Täna on minu armsa Ema 80.juubel!

1982.a. suvel Oidremaal (üleval vend Raivo, all mina, Ema, vend Mati ja õde Marge)

Minu ema on sündinud Mareta päeval, ehk siis 13. juulil 1935. aastal Pärnumaal. Tollel ajal, kui meie, tema lapsed riburadapidi sündisime, veel nimepäevadest midagi ei teatud. Aga juhtus nii, et mina ja mu kaks õde peame ema sünnipäeval nimepäeva, kuna kõik me (Reet, Marge, Margit) oleme tuletatud Margareta nimest ja just täna on meil nimepäev. Helistasin just armsale Emale ja vestlesime pikalt. Õnne lähen soovima ühel teisel päeval. Kahjuks ei ole mul säilinud palju pilte lapsepõlvest, kuna mu poisid tegid väiksena pahandust, aga midagi siiski on. Mõned panen ka siia päevikusse. 

Armas Ema siin 42. aastane

Armas Ema siin 58. aastane

Armas Ema siin 52.aastane

Toona oli kombeks ikka portreefotosid teha, aga tänapäeval on kahjuks maailm digitaalsemaks muutunud ja enamus pilte on kas arvutis või telefonis. Õnneks Emme on neid ka paberkandjale teinud ja lastele kinkinud.

1996. aastal Piusal, nooremal vennal sõjaväes külas. Pildil noorem vend Mati, mina, õde Marge, vend Raivo ja Ema

1997. aastal Oidremaal, Emal külas. Minu noorem poeg Geio Paavle, Ema ja minu vanem poeg Germo Paavle

Ema 75. juubelil Oidremaal 2010. aastal. Pildil vennanaine Juta Peterson, õde Marge Leitalu, mina, õetütar Helen Leitalu, õde Reet Peterson, vend Raivo Peterson, vennatütar Emma- Ly Leesment, vend Kalle Leesment, Ema, vennapoeg Ranno Peterson, toonane õemees Tõnis Läämerkänd, all kükitab noorem vend Mati Murdla

2006. aastal Lavasaares minu tööposti juures tehtud. Elasin Lavassaare alevis lausa 10 aastat oma elust. Ja töötasin seal 6 aastat. Selle pildi tegemise aegu oli minust juba saanud pärnakas. Pildil mina, Ema ja õde Marge

  Omasin toona veel autot ja autolube (mis tänaseks on aegnud kahjuks) ja siis sai ikka mööda Kodumaad rohkem reisitud. Poisid on siin väikesed, Geio 3. aastane ja Germo 5.aastane. Ja nagu näha, et Vanaema aia õunad maitsevad nii väga, et keelduti lausa ilma nendeta pildile tulemast :)

13. juuli. 2015.a.

Ema 80. juubelil Mai tänaval

Pegasus

Pegasus

päev hüüdis ennast kaardus taeva taha

sai videvikust ööde hõlma sild

me hüppasime hobuvankrilt maha

vaos loojangusse sulnis päiksekuld

ja kalda ääres seal kus liivaluited
kus kõrkjas mängis tuuleviiulit
me enesesse hüüdlesime huiked
sealt lahkumas ma nägin tiivulist

kes laka lehvides sai endal tiivad
ei kuuldund enam kabjaklõbinat
ei perutand ta takka üles liiva

vaid tuules kostus vaikset võbinat
kui vahel Pegasus meid haarab kaasa
koos mängleme siis taevakirkal aasal



12-13. 07. 2015.a.
Piiri

Flirt

Flirt

seisan aias

vihmapiisad neelavad

mind endasse nagu

mina tookord kui sinu

karused käed olid

paelunud ümber mu kaela

ja iga sinu keharakk

kõneles võtamind keeles

taamal mängivad vihmapiisad

tirelit ja kajakapoeg naerab

nendega võidu naerab südamest

nagu meie tookord kui ühine

õnn paotas hingekambri tagaust

lastes vaid meid telgitagustesse

kulisside taha kus ei näidelda

kus elu on ehe ja tulvil kirge

täna tahan olla sulle naine

rohkem kui eile tunda kuklas sinu

karget hingeõhku nagu tookord...

tule ja võta mind kohe

mu põhjatuul...

12.06.2015.a.

Piiri

Sain emaks 03.10.1992.a.

Saage tuttavaks, need on minu vanemad Linda Kaas ja Heiti Peterson. 

  Selge on see, et me sünnime siia ikka isa ja ema ühisest armastusest. See pilt on muidugi tehtud ammu, enne minu sündi. Pakun välja, et kuuekümnendatel. Minu ema töötas siis kaubanduses ja isa oli miilits. Jah, kuskohast see Margit need lokid sai?  Eksole? :) Muuseas, mõlemal mu vanemal on lokkis juuksed. Isa puhkab küll juba 19 aastat Pärnus, Alevi 2. kalmistul, kuid minu armas ema saab paari päeva pärast juba 80. aastaseks. Mina olen, nii ütelda, vanainimeste laps, ehk siis sündisin vanematele siis, kui ema oli 36 ja isa 38 aastane. Sündisin kuuenda lapsena. Kokku meid on muidu 7, vaid üks vend on minut noorem.

Telegramm töökaaslastelt esimese poja sünni puhul

Sihuke pamp nägigi laps välja :)

   Tihti lugejatega kohtudes ja üldse igasugustel üritustel viibides arvatakse mu vanuseks 27-35, aga mis seal ikka, noor ju olla hea :) Tegelikult sain ma emaks juba 1992. aastal ja ma polnud mitte enam väga noor. Toona, vabariigi alguses nummerdati lapsi haiglas ikka nagu loomi, pandi armetu silt ümber lapse randme. Kujutate ette, mul on need säilinud! Tegin neist väikse jäädvustuse ka.
 Siin on üks pildike kus olen viimast kuud lapseootel, minu taga seisab minust aasta vanem õde Marge. Kuigi Germo ei olnud üldse sündides suur, pikkust 53 cm ja kaalu vaid 3.300, olin mina parajalt suur ja ausalt üteldes jäingi peale laste sündi suureks. Enne lapsi kaalusin 68 kilo. Mis seal ikka, sain ju emaks :) Tollal saadeti usinasti telegramme, nii on ka minul säilinud telegramm mille töökaaslased mulle haiglasse saatsid lapse sünni puhul. Lisan need kaks pilti nüüd ka siia.

mina esimest last oodates 1992 aastal, taga minu aasta vanem õde Marge

Germo Paavle sündis 3. oktoobril 1992 aastal Pärnus

Minu esimene poeg Germo

Toona sai haiglast lapsega koju kolmandal päeval , kui  kõik korras oli. Nii sain ka mina Germoga koju, kus sai oma vana aparaadiga pilte jäädvustatud, mis pole küll just kõige parema kvaliteedeiga, aga mälestus ikka. Osadel piltidel ongi Germo alles 3 päevane. Germol kasutasin veel marlimähkmeid, kuna toona veel teisi ei olnud. Ka sai ta teki sisse mässitud, nagu toona kombeks oli. Laps oli nagu mingi pamp, jalad ja käed rangelt teki ja tekilina sisse mähitud. Praegu on veider sellel isegi mõelda, aga nii need asjad kord olid. Nagu peeti ka vene ajal rasedust haiguseks. Veider, sellel ei ole ometi haigusega midagi pistmist. Pigem on õnnistus :)

3. päevane Germo, alles tuli nabakönt ära...

titte mähkimas...



10. juuli. 2015.a.
Mai

Kirjutamiskirg geenidega kaasa?

Mina 11. aastasena. Süles perekass Kiti :)

  Mäletan ennast juba algkooli ajal laulikuid ja märkmikke kirjutamast. Tihti sai vanematelt kooliõdedelt nende käsitsi kirjutatud laulikuid laenatud ja nendest laulusõnu maha kirjutatud. Muidugi ka plaatide pealt koos noorepõlve sõbrannede Annika ja Katriniga. Nii mõnigi plaat või grammafoninõel leidis seal samas otsa. Kirg oli lihtsalt sihuke. Olid teised ajad ja...
  Mäletan ennast lapsest saadik nägemas kuidas ema kaarte laob ja tulevikku ennustab. Minu jaoks oli see kõik nii tavaline. See kuulus elu juurde sama palju nagu ahju-või pliidi kütmine külmal ajal. Ja loomulikult tekkis ka minul selle vastu huvi. Ikka ema eeskujul.
  Sorteerisin täna, kodusl päeval sahtleid ja püüdsin leida 20 aasta taguseid päevikuid, mida usinasti pidasin. Aga kahjuks on need ilmselt kolimistega kaotsi läinud. Samas üht koma teist ma leidsin ja oli palju äratundmisrõõmu :)
  Juba 11. aastasena pidasin ka märkmikke ja salmikuid. Märkmikkudesse sai igasugust põnevat staffi kirjutatud. Salmikud aga ringlesid mööda kooli, kuhu kirjutasid ja joonistasid ka õpilased ja õpetajad. Mõned ilusadmad tööd jäädvustasin ja lisan ka siia. Üks on eriti rariteetne, kuna mu kunagine bioloogia ja geograafia õpetaja on ammu pilvepiiril. Aga tean, et ta jälgib ja õpetab meid ka sealt. Saate kõigest nendest nüüd piltide näol osa. Ehk tunneb nii mõnigi oma joonistuse ära? :)

Mälestus kooliõde Kaili Kallitilt

Sihuke esikaas siis minult 1983 aastal

Salmik aastast 1983. 

Mälestus kallilt kooliõelt Ivi Villemsonilt

Mälestus vene keele õpetajalt Svetlane Illusjonokilt

Mälestus bioloogia ja geograafia õpetajalt Leili Veltmannilt

Ja siskukord kõikide nimedega kes salmikusse joonistasid ja kirjutasid

Kui mõni sellest salmiku sisukorrast loeb oma nime ja soovib pilti, siis võin talle saata personaalselt Facebooki postkasti. Kõik on kenasti säilinud. Lisan nüüd veel märkmikust ka väljavõtteid, igasuguseid kaardipanemisõpetusi ja tähelepanekuid elust enesest mida toona, 11 aastasena kirja panin :)

11 aastasena alustatud märkmiku pidamine

Elutarkused :)

Nõiamoori käsiraamat :)

Ikka elutarkused. 11. aastase neiu kirjutatud elutarkused :)


Ei jaksa kohu märkmikku siia ümber pildistama hakata ja sellised leheküljed teen rohkem endale, aga lugeja võib ka lugeda kui huvi pakub. Nostalgitsema peaks ikkagi ajama. Osad tänased klõpsatused vajavad eraldi blogimist. Leidsin veel palju, palju põnevat. Kahjuks ei ole säilinud mu joonistusi. Võtsin kunagi osa igasugustest joonistusvõistlustest ja sain isegi Vabariiklikul Tuletõrjeteemalisel joonistusvõistlusel 2. koha. Aga kui lapsed väiksed olid, tegid nad mu joonistustega kahjuks puhata töö....


10. juuli 2015.a.
Mai

Olen valinud tee...

Vahel ma olen väsinud. Olen väsinud sellest, et mind survestatakse. Olen väsinud olema pere noorim õde, keda vanemad õed siiani kipuvad survestama. Olen valinud endale tee ise ja astun seda mööda just selliste sammudega nagu mulle sobib. Olen valinud tee, et kui ma siit kunagi lähen, jääb lastele ja lastelastele vähemalt minu looming, kuna materiaalset rikkust minul ei ole. Kas peakski olema? Mind ei ole kunagi huvitanud siin elus kallid autod, ega hinnalised ehted. Mina olen mina ja minu loomust ei saa muuta. Olen isiksus, kes kohe ei salli käske ja keelde, ning tahan oma elurada tallata täpselt nii, nagu mulle antud on. Tahan vahel visata ka tänased toimetused homsete varna, ilma, et keegi mulle seda ette heidab. Aga see on minu elu. See on elutee, mis mulle sünniga on kaasa antud ja mida ma ise vaid mingil määral mõjutada saan. 

  Mina laen ennast kirjutades. Ma lausa kohe tunnen, kuidas energiatulv minusse voolab, kui olen mõne kirjatükiga ühele poole saanud. Jah, tunnistan, et olen kange loomuga. Aga ma ei ole selle üle üldse õnnetu. Olen korduvalt seda õdede suust kuulda saanud, nagu etteheidet. Aga nemad ju peaksid seda enam mind tundma, nendega ma kasvasin koos. Kas ma pean kogu elu seda etteheidet kuulma? Milleks? Olengi kange, kuna elan oma elu kirega ja tegelen selle kõigega, mis elu sisse mahub ka kirega. Suurel määral on minu elumotoks kõik, või mitte midagi. Kas mitte kangus ei olegi see mis sihile viib? Ja eestlane ju olevat kange?
  Sama kehtib ka hilinemiste kohta. Ma olen inimene, kes kunagi ei hiline. Hilinemine on tõesti see mida ma ei salli. Muidugi, kui on selleks mõjuv põhjus, on see ka andestatav. Ise kipun alati kasvõi pool tundi enne kohal olla, sest ma ei ole hilineja. Jah, võimalik, et siin lööb Neitsi pedantsus välja. Aga üdini pedant ma ei ole. Vahel mulle meeldib korralagedus. Koristamisega on mul ka lood sellised, et kui tahan siis koristan, kui ei taha, siis ei korista, aga  ma ei salli poolikut koristamist. Vahel püherdan ka poris, nagu põrsas. Eks ole see vast ka Sea- aastal sündinu mõju. Aga piinlik puhtus, kus elamises ei julge astuda ega istuda, ei ole mulle. Mulle ei meeldi, kui kodu on nagu kabinet. Minu jaoks peab kodu olema hubane ja õdus kohake, kuhu ma tahan minna. Tõsi, täna olen veel kodutu, elan mööda üürikaid, kuid olen kindel, et varsti enam ei ole. Mõttel on jõud, mõttel on vahel isegi suurem jõud, kui sõnal. Sõnaga tuleb ettevaatlikult ringi käia, et mitte ära sõnada.
  Inimesed tulevad su ellu alati mingil põhjusel. Ilma põhjuseta ei tule keegi. Ma armastan inimesi. Armastan loomi. Aga kõige rohkem armsatan ma väikeseid lapsi. Ka minu esimene töökoht oli lasteaed ja olen selle üle õnnelik.
  Jah, mul on ülisuur tutvusringkond, kuid ma olengi aktiivne suhtleja, ka reaalselt. Mis ei tähenda, et ma kõike sõpradeks peaksin. Sõpru võiks olla üks või paar. Selliseid sõpru kellele sa oma hinge saad puistada, seda enesesse elamine ei ole hea. Tõsi, minu viga on see, et kipun inimesi liiga kergelt usaldama ja olen ka oma vitsad kätte saanud, kuid siin tuleb mängu taas see loomus, seda ei saa ju muuta.
  Hiljuti küsiti minu käest, et miks ma jändan erivajaduste inimeste abistamisega. Sorry, selle küsijaga on nüüd see teema, et ma olen temaga väga ettevaatlik. Tal ilmselt puudub empaatiavõime. Jah, mulle on seda empaatiavõimet ikka mitme eest antud, raske on muidugi sellega elada, aga ma ei saaks mitte kunagi sellise küsimuse peale isegi tulla. See on rohkem, kui alatu. Kas tõesti inimene ei suuda ennast panna abivajaja olukorda? Kuidas see võimalik on?
  Jah, ma olen oma otseütlemiste eest ka saanud vastu päid ja jalgu. Sain siis sain, mis seal ikka, inimesed on ju erinevad. Aga mulle sugugi ei istu, kui inimene elab liiga enda sisse ja ei jaga muret. Ma ütlen pigem otse välja, kui lähen tagaselja klatsima.
  Mida ma selle kõigega ütelda tahan?
Seda, et Mina olen Mina ja ma ei muutu kunagi. Jään selleks Margitiks kes olen ka siis, kui kõrvad pea all on. Kirjutasin need read taas kirega, nagu seda ikka teen. Nüüd pakatan energiast.

Ikka teie Margit.
10.juuli. 2015. a.
Mai

Käisime Papaga Tartus, Tammelinna raamatukogus esinemas

  Selle aasta 9. juulil oli mul (ja mitte ainult mul) Tartu päev. Hiljuti tuletas üks Tartu sõbranne mulle meelde, et eelmisel aastal täpselt samal päeval viibisin ka Tartus. Tookord koos maailma pari

ma sõbranne Jaanikaga, aga sellel korral sõitsime sõber Alari "Papa" Jansoniga Tartu, Tammelinna raamatukokku esinema ja oma loomingut esitlema. Enne Tartut jäi muidugi teepeale ette Võrtsjärv, kus väikese peatuse tegime ja mõne pildi pildistasime.
Sellel korral ma vaatetorni ei roninud. Korra piilusin sinna poole, aga ilm oli tormine ja...ma ju tegelt kardan kõrgust ka. Aga lohesurfareid oli päris armas piiluda.
Ja mis seal salata, härra Papa lubas mind isegi esimesele suitsupausile :)
Ja loomulikult kulges sõit edasi Tartu suunas.

Ja teate, kuidagi väga kodune tunne oli Tartusse jõudes. Päris ausalt. Kui ma peaksin kunagi mingil põhjusel Pärnu hülgama ja minema mõnda teise linna elama, siis selleks oleks kindlasti Tartu. Armastan seda linna ja tartlasi väga :)

Tartusse esinema sõitmise eest võlgneme tänud Seili Ülperile, kes meile selle võimaldas. Kuna nii minul, kui Papal on parasjagu puhkus, siis lihtsalt meile sobis ja nii see teoks saigi. Tänud muidugi ka armsale Luulele, kellega me alles seal tutvusime. 

Rõõm oli kohata ka vanu tuttavaid, kellega polnud aastaid kohtunud. Nendeks olid Kristjan Räst, Eno  Siimon (kadusid liiga ruttu, rääkida ei õnnestunud) ja Imre Vallikivi. Muidugi oli siiras rõõm ka reaalselt tutvuda kauaaegse virtuaalsõbra, kirjanik, poeet Thavet Atlase ja tema armsa perega. Ja Seili emaga ja...Ühesõnaga rõõm, et te tulite, olite ja nautisite :) Lisan väikse pildigalerii ka sellest kohtumisest.

Loomulikult sellega õhtu ei piirdunud. Peale esinemist istusime tunnikese "6teist KANNU" pubis. Muide, mina sattusin sinna pubisse kohe vahetult peale Tartusse jõudmist ühel lihtsalt põhjusel, läksin suitsu ostma. Leti taha tuli eakam daam, pihud aedmaasikaid täis ja pakkus. Milline soe ja armas vastuvõtt, mõtlesin, tänasin ja lahkusin. Jälle näide armsast

Tartu rahvast.No ja ei saa ju armsatest Viljandi sõpradest mööda sõita. Nii me Kerstile, Martinile ja Kaitile külla jõudsimegi. Pillid võeti kätte ja selline ansambel oli ühes armsas aias koos. Lahke pererahvas pakkus grillliha ja meie pakkusime vastu armsa Seili küpsetatud imehead rabarberikooki. Seega Seilike, võta teadmiseks, kõik sõid ja kiitsid :)

9. juuli 2015.a.Mai