neljapäev, 30. jaanuar 2025

Eesti Kirjanduse Päev Hedvig Hansoniga

Täna oli tõesti Pärnu Keskraamatukogu suur saal inimesi nii tulvil, et kohad olid kõik täis, toole toodi juurde ja osad pidid ikka püsti seisma, sest sellist rahvamassi pole seal kunagi olnud. Suured tänud selle võrratu õhtu eest! Teadagi on Hedvig ka kahe raamatu autor, millest "Kirju mandrilt" soetasin ka endale. Lisaks laulis Hedvig just Eesti luuletajate sõnadele loodud lugusid, eriti just Anna Haava sõnadele, mis ka hiljuti plaadile said ning ka seda ahjusooja plaati sai endale 15 euro eest kohapeal soetada ning pühenduse sisse võtta. Hedale suured ja erilised tänud! Saalitäis rahvast kuulas Hedvigit hiirvaikselt ja selliseid positiivseid kohtumisõhtuid võiks rohkem olla, see on tõesti minu jaoks selle aasta esimene pärl. Lisaks on Keskraamatukogu kohtumisõhtud tasuta, nii saamegi meie ka pojaga nendest osa, sest tasulistel lihtsalt ei jõua käia. Siirad tänud! P.S. Mul on tänasest õhtust palju fotosid ja videoid, aga ma ei saa kahjuks neid telefonist arvutisse laadida, lähiajal ehk saan teada milles asi ja siis täiendan blogipostitust, sestap piiluge siia aega-ajalt. Aitäh! 30. jaanuar 2025. Vana-Rääma

PILGU PUUDUTUS - Heljo Mänd

Küll ma lugesin kaua üht õhukest, veidike üle 200 leheküljelist raamatut. Meenus lapsepõlv, kuidas ma hoidsin käes ja laual alatihti Heljo Männi luuleraamatust "Linalakk ja Rosalind," see pani unistama ja muutis minu - toonase lapse maailma. Heljo Mänd oli üks mu lemmikkirjanikest lapsena. Ta oli esimene kirjanik, kellega oli mul võimalus kohtuda, üks mu iidoleid, sest meis igas ühes on unistused, mina tahtsin olla mõnes mõttes tema moodi. Selline tunnetus on saatnud mind kogu elu. Aga ... Ma ei taha kellelegi pettumust valmistada, aga ütlen otse: ma ei oleks (vist) pidanud seda raamatut lugema. See purustas mu imelised mälestused ja unistused lapsepõlvest ja ühest lapsepõlve lemmikkirjanikust. Ei, ma ei tee kirjanik Heljo Männi loomingut maha, kindlasti mitte, sest meil kõigil on tugevamaid ja nõrgemaid külgi, paremaid ja halvemaid raamatuid (kirjanikel) ja üleüldse on asi ka lugejas. Lihtsalt mind see raamat ei köida. Olen nüüd nagu tühjaks pigistatud sidrun, kurb ja ... und ka ei saanud, olin sunnitud peale tunniajast voodis vähkremist avama järgmise raamatu lugemiseks. Pikk ja lõputu monotoonne tekst, mis ikka ja jälle ei vii edasi, ei jõua ära oodata, millal teema, situastsioon, seik... lõppeb. No ei jõua. Asi venib nii lõputult, et ma lausa igal lugemisel tahtsin raamatut pooleli jätta, aga austusest kirjaniku vastu, lugesin edasi lootuses, et ehk ometi hakkab midagi toimuma. See raamat lämmatab mind. Tegu tundub olevat autobiograafilise romaaniga, kus autori lapsepõlvest on loodud trööstitu pilt, mida ma poleks teada tahtnud. Ja ma olen enne ka lugenud üht tema teost, milles tegutsesid samad tegelased, ehk siis, mis andis autorile inspiratsiooni. See raamat mõjus mulle väga masendavalt, muutis mu elu kurvaks ja ei teinud enesetunnet mitte miskist otsast paremaks. Antud raamatus on ema ja tütar justkui rollid ära vahetanud, aga see viib vaid ummikusse. Samas ei saa süüdistada kedagi, nagu ka seda mitte, et ajal, kui meie lapsed olime, olid teised tabud, ei kallistatud, ei kiidetud nii väga oma võsukesi, pigem vaikiti üldse tunnete teemadel. Võibolla Heljo Mänd plaanisiki oma 4 ilmunud romaaniga lahti kirjutada oma valusat lapsepõlve, et vanaduse ukselävel rahulikumalt edasi kulgeda. Ei tea, ei tea, aga tundub. Jah ma loen palju, eriti just oma autorite loomingut. Näiteks eakamate autorite loomes on väga palju õpetlikku ja köitvat, tuues siin esile kasvõi Aino Perviku "Matlena teekonna," Ellen Niidu "Helede mõtte laastu," mille pani küll kirja tema tütar Maarja Undusk või Leelo Tungali "Seltsimees lapse." Kõik need köidavad mind, on teisest ajastust, valusamast aj ilusamast kui praegu. Samas loen ma meelsasti ka Herta Laipaiga loomingut, mis siiani mulle väga korda läheb või siis teise oma lapsepõlve lemmikkirjaniku - Venda Sõelsepa räńgast elust Kolõmal, vangilaagris, mille on kirja pannud kirjanik Jüri Kladmaa. Kaldusin teemast küll kõrvale, aga pidin seda tegema. Jah, ma loeksin Heljo Männi lasteraamatuid uuesti, naudiksin ja need viiks ehk mind tagasi lapseaega, aga kas ma veel mõnda ta romaani loeks, ei tea. Ühte ma olen ka kunagi lugenud ja see kõneles ka minu mäletamist mööda tema lapsepõlvest ... Aga kopeerin ka raamatut tutvustava teksti ja omalt poolt ma ei julge seda raamatut lugemiseks soovitada või pigem vastupidi, lugege ja andke mulle ka oma arvamus teada. Loodan siiralt, et mu arvustus ei kõla karvustusena. Austan siiski Heljo Mändi väga! Ema ja tütre suhted, vanaema ja lapselapse suhted, pereelu, suhete põimumine…meie esivanemad mõjutavad meid ka läbi meie laste ja lastelaste. Autor räägib lugu kirjanikust emast ja tema vaimsuse leidnud tütrest, kes teineteisele lähenedes jagavad oma unenägusid, omaenda suhteid teistega, suhet kõiksusega…pilgu puudutusi. 30. jaanuar 2025. Vana-Rääma

teisipäev, 28. jaanuar 2025

Jaansoni rada 621. päev

Täna on jah selline pisut teistsugune rajapäev, aga ega kodus valu kannatamine ja ootamine ei tee asja kergemaks. Nii ma juba hommikul kell 8.30 rannas olingi. Kilomeetreid sai täna läbitud 11,4 ja samme 18 700. Mõnusalt soe oli vähemalt, meil siin kesklinnas näitas 4 soojakraadi. Aga märjaks sain sest hommikul sadas vihma. Liikusin kodust välja juba kell 7.20, sest ei suutnud enam koduseinte vahel valu kannatada, öö oli magamata. Saatuslikuks sai pähkel, hammustasin valesti ning selgus, et see oli mu hamba murdnud. Kohutav mädane põletik oli suus ... ei mõjunud ka tuimestus, nii ma kõike tundsin, ka juure eemaldamist. Tänud võlgnen Hansa Hambakliinikule, mis asub De Lange Ärihoone 2. korrusel, Pikk tn 11, Pärnu. Jäin dr. Krista Toomesoo tööga väga rahule ja olen südamest tänulik, et nad mind vahele võtsid. Ka õde on seal hästi inimlik ja südamlik. Olen vast endale nüüd sobiva hambaarsti leidnud. Tegelikult käisin mitu kohta läbi. Laia tänava hambaarst esmaabi korras ei võta ja neil oli mingi aparaat ka katki. Enne kella 8 olin juba Meliva uksetaga kus ka mainiti, et esmaabi ajad on kõik kinni pandud kuid arst oli just ühe vaba aja teinud kella 11. Pandi mulle se aeg kinni, mitu tundi oli aega, ükski valuvaigisti ei mõjunud, lonkisin ja lonkisin mööda pimedat linna ja rannariba, kuni otsustasin peale kella 9 minna De Lange Ärihoonesse asja uurima, sest julge hundi rind on... Õnnestuski vahele saada. Lisaks olin ma mures, et kohe-kohe on mind üks žüriitöö ootamas, kuidas ma ilma hambata ... ka see mure lahendati, kahe tunni pärast läksin tagasi ja sain oma "hamba" kätte. Ainuke paha asi on see, et ma ei saanud Melivasse teatada, et ma nende aja tühistan, ma ei saanud rääkida ... Nüüd söön nädalajagu päevi 2 korda päevas antibiootikume, valuvaigisteid ja haaavale lisan ravivat geeli. Hetkel on juba inimese tunne, vaid pea veel valutab. Hommikul valutasid ka lõualuu ja vasak kõrv. Ühesõnaga - elame rõõmsalt edasi! :) 28. jaanuar 2025. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

esmaspäev, 27. jaanuar 2025

Jaansoni rada 620. päev

Tänane rada tuli 7,3 km pikk ja samme tegime 12 000. Osad pildid jäävadki telefoni, sest ilmselt on viga mu läpakas hoopis, mis hakkab otsi andma. Nii, et kui mind enam siin liikvel ei ole, siis mul lihtsalt ei ole arvutivõimalust. Aga telefonitsi saab minuga vajadusel ikka suhelda. Käisime Germoga arsti juures ning järgmised Ristiku tiirud tulevad 12. veebruaril ja 11. märtsil. Täna käisime dr. Tulmini vastuvõtul, 12. veebruaril lähen Germoga kompuurisse jne ... Jooksmist on, aga me kõnnime siiski ja ikka jalgsi, ei kasuta ühistrantsporti, nii on tervislikum. Visiiditasu oli õnneks ikka 5 eurot, ei olnud 20, nagu osad väidavad. Ja õnneks on midagi ka odavamaks jäänud või läinud,näiteks paracetamoli saab 2 euroga kätte. Need on 500-sed. Meil on tänaseks veel plaane, aga kütmispalaane mitte, sest toas on alles eilsest kütmisest 25 kraadi sooja, nii mõnusalt soe talv on, ma tõsiselt naudin. Täna oli küll kerge lumekiht maas, aga maapind on soe ja see ei jää püsima. Hambavalu (mis kestab juba nädala) pärast ei suuda kirjatööd teha, paracetamoliga saan valu maha, siis veidi, aga ... isegi öösel käisin valu vaigistamas. Logiseb üks mu väga oluline hammas, kerge põletik on vist all pärast seda kui hammustasin pähklit valesti. Aga ma ei saa lasta seda välja tõmmata, no ei saa, ärge küsige miks. Aga olgu öeldud, et ma ei karda hambaarsti, lihtsalt tegu on väga olulise hambaga. Iga 4 tunni tagant võtan 2 500-st paracetamoli, see leevndab valu ja ravib veidi põletikku ka. Olen enne sellest abi saanud, ehk ka nüüd ...Aga mis seal ikka, laen nüüd need vähesed pildid blogisse, mille arvuti alla laadida lasi. Midagi ikka... 27. jaanuar 2025. Vana-Rääma. Õhtul liikusime veel Viikingisse Edaga kohtuma ja isegi lasi õhtused fotod arvutisse, lisan need ka siia. Kokku 10, 3 km ja 17 000 sammu.