Olen ju ajakirja "Saatus & Saladused" kaasautor ja kui keegi soovib, et ma temast loo teeksin siis võtku minuga ühendust.
  Marco Tasane seda küll soovi ei avaldanud aga mina soovisin :) Nii meie koostöös sündiski sõber Marcost Sasa (lühend ajakirjast "Saatus & Saladused") ajakirja artikkel. Soovitan lugeda, et midagi postiivset ka teada saada, sest kahjuks on eestlane väga suurte eelarvamustega.

 Kes on nii mugav ja ajakirja linki SIIT avada ei viitsi selle tarvis kopeerin teksti siia:
Head lugemist!

Strippar Marco mõtleb aastajagu ette

Eesti tuntuim meesstrippar paljastab täna lisaks ihule ka hinge ja argipäevad. Esimene on täis mõnusaid ettevõtmisi lähedaste ringis, teised aga tulvil intensiivseid treeninguid.

Kus oled pärit ja kus on su juured?
Pärit ikka Eestist. Sündisin Tallinnas kaugetel 70ndatel.

Kuidas jõudsid tantsimiseni? Täpsemalt stripptantsuni?
Tantsida meeldis juba lapsena. Emal oli palju välismaa kasette – BoneyM jpt. 16-aastaselt hakkasin pidudel käima tantsimas. Tollel ajal oli popid koolipeod, Sõbramaja, Elkar,Veski tn maja, XS tuli hiljem, Atlantis. Tantsimine vabastab pingetest.

Kas tantsimine on eluaeg olnud su kutsumus või on sul mõni kirg veel?
Tantsimist ei pea oma kutsumuseks. Minu kirg on muusika ja joonistamine. Lisaks sellele olen sunniviisiliselt kolm aastat kokaks õppinud.

Oled salvestanud ka mõningad muusikavideod. Mitu neid on ja kas oled ise sõnade ja viisi autor?
Muusikavideosid hakkasin tegema aastast 2010 sügisel. Meedial on nende vastu suur huvi. Materjali on kahe albumi jagu, aga albumit pole mõtet välja anda. Sõnade autor olen üldjuhul mina, aga sõnu minu lugudele on kirjutanud ka Crystalina Elith ja minu praegune intervjueerija. Minu muusikavideod on väga erinevad sõnumiga.

Millega lisaks stripptantsule veel igapäevaselt tegeled?
Lisaks stripptantsule, millega ma 2-3 korda nädalas tegelen, käin neli korda nädalas trennis. See vabastab pingeid. Tihti külastan ka oma vanaema, kohtun sõpradega ja teen nalja.

Oled väga heas vormis, mis on selle saladus?
Vorm võiks alati parem olla! Mind on lükatud jah lavale ja olen saanud mitmeid medaleid,karikaid. Natuke tegelen ka tai chi-ga, sest see annab plastilisust.Viimastel aastatel käin ka palju jalgsi.

Kas stripitööga elatub tänapäeva Eestis ära?
Stripitööga ei elatu ära, kui oled suur laristaja. Lisaks stripitööle on mul ka mõned kontserdid õnneks.12 aastat olin kunstikooli modell, kuid palk selle eest oli olematu, ning juba siis alustasin strippamisega. Paljud ei julge lihtsalt strippi teha ja eriti veel kainena nagu mina. Ma olen karsklane.

Sinu elus on palju glamuuri ja bravuuri. Kas see tuleb sulle kasuks või segab elu?
Glamuur ja bravuur tuleb ikka kasuks. Ma olen nõuka aja laps. Toona oli sellest kõigest puudus. Olen selle puuduse tagasi teinud. Glamuur loob hea meeleolu.

Kas hallist massist eristumine on sinu jaoks vajalik kogemus, või tuleb sul tihti seista kurjusega silmitsi?
Hallist massist hakkain eristuma kuidagi 16-aataselt, siis hakkasin end lõhnastama ja riietele rõhku panema.Mingil määral oli see protest. Mulle meeldib eristuda, sest see annab mulle energiat. Samas on tulnud ette 90 ndatel silmitsi seista ka kurjusega, sest meie väikene Eesti ei olnud nii vabameelne kui täna. Aga ma pole kedagi tapnud ja kelleltki midagi varastanud, seega ei tunne süümakaid selle ees. Netikommentaare ei võta ma tõsiselt, sest need on põhiliselt kirjutatud kibestunud ja õelate inimeste poolt, kellel ei lähe elus just kõige paremini. Nad elavad kommentaariumites ennast välja.

Mis on lähima aja plaanid? Mida sellel aastal veel korda saata plaanid?
Ma mõtlen ette alati 1 aasta, kunagi mitte rohkem. Sellel aastal on üks väike reis sõbranna poole plaanis. Siis üks venekeelne duett sisse laulda Aasta lõpuks peaks valmima ka üks enda muusikavideo. Kindlasti on ka esinemisi.

On sul äkki midagi südamel, mida tahaksid ära ütelda?
Ma kahtlen viimase aja inimeste vaimses tervises. Kas on selles süüdis netimaailm, aga inimestel ei ole enam KINDLAT SÕNA. Pidevalt valetatakse haigeid asju kokku ja ei täideta lubadusi. See on suisa skisofreeniline ja muudkui areneb. Väga palju on ka kahepalgelisust.

Margit Peterson

16-17. oktoober. 2015.a.

Mai

Tristan

   Kuidagi nii on läinud, et ma järjest siin loen Heli Künnapase raamatuid ja samal ajal ilmuvad ka artiklid lehtedes. Ilmselt on siis Heli aeg :)
  Täna lõpetasin Heli Künnapase "Tristani" lugemise. Tegin sellega algust juba kevadel, aga siis ma ei olnud eriti lugemislainel, ju ei olnud õige aeg. Teisipäevast saati seisis see mu öökapil ja karjus mu järgi.
  Tänaseks on minu poolt loetud kõik Heli 5 raamatut. Teen natuke omakohut ja panen need meeldivusjärjekorda:

1. "Tähtajaline elu" 1. osa
2. "Lõpupidu"
3. "Tristan"
4. "Minu ilus elu maal"
5. "Homme on ka päev"

  "Tristan" on väga hea noortekas! See peaks lausa olema kohustuslik kirjandus gümnaasiumites! Raamat kõneleb tüdrukust kellest saab 17 aastaselt ema ja kellele kõik lähedased selja pööravad. Eriti valusaks teeb loo, et pere, kelle tuge noor lapseootel naine ootab, lausa hakkab oma võsukest vihkama. Sihukesi asju juhtub paraku palju. Vanemate pikad tööpäevad panevad lapsi armastust otsima mujalt, olgu selleks boyfriend või...
   Igal juhul väärt lugemine! Olenemata vanusest...

 Lisan siia ka väikese raamatu tutvustuse:

Eliitkooli 11. klassi õpilase Miia arvates on tähtis olla parim kõiges, mida teed. Tema jaoks on kõige olulisem asi tantsimine. Ent see muutub, kui elu armastuse Taneliga tähistatud romantiline sõbrapäev lõpeb ettekavatsematult – rasedusega. Kuidas noored ootamatus olukorras hakkama saavad? Milliseid üllatavaid külgi näitavad neid ümbritsevad inimesed? Ja kas ootamatult Miia ellu ilmuv Steven muudab loo veel keerulisemaks või aitab selle hoopis lahendada?

Praegusel hetkel tundsin, et kõik on muutunud. Jah, ma jään alatiseks oma vanemate lapseks, aga see väike abitu olevus on siin minu pärast. Ainult seetõttu, et mina otsustasin, et ta ikkagi peab siia ilma sündima. See tähendab, et nüüd on minul vastutus selle eest, mida see ilm talle pakub. Mina vastutan selle eest, et tema tulek siinpoolsusesse oleks põhjendatud.

Paljudele oleks lihtsam olnud, kui oleksin otsustanud aborti teha. Äkki oleks mul endal ka lihtsam olnud. Aga ma ei teinud, seega olen süüdi, et minu poeg peab siinses kurjas ja kurvas maailmas hakkama saama. Minu ülesanne on näidata talle selle elu helgemat poolt.

Ja seda ma kavatsen ka teha!

Ma luban sulle, väike poiss, et koos saame kõigega hakkama!

Heli Künnapas on varem avaldanud noorteromaani „Lõpupidu” ja täiskasvanutele „Homme on ka päev”.

ISBN	9789949275595
ILMUMISAASTA	2014
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	224 lk
MÕÕT	215x143x16 (mm)
KIRJASTUS	TÄNAPÄEV

Saan nii palju lapsi kui üles kasvatada jõuan

   Sellest olen ma ilmselt väga palju kirjutanud kuidas me Heli Künnapasega tutvusime. Enam ennast kordama ei hakka. Aga artikli temast "Nelli Teatajasse" kirjutasin küll. Ehk siis täna ilmunud lehes.

  Heli on inimene kelles tunnen hästi palju ära iseennast. Poliitika on küll minu jaoks kauge maa, kuid alati loen ka Heli arvamusi selles valdkonnas ning leian palju sellist mis mulle meelt mööda on.

  Eelmisel aastal mööda Eestimaa raamatukogusid tuuritades saime päris lähedasteks ja ma olen siiralt õnnelik, et sa olemas oled, kallis Heli! :)

  Hetke seisuga on meil koos Heliga oktoobris 2 esinemist Jõgevamaal koos, 28. oktoobril kell 11. 00 Elistveres ja kell 14.00 Palal. Raamatukogudes. Olete oodatud!

Nüüd aga minge kõik värsket "Nelli Teatajat" ostma !

Artiklit saate lugeda ka nüüd veebist. Avage SEE link!

Ja nendele kes avada ei viitsi, saavad ka siit lugeda:

Heli Künnapas: "Saan nii palju lapsi, kui üles kasvatada jõuan!"

Lisatud: 18.10.2015 Artiklit loetud 214 korda Kirjanik Heli Künnapas kasvatab nelja last. Kirjutamisaeg on öötundidel ning siis, kui Soomes töötav mees kodus käib.Kuidas jõudsid romaani kirjutamiseni? Mis sind inspireerib? Kirjutanud ja lugusid välja mõelnud olen terve elu. Ühel hetkel lihtsalt tundus, et üks idee on nii valmis ja peab saama paberile. Hakkasin ettevaatlikult kirjutama ja proovima, et mis välja tuleb. Nii sündiski mu esimene noorsooromaan "Lõpupidu". Ei saa aga öelda, et koolis oleks kirjutamine mul väga hästi välja tulnud. Mulle meeldib kirjutada vabalt, enda valitud teemal. Kooli piiridesse surutud kirjandid seega mulle väga ei meeldinud, kuigi 4 või 5 sain ikka nende eest alati kätte. Inspireerib ikka elu ise. Reaalsed inimesed ja olukorrad mu ümber. Tihti on see, et keset vestlust või tänavat või autoroolis teatan õnnelikult: "Ahaa, see sobib väga hästi mu raamatusse." Inimesed mu ümber ei teagi, kui palju nad on mind inspireerinud, sest ega nad pärast ennast raamatust ära ei tunne. Kui aga kirjutamine kuidagi seisab, siis lähengi ja püüan kohtuda inimestega, kellega ma tavaliselt ei kohtu. Panen ennast uude olukorda ja nii saabubki tavaliselt üllatuslikust kohast järgmine peatükk või lugu mu raamatusse. Oled maininud, et sul sünnivad raamat ja laps käsikäes. Kui suur on teie pere? Kas on veel oodata pere juurdekasvu? Meil on elukaaslase Herlendiga neli väikest last, kellest vanim saab varsti 7-aastaseks, noorim on üheaastane. Meil pole kunagi olnud kindlat plaani, et mitu last peres on. Oleme kokku leppinud, et saame nii palju lapsi kui suudame üles kasvatada. Hetkel on see number jah neli. Praegu püüame nendega hakkama saada. Algul sündisid jah kuidagi lapsed ja raamatud kordamööda. Õnneks on nüüd aga raamatuid rohkem tulema hakanud. nii et juba praeguseks olen 5 avaldatud raamatu autor ja varsti on tulemas raamatulisa. Beebilisa aga mitte. Kui palju paned ennast oma raamatutesse? Seda küsitakse väga tihti. Fakt on aga see, et ega isegi kõige lähedasemad inimesed ei tea, kui palju mu raamatutes on mind ennast ja kui palju on väljamõeldis. Iga kirjanik paneb ennast raamatusse, sest ma ei saa ju kirjutada asjadest, millest ma midagi ei tea. Nii on kõik, millest kirjutan siiski osa minust, ma olen näinud või kuulnud või kogenud, et sellised lood on võimalikud. Otseselt elust maha on kirjutatud raamat "Minu ilus elu maal", mis räägib sellest, kuidas väikeste lastega maale kolisime. Talumajja, kus polnud ei vett ega korralikku elektrit. Hakkasime pidama küülikufarmi. See teos on päeviku vormis kirjutatud ja tõesti otse elust maha võetud. Elulist materjali olen kasutanud ka noorteraamatus "Tähtajaline elu", mille peategelane läheb aastaks USAsse lapsehoidjaks. Olen ise samamoodi aasta aega ära käinud ja sellist elu kogenud. Kahjuks või õnneks aga minu kogetust üksi raamatu jaoks ei piisa ja nii on selles teoses kasutatud ka palju teistelt kuuldud lugusid või väljamõeldist. Kus kohast leiad aja raamatute kirjutamiseks oma nelja lapse ja loomade kõrvalt? Millega lisaks kirjutamisele veel tegeled? Kuna mu elukaaslane on viimase aasta Soomes töötanud, siis on ka kirjutamiseks päris raske aega leida. Eks jätkuvalt on öötunnid minu jaoks töötunnid. Aga ega kaua nii ei jõua, et päeval oled täiskohaga nelja lapse ema ja öösel kirjanik. Suurem töö saab tehtud siis, kui elukaaslane on kodus. Loomadest on meil praeguseks jäänud veel vaid lambad ja kassid, nii et igapäevaselt nendega väga tegemist polegi. Peale kirjutamise käin veel kohalikus naiskooris laulmas. Suvine suursündmus on kristliku lastelaagri korraldamine, kus viimased neli aastat olen laagriülemana tegutsenud. Sul on nüüd oma kirjastus. Kuidas see mõte sündis?  Kirjastuse alustamine oli ammuse unistuse täitumine. Lõplik tõuge tuli reaalsest vajadusest. Erinevad segadused "Minu ilus elu maal" kirjastamisel viisid selleni, et andsin selle lõpuks ise välja. Praegu annan välja vaid enda raamatuid, kuid unistan sellest, et saaksin kirjastusest enda jaoks täiskohaga töökoha luua. Tean sind kui alati positiivset ja rõõmsameelset inimest. Mis või kes paneb sind eluraskuste juures särama? Ma olen õppinud raskusi nägema võimalustena. Nii ei tunnegi ma enamasti, et kuidagi keset raskusi astuksin. Püüan kogu aeg meeled avatud hoida ja aru saada, et kui üks uks jälle kinni läheb, kas see tähendab, et pean rohkem pingutama või otsa ringi keerama ja teisele poole minema. Püüan igast möödapanekust õppida omad õppetunnid, et järgmisel korral targem olla. Nii polegi mu elus raskusi, vaid on märgid ja õppetunnid. Nägime pool aastat tagasi sind ja su pere lugu televiisorist. Kuidas edeneb kodumaja taastamine? Kas elukaaslane Herlend töötab ikka Soomes? Oleme viimase aasta jooksul oma talumaja renoveerimisega mitu kõva sammu edasi astunud. Nüüdseks oleme aga ka aru saanud, et maja võiks ehitada lõputult. Selline kaugsuhe aga pole ikka meie jaoks. Eriti kuna lapsed on väikesed ja igatsevad väga issi järgi. Nii tegime otsuse, et oktoobrikuu keskel tuleb Herlend Eestisse tagasi. Ükski töökoht teda siin veel ei oota, kuid oleme otsustanud hakkama saada. Rahalises mõttes võiks loomulikult otsustada, et oleks lihtsam Soomes teenida ja siin kulutada, aga pereelu nii ei toimi. Eriti kuna vahepeal Herlend teenis palka ja mina tellisin inimesi, kes selle raha eest meil kodus ehitasid. Herlend on aga võimeline ise kõiki selliseid töid tegema, nii et lõpuks tundus selline süsteem väga mõttetu. Mida soovitad noortele peredele, kes otsustavad maale elama minna? Kindlasti arvestada, et see ei ole lihtne ega mugav. Maaelul on palju eeliseid- näiteks vabadus ja ruum, mida saame nautida, ilma et mõni naaber iga sammu jälgiks. Rääkimata sellest, et võin lapsed rahulikult üksi välja mängima saata ja vaid aegajalt kontrollida, millega nad tegelevad. Võimalus vabalt õues mängida ja loominguliselt ise endale mänge välja mõelda on tänapäeva lastele väga oluline. Keskkond meie ümber ei soosi enam sellist vabadust, nii tuleb sellist võimalust sunniviisiliselt lastele luua. Maale kolides tuleb arvestada, et hoolimata kõigist juttudest on see siiski su isiklik luksuslik soov, et soovid seal olla. Näiteks elektrifirmal on mõistlik teha investeeringuid sinna, kus on rohkem tarbijaid jne. Igal juhul tuleb ise aktiivne ja julge olla. Meie maaelust ja muudest tegemistest kirjutan igapäevaselt blogis http://minuiluselumaal.blogspot.com . Kellel plaan lastega maale kolida, siis sealt võib kindlasti reaalse igapäevase elu kohta lugeda. On sul midagi lugejatele südamelt ära ütelda? Armastage ja hoolige iseendast! Inimesed, kes ennast ei armasta, ei suuda seda ka teistele teha. Margit Peterson H. Künnaps (Foto: E. Sulg)

16. okt. 2015.a.
Mai

Ma ei ole kadunud asjade hulgas

   Kui ma 18. juunil blogimisega alustasin, mõtlesin et kas keegi mu blogipostitusi üldse lugema hakkabki. Üllatuseks on parematel päevadel olnud lausa 1000 lugemist päevas! Statistikat vaadates jääb silma, et rohkem loetakse neid postitusi mis on seotud minu perega ja minu isiklike asjadega üldse. Olen vahel mõelnud, et ehk tüütan oma igapäevaste blogimistega ära ja natuke tagasi tõmmanud. Ma ei ole tõesti kadunud asjade hulgas, üleeile blogisin ju :) Täna on mitu inimest küsinud, et kas ma enam ei blogigi. Ikka blogin.

  Ma olen viimastel nädalatel rohkem lugemislainel. Mul käivad kõik asjad hooti, kui tuleb inspiratsioon kirjutamise suhtes peale siis kirjutan, sekka joonistamistuhin, heegeldamispäevad ja hetkel siis neelan raamatuid. Jah, ma ei loe aastaringselt ja suviti loen üldse väga vähe. Aga esimesed krõbedamad külmad lausa ajavad raamatuga voodisse. Iga aastaga talun üha vähem külma. Iga aastaga unistan elada talvel kusagil soojal maal. Mitte 30 soojapügala keskel ennast praadida, aga maksimum 25 oleks paras.

   Täna plaanisin peale tööd Fred Rõigase lauluraamatu esitlusele minna, aga puht füüsiliselt ei jõudnud. Mul on hetkel justkui kevadväsimus, vaimne kriis ka ehk, pean veidi kosuma. Mitte füüsiliselt kosuma, sest kaalu on viimaste kuudega niigi juurde tulnud ja viiendale korrusele ronimine on väga piinav. Ei teagi mida teha. Eraldi dieet poistega koos elades läheb lihtsalt väga kalliks.

  Rõõm on see kui sõbrad teisest Eesti otsast Pärnut väisavad ja kasvõi korraks kokku saada soovivad, et kasvõi kallistada. See on väga armas ja teeb südame soojaks. Tänud, armas Taivo selle kohtumise ja mu Ema nimelise šokolaadi eest! Oled kallis mulle!

  Ja salamisi poetan uudise, minu sulest on ehk sellel aastal veel 2 laulu sündimas ;) Kes, kus ja millal, seda ma veel ei ütle. Aga eile öösel andis ikka mu koomleva netikiiruse juures sõnu otsida. Aga ma pole allaandja ja... ;) Siin jään kidakeelseks.

  Ahjaa, vahepeal olen valmis kirjutanud ka mõned artiklid, aga kõikidest eraldi kirjutan siis kui on selleks õige aeg. Täna aega karjub mu järele Heli Künnapase järgmine raamat "Tristan", millest on mul pool juba loetud. Mõnus noortekas. Soovitan!

Olen endiselt silma all olevate asjade hulgas! :)

15. okt. 2015.a.
Mai

"Tähtajaline elu" 1. osa- Heli Künnapas

  Jah, et miks ma pool päeva netist eemal oli, kuigi vaba päev? No ei ole võimalik lihtsalt koduseid toimetusi teha, kui su kätte satub raamat mille hingad lausa kolme ja poole tunniga endasse! Selle raamatu nimi on "Tähtajaline elu" 1. osa ja autoriks ei keegi muu kui kirjanik Heli Künnapas!

  Jah, ma olen hetkel lugemislainel. Mõnes mõttes kasutasin tänast, vabat päeva kvlaiteetselt, aga mõnes mõttes mitte. Nimelt kõik lõuna ajal plaanitud kodused ülesanded jäid tegemata (v.a. söögi tegemine), sest sukeldusin raamatusse ja enne ma seda käest ei pannud kui läbi sai.

  Ma ütleks, et see on Heli raamatutest veel kõige parem ja haaravam. Kogu aeg toimub tegevus, elutruu tegevus. Mitte midagi kusagilt ei lohise ja hetkeksi ei tekkinud tunnet, et raamat igav oleks. Pigem vastupidi. Läbi selle elulise loo oleksin ise justkui täna Ameerikas käinud. Ameerikalik elu kõlab läbi igast lõigust. Korralik Eesti tüdruk suudab jääda iseendaks ka selle lõputu melu ja ahvatluste keskel. Väga täpselt kirjutab autor ka eestlase kidakeelsusest, sellest kuidas eestlane isegi ei viitsi kirjadele vastata, kuid võõrsil olev eesti tüdruk ju väga ootab seda.

  Aitäh, Heli! Tõid Ameerika kohale! Tunnistan, et su "Tristan" on mul siiani lugemata, kunagi alustasin, aga...nüüd pean algusest lugemist alustama taas. Aga ühte ütlen küll, et sinu neljast (5 on ilmunud, aga mul Tristan lugemata) on just see raamat minu lemmik, kuigi siiani oli seda "Lõpupidu". Seega vutt-vutt järge kirjutama, sest ma ei jaksa ära oodata! :)

   Soovitan kõigil lugeda! Olenemata vanusest!
Ja nüüd väike tutvustus ka:

„Pool aastat tagasi olin ma selleks väga valmis. Jalutasin tihti Pirital, silmitsesin lahkuvaid laevu ja teadsin, et ühel päeval olen ma sellel laeval. Ja nüüd olingi. Teel Ameerikasse. Unistuste maale. Ei, mitte laevaga. Kõigepealt ikka laevaga Soome ja siis lennukiga Ameerikasse. Aastaks. Lapsehoidjaks. Pool aastat tagasi tundus see ainuvõimalik variant oma elu uuesti joonde saada... Või pigem oma elust välja saada. Sest mul eilu oli väljakannatamatu ja ma ei teadnud, kuidas kogu olukorda lahendada. Siis aga polnud mu elus Krisi. Nüüd on. Või oli? Sest mina lahkusin, aga tema jäi ning ma ei saa sinna midagi teha.”

Heli Künnapas´e kolmas noorsooromaan on esimene pool kaheosalisest teosest, mille peategelane Rebecca tegi õnnetu armastuse ja eneseotsingute tõttu otsuse minna aastaks Ameerikasse lapsehoidjaks. Suhted, võõras riigis hakkamasaamine, sõprus, reetmine – need on teemad, millega tal tuleb hakkama saada ning omad õppetunnid õppida. Kodumaale maha jäänud suhtekolnurk ei tee elu kuidagi lihtsamaks.

Heli Künnapas on varem avaldanud teosed:
Lõpupidu (2011), Homme on ka päev (2013), Tristan (2014), Minu ilus elu maal (2015).

ISBN	9789949384068
ILMUMISAASTA	2015
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	157 lk
MÕÕT	206x148x14 (mm)
ILLUSTREERIJA(D)	LISETTE ERISTE
KIRJASTUS	HELI KIRJASTUS

Ja Vikipeedia kõneleb:

Heli Künnapas

Heli Künnapas (sündinud 10. märtsil 1982 Pärnu-Jaagupis) on eesti kirjanik.

Haridustee[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1988–2000 õppis Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumis. Kõrghariduse omandas aastatel 2000–2004 Sisekaitseakadeemias halduskorralduse erialal. Magistrikraadi omandas 2010. aastal EELK Usuteaduse Instituudis kristliku kultuuriloo erialal.

Avaldatud teosed[muuda | muuda lähteteksti]

• "Lõpupidu" (2011, Tänapäev), noorsooromaan
• "Homme on ka päev" (2013, Tänapäev), romaan
• "Tristan" (2014, Tänapäev), noorsooromaan

12-13. okt. 2015.a.

Mai

Salamees

   Hommikuks sain lõpuks loetud Ahti Kõo "Salamehe." Alustasin lugemisega juba kevadel, aga siis jäi see raamat mul pooleli. Mitte, et ta igav oleks, lihtsalt asi on minus, mul ei olnud üldse kiire elutempo juures aega lugeda. Romaani lugemine vajab süvenemist ja kui ta pikaks ajaks pooleli jääb, pean mina alustama algusest. Nii juhtus ka selle raamatuga. Ja suviti ma eriti ei loe. Või neelan rohkem luuleraamatuid.

   "Salamees" on eluline raamat. Autor oskab detailselt kirjeldada igat objekti ja situatsiooni. Selle üle ma üldse ei imesta, et ta hea inimeste tundja on :) Üllatav oli raamatus see, et autor räägib otse ja julgelt meesinimese emotsioonidest, mis tavaliselt eesti mehe puhul jäävad kardinate taha. Ma olen alati ütelnud, et naiste- ja meeste maailm on täiesti erinev. Et eksisteerib mitu maailma. Nüüd sain selgust, et ka mehed julgevad tunnetest rääkida :)

  Muidugi nautisin ma Kõo tervat keelekasutust, see lisab raamatule palju vürtsi. Raamatust leiab ka tšentelmehelikkust, mida tänapäeval meesinimeste puhul harva kohtab.

   Ma ei hakka pikemalt raamatut lahti seletama, igaüks lugegu ise.

Aitäh, Ahti! :)

Lisan siia ka raamatupoe lehelt väikse tutvustuse:

See on romaan otsimisest; igikestvast, sageli lootusetust, mõnikord ka soovitu leidmiseni viivast otsimisest.
Ervin, aastailt veidi üle viiekümne, üksik ja üksildane mees otsib nii meeleheitlikult oma üksindusest väljapääsu, et ei märka midagi muud. Ta rähkleb vaheldumisi minevikus ja olevikus, saamata lõpuks isegi aru, mida ta valesti tegi ja kas üldse tegi? Ta on mees, kellel armudes „katus sõidab“.
Elina, tunduvalt noorem, ehk aastake alla neljakümne, teismelist poega ja viiest tütart kasvatav üksikema, väsinud joodikust mehest, räämas elamisest ja lõputust vaesusest, otsib kedagi, kes aitaks tal paremini elada. Kui aga tema ellu ilmub mees, kes seda kõike võimaldaks, mõistab ta, et armastuseta ei ole millelgi tähtsust.
Elina märkab Ervinist oluliselt paremini teda ümbritsevat maailma ja inimloomuseid selle sees. Kas aga temagi vigu teeb või mitte, jääb juba lugeja otsustada.
Pille on kolmest peategelasest kõige väiksem ja kõige targem. Tema ei tee kindlasti ühtegi viga, sest lapse silmis on olemasolev maailm alati kõige parem. Alateadlikult otsib aga temagi: rohkem kodusoojust ja turvatunnet. Aga ennekõike tahab ta, et temaga mängitaks.
Raamatus leidub veel mitmeid elulisi ja värvikaid tegelasi, kelle teed ristuvad nende kolme omaga; seejuures mõjutavad teiste otsused peategelaste elu, jättes paratamatult jälgi nii südamesse kui ka hinge. 

ISBN	9789985659632
ILMUMISAASTA	2012
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	256 lk
MÕÕT	212x146x24 (mm)
KIRJASTUS	EESTI RAAMAT

Andmed Vikipeediast:

Ahti Kõo

Ahti Kõo (sündinud 29. märtsil 1952 Pühajärve vallas) on Eesti jurist, kirjanik ja endine poliitik.

Ta lõpetas aastal 1970 Otepää Keskkooli^[1] ja 1975. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna.

Ta töötas seejärel (aastatel 1976–1990) Tartus, Jõgeval ja Pärnus prokurörina. 1990–1992 oli ta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige, kellena ta hääletas 1991. aasta20. augustil Eesti iseseisvuse taastamise poolt. Hiljem tegutses ta vandeadvokaadina. 1993–1996 ja 1999–2002 oli ta Pärnu linnavolikogu aseesimees. 2005. aasta28. aprillist kuni 1. novembrini oli ta Pärnu linnapea ning seejärel kuni 2009. aastani Pärnu linnavolikogu esimees.

Ta oli aastatel 1979–1990 NLKP liige, 2002–2007 oli Kõo Res Publica ja hiljem Isamaa ja Res Publica Liidu liige ning 2007–2010 Reformierakonna liige. 2010. aastal ilmus Kõo debüütromaan "Oleme seda väärt", 2012.aastal ilmus teine romaan "Salamees", 2015.aastal ilmus kolmas romaan Võimukõdi.

2003. aastal sai Kõo Riigivapi V klassi teenetemärgi ning 2006. aastal Riigivapi III klassi teenetemärgi.

Eelnev: Väino Hallikmägi

Pärnu linnapea 2005

Järgnev: Mart Viisitamm

12. 0ktoober. 2015.a.

Mai

Imetoredalt juubelilt haige Paranoiatari meelevalda!

  Täiesti segane nädalavahetus, mis algas kenasti!
Reedel sõitsime Sinti, Helmondi peo- ja toidutaresse juubelile. Nimelt oli minu kalli sõbranne mehel 50. juubel. Õhtu kaunis ja hubases toidutares, maitsvate hõrgutiste, meeldiva seltskonna ja toreda muusika saatel möödus kenasti. Tänud, kallid Ülar ja Ruth imetoreda emotsiooni eest! :)
  Siin pildil juubilar oma kahe tütrega.

juubilar Ülar Palmiste tütardega

Argo, Janne, mina ja ...

Rohkem pilte juubeli kohta saate vaadata minu facebooki albumist "Pärnu sügis 2015.a.". Vaatamiseks, nagu ikka, vajuta sellele sinakale kirjale.

Andres, Janne, mina ja...

  Lisan siia paar pilti juurde, kuna nendel on minu jaoks eriline tähendus :)

me loeme söögipalvet :)

Ja väikest videojuppi juubelist näeb siit, videos juubilar Ülar Palmiste ja ta 2 tütart. Vaadata saad SIIT.

  Olen ennegi maininud, et mu naaberkorteris elab paranoiatar, kibestunud ja paranoiline (ilmselt slaavi päritolu) umbes 50-dates "mutt", kes kujutab endale ilmselt kõiki ja kõike ette. Eriti seda mis on negatiivne. Tema olemus ongi üleni negatiivne. Kujutan ette kui raske on elada inimesel negatiivsuse meelevallas. Ülemõtlemine on ilmselt üliraske diagnoos, eriti kui inimene näeb selle meelevallas olles kõike mustades toonides. Muide, ühel korral tabasin ta tütre oma ukse tagant kingi viksimast ja vaat see oli kole!

  Paranoiatar on terroriseerinud kõiki selles korteris elavaid naabreid. Järgmisel korral toon ta nime siin avalikuks, kui ta oma paranoilisi nägemusi jätkab. Õnneks on temast teadlikud mu korteri omanik, ühistu kui nüüd ka linnavalitsuse sotsiaalosakond. Eelmisel korral kui ta mu poega Germot terroriseerimas käis, vallandusid Germol epilepsiahood. Oleks ma täna üleval olnud, kui ta meie korteri ukse taga karjus, oleksin ilmselt politsei kutsunud, sest tundub, et tuleb raskemad asjaolud tarvitusele võtta. Ta lihtsalt ei lase meil elada.

  Kuna juubelil käimine lõi mu režiimi veidi segamini, magasin ma täna hommikul kaua. Poisid magasid ka alles, kui läbi une kuulsin koputust ja karjumist ukse taga, et koridor pidavat haisema. Viienda korruse võlud, sest tavaliselt tulevad kõik aroomid ikka ülemisele korrusele kokku. Ühel päeval ilmselt keetis keegi kapsast ja korteri ust avades oleks nagu trepikoda peeru haisu täis  olnud :) Ja mingil ajal oli naaberkorteris üks peni kes kõikide asjade peale klähvis. Ning nädalavahetuseti pauguvad lausa hommikuni naaberkorteri uksed ning trepikoda täidab tugev jutuvadin. Ma pole sellest välja teinudki, kuna olen öölane ja ei maga noil hetkil.

  Esimene pilt siin on illustratiivne, leidsin netist. See on selline parajalt hull, nagu minu naabrist paranoiatari skisofreeniline pilk. Mõelge naisele blondid juuksed pähe ja kortsud näkku, siis tunnetegi paranoiatari ära. Ühesõnaga põnev elu, inspiratsiooni jagub, eriti kirjutamise tarvis.

Vaatamata kõigele soovin teile kena pühapäeva, sõbrad!

11. oktoober. 2015.a.
Mai

Asfalteeritud inimesed

   Jõudsin loetud ka Veiko Belialsi uhiuue luuleraamatu "Asfalteeritud inimesed", mis on esimene autori raamat mida lugenud olen. Kuigi Belialsi looming ei ole üldse mulle võõras, olen seda lugenud kas "Sibrist" või "Loomingust" ja kuulnud/näinud teda oma loomingut esitlemas Pärnus aastate eest.
  Belials kirjutab erinevaid luuležanre, mis on mulle väga meelt mööda. Seega nautisin väga lugemist. Toon siia reklaamiks ka mõned tekstinäited:

ISALE

pikkamööda edenevad
tusameele tunnid
südamesse sugenevad
sügavmustad sunnid
kuidas nõnda ränk võib olla
elamise valu
kuidas kõike vaikselt talud
kuni võtab jalust
kuni hinge üles keerab
niigi pingul vindid

küünaldele sõlmitakse
musta värvi lindid

MAI 2000

**********************************************

tunneli lõpus
paistab valgus
imetabane
ekstaatiline
orgastiline

miks ma loll
küll ei taibanud
omal ajal vaadata
mis kurat
paistis siis veel
tunneli alguses

*********************************************

minu kodu on mu kindlus
minu kodu on mu kong
nagu linnupesakene
buss ei sõida
ei käi rong

minu kodu on mu vangla
minu kodu on mu kants
euroliit ja eesti süda
alle-aa ja asi ants

********************************************

Veiko Belials on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja, üks meie anderikkamaid ulmekirjanikke ning suurepärane poeet, selles raamatus on kõik, mis ühes luulebestselleris peab olema: huumor, armastus, äng, looduse ilu ja isamaavalu. Asfalteeritud inimesed ühendab endas Runneli ja Kareva parimad omadused.

***
varahommikune
mustasõstra-vaarika tee
lahustuva uduga
päev tervitab mind
sookurgede kordeballetiga
olen loksutatud
mitte segatud
*

Marko Kekishevi kaanekujundus

ISBN	9789949519415
ILMUMISAASTA	2015
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	82 lk
MÕÕT	200x124x6 (mm)
KIRJASTUS	JUMALIKUD ILMUTUSED
SARI	JUMALIKUD ILMUTUSED

9. oktoober. 2015.a.

Mai

Pealehakkamise küsimus

   Marko Mägil on ilmunud uus raamat "Pealehakkamise küsimus", mis koosneb luuletustest, miniatuuridest ja lühijutukestest. Kui ma eelnevalt olin "tutvunud" autori grillitud- ja maitsestatud kanadega, siis on see raamat veidi jätk eelmis(t)ele.
  Paaril korral olen ka Markoga kohtunud ja teda oma loomingut esitlemas näinud. Esmakohtumine leidis aset "Ji kirjastuse" suvepäevadel Kavastus. Juba sellest ajast jäi Markot minu jaoks iseloomustama hüüe: "ANARHIA", millenimelise luuletuse ka sellest kogumikust leidsin. Ja Marko Mägi on ka esinemas käinud minu korraldatud Pärnu kirjandusõhtul Maarja- Magdaleena Gildi majas.

Lisan siia mõned tekstid:

EMU

Suurt kasvu
töövõimetu lind.


*********************************

PIIM

Kas kuskilt
ei saaks
musta-valgekirjut
piima?

Nii, nagu
lehm
päriselt on.

*****************************

AJALUGU

Kui Jeesus kõndis vete pääl,
siis veskimeest ei olnud sääl.

*******************************

JAANIPÄEV

Jaanipäevaks kõrgeks kasvavad kased.
Kase ladvast piilub jaanalind.
Grillkana kalpsab niiskel murul.
Ütleb:"Grilli veelgi mind!"

********************************

Marko Mägi esinemisest Pärnu kirjandusõhtust pilte vaadata saate SIIT.

Marko Mägi on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja, vaimustav luulekogu – seks, inimsuhted, armastus ja ekstaas. Marko Mägi poeesia ühendab endas Suumani ja Vanapa parimad omadused, vaimustava luulekogu koostas superstaar Kaur Riismaa.

***

MOBIILTELEFON SÜDAMES
Mul südames nagu heliseks mobiiltelefon.
Nagu selle vibratsiooni programmi peal.

ISBN	9789949519477
ILMUMISAASTA	2015
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	87 lk
MÕÕT	200x125x6 (mm)
KIRJASTUS	JUMALIKUD ILMUTUSED
SARI	JUMALIKUD ILMUTUSED

9. oktoober. 2015.a.
Mai

Tänased luuletused

Inri

kui tuhaks saavad tunded ja elu uputab mälestused aegade merre astud sina kui rändaja Kolgata teel

rändaja kelle elukarikas on tühjaks joodud mitmete elude poolt kelle sammud on töntsid ja silmad surma täis

ja armulaual tahmuvad leegid...

7. 10.2015.a. Mai

___________________________________________________________

...

su mälestuste palmikmuster vestab neid aegu arm mil elas, lõimed vees mis sest et praegugi veel elu kestab mis sest et oled enda peremees

las lõuendi peal elustuvad ihud las kätkematult liiva jookseb aeg las pöördub päev kui uduvaikne vihur las tilgatumaks joodud saab su kaev

ei keegi aimatagi oska sinu aateid ei paota miski ajast lukustatud ust on elul silmapiiril vahel võõraid vaateid kui tunned hingesopis võõrast armastust

su mälestuste palmikmuster lõimub on ajahooval uued rakmed üll mu käed on lunastusest sinu ümber põimund me vahel lausa lõõmab kirgastusetüll

7.10.2015.a. Mai