8(9) tassi kollektsioonis juures!

   Nagu näha suurenes mu tasside kollektsioon taas. Üks neist jääb kollektsioonist välja, aga ta on lihtsalt ilus, armas pisike portselanist tassike. Minu laste isapoolne tädi Riina rikastas mind tassidega. Hakkan nüüd järjest nende pilte üles laadima ja googeldama kus kohast miski pärit on, sest need on erinevatest riikidest pärit. Tuhat tänu, Riina! :)

   Kaks esimest tassi on pärit Saksamaalt, Kieleri ehk Kieli jõululaadalt, mis toimub igal aastal Kieli kesklinnas. Esmakordselt toimus see 1972 aastal. Igal aastal tehakse traditsiooniliselt uus tass ja uue logo ning värviga.Kõikidel tassidel on Raekoja torn peal aga tassi teise poole logod muutuvad.  Minul on nüüd olemas 1996 ja 1998 aasta Kieli jõululaada tassid. Vikipeedia annab välja väga imelise ülevaate tasside kollektsioonist, et ma kohe pean selle siia kopeerima:

Loetelu Christmas Kruus [Edit]

Aasta	Caption	Kirjeldamine	Pilt
1991	Kiel jõululaat	Rathaus (näidatakse alati mõned "kioskites")
1992	Kiel Jõululaat 1992	Raekoda
1993	Kiel Jõululaat 1993	Raekoda
1994	Kiel Jõululaat 1994	Raekoda
1995	Kiel Jõululaat 1995	Rathaus, HDW - pukk kraanad, muuseumi sadam
1996	Kiel Jõululaat 1996 St Nicolai kirik	Nikolai kirik, Harbour Museum, City Hall
1997	Kiel Jõululaat 1997 Niguliste kirik  Rathausstraße	Niguliste kirik, Raekoja
1998	Kiel Jõululaat 1998 Ülikooli kirik  Westring	Ülikooli kirik, Raekoja
1999	Kiel Jõululaat 1999 2000 Kieler Kloster  Kloostri kalmistu	Kiel klooster, Raekoja
2000	Kiel Jõululaat 2000 50 aastat  Vicelinkirche	Vicelin kirik, Raekoja
2001	Kiel Jõululaat 2001 St. Heinrich  Kiriku	St Henry Kirik, Raekoja
2002	Kiel Jõululaat 2002 Paul  Kiriku	Paul kirik, Raekoja
2003	Kiel Jõululaat 2003 100 aastat  Ansgar kirik	Ansgar kirik, Raekoja
2004	Kiel Jõululaat 2004 Jakobikirche	Jakobikirche, Rathaus
2005	Kiel Jõululaat 2005 Altes Rathaus  umbes 1845	Rathaus, Historical Town Hall (hävinud 1943)
2006	Kiel Jõululaat 2006 Vana Ülikool  lossi aias	Raekoda, Vana Ülikool (purustatud 1944)
2007	35. Kiel Jõululaat 2007 100 aastat  Peter kirik	Raekoda, St Peter kirik
2008	36. Kiel Jõululaat 2008 Petlemma kirik	Raekoja Petlemma kirik
2009	37. Kiel Jõululaat 2009 Petlemma  Kiriku	Raekoja Petlemma kirik, Purjekas
2010	38. Kiel Jõululaat 2010 Paul-Gerhardt  Kiriku	Raekoda, Paul-Gerhardt-Kirche, Purjekas
2011	Kiel Jõululaat 2011 100 aastat  Zum Guten Hirten	Raekoja kirik "Good Shepherd" Purjekas
2012	40. Kiel Jõululaat 2012 100 aastat  Lutherkirche	Raekoja Luther kirik, Purjekas
2013	41. Kiel Jõululaat 2013 St Gabriel	Raekoda, Püha Gabriel, Purjekas
2014	42. Kiel Jõululaat 2014 Püha Andrease kirik	City Hall, St Andrew kirik (Kiel-Wellingdorf) Purjekas
2015	43. Kiel Jõululaat 2015 Uni Kiel - 350 aastat ülaosas!	Rathaus, pitsati Christian-Albrechti Ülikooli Purjekas

Kas pole põnev? Igal juhul iga puuduva aasta tass on teretulnud, mu armsad sõbrad! Sellest saab veel eriline kollektsioon. Mulle väga sellised traditsioonid meeldivad, on hingelähedased.

   Need tassid on pärit siis vastavalt, esimene neist taas Saksamaalt, Kölnist. Suuruselt on Köln Saksamaa neljas linn ja üks vanemaid linnu, mis asub Reini jõe kaldal. Minu tass on pärist 1998 aastast ja seal on eraldi veel kiri: 750 Jahne, Kölner Dom, C-M-B.

   Teine tass on pärit Norrast, Grotlist. Google ei anna eriti midagi põmnevat selle kohta kahjuks välja. Aga vähemalt riik on teada.

   Viies ja kuues  tass on pärist vastavalt, esimene Norrast, teine ka Norrast, Hurtigrurenist, mis on Norra postilaevaliin. Vikipeedia kõneleb:

Hurtigruteni rajajaks oli eralaevafirma Vesteraalens Dampskibsselskap (VDS) ja esimene reis toimus 1893 Trondheimist Hammerfesti. Esimene korrapärane aastaringne postiühendus Põhja- ja Lõuna-Norra vahel sai teoks tänu kogenud kaptenile Richard Withile, kes oli koos lootsi Andreas Holtega alates 1882. aastast täpset logi pidanud sõitude kohta piki Norra rannikut. Ta julges esimesena sõita Hammerfestini ka öösel ja pimedatel talvekuudel, millega saavutati piisav liikumiskiirus, mis võimaldas taotleda riigi toetust postilaevaliiklusele.

   Seitsmes tass on pärit Stena Linelt. See on üks maailma suurimaid parvlaeva firmasid maailmas. Nad teenindavad Taanit, Saksamaad, Iirimaad, Lätit, Hollandit, Norrat, Poolat, Rootsit ja Suurbritanniat. 
Vikipeedia kõneleb: 

Stena Line asutati 1962. Sten A. Olsson aastal Göteborgis, Rootsis, mis ikka toimib ettevõtte peakontoris, kui ta omandas Skagenlinjen vahel Göteborgi ja Fredrikshavn, Taanis.

Aastal 1972, Stena Line oli üks esimesi laevafirmad Euroopas kasutusele arvutipõhine broneerimissüsteem reisi äri piirkonnas. Aastal 1978, kaubaveo ärivaldkonna ka alustas tööd arvuti-põhine broneerimissüsteemi.

Esimene kaubaveoks ainus tee algas vahel Göteborg, Rootsi ja Kiel, Saksamaa. Laev oli MS Stena Transporter.

1980ndatel Stena omandatud kolm muud laevafirmad. Aastal 1981, Sessan Line, Stena suurim konkurent Rootsi ja Taani liinidel, osteti ja lisada Stena Line. ^[1] See hõlmas Sessan kaks suurt newbuilds, Kronprinsessan Victoria jaPrinsessan Birgitta, mis sai suurima laevadele Stena selleks kuupäevaks . Aastal 1983, Stena omandatud Varbergi-Grenå Linjenin, ja kaks aastat hiljem ka õigus, et ettevõtte endine nimi, Lõvi Ferry. Lõvi Ferry jätkas eraldi turustamise firma, kuni 1997, mil ta lisati Stena Line. ^[2] Aastal 1989, Stena omandanud järjekordne laevafirma, Stoomvaart Maatschappij Zeeland (SMZ) (mis hetkel kaubeldakse nime all Crown Line) . SMZ on Hoek van Holland - Harwichi liinil siis sai osa Stena Line. ^[3]

Stena Line kahekordistas 1990. aastal, omandades Sealink Briti Ferries alates Sea Containers Ltd. See sai esimest Sealink Stena Line, siis Stena Sealink Line ja lõpuks Stena Line (UK), mis tegutseb nüüd kõik Stena vahelist parvlaevaliiklust Suurbritannia ja Iirimaa.

Stena Jutlandica Göteborgis

Aastal 1996, Stena Line tutvustas oma 20.000 tonni HSS (Kiire Sea Service) laevad, mis tegutses Belfast et Stranraeri,Holyheadi et Dun Laoghaire ja Hoek van Holland to Harwichi. Lisaks kolmele 1500 reisija HSS laevad, Stena Line tellitud kaks väiksemat 900-reisijateveo HSS laevade tegutseda Göteborgi - Frederikshavn liinil. Tänu pankroti laevatehases, vaid esimene neist laevadest oli kunagi valmis.

Aastal 1998, Stena tegevust alates Dover ja Newhaven liideti P & O European Ferries moodustada P & O Stena Line, millest 40% kuulus Stena ja 60% P & O. Aastal 2002 P & O omandanud kõik Stena ettevõtte aktsiaid, saades seega ainuomanik P & O Stena Line, mis varsti uueks nimeks P & O Ferries.

Aastal 2000, Stena Line ostetud veel üks Skandinaavia parvlaev operaator: Scandlines AB.

2006. aasta novembris, Stena tellinud paar "super praamid", mille kogumahutavus on 62000 alates Aker Yards, Saksamaatarnimiseks aastal 2010, koos võimalusega veel kahe laevad on sama kujundusega. ^[4] uute parvlaevade saab seas suurim maailmas, ^[5] mida saab juhtida Stena Põhjamere liinil Hoek van Holland to Harwichi. Olemasolevad laevad alates Põhjamere tuli kolis Kiel-Göteborgi liinil, samas kui laevade Kiel oleks kanda Gdynia, et Karlskrona liinil. Uute parvlaevade alustati 2010. aastal, Stena Hollandica sisenemist teenust 16. mail 2010 ja Stena Britannicakavas kasutusele võtta 2010. aasta sügisel ^[6]

Ettevõte pakub ka kolis oma Belfast Terminal Albert Quay uue VT4 mais 2008. See on vähendanud pikkus piiriületuse Stranraeri kümme minutit.

2009. aasta juulis, Stena Line teatas, et ta oli tagasiostetud oma endise laeva Stena Parisien, alates SeaFrance'i. Laev on praegu tuntud kui Stena Navigator. Ta oli põhjalik remondil. Siit järeldub, laev, võeti vastu Stranraeri Belfasti marsruudi kõrval HSS Stena Voyager ja Stena Kaledoonia.

Kaheksas tass on see muiduilus tass, see kollektsiooni ei lähe, aga üheksas on pärit taas Norrast, Sjusjøenist. Vikipeedia kõneleb:

Sjusjøen on Norra suusatamise alal mets ja mägi maastik, (750-1000 meetri kõrgusel merepinnast), umbes 20 km ida pool kesklinnas Lillehammer, kell 61 ° 9'18 "N10 ° 41'54" E Ala asub valla Ringsaker, Hedmark. Mägi platoo Lõuna Sjusjøen on Hedmarksvidda.

Nordseter ja Sjusjøen olid algselt mäe talu kogukonnad, mis - oma kergesti metsa ja mägede maastik - on kujunenud suusatamine sihtkohtadesse. Piirkond pakub laia valikut suusatamine alternatiive, sealhulgas u. 350 km. ettevalmistatud murdmaa suusarajad. See on suurim murdmaasuusatamine maastik maailmas. Lood joosta kogu tee Lillehammer ja Øyer ja suhelda Olympic muusikapala Birkebeineren suusastaadioni. Rajad läbida metsa ja mägede maastik, ja on selgelt tähistatud.

Suured tänud sulle Riina nende tasside eest! Sain läbi nende natuke rohkem ajalugu tundma ja oli väga põnnev! :)

06.12.2015.a.

Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 39. peatükk

  39. peatükk

„Kopp-kopp, kas pererahvas ka kodus on?“ kuulsid nad äkitsi Jõmmi häält. Mees oli ju eelõhtul juba üritanud Marellet noolida, kuid viimane ei läinud õnge. Tõsi küll, Marelle ju tegelikult selle suure mehe lähedust nautis, sest just temaga läks ta tantsima. Või nautis ta purjus meeste seltskonda, mis oli Ralfile juba ammu silma jäänud. „Und nagu polnudki, ootasin teid ikka jooma. Mul uhke talu ja ma seal nii üksinda. Oihh, teid siin lausa rohkem!“ nägi Jõmm lapsi telgist väljumas. „Tulge jubinad, tulge onule külla. Mul saunamajas elab üks koduabiline, kellel on teievanune tütar, saate ehk sõpradeks,“ vaatas ta Mari-Liisi poole. Ralf olid väga unine. Ta ei olnud kutsumata külasise suhtes mitte just sõbralik, pigem põrnitses teda altkulmu ja vaikis. Oli kirglik öö ju oma töö teinud ja pealegi polnud Ralfil plaanis juua, talle piisas sellest kogusest õlust, mille ta eelmisel õhtul oli endast läbi lasknud. Mees vaikis. Lapsed väljusid riburadapidi telgist ning käisid korda mööda põõsa taga. Jõmm istus lõkkeplatsi ääres pakul ja ei kavatsenudki lahkuda. Marelle tuli telgist välja, pikk teesärk alasti ihule tõmmatud, jalas vaid stringid, mille vahel tuharalt kutsuvalt välja paistsid, juursed sassis ning meik laiali. Ralf vaatas teda kurja pilguga, kuigi alles mõned hetked tagasi oli naine Ralfile armastust avaldanud, läks ta ja istus Jõmmi põlvele. Ralfis kees kohutav viha, kuid ta pidi juba laste pärast ennast tagasi hoidma, ning ta kannatas, jälgis mängu, lootuses, et Marelle mängib vaid lolli kihnlasega, kuid juba samal hetkel pidi ta naises pettuma. Marelle niheles võõra mehe süles nagu seksinäljas lits, kes läheks ja jätkaks sealt kus nad Ralfiga just lõpetanud olid. Siis sekkus asjasse Mari-Liis. „Mine ära siit, vastik paks onu! Emme, miks sa selle onu sülle istusid??!! Ma ei taha seda onu! Ma tahan koju! Ma tahan oma emmet tagasi!“ hüsteeritses ja tampis ta rusikatage vastu Jõmmi rinda ning üritas Marellet mehe sülest ära sikutada, kuid Marelle irvitas talle vaid näkku ja põimis oma käed ümber Jõmmi kaela nii, et lausa lämmatas kihnlast oma rindadega. „Lapsed, pakime telgid ruttu kokku ja hakkame liikuma, poole tunni pärast läheb praam. Marelle, tule nüüd mõistusele ja pane ennast riidesse, võtan praamilt sulle ühe siidri, saad pea ära parandada,“ tegi Ralf otsuse, tundes et saarele nad enam jääda ei või. „Minge teie kui tahate! Mina ei tule. Mina jään saarele. Tahan Kurase baari tagasi. Minge, minge!“ tõstis purjus Marelle häält, mille peale oleks Ralf tahtnud Jõmmile kallale tormata, kuna naisi tal kombeks lüüa ei olnud. Tõsi küll, temas kees kohutav viha, aga ta suutis ennast taltsutada, suutis olukorrale rahuliku lahenduse leida, kuid kahjuks läks see vett vedama. Ralf hakkas koos Keiro ja Kerdoga telke kokku pakkima, Mari-Liis istus lõkke ääres, tagurpidi keeratud vanal ämbril ja nuttis. „Tule, kallis tütreke, tule ma räägin sulle,“ kutsus Ralf ta Mari-Liisi enda juurde ning sosistas talle midagi kõrva. Tüdruk veidi mossitas, löristas nina, pühkis pisarad käisesse ning tõusis ja läks poistele appi.
„Jaa, kuulen küll. Tulge siia sadama lähistele, no siia kus me neid massakaid jaanipäeval panime. Jah. Just!“ vastas Jõmm telefonikõnele. See jutt ei meeldinud Ralfile teps mitte, ta astus teineteist nautivate inimestele lähemale ja ütles: „Vabandust, ma ei taha ebaviisakas olla, aga Marelle on ikkagi minu naine, ta on purjus hetkel ning ei tea mida teeb. Palun laske mu naine oma sülest tulema, meil läheb kohe praam.“ Selle peale hakkasid Marelle ja Jõmm suurel häälel naerma ning Ralfil läks käsi rusikasse, kuid siis nägi ta võõrast autot lõkkeplatsile lähenemas. „Ohoo, teil siin lausa orgia! Tõnn olen,“ ulatas pikk, atleedivälimusega keskealine mees Ralfile käe ja virutas autoukse sihukese pauguga kinni, et Ralfil hakkas lausa valus auto pärast. Ralf vaatas, et pole enam pääsu, tuleb kiiremas korras jalga lasta. Autost väljus veel neli meest, osad poisiohtu ja osad sihukesed pirakad merekarud, kõik umbjoobes , roppused huulil, et hakka või kartma. Marelle niheles Jõmmi süles, nagu oleks seitsmendas taevas, kuid nähes mehi tõusis ta, lükkas Ralfi eest ning tutvustas ennast. „Oi, missugused ahvatlevad merekarud! Mina olen Marelle. Kas teil juua on midagi? Mul on kohutav janu.“ Üks nolk ulatas Marellele pudeli ning naie pani otse pudelist sihukese suure klõmaka haljast, et ehmatas ühe kohaliku lausa kaineks. „Lapsed, võtke nüüd pagasid, hakkame liikuma, muidu jääme praamist maha,“ lausus Ralf lastele. Viimased kuuletusid vastuvaidlemata, Mari-Liis viskas veel emale kõõrdpilgu, võttis Ralfi käest ning neid jäi saatma kihnlaste ja Marelle mõnitav naerupahvakas. „Issi, ma olen nüüd ainult sinu laps, ma armastan sind!“ lausus Mari-Liis praami tekil rohelist põrandakatet varbaga susides ning käsi aina tugevamini ümber Ralfi randme ümber hoides. Keiro ja Kerdo oli hiirvaikselt, midagi omavahel sosistades. Omal moel ju ehk armastasid nemadki Marellet ning neil võis kahju olla, et Marelle saarele jäi ja veel purjus onudega. Aga tagasihoidlike poistena nad oma arvamust ei avaldanud. Või meenus neile oma ema? Tuli oma ema igatsus peale? Seda teavad vaid kaksikud ja võimalik, et nad sellest ka omavahel sosistades rääkisid. Tegelikult oleks võinud nad vabalt oma mure jagada ka Ralfi ja Mari-Liisiga, kuna nad olid üks suur pere nii ehk naa, aga poisid vaikisid. Orgia Kihnus võttis poognaid. Marelle sõitis ühes kuue mehega Jõmmi Rootsikülas asuvasse tallu edasi jooma. Mis seal kõik toimus, sellest teab kogu Kihnu saar, aga Marelle ilmselt ise mitte kõike, kuna asi kiskus padujoomaks ja tihti tõusis ta hommikuti teadmatuses. Muidugi paneb küla ka alati pool juurde, kui mitte rohkem, aga külajuttudel on reeglina tõepõhi all. Moobiiltelefon oli tal tühjaks saanud, seega puudus kodustel tema üle kontroll ja ilmselt Marellele oli see vägagi meeltmööda. Igal juhul Jõmmi naist temast ei saanud, sest Jõmm otsis endale korralikku elukaaslast, aga Marelle selleks kohe kindlasti ei sobinud, lisaks sellele, et ta igal ööl Jõmmile andus, kadus ta päeval, kui peremees leiba luusse lasi, tihti Jõmmi sõpradega lakka heinte sisse püherdama. Mis seal toimus, sellest osakavad vast pajatada vaid heinad ja heinaküün. Või siis asjaosalised ise. Igal juhul paegi käis litsakas Marelle mööda saart siniste silmadega ringi, sest Kihnu naine on karm naine ja ega ta nii kergelt andesta, kui ühe lehtsaba oma abikaasaga heintest leiab. Naine oli tihtilugu enne Kurase baari avamist juba kohal. Tundus nagu jääks talle veel nendest meestest väheseks, kuna ta tutvus baaris üha uute isastega ja ameles nendega seal nii avalikult, et baari töötajad olid sunnitud teda korrale kutsuda. Kuid ega Marellele oli see korralekutsumine nagu hane selga vesi, pigem muutus ta peale seda veel meestjanulisemaks kuni jäi baaridaamile tualetis sekimisega vahele ja talle Kuraselt hundipass anti. Muigugi oskasid ta sekspartnerid baaridaamidele mett moka peale määrida ja smuugeldasid lõbunaise sinna tagasi pummeldama ja tontteabmidategema. „Fakk, ma ütlen! Sihukestele lehtsabadele tuleb eluaegne Kihnu keeld peale panna, vihastas üks veidike kõrgemal positsioonil olev kihnlanna, kes oma mehe ühel südapäeval baarist Marellega miilutsemast leidis, ta arvas kohe, et tegu on Marellega, sest ühtegi teist massakat ta baaris ega saarel ei kohanud ja iga liigutus kõlab saarel justkui läbi seinte ja Marelle oli juba mitme päeva eest kihnlaste poolt Litu-Mariks ristitud. Huvitav on see, et kõik mehed teda tahtsid, kuigi kogu saar kihas lõbunaise tegudest ja nii mõnigi kohalik mees irvitas Litu-Mari üle, aga kui lõbunaine seda irvitajat noolima läks, sai temast naisele järgmine „ohver.“ Meestel on hämmastav komme ihaldada võõrast, lõtvade elukommetega naist isegi ka siis, kui trobikond sõpru on temast üle käinud. Muidgi ei saa siin üldsitada, aga enamus mehi läheb asjaga kaasa ning elu on näidanud, et ka need mehed , kes tunduvad vagurad ja truud perepead olema, unistavad salaja grupiseksist ja prostituutidega seksimisest, ihuliste naudingute rahuldamiseks. Aga see ei ole nii vaid meeste puhul, kuna Marelle on ju elus näide, kuidas üks noor naine, ema, muutub rahuldamatuks seksirobotiks või seksorjaks, kes vabatahtlikult mehi endasse neelab. Siis tekib küsimus, et kas meil suud ei olegi peas. Võimalik, et Marelle ei saanud Ralfiga seksimisest sellist rahuldust, mida tema vajas nad ei kõlanud nii seksuaalselt kokku, aga sellest tuleks vastasel korral ikka rääkida. Ralf oli Westoffhauseni häärberis oma nädalajagu päevi kahekesi Mari-Liisiga elanud. Imelikul kombel ei tundnud Mari-Liis ka ema järgi igatsust.Võimalik, et ta midagi tundis, ikkagi oma ema, aga vähemalt Ralfile ta sellest ei rääkinud. Pigem tundus Ralfile, et tüdruk on palju parem laps ja palju lõbusam ilma emata. Isegi Keiro ja Kerdo järgi ei tundnud Mari-Liis igatsust, kuigi juba viis päeva ei olnud nad näinud. „Issi, mina ei taha enam, et Marelle mu ema on. Ma ei tahagi endale enam ühtegi ema. Ma tahan ainult sinuga kahekesi elada siin majas. Keiro ja Kerdo on minu kõige paremad sõbrad ja sina oled minu kõige kallim isa,“ avas tüdruk ühel õhtul suu, kui Ralf talle ühte kurba muinasjuttu unejutuks luges. Tõsi küll, Mari-Liis oskas juba ise ka lugeda, aga ta oli juba harjunud, et Ralf talle unejutukesi loeb, sest ikkagi vast ema igatsus ei lasknud teda ilma unejuttudeta õhtuti magama jääda. Aga sellel korral juhtus selline muinasjutt mis Mari-Liisilt une röövis. Ralf kuulatas tütart, pani raamatu käest, ka temal läksid silmad veekalkvele. Mees võttis Mari-Liisi oma sülle ja kallistas teda kõvasti. Nüüd nutsid juba mõlemad. Nad armastasid teineteist väga. „Kallis tütar, kahjuks ema ei saa endale valida, loodus paneb meie eest kõik paika,,,“ alustas Ralf rääkimisega, kuid Mari-Liis katkestas ta. „Miks ei saa? Saab ju. Mina ju armastan sind nagu oma pärisisa, mina valisin sinu endale isaks, sest ma ei taha endale ühtegi teist isa. Miks sa valetad mulle, issi?“ pani tüdruk Ralfil suu nii kinni, et mees ei osanud kaua aega midagi ütelda. Tüdruk jätkas. „Tegelikult saavad ju paljud endale ise vanemad valida, sest lastekodudes tehakse nii,“ lausus ta. „Ei, ei, kulla tütreke, sa oled valesti aru saanud. Lapsed ei vali lastekodudes endale vanemaid, vaid vanemad valivad ise millise lapse nad lapsendada tahavad. J ama tõesti ei valeta sulle, tahtsin vaid rääkida sellest, et loodus valib meile bioloogilised vanemad ise, bioloogilised ehk siis need kelle armastusest laps sünnib,“ selgitas Ralf. „Aga issi, kui lapsed armastusest sünnivad, miks vanemad siis neid ei armasta? Kas on võimalik, et lapsed ei sünni ikkagi armastusest? Oli Mari-Liisil taas midagi sekka ütelda. Ralf tabas, et tütar on väga terane, kuidagi palju targemaks ja vanemaks saanud selle nädala jooksul. Aga ega ta ei imestanudki, sest sihukesed üleelamised panevadki lapsi rohkem elu üle järele mõtlema ja küsimusi esitama. Nad tahaks nagu kogu maailma küsimustele ühe õhtuga vastuseid saada, kui teemaks tuleb vanemate hülgamine või laste hülgamine. Nad tahaks nagu oma kõige lähedasemalt vastuseid kas sellisele küsimustele millele vastata ei oska. Ka täiskavanud ei tea kõikidele küsimustele vastuseid, kuigi lapsed kipuvad vastupidist arvama. Ja Mari-Liis puhul võis ka põhjuseks olla see, et ta oma lihane ema ei tahtnud üldse ta küsimustele vastata, vaid kippus last jonnimises süüdistama, kui viimane mõnele küsimusele vastust otsis. Laps areneb ju siiski suurel määral ka oma vanematele toetudes, kuna laps on kodu nägu, seal pole kahtlustki. Kuigi üteldakse, et lapsesuu ei valeta, ei pea see väide alati vett. Kui laps on ikka kasvanud valede sees või hirmu all, siis ta ei tarvitse aval olla. Esimese asja puhul saab juba määravaks see, et ta näeb ja kuuleb tema vanemate poolt valedele rajatud maailma kõrvalt, näeb ka selle paremaid külgi ning võtab need omaks. Teise koha pealt on hirm üks kõige jubedamaid asju. Hirmude all elades on lapse psühhika juba maast madalast rikutud, kuid ta ei ole siis tema ise, hirm sünnitab hirmu ning selle meelevallas olles hakkab laps ka ise valetama, et hirmudest ja alandustest pääseda, kuid ka vale toidab valet ja tekib ring kus inimene ongi valede ja hirmude keskel ning ei leia sellest surnud ringist väljapääasu. Jah, laps kipub tõesti ütlema välja seda mida ta mõtleb, aga kui ta elabki valede keskel siis ta suu ikka valetab. Muidugi ei saa seda kõike üldistada, aga aeg on näidanud, et ka nii on. Samas võib korralikust kodust ja abielust sündinud lapsest kasvada valelik tõusik, kes elab rohkem valede najal ja trellide taga kui vabaduses ning joodikute perest sündida laps, kellest saab pärisinimene, aus ja avatud inimene, mitte peaaeguinimene, nagu nende alkohoolikust vanemad on. Inimese psühholoogia kord juba on selline asi mille erinevaid tahke avastad läbi elu, mitte ei õpi inimest tundma raamatust näpuga järge ajades. Kõik me oleme erinevaid, ei ole ühtegi ühesugust inimest, eralditult kõik. Vahel kulub inimsele terve elu selleks, et lahti harutada mõni sasipundar, mille kallal ta aastakümneid tööd teinud on, kuid isegi ühest elust jääb selle harutamiseks vajaks, seega suudab ta sellele vastuse leida alles järgmises elus, kui siiski. Inimene ei peagi teadama kõikidele küsimustele vastuseid. Mõningatele isegi ei tohi teada, sest talle ei ole kõrgemalt poolt lubatud. Elus on palju juhtumeid, et vastuse teada saamise puhul saab inimese elu otsa, sest ta kõrvad ei oleks pidanud seda kuulma. Tihti on ka perede puhul nii, et kui näiteks pere soovib endale paljulapselist perekonda, kus on pooleks poisse ja tüdrukuid, kuid sünnivad ühe tütred ja peremees ihkab endale poega, nagu nime edasi kandjat, aga ta paneb sellega oma elu kaalule, pehmalt öeldes. Tihti juhtub nii, et kui lõpuks see poisslaps sünnib, võtab ta perepealt elu, kas juba peale eostamist või mõne aasta pärast, sest ta röövib isa eluenergia, et jätkata sealt kus isal poolei jäi. Loodus ise otsustab kas sünnib poeg või tütar, osadel ei ole määratudki mõlemast soost lapsi saada, see on looduse poolt paika pandud ning sellega tuleks leppida. Ralf sügas kukalt, nagu tal kombeks oli, ta silmad otsisid justkui vastust häärberi seintelt, kuid vastust ei tulnud. Mees vaikis, kuni märkas, et üleväsinud Mari-Liis oli ta sülle uinunud. Ralf tõusis ja asetas magava tütre voodisse, hiilis vaikselt toast välja ja läks alumisele korrusele teed keetma, kui koputati häärberi välisuksele.

05.12.2015.a. Mai

Minu Kallim on Ingel!

   Täna Facebooki avades ootas mind armas üllatus. Eile kadusin siit peale oma romaani "Westoffhauseni häärberi saladus" 38. peatüki valmimist nii, et ei jõudnud seda peatükki isegi blogisse panna. See juhtub siis, kui sind külastavad sulle vägaväga kallid inimesed! Täna oli postkastis lausa 10 sarnase iseloomuga kirja, et "Uuu, Margit, kuhu kadusid!", järelikult mul on sõpru ja mind ning mu loomingut oodatakse. Ja uskuge, see on väga armas tunne. Ma tunnen kuidas aina tervenen. Aitäh!

minu kallis Jaanika Laitses

mina oma maailma kallima sõbrannega

  Olen mitmeid kordi maininud, et mul on sõbranne, kellega läheks läbi ka tulest ja veest, minu kallis Jaanika. Eile tuli mu maailma kallim sõbranne Jaanika mulle Ingliga külla. No, vaadake milline Ingel! Pildi tegin meelega hämaras toas, ja öörežiimil. Taustal Ene poolt toodud teokarbid mu unistustemaalt Austraaliast.
Jah, omal moel ma kogun ka Inlgeid, kuid osa neist on kolimistega kas kaotsi või katki  läinud.  Praegu on mu magamistoas neid kokku 11. Kuus neist mu Kalli Ema poolt kingitud tuulekella küljes, mis mu peatsis voodi kohal aeg-ajal heliseb. Möödunud öösel ärkasin ma ta helina peale paaril korral üles ;)
  Ingelid on meie peres veel, elutoas ehk siis poistetoas. Kunagi õppis mu noorem poeg Geio 4 aastat Pühapäevakoolis ja iga aasta lõppeds kingiti neile Ingel. Ilus ja armas kingitus igatahes.

   Õhtu teetassi taga, koos Germo ja mulle kahe väga lähedase ja kalli inimesega oli meeletult armas. Tunnen kuidas ma iga hetkega aina tervenen. Ausalt! Positiivsed emotsioonid on ju need mis aitavad kaasa tervenemisele. Ja loomulikult kallid inimesed kes sulle sellisel ajal toeks on.


Ma armastan teid! :)
Teie Margit.

05.12.2015.a.
Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 38. peatükk

  38. peatükk

„Mari-Liis, sina või? Ma siin...ma tahtsin teada ega sul täna Westoffhauseni häärberisse ei ole plaanis tulla, see tähendab minna?“ jäi Ralf jutuga tütrele vahele. „Issi, kallis issi, sa oled kodus või? Issi, kallis, issi, ma nii vajan sind!“ sai tüdruk aru et Ralf on kodus. „Sedand, ei, see tähendab jaa, ma just jõudsin koju. Sedand, kas, kas....oled tulemas?“ ei saanud Ralf enam valetada, sest ta oli ennast hirmunud olekus vahele rääkinud, kuid naljakas oli see, et ta otsis tütrelt abi, seltsi, et häärberis toimuvaga üksinda mitte olla. Ralf tundis ennast tõesti hirmunult ja sellises situatsioonis ta Leanale helistada ei tahtnud. Ta kartis, et kui Leana temast liiga palju teada saab, hülgab ta. Käes oli see hetk, kus Ralf oli armunud ja kartis väga haiget saada. Tegelikult mehed kardavadki väga haiget saada, aga nad ei julge naistele seda välja näidata, nad on ju mehed ja kardavad oma nõrkusi tunnistada, kuigi see on vale. Tegelikult on see individuaalne, on ju ka selliseid irisejaist ja virisejast naisi, kes igal tülimomendil meestele ette heidavad, et nad pole piisavalt mehed. On ka selliseid naisi kes sõbrannele kurdavad, õigem oleks ütelda taga klatsivad oma mehi, naerdes ja alahinnates neid. Ja on ka sihukesi mehi kes oma voodijuttudest meestega saunas pajatavad. Mine kuula korra meeste sauna ukse taga, saad kreepsu. Nad võivad palju hullemad külajuttude loojad olla kui naised. Tõsi, mis tõsi. Kunagi oli Ralfi klassivenna ema saunas piletimüüja ja poisid nagu poisid ikka, armastasid lapsena hulakusi teha. Ühel õhtul pugesid nad klassivennaga saunakappidesse peitu, et kuulata mis juttu meestesaunas räägitakse. Üks kõhukas, maskulliinsete näojoontega, üleni karvane mees, keda külarahvas Mõmmikuks kutus pajatas loo, et suurte tissidega naised ei saa muidu oma rindu pesta kui võtavad rinna pihku ja viskavad selle üle õla. Tema eksnaine oli nii teinud. Poisid hakkasid kapis itsitama ja klassivenna ema kuulis. Ta hiilis vaikselt riieteruumi ja tõmbas kapiuksed lahti. Oh sa tuline kurat, kui ruttu poisid seal välja hüppasid! Nagu oleks tuli takus olnud. „Ah, et sellepärast te siin ennist sauna ümber luusisitegi? Ma teile veel näitan, va väänikud!“ pahandas klassivenna ema. „Appi, mida ta nüüd näitab?!“ ehmus Ralf ära, arvates, et kassivenna ema võtab ka midagi välja hakkab küürima, Ralf oleks siis ilmselt häbi pärast maa alla vajunud, kuid ja klassivend vastas kurjalt: „Mida, mida, mina saan küll täna oma esimesed triibulised, aga sul veab. Aga ma kitun emale kõik ära, ütlen et sina käskisid mul sinna kappi minna,“ oli klassivend solvunud.
„Einoh, paras kaebupunn oled ikka küll! Ma lähen teise liivakasti ja ei pissi ka sinna enam, et sa lossi saaks ehitada!“ vastas Ralf talle mõistukõnega, mida üks vanem kutt oli kunagi liivakastis ütelnud. Klassivend ei saanud midagi aru, ta vaatas juhmi näoga Ralfi ja ütles: „Ise tead, ma räägin emale ka selle ära, kuidas sa kunagi tema sukksaapad jalga panid, näo ära meiksisd ja tänavale läksid ning klassijuhatajale vahele jäid. Sa oled ka klassijuhataja persepugeja, sellepärast ta su emale ja isale ära ei rääkinudki,“ pahandas klassivend ja uskuge või mitte, poiste sõprus leidis sellest õhtust otsa. Ralf ei tea isegi kas klassivend oma esimesed triibulised sai või mitte. Aga ilmselt ta vanemad ei uskunud teda, kui ta püüdiski süüd Ralfi kaela veeretada, muidu oleks ka Ralf oma esimesed triibulised saanud. Sellega see saunateema veel ei lõppenud. Ühel laupäeval, kui kodus sauna köeti, pidi Ralf koos vanaemaga sauna minema, kuna ema ja isa olid taas kusagil pidustustel. Ralfi vanaemal olid hiigeltissid. Kui Ralf oli laval koha sisse võtnud, viskas vanaema ohtralt leili ja keris lausa hõõgus. Ralf jälgis pingsalt vanaema toimingut ja esimest korda mõtles ja vaatas ta vanaema tisse teise pilguga. Kui vanaema oli oma toimingu lõpetanud, võttis ta kamalu ja pesupali äärelt plekist pesukausi ning istus lavale Ralfi kõrvale ja hakkas ennast pesema. „Noh, mis sa poiss niisama konutad, nii jahtub ju saun maha ja ei saagi higistada. Kesse jahedas ruumis ikka vihtleb,“ tõreles vanaema poisiga, nähes et viimane ei ole üldse mõtetes sauna laval. „Aga vanaema, ma aitan su tisse pesta,“ sai poiss sõnad suust vaälja, mille peale vanaema veel tõredamaks sai. „Kesse kurivaim sulle säherdusi lollusi küll õpetab? Sa kasvatmatu krants säärane!“ vandus ta tulist kurja.

Ralf vaatas vanaemat ehmunud näoga, omast arust tahtis ta ju head, tahtis vanaemat aidata, kuna tal olid suured tissid ja poiss arvas, et aitab neid kinni hoida. Poiss ei saanud aru miks vanaema ta peale nii kurjaks sai. Tõsi küll, Ralfile meenus kuidas tihti vanaisa vanaema kallal noris ja püüdis peput katsuda. Ühel korral olla vanaema talle lausa kamaluga külma vett pähe kallanud ja taadi paberossid said kõik märjaks. Taat oli püha viha täis, kuna ta ei suutnud ilma suitsudeta isegi poolt tundi olla. Ta võttis suitsud pakist välja, laotas need pliidiraua peale kuivama ning haaras sihukese hooga vanaema sülle, et viimasel kukkusid valehambad suust. No, siis läks alles sõda lahti. Taat urgitses küll memme proteesid põrandalt, kassisita kausist välja, pesi puhtaks ja pani veeklaasi, kuid memm sellega ei rahunenud. Ta võttis taadi kalifeed ja viskas need pesukaussi, kus oli seasoolikate puhastamine pooleli, et verivorsti teha. Taat tegi näo, et ta ei märganudki. Pealegi muigas ta habemesse, kuna memm tegi ju endale tööd juurde, kuna selles peres pesti alati pesu käsitsi ja pesijaks oli loomulikult memm. Memm tabas nooti ja läks veel rohkem reavu täis. Ta tahtis märjad suitsud pliidiraualt pihta panna ja tulle visata, aga vaat siis läks taadi hari päris punaseks. Kuna taat ei olnud vägivaldne ja tal meeldis memme tögada, läks võttis ta kapist memme hiigelsuured roosad pikasäärega aluspüksid ja tõmbas need endale jalga. Ta mahtus kahe jalaga püksisäärde ja hakkas mööda tuba ringi hüppama, nagu konn kes ihkab kuivalt maalt vette. Memm võttis taadi kesvamärjukese ja hakkas seda kuseämbrisse valama, kui taat hüppas oma elu kõige kiiremat hüppmist pükstest välja ning ka oma aluspüksid tulid jalast. Ta kadus nagu lepase reega magamistuppa ning memm tormas talle järgi. Ralf tahtis minna piiluma mis seal toimub, kuna nad olid juba paar minutit seal, kuid sellel hetkel astus Ralfi ema maja uksest sisse ja käskis Ralfi riidesse panna, et koju sõita. Magamistuppa ei läinud keegi , kuna memme ja taadi peres oli komme, et kui magamistoa uks on kinni siis sinna minna ei tohtinud siis, pidid vanakesed magama, kuid poisil oli kuri kahtlus, et nad ei maganud, sest taadi itsitamist oli kuulda ka läbi ukse. Sihkesed vallatud vanavanemad olid Ralfil.

Poole tunni pärast oligi Mari-Liis kohal. Ta tuhises Miralda- memme juurest nii kiiresti minema, et isegi kalli jäi tegemata. „Issi, kallis issi,“ jooksis ta sihukese hooga Ralfile sülle, nagu oleks kolli näinud ja oli hirmul, et isa ta päästis. Pigem oli Ralf see kes tõesti hirmu pärast värises. Ta ei osanud seisukohta võtta ning soovitas tütrel diivanile istuda ja istus ise ka ta kõrvale. Mari- Liis oli ehmunud ja arvas, et isa ei rõõmustagi tema nägemise üle. Ta jälgis pingsalt igat Ralfi liigutust, et lugeda sealt natukenegi rõõmu välja, kuid seda ta ei näinud. Mari-Liis arvas hetkeks, äkki isa on juba Marelle vahistamisest teadlik ja tal on emast kahju, kuigi viimane oli talla palju kurja teinud, aga teades Ralfi heasüdamlikkust ei imestanud tütar millegi üle. „Issi, mis lahti on? Kas sa juba kuulsid, et Marelle on vangis?“ tundis Mari-Liis, et peab ise jutulõnga harutama hakkama. „Misasja? Mis juttu sa ajad? Marelle ja vangis? Oled sa selles täiesti kindel? Oot, oot, millepärast ta vangis on?“ jõudis Ralfile tütre jutt väikese hilinemisega kohale. Ennist ta juba arvas, et äkki Marelle tembutab tema häärberis.

„Jah, Marelle on tõesti vangis, kuna teda kahtlustakse Neeme tapmises. Ma ei tea kas ta on süüdi või mitte, aga Neeme leiti täna hommikul tema korterist surnuna ja politsei viis ka ema kaasa. Ma tegelt üldse ei imesta kui Marelle Neeme tappis, sest...“ tahtis Mari-Liis pikemalt oma arvamust avaldada kuid Ralf vaatas, et jutul võib tõepõhi all olla ning sekkus. „Oot, oot, pea hoogu tütreke! Su ema on küll oma eluga ummikusse jooksnud, kuid ma ei usu iial et ta on võimeline kedagi tapma. Ära sa nüüd kohe ikka nii halvasti ka arva. Seal peab mingi eksitus olema. Oh, kas Neeme on see....?“ tahtis Ralf tütre käest midagi küsida, kuid Mari-Liis taipas poole lause pealt mida Ralf teada tahab. „Jah, Neeme oli tõesti see kellega Marelle sind aastaid pettis,“ vaatas ta isa reaktsiooni, kuid viimane ei ärritunudki selle petujutu peale, ta pigem näis Marelle pärast mures olema ja Mari-Liis nägi Ralfi silmis pisaraid. Küllap armastas ta omal viisil ikka veel Marellet, sestap ta silmad veega täitusid, arvas Mari- Liis ja see mõte isegi meeldis talle. Tüdrukule meenusid taas need ilusad ajad kui nende perekond oli veel tervik, kui ta oli pisike ja vaatamata vanemate vahelistele nääklustele, oli ju ka kauneid hetki olnud. Tüdruk vaikis. „Tütreke, ole pai ja kontrolli kõik maja uksed ja aknad kenasti üle, et need oleks lukus js suletud. Ma käin korra ülemisel korrusel tiiru ära ja siis läheme politseijaoskonda. Jah, ma võtan sind ka kaasa, kuna sa oled suur tüdruk ja pead ka kõike teadma.“ pakkus Ralf tütrele võimaluse. „Aga oota issi! Tegelikult me võiksime enne Miralda- memme juurest läbi käia, kuna ma ise ka alles kuulsin memme käest sellest insidendist, tema teab ehk täpsemalt rääkida kuidas asi juhtus,“ tegi Mari-Liis Ralfile ettepaneku. Läheme käime ära jah.“ nõustus Ralf. Kui nad memme korteri ukse taga kella andsid,läks päris mitu minutit aega enne, kui Miralda uksele tuli. Tal olid juuksed sassis ning ta sihtis mängupüstoliga koputajaid.

04.12.2015.a. Mai

Siis, kui raamat sind inspireerib...;)

   Nagu ma enne blogisin, lõpetasin öösel Merca "Jututulbad" lugemise ja täna olen punki täis, vaatamata sellele, et neelan rohtusid. Aga iga asi on ilmselt millelegi hea. Bussis arsti juurde sõites sündis luuletus, aga ma ei saanud seda kirja panna ning õppisin pähe. Oma riimiluuletused on mul enamvähem kõik peas. Nüüd jääb oodata kas sellest sünnib ka laul...

   Võtke asja ikka huumoriga, sest tegu on humoorika punkluuletusega.

.../ärge pange tähele, Merca “Jututulbad” inspireerisid ;)/

Mul eile jooksis kolmikmootor sassi kui aia najal kusetasid kassi

Sain uhke plangu see ju maksis raha kuid tuli kass ja kusi selle maha

Nüüd lähen ma ja ostan uue aia ning sügavale tambin rauast vaia

Ja sinu selle vaia otsa topin ning ette kujutan et oled topis

Ja kassist saab su pähe kift trofee ning tulen teie vastu kusele

Siis taipad vast mis tunne on sul olla mu rahakotiröövel jopa-kolla

04.12.2015.a. Mai