Naine, kes kõneleb armastuse keeles

   Nagu mul kombeks on saanud, jagan ma oma blogis ka oma artikleid, ehk pistan need oma päevikusse. Kirjutasin ajakirjale Saatus & Saladused loo imekenast poetessist Aleksandra Tšobast. Seda saate lugeda ka ajakirja veebilehelt.

  Siia teen koopia:

Luuletaja Aleksandra Tšoba rõhutab rõõmuga oma segaverelisust. Aga püüab seda samas teha nii, et ennast ega teisi ei sildistaks.

Aleksandra, sul on ilmunud kaks luuleraamatut. Millal kirjutasid oma esimese luuletuse? Millal hakkasid tõsisemalt luulega tegelema?
Oma esimese kohustulikku luuletuse kirjutasin algklassis. Esimese luuletuse meeleseisundist ja omaalgatusel aga põhikoolis.
Luuletamine hakkas mulle omaks saama siis, kui gümnaasiumi kirjandusõpetaja hakkas mind julgustama ja innustama.

Mina mäletan sind kirjandussaidilt Poogen. ee. Kas see oli enne raamatute ilmumist esimene koht kus oma loomingut avaldasid?
Poogen.ee oli tõesti esimene koht, kuhu julgesin oma ridu üles riputada.

Kas luuletamine on sinu jaoks eneseväljendamise viis, emotsioonide lahti kirjutamine või töö? Või on selle kirjutamiseks veel mõni põhjus?
Minu hea sõber ja teise luulekogu toimetaja on mulle öelnud, et klassikute jaoks ei ole olemas inspiratsiooni, on tähtaeg. Mina olen kirjutanud vaid siis, kui mul vaja mõtetest või hetkeemotsioonist vaja lahti saada. Pärast teist luulekogu olen üritanud end sundida kirjutama ka siis, kui pole midagi öelda.

Millest kõnelevad sinu luuletused? Mis sind inspireerib?
Tahan uskuda, et kõige paremini kõnelen armastusekeelt, mida üritan ka pidevalt kirja panna. Parimaks inspiratsiooniks on ülevoolavad emotsioonid, olgu nad siis rõõmsad või melanhoolsed.

Millega veel tegeled, peale luuletamise?
Minu teiseks suureks kireks on fotograafia. Tegelikult kõik, mis puudutab multimeediat on mulle südamelähedane. See on ala, mis nõuab kindlaid teadmisi, kuid lubab sul jääda ka loominguks.

Kas kirjutad ka proosat?
Kahjuks pole mul proosa kirjutamiseks piisavalt püsivust.

Millal luuletad? Kas öösel või päeval või pole luuletamisel aega ja ruum tähtis?
Luuletamisel pole tõesti aeg ja ruum oluline. Pigem on oluline luule niimoodi kirja panna, et see kõnetaks. Ja kui ta ka teisi ei kõneta, siis vähemalt elab ta oma elu, luuletajast eraldi.

Kui sa ei parasjagu ei kirjuta, millega tegeled siis? Kus töötad? Kus on su juured?
Mulle ei meeldi ininesi ega ka ennast n-ö leibeldada. Seega kutsun end tihti krantsiks, sest olen ehk isegi liiga segavereline. Alustades ukraina juurtest, jätkates poola omadega ja lõpetades eesti verega.

Kas oled osa võtnud ka kirjanduskonkurssidest?
Olen gümnaasiumist saadik osalenud Viljandi omaloominguvõistlusel. See võistlus andis mulle eneseusku luulega edasi tegeleda. Samuti olen osalenud Poetry Slamil. Üle-eelmine aasta osutus edukaks ning sain Eestit esindada Rootsis. Sealt küll ei võtnud ma kaasa märkimisväärset kohta, kuid kogemust ja uusi tuttavaid sain kuhjaga.

On sul mõni mure või soov südamel, mida tahaksid välja ütelda?
Ma olen loomult rahuarmastaja. Elan tarkustera järgi: Kui sul pole midagi head öelda, vaiki. Ja iga päev lämmatada kübetki õelust naeratava headusega.

Margit Peterson

 11-12. mai 2016.a.Vana-Rääma

Kabristes nurmenukutamas

      Täna sõitsime maale. Õigemini sõidutas mu lapsepõlvesõbranne Anneli meid maale ja tagasi. Üheks põhjuseks oli oma varasalve täitmine nurmenukkudega ja teiseks ammune plaan Annelile ja ta armsale perele külla sõita. Nurmenukutee on ju suisa looduslik antibiootikum ning pealegi väga maitsev. Meie peres juuakse teed suurima hea meelega.

  Nurmenuku raviomadustest saate lugeda SIIT.

mina nurmenukutamas

Germo nurmenukutamas

Germoga nurmenukutamas

 Sellest ajast on ikka palju vett merre voolanud, kui ma viimati Kabristes käisin, lapsed olid siis päris väikesed. Pealegi elab Anneli juba 8 aastat Lapimaal ja me ei näe väga tihti. Olen juurtelt maalt ja maa kohe kutsub. Looduslapsena sai pidevalt kunagi paljajalu murul kõnnitud ja loodusega suheldud, olgu mis moodi tahes. See tunne ei kao, see on täiesti elus. Armas oli ka kohata Anneli eakat, 80 eluaastat käivat ema Meidat, kes on ikka sama kõbus, lõbus ja heasüdamlik, jalutab paljajalu kodutalu hoovis ja hoiab peenramaad korras, kaevates kogu maa käsitsi üles. Nii tublid on maa naised!

Meida ja Anneli

Germo kükitab puu juures, taustal imeline Meida aed

Tessa aida ees

Tessa ja Meida

  Anneli kodu asub mere kaldal, Kabriste külas, mis kulgeb mööda rannaäärt, kus ühelpool Kabristet asub Audrurand ja teiselpool Saulepa küla. Lähedal, ehk suurema maantee ääres asub Lindi küla ja kaugele ei jää ka Liu kaluriküla. Vahetusläheduses asub ka armastatud näitleja ja laulja Jüri Vlassovi talu, millest me täna mööda sõitsime ja peaaegu peatuma pidime, kuid läks natuke kiireks. Aga, nagu loodud, sõitsid Ilona ja Jüri Vlassov meile vastu (Ilona just, sest Jüri tuli rattaga eemalt. Naised kiiremad ju). Järgmisel korral ehk jõuame ka teile külla ;)

Meida, Anneli ja Ants sauna varemete juures asjatamas...

  Juhtusime Kabristesse peaaegu ühel ajal Koongast "objekti hindama" tulnud Ants Mölderiga, kes tegeleb järgmiste teenuste pakkumisega.(vajuta sellele sinisele kirjale) Parasjagu oli ta oma kalli kaasaga samal ajal ja samas kohas, kus meie. Antsu peret tunnen juba aastakümneid. Rõõm oli kuulda ka ta laste käekäigust, kes kunagi käisid Lõpe lasteaias MIKI, kui mina seal töötasin. Uskumatu, et juba mitukümmend aastat on sellest möödas! Aeg lendab halastamatult. Igal juhul ootan ja loodan südamest, et armas Anneli saab oma perele uue saunamaja, mida ta pere hädasti vajab. Vana sai maha lammutatud ja on juba uue ootel.

noorem perenaine kaevust vett võtmas

Nurga talu

minu lemmik, vana aidamaja

Anneli, Tessa ja Germo Nurga talu postkasti juures

taamal Nurga talu

imeline lillepeenar seakünast

  Sellel ajal, kui Anneli Antsu võõrustas, tegelesin mina aktiivselt talu ümber kondamisega. No, ei saa mina üle ega ümber vanadest asjadest ja hoonetest. Nii ma leidsin huvitava lillepeenra, mis oli kenasti vanast seakünast valmis nikerdatud. Meeletult meedis mulle see. Ka vana aidamaja on alles hinges, kuigi ka see vajab renoveerimist, nagu ka talu ise, millel on veel suured palgid laes. Aidas olid ka vanad kirstud, mis ka kunagi ehk saavad uue hingamise. Kõik ju võtab aega ja raha, aga kindlasti kunagi kõik pererahva unistused täituvad, peavad täituma.  Üleüldse oli maal väga hea hingamine ja olek. Sirvisime vanu albumeid ja meenutasime möödunut, nagu memmekesed ümber laua :) Ja, no, eks Anneli kasutas mind ju piltide testimiseks ka ära (no, nii naljaga üteldud. aga soojad ja külmad fotod ma siiski tunne(ta)n ära) .

Germo kullerkuppudega

  Korjasime Nurga talu juurest kullerkuppe, mida Germo suure kiindumusega endaga kaasas kandis, lillelaps, nagu ta mul on. Nurmenukke korjasime naabrimehe maadelt, sest Anneli on oma kodu ümbert need juba ära korjanud. Ja loomulikult läks ka nurmeväljadel fotosessiooniks, kuidas siis ilma saakski.

praad :)

  Sellel, kui meie nurmeväludel luuslanki lõime (nukukesed olid juba korjatud) tuli Anneli vanem poeg Martin hiigelpiraka haugiga merelt, mille kass Miki kiiresti ümbrist pihta pani. aga õnneks oli peremees jaole saanud. Meie seda ei näinud, aga Meida- memm rääkis. No, kassid ja kalad on ju lahutamatud. Meiega oli kogu aeg kaasas taksist perekoer Tessa (tal on ka püikem nimi, kuid mulle ei meenunud seegi. Germo just tuletas meelde), kes on juba ka kõrges eas ja halli habemega, nimelt lausa 12 aastane.Vähemalt nii meenutas noorem perepoeg (Germo ütles just, et Andre), kes toredasti kivil ennast energiaga laadis, kuid mina igaks juhuks fotosüüdistuste ei teinud. Tessa muidugi poseeris ka Meida- memme ja Anneliga. Limpsas aga keelega üle näo.

ei saa Germo läbi kullerkuppudeta...

ja meie KiviKuningad

RabarberiKuninganna Anneli :)

  Anneli korjas meile kaasa ka hiigelrabarbereid, millest kavatsen moosi keetama hakata, mis koosneb kaneelist, rosinaist, suhkrust ja rabarberitest.
  Mulle väga meeldis ka vana kaev talu hoovil, millest Anneli vett võttis. See meenutas oma lapsepõlve ja kaevust lähemalt kirjutan oma kunagi ilmuvas lasteraamatus PETU.

Rohkem pilte tänase turnee kohta saate vaadata mu facebooki ajajoonelt ehk siis SIIT.

viit Kipperi puhkemaja ees

  Koju sõitsime piki marekallast, mis viib Valgeranda ja loomulikult sealt edasi Pärnusse. Kui olime jõudnud Kipperi puhkemaja juurde, palusin ma peatust, sest see kotkas seal mere ääres lausa kutsus mind. Õnneks tundis Anneli perenaist Sirjet ning viimane võõrustas meid meelsasti oma puhkemaja hoovis. Kõik, kes te plaanite Pärnusse või Pärnumaale suveks puhkama tulla, siis Kipperi puhkemaja on looduskaunis kohas, otse mere kaldal. See on vaikne ja imeline kohake puhkamiseks. Aitäh, Sirje!

Germo, kotkas ja mina tuulest viidud...

meie Germoga kotka juures

Kotkas Kipperi puhkemaja ees

minu lemmik kotkas, kes auto peatas :)

rand Kipperi puhkemaja ees

rand Kipperi puhkemaja ees

rand Kipperi puhkemaja ees

Germo Kipperi puhkemaja batuudil

Kipperi puhkemaja paadikujuline hall ürituste tarvis

Kipperi puhkemaja

Kipperi puhkemaja pererahva maja

  Ja loomulikult me ei saanud kotkast üle ega ümber. Mulle meedib just selline suveilm, pisut tuuline, nagu täna oli. Jõudsime sellel aastal ka esimest korda merepiirile.

ava pilt suurelt (vajuta pildile) ja näed luigepaari...

 Vahetult enne Valgeranda palusin Annelil auto kinni pidada, sest nägin merel luigepaari. Loomulikult tegin ka väikse jäädvustuse.
  Kui enam kodus pliiti ei küta, on see kena kohake mille peal saab ravimtaimi kuivatada. Nii ma siis sinna nurmenukud ja kuusekasvud kuivama paningi. Ja kullerkupud leidsid endale koha Germo toas, kus nad varsti ka uuesti kaela õieli ajasid.

ravimtaimed kuivamas

Kabriste kullerkupud Germol toas

Imeline päev maal sai mööda. Nüüd oleme kodus ja asjatame. Oli hea, et ma eile mulgikapsad valmis keetsin, täna oli lihtne, ei mingit söögitegemist.

  Ahjaa, süües ütles Germo mulle, et oli tore Lapimaal :) Ega tema ju ei tea. Germo teab, et Anneli elab Lapimaal. Mõnes uhtes oli tal ju isegi õigus, ise räägime Lapimaast kogu aeg. No, ja Kabriste ristis ta Krabisteks, sest see nimi tuleb paremini välja. Ta vist emmesse, sest kunagi tahtsin mina Kabriste kohta Kabritsa ütelda. Igal juhul lustakas päev Krabistes on möödanik, kuid tulevad veel uued ja "hullemad" ajad seal.

Kallid.

11. mai. 2016.a.
Vana-Rääma

Kassid ja mulgikapsad

majakass Matu

   Olen uuest aastast ametlikult töötu ja just nüüd kipub ajast puudus kätte tulema. Naljakas? Eksole... Nüüd ju aega käes ja olen korduvalt eiranud vanasõna "tänaseid toimetusi ära viska homse varna." Eile käisin taas sidumas, pandi uus dreen sisse ning kiideti, tulemus on juba kordi parem. Neljapäeval lähen taas. Nüüd enam ülepäeviti ei käi.

Hommiku on rahvarohke, kuid päeva teises pooles jõudsin mulgikapsad valmis keeta. Õigemini keetsid nad ikka ennast ise, mina hoidsin ainult silma peal. Tegelikult ei tahagi sihukeste palavate ilmadega sooja toitu, näksiks niisama midagi kerget ja värsket, aga mul siin üke mehemürakas majas, kellel on väga hea isu. Nii ma siis vahel ikka vaaritan ka.

kodukootud mulgikapsad 

  Vahel kajab kusagilt läbi, et kellelegi ei meeldi mu blogipostituse pidlid, ei meeldi mu raamatud (seda olen kahel korral kuulnud). Ja see kõik kajab läbi kolmanda isiku, sest osad inimesed armastavad siunata ja ei julge otse ütelda. Ühesõnaga seda ei saa ka introvertsuse alla liigitada, pigem on tegu silmakirjalikkusega. Ütlen ausalt, tegelikult on see siin mu avalik päevik ja ma tõesti ei postita siia pilte meeldimise jaoks, vaid mäletuseks. Ja fotokonkursil ma ei osale oma blogifotodega, pole plaaniski olnud. Ja terasem blogija teab ka, et mu siinsed fotod on üldse tehtud telefoniga. Seega siit ärge kvaliteetfotosid otsige.
  Mis aga puutub raamatutesse? Ma ei kirjuta tõesti raamatuid selleks, et kellelgi meeldida. Kõikidele ei saa kõik raamatud iial meeldidagi. Me oleme ju kõik erinevad. Katsuge mind ja mu teoseid lahus hoida ja võtke teatavaks, et minu teosed ei ole mu autobiograafia. Tõsi küll, iga autor paneb oma teosesse midagi endast, kasvõi ridade vahele. Lugeja kas tajub või ei taju, see on juba iseasi. Lastekas PETU, mille sünd veel viibib, sai ainest mu lapsepõlvest, aga ka see ei ole autobiograafia. Autobio kirjutamiseks leian ma kunagi materjali ehk just siit blogimaailmast, kui peaks tulema kunagi plaan üldse oma eraelu kaanetada. Praegu küll sellist plaani ei ole. Minule, kui autorile teeb siirast rõõmu juba see, kui mu raamatuid laenutatkse ja loetakse. Ja neid loetakse. Eelmisel aastal laenutati neid raamatukogudest tugevalt üle 1000 korra ja käest müüsin ka ikka sadu raamatuid. Ja ma üldse ei pahanda, kui mõnele mu mõni raamat ei meeldi, aga ütelgu seda otse, mitte ärgu klatsigu tagantselja. Mina näiteks julgen välja ütelda, et olen mitmeid kordi üritanud Kivirähki lugeda, no need ei ole mulle, ega ma sellepärast teda halvaks kirjanikuks ei tituleeri. Lihtsalt mulle ei sobi, ei hakka tööle lugedes. Samas on temal väga palju lugejaid ja Kivirähk on üldse üks loetavamid kirjanikke Eestis. Võimalik et on mõni tema toes millest võiks isegi mu lemmik saada. Kõik on võimalik. Palju on neid kirjanikke kelle nr1 raamat näiteks saab mu lemmikuks ja nr2 raamatut ma ei suuda lugeda. See on tavaline.

  Ja nüüd esifoto juurde. Olen ennegi kirjutanud, et meil elab siin 3 majakassi. Kolmejalgset Kellut ma igaks juhuks tuppa ei lase, tal on selg kärnas. Aga ega ma teda nälga jäta, süüa annan kõikidele kolmele vahelduva eduga. Kellu on just see kes sööb kõike, isegi praekartuleid. Kiti on see kes ei söö pmst midagi, peale värske räime. Pildil on Matu, kõige intelligentsem kass nendest kolmest. Tuleb ja käib tiiru toas, tervituseks njäub ja nühib vastu mu põlve, teeb tiiru toas ja läheb jälle. Püüdisin tänase tiiru ajal ta fookusesse.

jaaa, oleks Germo üle 2 meetri pikk, jääks ta ukselävel ssismisega kimpu...

  Nojah, ja vastu ööd hakkasin veel koristama ka. Jätkuvalt pole ma saanud endale raamaturiiuleid soetada ja kogu mu elamine on raamatuid ja ajakirju täis. Vähemalt suur riidekapp sai korda ja 2 suurt prügikotitäit riideid viskasin taas minema. Ma olen ju see kes enne koristamist kõik totaalselt sassi ajab. Mulle ei meeldi poolik koristamine. Täna enam edasi si tohi, sest vanarahvas teadis, et kui hilisõhtul koristad, koristad õnne majast välja ;) On ju homme ka päev!

Matu tuleb minu toast

  Ja nüüd artiklit edasi kirjutama.


10.mai.2016.a.
Vana-Rääma

Germol käis kooliõde Kaidi külas

Kaidi ja Germo

    Germo on lõpetanud Pärnu Toimetulekukooli, kuid Kaidi alles õpib seal. Need õpilased kes seal on õppinud või õpivad on erivajadustega, kuid teadagi, diagnoosid on erinevad. Germo paraku ei tunne tähti, ei oska lugeda, ega ka kirjutada, erinevalt Kaidist. Germo on umbes 6 aastase lapse intellektiga noormees, kuigi sügisel saab ta juba 24 aastaseks. Mis mind ajendas sellest kirjutama? Loe edasi...

  Kindlasti kõik te olete kogenud situatsiooni, kui mõni inimene teid üle pika aja nähes rõõmustab (eriti erivajadustega inimene, sest just nemad on siiramad ja vahetumad, neis puuduks justkui kurjus ja õelus). Germo on just selline noormees kelle rõõm on alati siiras, mälu on tal mõne koha pealt väga hea, mäletab inimeste nimesid, sünnipäevi ja tunneb ära ka need inimesed keda ta pole kasvõi 10-20 aastat näinud. See on üks asi mis teeb siirast rõõmu. Mul tuleb tihti ette olukordi, kui mingil põhjusel ühe või teise eesnimi või perekonnanimi ei meenu, siis küsin Germo käest, tema mäletab. Just see ongi Germo tugevaim külg. Ka Pärnu Toimetulekukooli töötajad on seda mulle alati maininud. Samuti ka Haapsalu Väikelastekodu töötajad, kus Germo esimesed õppeaastad õppis.

  Mõned päevad tagasi sain teada, et meie majas elab ühe Germo kunagise kooliõe isa. Germo on poiss kes armastab päev läbi mööda hoovi edasi-tagasi liikuda, käies nii lausa pikki kilomeetreid maha. Ka möödub ta tihti naabrite akende alt ning võimalik, et vaatab aknasse. Õudsalt armas oleks, kui mõni naaber tuleks mulle kurtma, kui teda selline asi häirib. Kurb on aga kuulda, kuidas läbi kolmanda isiku olen sunnitud kuulma, et näe, käib naabrimehe erivajadustega tütart aknast piilumas. Olgu teadmiseks kurikeelsetele inimestele, et Germo ei käi kedagi piilumas (antud jutu põhjal oleks ta Kätlinit /naabrimehe erivajdustega tütart/ piilunud, nagu oleks tal huvi tüdruku vastu), võtke teadmiseks, et 6 aastasel lapsel (Germo vaimne vanus, intellekt) ei ole tõesti mingit seksuaalset huvi tüdrukute vastu. Ja kui ta kedagi kallistab, siis on see kallistamise komme tulnud kodust, sest sünnist saati me kallistame Germoga mitu korda päevas. Selles pole ju ometi midagi taunivat? Vahel tundub, et mõnel inimesel on erivajadus jäetud diagnoosimata, sest osadel inimestel on kuri kavatsus elada teiste elu, näha pindu võõra silmis, kuid palki enda omas mitte. Kas mitte need inimesed ei ole hoopis puudega? Sai pisut kuri kiri, aga ma mitte ei talu kurjust ja silmakirjalikkust.

  Täna sai mõni kurikeelne inimene taas kõneainest, sest Kaidi, kes kardab tugevaid helisid ja ei armasta väljas käia, käis Germoga mitmel korral hoovis jalutamas ja pingil istumas. See näitab seda, et lapsed, kes koos on õppinud ühes koolis, tunnevad ka aastate möödudes teineteist ära ja nende siirus ja nägemisrõõm on nii siiras, et võtab pisara silma.

Germo oma toas Naabriplikat piilumas. Oh ebaõnn, seekord telekast ;)

 Aitäh, kallid Eve ja Kaidi! Uute kohtumisteni! :)


9. mai. 2016.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rajalt Tammistesse

Germo kesklinna silla juures

    Sellisel suvepäeval kodus istuda oleks lausa patt. Nii me otsustasime Germoga jalutama ja kesklinna poolset Jaansoni rada taasavastama minna. No, see oli tõeline avastus, tõeline kunstiteos! Vaata siinset pildigaleriid ja näed oma silmaga.

Germo ja imeline graffiti 

imekena graffiti

meie kunagise kodu taga, jõe ääres on vanad hooned graffiteid täis maalitud

Jaansoni rada

graffiti kesklinna silla läheduses

graffiti kontserdimaja läheduses asuvagaraaži küljel

Jaansoni rada

  Pärnu kesklinn on üldse kuidagi väga kodune, kuna enamuse ligi 11 aastast, mis me Pärnus elanud oleme, on meie kodud paiknenud just kesklinnas. Jäädvustasin mõned endised kodud ka pildile.
 Suur-Jõe 16 maja on ikka ilusaks tehtud. Elasime seal 2,5 aastat ja kolisime sealt ära just sellepärast, et maja, eriti meie korter oli kohutavas seisukorras ja nurkades haigutas lausa must hallitus. Just selles elamises surid mu kodulilled välja. Nüüd pidavat elama seal üks maja omanikest ja on kenasti maja üles vuntsinud.

Suure-Jõe 16, all paremal nurgas 1.(poiste tuba) ja 2. (minu tuba)aknaga korter oli meie koduks

 Pikk 24 on kuidagi nukker ja vaikne. Aastate eest pidime sealt välja kolima, sest kogu maja pandi müüki. Saime seal elada vaid 11 kuud, aga kodune tunne on ikka sinna sattudes. Eriti armas on mulle see allee, mis mööda pikka tänavat Riia maanteele suundub.

kunagine koduallee, Pikk tn

Pikk 24 alt 2. aken oli meie koduaken (minu tuba)

  Tegelikult oli plaan kogu Jaansoni rada läbi jalutada, kesklinna poolne, aga siis juhtusime kokku paari kalli inimesega ja lõpuks tulid kallid Ruth ja Ülar, ning viisid meid Tammistesse. Tegelikult oli üldse hommikul plaan Sindi paadilaenutusse talgutele minna, aga teatud asjaoludel jäi minemata. Kuid Ruth ja Ülar just seal naasesid ning nii me Tammistesse grillima ja talgutama jõudsimegi.

Germo teise perekassi Jossuga

ja armas perekass Teet

Germo, peremees ja naabrimees. mehed kasvuhoonet kokku panemas

nagu näete Germo sai taas habemiku staatusest lahti. tänud peremees Ülarile! :) meie Tammistes sõbranne maja terrassil

  Muidu väga imeline päev, kui poleks Tammistest Pärnusse naastes ühte koletut intsidenti bussis aset leidnud. Tammistest tuli peale (kell 19.10 väljuvale nt 16 bussile) umbes neljane 17-20 aastatste noorte punt, kes ebaselgetel põhjustel kiskusid riidu. Mul silmi selja taga ei ole ja seega ma ei oska täpselt ütelda mis selle kakelungi põhjustas. Oletatavalt olla üks noormees veidi laiutanud bussis ja Tammiste hooldekodu peatusest peale tulnud slaavi päritolu mees käskis tal jala eest ära võtta, et vahekäigust mööda pääseda, kuid siis läks lohmimiseks ja see kõik toimus mu kõrval istmel. (Ma küll, et tea kuidas see slaavi noormees käskis jala eest võtta, kuna seljatagant kuuldus, et mööduja olevat väga halbade sõnadega seda teinud )Jumala õnn, et mul Germo kaasas oli, muidu ilmselt oleksin ka vahele läinud, kuid see oleks võinud halvasti lõppeda. Hooldekodu peatusest peale tulnud mees peksti läbi, verd oli bussi põrand täis ning peksjal jätkus ka jultumust ühele mu tuttavale naisele karjuda, et kui veel sekkub, lööb pea lõhki. Üks härrasmees hakkas politseid välja kutsuma, siis sealt kraaklejate pundist umbes 17 aastane noormees kargas helistajale kallale ja sikutas teda täie jõuga kõrvast. Politsei kohale ei jõudnud ning kraaklejate 4 liikmeline punt (3 noormeest ja 1 neiu) väljusid Mai peatuses ning jalutasid Metsa tänava suunas, kuid rääksid midagi tegelikult Kuke peatusest. Kuidas ja kas politsei neid korrale kutsuda sai, seda ma ei oska ütelda, sest sõitsime bussiga edasi. Inimesed olid igal juhul bussis paanikas ja Germo lausa värises mu kõrval, aga ma olin sunnitud hiirvaikselt olema, sest kraakleja istus minu ja Germo seljataga ning bussist väljudes jätkus tal jultumust ja ülbust veel karjuda, et kas keegi tahab veel molli saada. Kurat küll, Pärnu ei saagi peksupealinna staatusest lahti, kui politsei ei suuda kiiresti reageerida, igal juhul Tammiste hooldekodu peatusest Mai peatuseni polnud neid veel näha. Aga nüüd me kodus õnnelikult, kuid Germo on kuidagi väga närvis. Olen valvas.

   Kui see ebameedliv intsident välja jätta oli imeline päev.

7. mai. 2016.a.
Vana-Rääma