Elu on habras...

   Väga kurb oli täna õhtul facebooki avada, sest ees ootas teade, et sõber Ivo on lahkunud....

Mina kohtusin Ivoga 2011.a. juunis, kui ta bussiga Pärnusse minuga tutvuma tuli. Oli palav suveilm, kuid Ivo südamesooviks oli külastada Pärnu kirikuid, kuid kahjuks pidime leppima vaid kirikute ees tehtud fotodega, sest kirikud olid lukus. Jäädvustasin Ivo fotoaparaadiga ka mõned fotod temast, kuid tagasihoidliku ja enesekriitilise inimesena ta neid mulle ei saatnud ja sotsiaalvõrgustikku ei pannud.
  Peale kirikuturneed külastasime ka Kaubamajaka Apollo raamatupoodi ja veel mõnda kesklinnas asetsevat kaunist kohta. Nii see aeg kätte kadus ja juba ta sõitiski bussiga Tallinna.

napsasin Tiiu Rinaldo albumist ühe pildi, millel on minu 2 fb sõpra Tiiu Hemat ja Ivo Sosnitsky

  Aastaid tagasi oli Ivo sooviks väisata Lavassaare raudteemuuseuimi, sellel aastal pidime lõpuks selle soovi täide viima, kuid....Lihtsalt nii kurb, kui, et....

  Sa olid, oled ja jääd!

Ja mul sündis Sinule pühendusluule:

....
/pühendusega Ivo Sosnitskyle/

Siis kui linnud

hommikuti äratust teevad

kui iga hapramgi lilleõis

ennast valgusesse sirutab

kui maa ärkab kevadesse

ihar ja puutumatu

siis Sina lähed

lähed Linnuteele

kaduvikku

et seal suunata meid

elavaid elusaid

ka Sinu sõnad on elusad

kajavad edasi

kõlavad edasi

sest Sa olid ja oled

nagu hea haldjas

kellel vargsi unetunnil

oli varrukast võtta

mõni hea soov

mõni hea sõna

mis jäi mis jääb

Inglitel on maapeal

oma rada käia...

23.04.2016.a.

Vana-Rääma

Mitte nõrganärvilistele!

 Nonii!
Hommikul 7.14 olin juba haiglaseinte vahel ning 7.30 esimene haigla registratuurijärjekorras. Vedas! Igas mõttes vedas. Sain aja juba 8.40 kirurgile, doktor Lättekivile. Kõik käis väga kähku. Mis seal ikka, sidumisõde ja arst kangutasid hiigelpiraka kärna lagipeast ära, mäda lausa purskas välja, pigistasid ja puhastasid, (tegelt oli vägaväga valus, lausa nii, et ma ei saa isegi katsuda pead) ning panid rohu peale ja sidusid kinni. Nüüd ma siis olen võrkmütsiga. Peaks sukad ja kindad ka heegeldama,oleks täismäng :)

peale lõikust...

dr. Lättekivi uksetagune

hommikul, enne lõikust...

 Ühesõnaga olen nüüd taas pikalt kodurežiimil ja mind võib vabalt külastada. Esmaspäeval lähen juba siduma ja kuu aega ei tohi vähemalt pead pesta. Vägev, onju? Tegelt mul juba täpselt tänaseks pea 2 nädalat pesemata, sest ei julgenud põletikuga ja õigesti tegin, nagu teadjad ütlesid. Võtsin valuvaigisti sisse ning varsti lähen magama, sest öö jäi 4 tunniseks.

Aitäh kõikidele, kes te mulle igas mõttes toeks olete olnud!
Mul on endal see kiiks, et ma ei karda ühtegi lõikust ja haiglad ka mind ei hirmuta. Pigem tunnen ennast alati haiglas isegi hästi.

22.04.2016.a.
Vana-Rääma

Toalilled, ateroom, linnavalitsus...

   Täna on n.ö. keeruline päev, aga positiivselt keeruline, sest asjad hakkavad vaikselt paika loksuma. Tegelikult juba eile oli põnev päev. Selle eest võlgnen tänud Evele, Küllile, Ruthile, Ülarile ja veel ühele kallile inimesele. Kõik sujub, täna olen juba peaaegu inimene.

  Ligi 2 nädalat tagasi lõhkes mu lagipeas ateroom ehk puderkasvaja, mis on nahaalune ja healoomuline. Tegelikult on ta seal olnud juba 18 aastat, ühel korral olen sellega ka opetatsioonil käinud, umbes 5-6 aasta eest, kuid siis ta tuli kohe tagasi ja läks veel suuremaks. 2 nädala eest tekkis sinna põletik ja nii ma olen seda "jama" juba ligi 2 nädalat kannatanud, valu, pakitsust, kipitust jne...Isegi õrnalt puudutada ei saa ja ööd on olnud 4-5 tunnise uinakuga. Tänud kõigile, kes te toeks olete olnud!

ateroom ehk puderkasvaja

  Ravikindlustust mul ei ole. Uuest aastats olen ametlikult töötu, ehk siis ametlikult ma tööl ei käi, ega tööd ei tee, aga muidu teen. Lihtsalt elu nõudis nii, kuna poja tervis halvenes ja ma olen põhimõtteliselt 24h valves. Tegelikult otsin endale 3-4 tunnist tööd, sest lihtsalt kauem ma pojast eemal olla ei julge. Ja sobiks selline töö, kuhu saan vajadusel Germo kaasa võtta.

garantiikiri linnaarst Ada Kraagilt

  Täna käisin linnavalitsuses linnaarst Ada Kraagi juures, sain temalt garantiikirja, et sotsiaalosakond maksab mu ravi kinni. Selle asjaga on ka omamoodi lood. Elan ligi 11 aastat Pärnu linnas, ning minu elukoht ongi Pärnu linn, kuid ma ei ole ühelegi pinnale sisse kirjutatud ja ´linnaarst saab reeglina aidata vaid neid kellel on sissekirjutus (pinnale), aga mind päästis see, et kasvatan erivajadustega poega. Pange homme varahommikul pöidlad pihku, et ma pääseks kirurgile. Lähen vara haigla registratuuri ja üritan vahele saada, sest asjaga on kiire. Tegelikult on lood nii, et ega nad mind homme opereerima ikka ei hakka, kuna ateroom on põletikuline, nad puhastavad vaid selle, võtavad pealt hiigepiraka kärna, võtavad külvi ning saadavad selle uuringutele. Alles kunagi hiljem, kui põletik on välja ravitud, pääsen ma sellega operatsioonile. Operatsiooni ennast ma ei karda, ei ole kunagi kartnud. Mis see pisike kriimustus ikka teeb :) Välja näeb ta väga hirmutav ja kole, täna veel koledam, kuid pilt on eile tehtud.

  Täna anti mõista, et mu raamatud müüvad hästi. Läksin piiluma, kuna ei olnudki tükk aega Rahva Raamatu lehte uurinud. Siin need on, ÖÖDE TÜTAR müügiedetabeli 12. kohal ja KÜLALOOD EHK VAADERPASS 15. kohal. Aitäh sõbrad, et loete ja ostate mu raamatuid! Uskuge, see on kirjutaja jaoks päike päeva.

  Linnavalitsusest naastes väisasime Germoga Allika tänaval olevat aiandipoodi. Väga kena kohake. Uhke tunne on, et olen ka nüüd seal ära käinud. Kavatsen külastada seda kauplust lähiajal veel. Tegelikult põhjus, miks ma sinna läksin, on imeline. Nüüd saan ütelda, et siin istudes ja blogides söön ma Kuremaa metsadest korjatud jõhvikaid ja minu kööki ehib suurem kogus toataimi, mis ootavalt vastavalt, kas istutamist, või juurdumist. Selle kõige eest tuhat tänu Kuremaal elavale Enele, kellega kohtusime ja tutvusime umbes poolteist aastat tagasi, kui me koos Heli Künnapasega Kuremaa raamatukogus omi raamatuid esitlemas käisime. Varsti on mu kodu taas kodu, sest toalilled teevad selle koduseks ja hubaseks. Aitäh, aitäh, aitäh! Ja Ene, kunagi ma küsin üle mis lilledega tegu on. Osad on mul kunagi olnud, kuid osad mitte ning kõikide nimesid ma ei teagi. Pliiti ma sellel kevadel enam ei küta, nii mu lapsukesed ajutiselt endale sinna peale pesa tegidki.

Erilised tänud ka sulle, Eve! :)


21.04.2016.a.
Vana-Rääma

Vabariiklik Hariduslike Erivajadustega Laste ja Noorte Lauluvõistlus

kasvataja Kristjan ja Pärnu Toimetulekukooli direktor Marju Trumsi

   17. märtsil toimus Pärnus Koidula Gümnaasiumis 12. korda Vabariiklik Hariduslike Erivajadustega Laste ja Noorte Lauluvõistlus. Võistluse korraldaja oli Pärnu Toimetulekukool. Üritust toetasid Pärnu Koidula Gümnaasium, Pärnu Linnavalitsus ja Tervis Spa Grupp. Konkursist võttis osa 14 kooli üle vabariigi. 

foto:Tiina Azojan. žüriiliige Alari Janson

foto: Tiina Azojan

foto: Tiina Azojan

Tegin sellest väikse kokkuvõtte ajakirja Vaimupuu. Lugeda saate SIIT.

Selle kuu Vaimupuu ajakirjale kirjutasin kaaneloo Maris Rubinist!

foto: Tiina Azojan. kaanetüdruk Maris Rubin

foto: Tiina Azojan, kaanetüdruk  Maris Rubin

MARIS RUBIN – tüdruk, kes kaotas mälu
Maris Rubin on 16-aastane Pärnu tüdruk. Veel paar aastat tagasi oli ta tubli teismeline, kes õppis koolis neljadele-viitele ja noppis Pärnu Võrkpalliklubi aktiivse liikmena võistlustelt medaleid.
Siis aga jäi ta raskelt haigeks.
TEKST: Margit Peterson
Fotod: Tiina Azojan

Samas loos on ka juttu Marise õest Kaidi Rubinist, kes õpib Pärnu Toimetulekukoolis

Eve Ennok ja Kaidi Rubin

õpetaja Hanna ja Kaidi Rubin

Kaidi Rubin

Kaanelugu saate lugeda SIIT.

Vaimupuu ajakirja tellida saate SIIT ja kontaktandmed leiate SIIT.

Ja pildigaleriid sellest päevast näete SIIT.

Ja nüüd Marise lugu ka Postimehes.


19.aprill. 2016.a.
Vana-Rääma

Westoffhauseni häärberi saladus 55. peatükk

  55. peatükk

  Möödusid aastad. Marelle oli kenasti paranenud ja vahepeal isegi korralikuks hakanud. Päris mitu aastat elasid Ralf, Marelle ja Mari-Liis veel ühe katuse all, Westoffhauseni häärberis, kuid see polnud enam elu. Ralf armastas Marellet endiselt ja kannatas kõik ära, kuni ühel päeval sai tema kannatus otsa, kuid Mari-Liisist ta loobuda ei tahtnud. Pärast häärberist lahkumist muutus Mari-Liisi ja kaksikute kontakt ka harvemaks. Ühest küljest olid nad kõik juba vanemaks saanud, poisid olid rohkem teiste poistega pundis ja Mari-Liisil olid omad sõbrad. Teisalt ei olnud miski enam endine. Tüdruk läks küll mõneks ajasks maale vanavanemate juurde, kuid maaelu ja vanavanemate käsud ja keelud ei olnud talle meelt mööda, nii ta linna tagasi sattuski. Ralf muidugi võttis tüdruku kahel käel vastu, aga tal polnud õrna aimugi, et Mari-Liis salaja oma bioloogilise isaga suhtles, et isa teda rahaliselt toetas. Tüdruk lihtsalt ei julgenud sellest Ralfile rääkida, kartis Ralfi reaktsiooni. Pealegi oli pärisisa Mauno talle täiesti võõras inimene, kellega ta isegi kohtuda ei tahtnud. Tänu Ralfile ei olnud Mari-Liisil ka millegist puudust, sest Ralf tõesti hoolis oma tütrest väga. Nii tüdruk oma päevi Ralfi, Leana, kes oli nüüdseks täieõiguslik pereliige ning Ralfi abikaasa, kooli ja Miralda-memme vahel jagaski.

Marelle elas endiselt Miralda majas üürikorteris. Tänu Ralfile pääses ta vanglast, kuid ega see naist eriti ei muutnud. Joomingud ja hooramised tema koduseinte vahel jätkusid, kuid tänu sellele, et Marelle oli saanud tööd ühes asutuses koristajana, oli olukord majas veidi stabiilsem. Miralda sai isegi üle aastate Marellelt üüriraha ja naine oli ka majaomaniku vastu suhtumist muutunud.

Miralda tervis halvenes iga päevaga. Küll ei tundnud ta aeg ajalt oma üürnikke ära, küll eksis ta tänavatele sihitult lonkima, küll olid Ralf ja Mari-Liis sunnitud memmel politseimajas järgi käima, sest Miralda lihtsalt ei mäletanud kes ta on ja kus ta on. Aga õnneks väikses linnas on see eelis, et peaaegu kõik tunnevad kõiki ning politsei oli ka memme tervisehädadega tuttav, nii ta tuttavate kaudu koju talutatigi.

Leana, Ralf ja Mari-Liis tahtsid Miralda häärberisse elama võtta, kuid memm oli sellele kategooriliselt vastu. Seda kuuldes mäletas ta kõiki ja kõike endiselt ning haigus oli nagu peoga pühitud. Eks oli memmel selleks oma põhjus olemas, kuid sellest vaikis ta endiselt. Pealegi vanad inimesed ei taha muutusi, nad on vanades asjades ja oma kodus kinni, sellepärast ka paljud vanurid, kelle sugulased otsustavad vanadekodusse viia, heidavad seal ruttu hinge, sest oma kodu on ikka oma kodu ning vanadekodus, olgugi, et seal on palju samaelaisi inimesi, kellega suhelda, tunnevad nad ennast hüljatuna ja kasutuna. Tegelikult võiks nooremad põlvkonnad ikka tõsiselt kaaluda kas on ikka õige oma vanavanemad vanadekodusse paigutada. Nad võiks jõuda vanavanematega kompromissile, mitte teha seda omakasu pärast. Vana inimene tahab enamjuhtudel ikka oma kodus vanadusepäevad veeta ja surra ning igasugused uuendused tekitavad nendes segadust ja trotsi. Aga kahjuks tundub, et üha enam mõeldakse sellele ja üha vähem näidatakse vanade inimeste suhtes austust üles. Kellel ikka rahakotiraudade vahel ohtramalt kopikat on, need kergema vastupanu teed lähevad, sest vanurid oleks neile nagu tüliõunaks, nagu jalus. Selle asemel, et palgata vanavanemale hooldaja või abiline, käiakse ohtralt pappi välja ja viiakse kodust, et saaks sünnikodu rahaks teha. Nii need talud ja külad välja surevadki, sest üha vähem leidub noori peresid, kes austaks vanavaenmate traditsioone ja hoiaks sünnikodu. Aga eks sellesse kõigesse ole ka meie ühiskond oma panuse andnud, sest miks muidu nooremad põlvkonnad lahkuvad kodumaalt, lähevad mujalt õnne otsima, et ära elada. Hiljem on kahetseda hilja, sest mis läinud, see läinud. Ega tühi jahukottgi nurgas püsti seisa, mis siis veel tühjadest majadest tahta. Nii see eestlane kord välja surebki, hääbuvad külad, linnad ja ükskord võtavad taas meid võõrad väed üle, nagu Miralda memm alati kurbusega mainib. Ja tema muretsemisel on tõeiva sees.

Miralda valdusesse kuulub veel päris mitu maja, mitu kinnisvarakrunti, maalappi, metsa ja kinnistut. Memm on alati jõukal järjel olnud, kuid sellest ei tea peale tema enam keegi. Üksiku inimesena on ta mõelnud testamendi peale, kuid siiani on see vaid mõtteks jäänud. Pelaegi pole naisel elavatekirjas enam ühtegi lähisugulast. Vahel Miralda arvas, et Marelle on kusagilt sellest kuulnud, sest joomasel inimesel kipub hääl valjuks minema ja vanad majad ju on nagu papist, hõredad ja läbikostvad. Nii Marelle oma siunamistega memmele vahele jäigi, kui ta joomingute käigus häält teritas. Tegelikult oli Miraldal ka kuri kahtlus, et Marelle on ta paberites tuhnimas käinud, sest algul ta usaldas naist ning ei keelanud Marellel ka üksinda tema elamises olla, kui memm aeda või poodi lippas. Raha ja kallimat varandust hoidis memm küll seina sisse peidetud seifis, kuid võti oli liiga avalikus kohas ja Marellel võis ju olla aega tegutseda. Miralda usaldas Marellet sama sinisilmselt, kui hiljem Mari-Liisi. Aga ega Miralda ei teadnud ise ka palju tal raha kõrvale pandud on. Söögipoolise sai ta enamjaolt oma aiast. Pealegi toitus ta suhteliselt tervislikult, ning raha toidu peale kulutas väga vähe. Paljukest see vanainimene ikka sööb.

Mari-Liis armastas Miraldat rohkem, kui oma vanavanemaid. Vanavanematega ei leidnud ta kunagi ühist keelt, eriti memmega, kes oli kärsitu ja kippus tüdrukut kamandama. Mari-Liis isegi tundis memme juures olles emale kaasa, sest arvas, et ema tahtiski varakult kodust minema, kuna memm teda kogu aeg kamandas. Ega vägisi ju kalliks ei saa, samamoodi ei saa kalliks, kui oled pidevalt kellegi poolt survestatud ja maha tehtud, otseses mõttes maha tehtud, sest memm kippus kogu aeg Mari-Liisi võrdlema ta ema Marellega, et nad olla ühtemoodi loodrid ja muidusööjad, siidikäpast pipsperssed, kes ootavad, et hea ja parem neile kandikuga voodisse toodaks, ilma, et näeks hea ja parema nimel ise vaeva. See kõik jättis tüdrukule mulje, et vanaema vihkab teda, kuigi nii see ei tarvitsenud olla. Ehk tahtis vanaema Mari-Liisist ikka korralikku ja töökat tüdrukut kasvatada? Ehk olid tema soovid siirad ja ta tahtis, et lapselaps veaks talu edasi, kui tema ja taat ükskord kõrvad pea alla panevad? Ehk oli memmel lihtsalt kärsitu iseloom või oli tema käitumisel veel mingi teine põhjus, seda teab vaid memm ise. Igal juhul vanema ja Mari-Liisi vahel sõprussuhet ei olnud ja tüdruk lausa põlgas vanaema. Vanaisa oli talle täitsa võõras, sest vanaisa popsis pidevalt vaikides piipu ega rääkinud midagi. Alles siis, kui vanemaga tülli kiskus, avas taat suu ja sealt sadas selliseid roppusi välja, et Mari-Liis hakkas vanaisa lausa põlgama. Küllap võis ka taadil memme kamandamistest kopp ees olla, küllap nii oligi, aga ega Mari-Liis võis seda vaid oletada, sest taadiga suhtlesid nad ikka üliharva. Ükskord, kui taat poest moonakotiga tuli, küsis Mari-Liis taadi käest, et kas viimane soola tõi. Taat vahtis tüdrukut juhmi näoga ja nähvas;“pipart sulle keelele tarvis, mitte soola!“ Mari-Liis ei saanud aru millest selline reaktsioon, kuid paar tundi hiljem sai ta alles aru mida taat selle vanasõnaga ütelda tahtis. Memm lihtsalt inises taadi kallal, et viimane soola ostmata unustas. Inises on veel vähe üteldud, memm võttis koonikust vanaisa vanad püksid, millega ta talu põrandaid küüris ning lajatas nendega üle taadi küüru nii, et pliidi ees ämbril istuv ja piipu popsiv taat ühes ämbriga pikali kukkus. Alles siis ajas memm jalad kõhu alat välja ja valas paar krokodillipisarat ja halas, et taat ei tohi surra veel, et peavad koos minema, muidu kulub matustele liiga palju pappi.

„Tere hommikut, pererahvas! Kas tohib edasi tulla?“ seisis häärberi ukselävel nooremapoolne habetunud mees ja vahtis Mari-Liisiga tõtt.

18.04.2016.a.

Vana-Rääma

Toalilled ja šampinjonikaste riisiga

   Täna hommikul, kui ma facebooki avasin, ootas mind seal kiri:"Margiiittt, mida sa täna süüa teed? Mul on mõistus otsas..." Mis seal ikka, ega ma teen ka mõnikord vabu päevi söögitegemisest, lihtsalt keedan hiigelpotitäie nn külmkapisuppi valmis ja õnneks meie peres ei ole muret, et keegi soojendatud toitu ei sööks, vastupidi, mõni toit läheb soojendades isegi maitsvamaks. Täna näiteks tegin lahjemat ja nn tavatoitu, šampinjonikastet riisiga. Mõlemad söime hea isuga. Retsepti kirjutama ei hakka, seda toitu oskavad vast kõik teha. Eks naised valuta ju tihti pead söögitegemise suhtes. Minu jaoks näiteks ei ole pitsa, burger ega pirukas toit, ma armastan ikka kodutoite, sihukesi klassikalisi, kui nii võib ütelda. Jah, aastas korra võin ka pitsat süüa jne...Kuid ei fänna.

  Kui me ligi 11 aastat tagasi perega Lavassaarest Pärnusse kolisime, oli mul 36 erinevat toalille, mõnda neist mitu ja kodu oli nagu botaanikaaed. Olen terve teadliku elu toalilli armastanud, nendega kõnelenud ja nendele ka uue elu andnud. Kunagi, kui kolisin ühte elamisse, hingitses korteri aknal mingi roots, hakkasin seda rootsu jootma ja temaga suhtlema, ning temast kasvas kena apelsinipuu. Küll oli armas tunne! Olen ennegi lilledele uue hingamise andnud. Ma kastan neid reguaalselt, teatud päevadel ja alati kõnelen nendega, sest nad on ka elusolendid ja tahavad kiitmist. Seega, kellel on toalilli, mida ta enam ei vaja, siis võite need vabalt mulle kinkida, küll mina juba tean mida teha. Võin ka vabalt oma romaani "Segavereline" vastu vahetada, sest vaid neid raamatuid mul veel kodus on.

2006 aastal minu pojad (alles päris titekad siin) Kolli 3 elamises. See suur monstera õitses mul päris pikalt

  Hetkel ongi mu elamises vaid üks toalill, see pildil olev tääkliilia, mis on väga haige ja oli janusse suremas. Hakkan teda nüüd kenasti tohterdama ja sügisel teen uue pildi. Kahjuks kunagi ühes üürikas olid nurgad musta hallitust täis ja see kõik tappis mu lilled. Ka soolaküünlajalad himaalajasoolast ja soolalamp sulasid üles ja läksid hallitama.

  Elan hetkel paralleelmaailmas, häärberis,  kuid ma ei unusta oma kohustusi, nagu näete. Vahepeal arvuti tagant püsti tõusta, kütta, koristada ja süüa teha isegi jõuan ka :) Aga varsti, varsti saab mu häärberilugu valmis, veel vaid mõned peatükid panen avalikuks ja siis enam ei. Ennustan, et 5-10 peatükki on veel kirjutada jäänud. Käsikiri on juba toimetaja käes ja illustraator teeb ka tööd. Kui kõik hästi läheb, ilmub see romaan selle aasta teises pooles. Enne aga peaks lastekas ja üks luuleraamat, KAHE EESTI VAHEL (Jumalikud Ilmutused ehk Ji kirjastuselt) mida Kultuurikapitali Pärnumaa Ekspertgrupp toetas,  veel ilmavalgust nägema.

  Laupäeval olen kodust eemal, Pärnu Keskuse Apollo raamatupoes, koos (:)kivisildnikuga, kus me teeme tunnikese müügitööd raamatu ja roosi päeva raames. Ja siis kulgen ma veel ühte kohta, aga sellest ma ei räägi. Saladus.


18.aprill. 2016.a.
Vana-Rääma

Westoffhauseni häärberi saladus 54. peatükk

  54. peatükk

  Mari-Liis keeras häärberi ukse lukust lahti, ilma, et oleks maja välistuld süütanud. Ta nühkis oma unesegaseid silmi ning lonkis tuppa tagasi, sest valgus tegi ta silmadele liiga ning tüdruk oli alles oma mõtetes aegade alguse unenäos, hoopis teises ajas enne, kui kõva jutuvadin ja itsitamine ta unelõnga puruks lõikas. Tüdruk läks, kätt silme ees hoides, häärberi trepist üles, kui võpatas ärkvele. Ei, ei, ta ei võpatanud Ralfi ja Leana tulemise peale, sest ta isegi ei teadnud kellele ta ukse avas. Mari-Liis kuulis hääli. Pööninguuks, kuhu kadus tema lapsepõlvehaldjas, vajus lahti, kuid nutuhääled kostusid keldrist. Ta ehmatas, tormas uuesti trepist alla ja põrkas esikus suudleva paariga kokku.

„Mis lahti, Mari-Liis? Tonti nägid või?“ küsis jahmunud Ralf poolmuiates. Mari-Liis seisis nagu vahakuju, näost lubivalge ja keel nagu alla neelatud. Ta põrnitses Ralfi altkulmu pilguga ning Leana tundis ennast ebamugavalt.

„Ja-jah, nägin jah tonti,“ vastas tüdruk ning ronis uuesti trepist üles. Mari-Liisil ei tulnud und, teda painasid hääled, mida ta hetk tagasi kuulis. Need hääled olid tegelikult teada painaud juba aastaid, kuid vastus, kus kohast need tulevad või kes on häälte autor, puudus. Ühest küljest oli tüdruk nende häältega juba harjunud, kuid teisalt tekitasid need tmas vastakaid tundeid. Eriti see nutva tüdruku hääl. Empaaitiavõimega Mari-Liis tahtnuks kohe appi joosta, kuid kuhu ja kellele, selles oli küsimus. Isa ja Leana ei mõlkunud hetkekski ta mõtteis, ta nagu polekski neid miilutsemas kohanud. Ka Miralda- memm ja kaksikud ei meenunud. Rääkimata Marellest, kelle olemasolu ei tulnud talle viimasel ajal üldse meelde. Mari-Liis keeras voodis küljelt küljele, kogu ta keha sügeles nii, nagu oleks terve kari sipelgaid ta peal jooksmas. Tüdrukust oli saanud mõnes mõttes eremiit, sest kogu tema aja hõivasid probleemid, mis päevast päeva kordusid ja aina suuremaid mõõtmeid võtsid. Sõbranned olid ka justkui kadunud ta elust. Kes käis juba mööda ööklubisid, kes reisis vanematega mööda ilma, kes oli varases nooruses juba endale lapse lasknud teha. Mari-Liisil lihtsalt polnud aega nende jaoks, kuigi vahel igatses ta väga endale südamesõbrannet, kellele kõiki oma muresid pihtida, aga ta kartis, tüdruk kartis kedagi endale liiga lähedale lasta ja selle hirmu oli ilmselt temasse süstinud tema lihane ema, keda tüdruk ei olnud kunagi usaldada saanud.

Paar tunnikest voodis väherdud, tundis tüdruk ennast näljasena. Ta tõmbas oma roosa hommikumantli selga, pani Miralda poolt heegeldatud pehmed, koeravillast sussid jalga ning läks häärberi alumisele korrusele. Pilt mis talle avanes, ei olnud just meeldiv. Mari-Liis ehmatas ja tänas jumalat, et ta veel õndsat und ei maganud. Kogu alumine korrus oli põlevatest küünaldest valgustatud ning Ralf ja Leana olid uinunud elutoa diivanile. Osad t-küünlad küll põlevad lõpuni ning on ohutumad, aga enamus põlevatest küünaldest olid tavalised ja need olid asetatud ilma küünlajalata puidust köögikappidele. Tüdruk ei julgenud mõeldagi, mis siis oleks saanud, kui tal ei oleks kõht tühjaks läinud. Mari-Liisi läbis vappekülm. Ta pani käed kokku ja tänas jumalat, et oli päästjaks Ralfile, Leanale ja kogu häärberile. Siis hakkas ta südantlõhestavalt nutma. Kuid mitte keegki teda ei kuulnud, mitte keegi ei pakkunud talle lohutust, ta oli täiesti üksinda siin ilmas. Kohati tundis ta tütre ja isa vahelist armukadedust, sest isal oli nüüd küll kallis inimene kõrval, kuid Mari-Liis oli harjunud ise Ralfile kõige kallim olema. Tüdruk tundis, et tema koht on hõivatud, ta tundis ennast kasutuna, kaitsetuna ja hüljatuna. Hakkas vigu otsima endas, süüdistas ennast, et ta lihane ema ei suuda teda armastada, süüdistas ennast, et ta üldse siia ilma oli sündinud. Tüdruk oleks justkui negatiivse energia meelevalda haaratud ja see tunnel seal maailmas, sellel ei paistnudki valguse viirge olevat. Mari-Liis oli justkui vatist, justkui elutu ese mis ise liikuda ei suuda, mida igaüks võib oma kasuks, kuid eseme kahjuks, tarvitada. Ta jälgis katkendliku leegiga põlevat küünalt ning seisis, nagu toonekurg, ühel jalal, nõjatudes köögikapile. Tema söögiisu oli nagu peoga pühitud. Liiga palju oli selle noore tüdruku jaoks viimasel ajal olnud läbielamisi, liiga palju emotsioone ja lahtise otsaga lahendamata asju, mis teda seespoolt närisid, liiga palju segaseid tundeid, üksindust ja eneseksekseid hetki, sest kõigest ja kõigist ei julgenud ta ka ju eaka Miraldaga rääkida. Kes teab kui kaua Mari-Liis seal kapi najal seista oleks võinud, kui poleks Leana voodis külge keeranud ja ennast istukile ehmatanud.

„Tere ööd! Kas juhtus midagi, kullake?“ küsis Leana, kes tegelikult tundis ennast sissetungijana. Ralf magas õndsat und, ju olid alkohol ja kirglik armuöö oma osa nõudnud. Ei tema kuulnud ega näinud midagi. Leana haaras tugitoolilt lambavillase pleedi, pani Ralfi toasussid jalga ja läks kööki. Mari-Liis põrnitses endiselt võbelevat küünlaleeki ning vaikis.

„Mari-Liis, kullake, vabanda, et ma siin nii...“ üritas ta tüdrukuga, jalad risti seistes, kontakti leida, kuid kasutult. Leana seadis sammud tualeti poole, sest just teatud toimingute pärast tal ju uni ära läkski. Tualettruumist tagasi tulles kajas häärberis kõrvulukustav röögatus, mis Leana seest valla pääses. Läbi häärberi välisukse klaasi jälgisid Leana väitel, tegevust võõrad ja tühjad silmad. Selle karjatuse peale tormas unesegane Ralf ihualasti voodist välja ja haaras Mari-Liisi oma embusse. Leana värises nagu haavaleht, ega saanud sõnagi suust.

„Issi, loll oled või! Pane ennast riidesse!“ potsatas Mari-Liis justkui reaalsusse tagasi, tõukas isa endast eemale ning läks Leanat rahustama.

„Mis juhtus? Miks sa karjusid?“ üritas ta naiselt vastust saada, kuid Leana värises endiselt ja tema silmis oli kohutav hirm, et ka Mari-Liisil hakkas lausa kõhe.

„Oota, ma toon sulle suhkruvett. Tule, tule istu siia köögitoolile, ma kohe.“ aitas tüdruk Leana maast püsti. Tegelikult Mari-Liis aimas mis võis naise verest välja lüüa, kuid ta ei sõandanud küsida. Ega Leana ei kiirustanud ka kõnelema, või ei suutnud ta shoki tõttu, seda teab vaid tema ise. Igal juhul peale suhkruvee joomist läksid naise häälepaelad valla ja ta pajatas oma nägemusest. Ralf läks kohutavalt närvi. Ta tammus, kui pidalitõbine, köögis edasi-tagasi, ega osanud seisukohta võtta. Kumbki elanik ei tahtnud külalisele häärberis toimuvast rääkida, oli ju öö ja pealegi kartis Ralf meeletult Leanat kaotada. Sellest oli teadlik muidugi ka Mari-Liis, kes pidas õigemaks vaikida. Tegelikult tahtnuks tüdruk hoopis isa noomida, et viimane nii hooletu oli ning kõigi elu küünalde põletamisega ohtu seadis, kuid ta otsustas oodata ja vaadata mis edasi saama hakkab. Mari-Liis oli natuke kurb ja segaduses, sest armunud inimesed tundusid talle juba ammu rumalad ja jõuetud. Ta oli nii palju lollusi pealt näinud, et kartis ise armuda, kuigi klassvennal, kellesse ilmselt kogu klassi tüdrukud armunud olid, jagus silmi just Mari-Liisile. Aga Mari-Liis eiras teda, kuigi tõtt tunnistades, meeldis ka temale klassivend väga.

Ralf koristas elutoa laualt tühjad veinipudelid, pani teleka kinni ning seadis sammud tualetti, kui avastas esikust porised jäljed ja need ei olnud mitte tema, ega Leana jäljed. Välisukse linki vajutades sai mees ebameeldiva üllatuse osaliseks.

18.aprill. 2016.a.

Vana-Rääma

Westoffhauseni häärberi saladus 53. peatükk

  53. peatükk

 Vanamees läkastas. Tema väljaveninud ja võidunud dressipüsid olid põlvedelt rohelise krimpleenriidega paigatud, nende värv oli vaevu eristatav potisinisest dressipükstest. Ühes käes hoidis ta ajalehest keeratud plotskit ning teises poolroostes portsigari. Vana läkiläki tema peas oli nii auklik, et kiilakas lagipea paistis läbi. Vanamees läkastas nagu tiisikuhaige, aga hoidis plotskist, nagu elu kallimast talimasnist, kinni.

„Mida sa, kurivami, siin läkastad!? Kas keegi kustsu sind siia!?“ räuskas Ralf, kuni ehmatas vanamehe justkui elutuid silmi nähes. Vanamehe silmad olid kaetud kaega, ühe vikerkest oli sinist, teise pruuni värvi, ehk siis tegu oli heterokroomiaga. Vanamees silus oma rinnuni ulatavat habemepahmakat ning ei teinud Ralfist väljagi, nagu ei kuuleks.

„Kuuled ka või? Hakka astuma!“ muutus peremees taas rahutuks.

„Mes sa, peremees, tõreled! Egas ma kellelegi kurja tee. Mo vanad jäsemed ei kuula enam sõna, korra persetan ja loivan edasi. Rahune nüüd! Oless sa naa vana, kui mina, ei tahass sind surm ka ühti. Kui sa, pojake, vaid teaksid mida selle häärberi seinad kõneleks, kui nad rääkida oskass. Mess sa mo peale ikke pahatass. Lähen juba!“ sai papi lõpuks sõnad suust.

Ralfil hakkas korraga vanamehest isegi kahju.

„ Aa, nüüd ma mõistan, ka sina, peremees, oled jahmunud mu erinevat värvi silmadest. Ää karda, ei mina mingi posija ole. Ka pole see värvivahe tingitud silmahaigusest, kaest, mida hetkel põen. Ei ole ma ka silmi vigastanud, sündisn säärasena. Tänapäival räägitass, et tegu pidavat olema geneetilise mutatsiooniga, kuid vanasti, kui mede vanused alles noored olliva, arvasivad teadjad, et vaid nõiad sünnivad säänsete silmadega, või kuulsad inimesed. Näe, omal ajal sai pailu lõõtsa tõmmata ja isegi postekooris laudud, kuid ei minust kuulsust saanud. Meda sa hing ikka ihaldad, kui elad naa vaeselt, et ei ole leivaraasugi süia. Noid näguripäivi tuli mede peres ikka tihti ette. Ah, mess ma siin ikka latran, hakkan, hakkan, kohe hakkan minema.“ ajas vanemees ennast trepilt püsti, viskas plotskiotsa näpunipsuga häärberi hoovi, oigas ja sulges enda järel krääksuva värava.

Öhöö-öhöö, läkastas taat, kissitas oma poolvidukil olevaid nõiasilmi, pühkis nina varrukasse, vaatas Ralfi poole ja lausus;“Pojake, ole sa tänatud. Me veel kohtume, kui vanatühi mind enda manu ei vii. Küll ma sulle siis pajatass, kui aig lubab. Praegu aga nägemiseni, loodus kutsub,“ ja läinud ta oligi.

„Mari-Liis, mina kardan, ma tahan koju,“ jonnis Keiro. Kerdo kortsutas kulmu ja ootas Mari-Liisi reaktsiooni, sest ka tema oli segaduses.

„Mida te jonnite! Mina veel armastan teid, kui oma vendi ja vennad peaks just tugevamad olema. Mehed ju peavad ka naisi kaitsma, mitte jonnima. Ma ütlen issile, et ta viib teid oma koju ära. Teiega ei saa üldse koos mängida, eriti sinuga, Keiro.“ pahandas tüdruk.

„Eiiii!“ hüüdsid kaksikud ühest suust. Ralf oleks selle hüüde peale kohe reageerinud, aga ta oli oma mõtetega alles ilmselt vanamehe juures. Ilmselgelt häiris teda miski või keski. Mees istus samale trepile kus kohast vanamees oli lahkunud, pani pea käte vahele ja lastele tundus, nagu pühiks ta pisaraid.

„Mari-Liis, lähme tuppa, ma ei taha siin olla,“ hakkas Keiro taas jonnima. Mari-Liis tahtis taas midagi nähvata, kuid mõtteisse vajunud Ralf tekitas ka temas hirmu ning ta vaikis. Tüdruk tõusis pingilt püsti, viipas poistele käega ja juba nad liikusid häärberi juurde.

„Issi, kes see onu oli? Issi! Issi! Miks sa ei vasta!“ lausa karjus Mari-Liis Ralfi ees seistes.

„Rahu nüüd. Ärge kartke, lapsed. Vanu inimesi tuleb austada, nad ei tee kellelegi kurja. Tunnen ennast hetkel väga halvasti, et selle kutsumata külalise peale häält tõstsin. Ta ju lihtsalt istus ja puhkas jalaga. Vanadel inimestel ikka väsivad liigesed ära. Ärge teie kunagi vanade inimeste peale karjuge. Vabandan teie ees, et ise seda tegin. See oli kole. Ausalt.“ olidki Ralfi silmad veekalkvel.

„Kui ma kunagi laps olin, lausus vanaisa alati mulle kuldseid sõnu, õpetas viisakusreegleid ning rääkis palju sõnumisest. Teate, oma sõnadega, just halbade sõnadega, tuleb ettevaatlik olla, sest elu on juba kord nii paika pandud, et kõik halb mida me teistele teeme või soovime, tuleb bumerangina meile kunagi tagasi. Teate mis on bumerang? Ei tea? Bumerang on V tähe kujuline ese, mida vanasti valmistati puust ja luust, ning neid kasutati jahirelvana. Kuna bumerangil on kaks poolt, siis halba soovides tekib justkui peegelpilt ja nii tulebki kõik soovijale tagasi. Sellepärast ärge kunagi ütelge midagi halba, kui te ei taha ise hiljem halvast osa saada. Kui ma kunagi vanaisale kaebama läksin, et keegi liiga teinud oli, lausus ta alati; „kuidas koer külale, nõnda küla koerale.“Ma ei saanud sellest aru. Arvasin, et kui koer haugub, haugub küla talle vastu. Hiilisin salaja õhtu, kui vanaisa magas, õue, hakkasin koera õrritama, et ta haukuma hakkas, jäin ise ootama, et kas küla hakkab vastu haukuma, kuid ei kuulnud. Siis arvasin, et süüdi on vihmane ilm, et vihm summutab hääled. Järgmisel hommikul üritasin vanaisa käest selle vanasõna tähendust teada saada, kuid jäin ikka pika ninaga, sest ei julenud tunnistada, et vastu ööd Pontut õrritamas käisin. Alles aastate pärast taipasin mida vanaisa selle vanasõnaga ütelda tahtis. Nimelt oli ta näinud kuidas ma liivakastis naabripoisi liivalosse lõhkusin ja naabripoiss mulle selle eest liiva pähe puistas. Alles aastate eest sain aru, et see vanasõna oli vaid piltlik, et tõde oli selle sisse peidetud. Kuid siis ma solvusin vanaisa peale, sest olin harjunud, et ta alati mind kaitses ja mulle tundus, et ta tollel korral kaitses minu sõpra.

„Issi, aga ükskord vanaema tõreles minuga, ütles, et ma ei tohi visata tänaseid toimetusi homse varna. Ise võttis seljast oma määrdunud põlle ja viskas selle esikusse nagisse. Siis ma saingi teada, et nagi on varn. Aga ma ei saanud aru miks ei tohi toimetusi varna vista ja vanaema oma põlle võib. Kas siis vanemad ini mesed võivad kõik asjad varana vista ja lapsed ei tohi? Miks?“ oli Mari-Liis hämmingus.

„Hmmm,“ muhels Ralf ning näis, et ta tuju muutus kordi paremaks.

„Tead, tütreke, siin on tegu taas vanasõnaga. Memm ilmselt ei tahtnud sulle halba, ta lihtsalt kutsus sind korrale või üritas ka sulle viisakusreegleid õpetada. See varn on selles vanasõnas ka piltlik, kuid tegelikult tahtuis memm ilmselt sellega ütelda seda, et kui sa midagi tegema hakkad, tee lõpuni, näiteks korista kasvõi oma mänguasjad ära, sest muidu poolikud asjad kuhjuvad ja tekitavad suurt segadust. Memm ilmselt suunas sind just heale teele, et sinust ei kasvaks karistamatut ja lohakat inimest. Pealegi tasub vanasõnu tõepähe võtta, sest need on kord juba enne meid leiutatud ja neil on alati tõeiva sees. Kas jutt tundus arusaadav?“ küsis Ralf. Kõik kolm noogutasid peaga, kuid ei iitsatanud sõnagi. Lapsed olid mõtteisse vajunud.

„Loodus kutsub!“ hõikas ühtäkki Keiro, pani käe kubemele ja jooksis häärberisse. Selle peale manas kogu seltskond muige huulile. Vanamehe vanasõna oli õigesti tõlgendatud.

17.04.2016.a.

Vana-Rääma

Segasummasuvilas keset kevadet

   Polegi mahti blogida olnud, kiire nädal. Täna on juba rahulikum ja tervisega ka kõik ok.

Möödunud pühapäeval astusin valesti ja nikastasin jalga, sellepärast olin sunnitud mitu päeva koduseine vahel komberdama. Lisaks veel see ateroomi teema ja skandaal ajakirkjanduses, kus sääsest tehti elavant, nagu see ikka käib, kui varastatakse artikkel ja tehakase see oma arusaamaga ümber, ehk siis ajakirjanduskeeles müüdavaks. Aga ega inimesed vaevu eriti intekate "tausta" uurima, lähevad kollase ajakirjanuse poolt tõlgitud valedga kaasa ja ongi asi valmis.

Viimastel päevadel on tehtud ajakirjanike poolt mitu pakkumist kirjutada vastuartikkel, kuid milleks valada õli tulle, kui leek alles hõõgub? Need kes vaevusid Ohmygossipi intekat lugema, said ka aru, et teiste meediaväljaannete poolt varastatud ja ümber tehtud "uudis" on sulaselge vale. Ma pole iial väitnud, et tuntud nõid midagi valetaks. Aga las ta olla, mis tehtud, see tehtud. Küll sain ma nii palju ära teha, et Delfi Publik vähemalt muutis pealkirja, ega nad ometi ju artiklit alla võtma ei hakka, nende leib ju. Aga, jah, tänud sõbrad, kes te kõik mu meilile, telefonile ja facebooki postkasti toetavaid sõnumeid saatsite! Teid oli väga palju. Ega ma tegelikult nii väga ei muretsenudki, sest minu sõnum oli hoopis midagi muud intekas. Tänud ka neile, kes soovitasid asja ametlikuks võtta. Mulle ei ole vaja igasuguseid jamasid, sest need kes mind tunnevad, teavad nii ehk naa, et meedia oli valesid täis. IIlmselt näeb ja tunnen ka tuntud ja üks võimekam Eesti nõid, et minu poolt pole midagi valesti tehtud.

NB !!! SEDA BLOGIMATERJALI MA EI LUBA ÜHELGI AJAKIRJANIKEL KOPEERIDA EGA VALESTI TÕLGENDADA!

  Nüüd aga teise teemaga edasi. Rõõm on, et mu raamatud ikka ja aina müüvad ning inimesed vevuvad kirjutama ka tagasisidet. Üks neist on siin, kirjutatud Triinu (fotol) poolt:

Margit Peterson , kirjanik kes kirjutab raamatud nii mõnusalt, et isegi mina,kes pole kunagi mingeid raamatuid lugeda viitsinud (tuleb tunnistada,et ka kooliajal mitte) ....loen Margiti raamatuid mõnuga, kui selleks sobiva aja laste ja muude toimetuste kõrvalt leian.. Kulla Margit jätka samas vaimus!Suured tänukallid sulle!
 Seda kindlasti ja ei saa mainimata jätta,et annad enda raamatute kaudu ka palju elutarkust / mõtlemist. smile emoticon mina soovitan küll 100% neid raamatuid lugeda kõigil .
______________________________________


Mis valutavasse ateroomi puutub, siis valudest sain lahti diclaci tablettidega ning samad tabletid ravisid terveks ka mu välja astutud jala. Juba teist päeva liigun ja aina tegutsen.

  Nii keetsin ka järjekordselt valmis süldi, selle kevade viimase süldi ilmselt. Ja täna sai hea maitsata. Ja kuna mul on kodus üks maiasmokk, siis vahel olen ma sunnitud ka magustoite tegema, täna olis selleks leivasupp rosinatega. Retsepti kirjutama ei hakka, seda olete ilmselt kõik teinud. Või?

Kena nädalavahetust, sõbrad! :)

16.04.2016.a.
Vana-Räämawink emoticon.smile emoticonina soovitan küll 100% ne

Mul on tatraga intiimsuhe ;)

   Päeva lõpetuseks lihtsalt tuleb blogida. Kui tunne ütleb, et tuleb-siis tuleb!
 Üleeile tegin enda jaoks otsuse, et hakkan kõndimas käima, algatuseks ilma kõnnikeppideta, lihtsalt niisama jalutama, sest talv on paraku selline aastaaeg minu jaoks, millal ma meelsasti läheks talveunne, kui oleks vaid võimalik. Pealegi poja haiguse ägenemise tõttu olen ma pikalt koduseinte vahel istunud ja muudkui vaaritanud. Nüüd on tulnud aeg midagi ette võtta, sest, lisaks minule on Germol ka riided väikseks jäänud.
Nii me siis üleeile jalutama läksime, kuid paraku astusin valesti ja tänaseks ma juba kolmandat päeva lonkan aeg-ajalt. Seega jäi eilse päeva kõndimine vahele.

  Muutnud olen vaikselt oma menüüd, kuigi eile tegin üle pika aja jahukastet, täpsemalt sampinjonikastet. Tegelikult on suur kevad juba käes, kütan ahju vaid korra või paar nädalas, pliiti enam ei küta ning sellepärast pole eriti isu keeta ja küpsetada ka. Eleketripliidil tehtud toidud ei ole üldse nii head, kui ahjus, sütedel, või puupliidil.

  Olen juba 3 kuud kodus istunud selles mõttes, et uuest aastast ma enam isikluku abistajana ei tööta. Kirjatööd teen küll mitme ajakirja ja ajalehega, kuid see kõik on istuv töö ja loomulikult mitte tulus ning tunnen, kuigi ma naudin seda ja kirjutan edasi, et vajan lisatööd. (üks pakkumine on ees ootamas) Ma pole lihtsalt inimene kes kodus istub ja  tasuta tööd olen teinud juba aastaid (nt. kirjandusõhtute peakorraldamine) kuid õhust ja armastusest ju ära ei ela. Olgugi, et siin, Rääma linnaosas tundub neid viimaseid parajalt olema.

  Huvitaval kombel vajan ma viimasel ajal vaid 6-7 tundi ööund, lihtsalt magan ennast kiiremini välja. Samas  teen vahel ka tunniseid lõunauinakuid, täna tegin ka. Ilmselt kevadväsimus nõuab oma.

  Täna hommikul jalutasime Germoga Tallinna maantee selverisse. Miks just sinna? Esiteks oli vaja mul üks kiri posti panna ja hirmus tatrasalati isu oli taas, ning ostsin 2 karpi tuunikala (vees), sest just tuunikalaga on tatrasalat kõige parem. Üleüldse sobivad tatar ja kala ideaalselt kokku. Kui ma juba pildi siia lisasin, panen ka tänase tatrasalati retsepti siia.

2 klaasi leotataud tatart ( leotasin 5 tundi vähese soolasusega vees, vett siis vastavalt 4 klaasi)
2 kapri tuunikala (vees)
2 sibulat
2 suitsutatud ahvenat
1 suur hapukoor
pool pudelit (suurt) majoneesi
1 karm kirsstomateid
3 muna
ja natuke keeduvorsti panin ka ning pipart ja soola

  Õhtul tuli Eve külla ja tõi kaasa hea uudise, et maximas on soodsaid pesureste. Nii me naabrinaise ja Germoga maximasse suundusimegi. Kätte saime. Maksis vaid 5.99 eurot. Lihtsalt ülivajalik asi, kuna olen hull pesupesija, kuid kuuride taga nööril on natuke paha pesu kuivatada, kuna (vabandage väljenduse pärast!) igasugused sinininad käivad seal joomas. Pealegi on pesurestiga on hea pesu välja kuivama tõsta.
Pildi tegin ka pesurestist. Tegin esimese klõpsu ära nii, et rest jäi peale ja pool Germo keha ka, kuid Germo tegi märkuse, et teda pole ja tuli uus teha. ;)

  Ja, nüüd, fb-d avades saan ka kergemini hingata, kuna eelmisel kolmapäeval posti pandud raamatud on tänaseks kõik kohale jõudnud. Muretsema paneb ainult see, et raamatute saatmine on kordi kallimaks läinud, kuid Eesti posti teenindus kordi halvemaks, sest üks kallis inimene teatas, et mu raamat jõudis temani katkises ja lahtises ümbrikus, ning peaaegu nädal aega pidid sõbrad mu raamatuid ootama. Tegelikult pidid kauem, lausa kuid, sest Pärnus on nüüd vaid 3 postipunkiti ja mina oma piiratuse tõttu ei juhtunud kuidagi postimajade ligidale. Tuleb vast omniva või smartposti teenuseid kasutama hakata.


12. aprill. 2016.a.
Vana-Rääma