaaslasi, erakordselt retrohõngulist Elmu Sadulseppa ja tüdrukute lemmikut muusikameest Ergo Korpi. Aitäh, et meie õhtu mõnusalt nostalgiliseks ja toredaks muutsite! Nojah, ma ju käin üliharva väljas ja eile saime kõik vägeva nostalgialaksu.

  Avele, Emilile ja (vist) Kristile ka suured tänud! Kohtumiseni (ehk) järgmisel aastal!? Germo siin räägib, et läheb Jõgevale Avele külla. Lootus jääb, et ehk võtab mind ka kaasa ;)

mis haigust pirnipuu põeb ja kuidas ravida?


   Enne naistekat tuli ja natuke ka šašlõkitada. Ikkagi viimane suvekuu on käes ja nädalvaetuseti on meil see juba kombeks saanud. Nagu ka muru niitmine. Germol see veel päris hästi välja ei tule, aga õpib, nagu ka ühel pildil näha, mehed taga aias askeldamas.

mehed omakeskis ehk mailaav õpetab vahelduva eduga Germole niitmist


  Tegelikult tegin õnnetutest pirnidest ka pilti. Või õigemini pirnipuust. Kahju on sellest noorest puust, sest lehtedel on suured ja punakad laigud ning puu põeb. Oskab keegi nõu anda mida teha? Mis haigusega on tegu ja mis on kõige parim ravim sellele haigusele?

  Täna on meri meie hoovi sadanud. Vesi tulvas lausa uksest ja aknendest sisse. Ärkasin selle peale, et Germo kuivatas toa põrandat ja sulges akent. Esikus oli lausa meri. Aga praegu kiirgab taas päike ja õhk on soe, liigagi soe. Mulle selline suvi väga meeldib, kuigi niiskust on natuke palju ja sademeid võiks veidi vähem olla.
meri ukse all

  Mis aga naistelemmikusse Ergosse puutub, siis temega oleme kunagi koos pilte mälestuseks jäädvustanud. Näiteks see siin. 2014. aastal vahetasime oma loomingut, nagu näha. Ergo lugusid leiate youtubest, neid on ikka omajagu, eriti meeldivad mulle need lood mille autor ta ise on.

ükskord Ergoga :)



7. august. 2016.a.
Vana-Rääma

laupäev, 6. august 2016

Pimedate silmadega naine

Vanga- pilt netiavarustest


PIMEDATE SILMADEGA NAINE

teed lõppevad otsa
üks viib taevasse
teine kuristikku

kalju nurgal
seisab tütarlaps ja
palvetab homset

üle ulgumere kostub
leinavate kajakate kisa
must rätt üle taeva

nagu tookord
kui taludes reheahjud
jäid ammulisui
peremeest ootama

ning nälgivatest kassidest
sai kõdumuld
rohtunud koduhoovi

tinaja taeva all
ennustab närviline lennuk
ohtu
must jutt inimkonna
pea kohal

sama must on
meie tulevik
nagu mudane
põhjatu tiik

läbi vihma
paistab päike
suunurgad allapoole

päevavalgusel
on verised pisarad silmis
nagu loojangutaeval

pimedate silmadega memm
vaatab tulevikku
pihud taevasse sirut

pea kohal lendavad
valged linnud
nagu tilk mett
tõrvapotis

universumi
silmad on tühjad
nagu pihud
aga lapse silmis
helgib endiselt
valgus


6. august. 2016.a.
Vana-Rääma

reede, 5. august 2016

Siis, kui Jõgeval elav kooliõde külla tuleb

Ave ja Germo
    Kui ma siin hommikul seda Weekendi teemat lahkasin, sain teada, et kunagine kooliõde Tartu päevilt on Pärnus. Loomulikult haarasin kohe härjal sarvist ja nii me kokku saimegi üle 20 (või rohkem) aasta. Need 6 tundi kadusid lausa kätte. Kella 22.00 paiku avastasime, et võiksin veidi Avele Pärnut tutvustada. Ega ma palju tutvustada ei saanudki, sest läks juba pimedaks jne...Mõne pildi sina ka teha, siis läks telefoni ekraan mustaks ja enam ma pildistada ei oska. Jaansoni rajal viibisime, kui päike loojus.

 Nagu näha oli ka Germol Avega tutvumise üle hea meel. Osadel piltidel vaatab ta veel rohkem taevasse. Pildid on tehtud kesklinna poolsemal Jaansoni rajal, eesmärgiks oli, et aerukujulised lambid jääks peale, aga midagi ka jäi.

  Öö on. Hetk tagasi lõppes paugutamine Weekendil, nüüd ilmselt on linnas tihe liiklus.
Avega kohtume juba laupäeval taas, siis on meil väikesed plaanid, aga sellest kirjutan peale plaanide elluviimist.

  Oli imeline ja siiras õhtupoolik!
Sõbrad, kui te Pärnut väisate, võtke minuga ühendust ja teeme tassikese kohvi või teed. Olen ootel.
Aitäh, kallis Avekene!

Germo ja mina Jaansoni rajal


4-5. august. 2016.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 3. august 2016

Esmakohtumine Facebooki sõbraga

Kersti ja Peeter Nukka
   Sotsiaalvõrgustik Facebook on üks asjalikumaid võrgustikke üldse. Muidugi Okrutist mina midagi ei tea, sest mul ei olnud seal kunagi kontot. Küll oli kunagi Rates mul konto, no, olin algaja netikasutaja ja põnev oli ju.
  Kui ma algul Facebooki kasutajana võtsin kõik soovijad sõbraks, siis täna ma enam seda ei tee. Viimasel ajal on pidev järjekord uksetaga mustanahalistest. Mitte, et ma rassist oleksin, aga võtan sõbraks vastu vaid sõpru või häid tuttavaid. Vahel teen ka võõraste suhtes erandeid, kuid libakontodega isikud jäävadki ootama. Mul on kombeks enne sõbrataotluse rahuldamist inimest guugeldada, igaks kümneks juhuks. Siiani tungleb ka igasuguseid väljamaa sõdureid ja leskmehi. Neid ma ka vastu ei võta, sest mul on omal kallis inimene ammu olemas ja ma ei otsi kohe kindlasti siit mingit armukese suhet. Osad sõjardid on tulnud isegi blokkida, sest nad saadavad sõbrataotlusi korduvalt ja mitme erineva konto alt. Aga see selleks, ega sellest ma tegelikult rääkida ei tahtnudki.

Kresti ja Peeter Nukka

  Kunagi tuli mulle sõbraks Kersti, kes ilmselt avastas mind tänu mu loomingule, aga fänne ma hoian. Jutt Kerstiga hakkas kohe jooksma, sest me oleme mõlemad elanud kunagi samas alevis-Lavassaares ning meil on mitmeid ühiseid tuttavaid. Armas Kersti ja ta abikaasa olid teel Saaremaale ning juba nädalajagu päevi tagasi teatas Kersti, et tahab ka minuga kohtuda, see oli armas ja veel armsam on see, et täna see juhtus. Täna leidsin endale kaks uut sõpra, Kersti ja ta kalli abikaasa Peetri. Teate, sihuke tunne on, nagu tunneksin teid juba kogu elu! See tunnike kadus nii kiiresti kätte, et me ei saanudki midagi rääkida. Aitäh, et olemas olete! Germo on ka teist positiivset energiat tulvil ja räägib siiani. Kena reisi ja uute kohtumisteni!

Germo, mina, Kersti
 
  Täna sain ka ühe teise positiivse uudise, aga sellest on vara rääkida. Iga asi omal ajal.

Kena kolmapäeva!


3. august. 2016.a.
Vana-Rääma