ELU PÄRAST ELU 3. (18.pt)

18. peatükk

  „Rinaldo, kallis, oota! Kui sa oled mu sõber siis ootad ja lased selgitada! Oota nüüd!“ nuttis Maris nii, et terve tänav kajas.

  „Tule, kullake, tule tuppa. Ära karju nii, sellest võib jama tulla, praegu on siesta ja ei tohi karjuda. Tule tuppa ja rahune maha, teen sulle sidrunivett.“ haaras Rahul Marisel õlgadest ja juhatas nõrkemiseni nutva naise puhkeruumi.

  „Näe, võta sidruni-suhkru vett, see rahustab. Ma vaatan mida ma selle uksega teen. Peab vist remondimehed kutsuma, sest muidu ma peangi siia elama jääma.“ tahtnuks Rahul nagu Marisele hingevalu juurde tekitada.

  „Vabandust, Rahul, ma väga vabandan, see kõik juhtus minu pärast!“ nuuksus naine.

  „Ei, ei, ei juhtunud, ma ise olen süüdi, ise maksan remondimeestele ja lasen asja korda teha. Kuid oma sõbrast ma tõesti aru ei saa. Mis tal hakkas?“ uuris indu.

  Rahuli jutt ajas Marist veel rohkem närvi, aga Maris ei tahtnud hingepiinadega üksinda jääda, ta vajas hetkel väga sõpra. Samas tundis ta, et tema peab remondimehele maksma ja ikkagi tundis ta ennast selles ebameeldivas intsidendis süüdi. Miks küll Rinaldo ei öelnud, et ta tuleb siesta ajal mulle vastu? Ma oleksin siis Rahuli pakkumist eiranud. Miks? Miks?

  „Maris, armsake, kas sa saad nii kaua siin olla, kui ma käin tänava nurgal ära. Remondimehel on ilmselt telefon hääletuks siesta ajaks pandud, katsun ta kodust kätte saada, ehk on nõus kohe ust remontima tulema.“ palus indu.

  „Muidugi saan! Mina käi ära, olen siin.“ loomulikult Maris vastas Rahuli palvele.

Maris valis Rinaldo numbri, kuid Rinaldo ei vastanud ka peale mitmekordset kutsumist. Viimaks lülitas telefoni üldse välja. Marise hing tundis, et see ei tähenda head. Ta oli sõbra pärast päris mures, aga ei saanud minema ka minna, sest lubas Rahulile nii kaua poes olla, kui ta naaseb. Naine jäi nukraks, pisarad tikkusid uuesti silma ning meel oli väga morn. Ta otsis tegevust, võttis laualt kasutatud nõud ja viis kraanikaussi. Korraga kuulis ta seljataga liikumist ning ehmatas.

  „Rahul, juba oled tagasi või?“ hõikas ta taha vaatamata.

  „Maris, see olen mina. Anna mulle andeks! Andke mõlemad mulle andeks!“ pani Rinaldo käed ümber Marise piha, mille peale naine esimese hooga tahtis küünarnukiga lajatada, kuid nähes oma kallimat, taltus.

  „Oi, Rinaldo, sina! Jumal tänatud!“ hüppas naine sõbrale kaela. Sellel hetkel astusid Rahul ja remondimees uksest sisse ning Maris nägi neid ning kartis kõige hullemat.

Rahul vaatas asja vaikides ega ei ärritunudki.

  „Anna andeks, sõber! Palun saada arve mulle, maksan oma lolluse kinni.“ andis Rinaldo teada.

  Sõbrad kätlesid ja kallistasid, nagu poleks midagi juhtunudki. Lõppude lõpuks sidus neid aastatepikkune sõprus ja see maksis ka midagi.

  Vaid Maris tundis ennast halvasti, tundis ennast sõprade tülis süüdlasena. Naine oli suures segaduses.

  „Läheme joome tassi kohvi. Või on tel kiire?“ pakkus Rahul.

  „Ei ole!“ vastas Maris.

  „Ei ole minul ka kusagile kiiret!“ vastas Rinaldo.

Kohvitamine algas vaikuses, sõbrad põrnitseid remondimehe tööd.

  „Kallid sõbrad, palun valgustage mind. Maris, anna mulle andeks, et ma olen teistsugune! Olen hindu ja ilmselt on mul teised arusaamad elust. Rinaldo, anna sina ka mulle andeks, kui ma olen suutnud sind solvata! Tegelikult ma tahaks teada kas teie olete omavahel paar? Kui see nii oleks, siis ma ei hakkaks kunagi sõbra pruudile silmi tegema.“ pihtis indu.

Rinaldo ja Maris vaatasid sõpra ja vaatasid teineteist. Rinaldo tundis, et ta peab esimesena sõna võtma.

  „Rahul, sõber, kui ma oskaks üheselt sellele küsimusele vastata, siis ma vastaks. Jah, ma olen Marisesse armunud või isegi armastan teda. Aga kas me oleme paar?...“ jäi ta nõutuks.

  „Jah, me oleme paar, aga me ei ole seda ilmselt endale tunnistanud, sest meie suhe on alles alguses ja platooniline. Eks see ole vast ka üks põhjuseid mis sind segadusse ajad, Rahul. Ja see on ka üks raskemaid küsimusi. Meie habras suhe on alles lapsekingades ja oli seda juba siis, kui Rainaldo mind sulle tutvustas, Rahul. Palun ära pane pahaks, et ma su tunnetele ja soovidele ei vasta!“ lõpetas Maris Rinaldo jutu.

  „Teate, sõbrad, selle nimel võtame! Palju, palju õnne, noored!“ leidis aset puntrakalli. Alles nüüd taipas indu, et ta oli väga karm ja valelik olnud, aga teda häiris, et sõbrad midagi ei räägi. Sõbrad ju ikka jagavad omavahel selliseid asju. Indu tõmbas tagasi, sest lõppude lõpuks ei tahtnud ka tema sõpru kaotada. Ja ega tal neid Portos eriti ei olnud ka. Just Rinaldo oli ta parim sõber. Indu ju rügas tööd teha ja oli olnud nagu vanemate ori. Ja nüüd oli ta leidnud endale asendaja, kauni naise, kellesse ta ära armus, aga õnnetult.

  „Maris, kas sul on mõni vaba sõbratar, kes võiks minusugust koledikku tahta?“ uuris indu.

  „Näehh, sa ei ole üldse kole mees, pigem vastupidi! Aga mu sõbratarid elavad kõik Eestis, siin oli, kuni sinuga tutvumiseni mul vaid üks sõber, Rinaldo.“ andis naine teada.

  „Tegelikult on mul teie üle hea meel ja ma soovin kogu südamest õnne!“ tegi indu indiapärase žesti, kummarduse näol.

  Rinaldo istus vaikides. Ühest küljest oli tal häbi, et ta polnud suutnud sõbrale enda ja Marise suhet kirjeldada, aga teisalt oli ta õnnelik, et Maris nende suhet tunnistas ning selle nii lahti seletas, nagu oli. Aga mees tundis ennast saamatuna ning tal oli isegi kahju, et avatud hingega sõber, kes ka tema tüdrukusse armunud oli, pettumuse osaliseks sai. Rinaldole tundus, et Rahul on rohkem Marist väärt kui tema. Sõbrad olid palju avatumad, kui tema ise. Aga mees vaikis ja jälgis toimuvat.

Remondimees nokitses vaikselt oma töö kallal, ega sekkunud noorte vestlusesse, kuigi kuulis kõike pealt ja mõistis hästi inglise keelt, kuna oli isapoolte juurte poolt Kanadast pärit.

  „Cory, tuled ja teed ka väikse kohvipausi?“ pakkus indu remondimehele.

  „Aitäh, sõber! Suurima hea meelega!“ läks ta käsi pesema.

  „Tere. Mina olen Cory, keda kutsutakse Jumalaks, sest seda mu nimi tähendabki!“ tutvustas mees, lai naeratus näol. Ta oli nagu päikesepoiss, pani kogu seltskonna mhelema.

  „Maris!“

  „Rinaldo!“

Tutvus käis ruttu ja juba saigi seltskond endale uue sõbra, sest Cory oli ülimalt sõbralik ja natuke isegi liiga sõbralik ja jutukas, ei lasknud kellelgi enam sõna sekka öelda.

  „Cory, kaua sina juba Portos elad? Või oled siin lausa sündinud?“ sai isegi Rinaldo sõnad suust.

  „Sündisin Kanadas, Torontos, Ontario järve kaldal. Kui olin viie aastane siis meie perekond kolis Portosse, sest mu kallis ema tahtis koju tagasi. Nii jäimegi paikseks. Aga ma armastan Portot, tunnen siin ennast kodus, kuigi lapsepõlvest mäletan kuidas linn oli tühje ja nukraid hooneid täis ning tänavad prahti täis. Ajapikku muutus kõik, ning ma ei koliks siit, maailma ilusamast ja hubasemast linnaks mitte kunagi ära! Siin on muj kodu! Muidugi ka Torontos, mida külastan igal aastal vähemalt paar korda. Isa elab mul küll taas Kanadas, nad ei ole emaga lahutatud, aga isapoolsed vanavanemad on haiged ning sellest selline visiitabielu. Sellised lood siis!“ tutvustas remondimees ennast.

  „Aga sina, kaunis daam, kus kohast sina pärit oled?“ tundis Cory Marise vastu huvi.

  „Mina olen eestlane, pärit Eestist. Tulin siia umbes pooleteist kuu eest ja armusin sellesse linna ära. Ma ei tahagi tagasi minna, ausõna! Aga oma kodumaad armastan ma muidugi üle kõige. Tegelikult põgenesidn sealt, mitte halvas mõttes. Põgenesin eelkõige enda eest. Samas tahtsin maailma näha. Ülikooli diplom sai taskusse pandud ja kodumaa tolm jalgelt pühitud. Kõige armsam oleks kui ma leiaks siit erialast tööd, aga ma ei oska veel portugali keelt. Pean selle keeleõppe tõsisemalt ette võtma, kui plaanin siia pikemalt elama jääda. Aga praegu ma veel ei tea kas jään. Eks ma igatsen oma kodumaad ja sõpru ning lähedasi ka taga, kuid ma annan endast parima, et jääda. Poisid, kas keegi teab mis on Eestimaa pealinn?“ esitas ta ootamatu küsimuse.

  „Panen käed rinnale ja ütlen puhtast südamest, et ma isegi ei ole Eestist midagi enamat, kui vaid riigi nime, kuulnud.“ avameelitses Cory.

  „Kauni Eestima, kus elavad maailma kenamad naised, pealinn on Tallinn!“ hõikas Rinaldo. Mees, kes oli Marisesse armunud, oli põhjalikku kodutööd teinud, ning hakkas seltskonnale tutvustama Eestit. Ta rääkis selliseid asju, mida isegi kõrgharitud Maris ei teadnud. See kõik üllatas naist ja pani teda meest veel rohkem imetlema. Armastus teeb imesid!

  „Eesti, Eesti, oot, minu sugulane elab Eestis, Tallinnas! Kas teil on seal üks kuulus kantrilaulja, kelle nimi on Aire või Airi või...?“ meenus Rahulile.

  „Airi Allvee või?“ küsis Maris.

  „Airi...hmmm, no ta abiellus mu sugulasega. Airi on küll eesnimi, aga äkki ta oligi enne abiellumist Allvee, kuid praegu on tal mu sugulase perekonnanimi.“ oli hindu segaduses.

  „Aa, ma tean keda sa mõtled! Airi Vipulkumar Kansarit? Endist Airi Ojametsa. Tema on jah meie kuulus ja andekas kantrilaulja!“ rõõmustas Maris.

„Jah! Just! Tema!“ rõõmustas ka Rahul.

„Nad käivad ikka Indias ka tihti, sest mu suguvõsa elab seal. Ja ma olen kuulnud, kui eriline ja tugev hääletämber Airil on. Ta laulab väga hästi!“ oli indu vaimustuses.

„On! Airi ongi üks tugevamaid ja andekamaid kantrilauljaid Eestis!“ kiitis naine.

„Tõesti, tõesti, Eesti naised on maailma kaunimad naised!“ oli Rahul sõbra väitega päri.

„Oot, kas Eestis elab negriidne rahvas?“ sekkus Cory.

„Eiii! Jah, tänaseks on sinna palju pagulasi, endisi sõjapõgenikke, emigreerunud, aga mitte nii palju kui Rootsi või Soome. Kuid eestlane on ikka valgetverd ja just blonde on palju.“ selgitas Maris.

  „Ah, siis ma ajan midagi sassi. Vabandan! Lihtsalt mäletan, et kunagi võitis Eesti vsit eurovisiooni lauluvõistluse ning võitjad olid kaks meest, üks neist negriidne ja teine europiidne. Ilmselt mu mälu petab mind. Sorry!“ Muudki vabandas Cory.

  „Ahjaa, ei, ei, sul on täiesti õigus! Üks Arubalt pärit laulja elab jah meil, ta on üsna tuntud meie riigis. Koos kohaliku laulumehega nad tõesti eurovisiooni lauluvõistlusel käisid. Aruubalane on Dave Beton ning tal on Eesti anine ja neil on ka lapsed. Ning teine laulja, kellega nad koos seal esinesid, oli Tanel Padar, Eesti nõutumaid ja tuntumaid rokkareid!“ meenus naisele.

  „Okey, poisid, aitäh kohvi eest! Teiega on nii mõnus vestelda, aga ma pean tööle hakkama!“ tänas kanadalane ja läks ust parandama.

  „Rinaldo ja Maris, te pole mulle üldse rääkinud kuidas ja kus te tutvusite. Kas jagaksite sõbraga või on see vaid teile kahele tähis ja kõrvalistele isikutele mitte?“ oli Rahul huvitatud.

Noored vaatasid teineteist ning Msri luges Rinaldo silmadest välja, et tema peab asjast rääkima.

  „Tead, rahul, me tutvusime Porto vaateplatvormil. See on minu lemmikoht, kus ma tihti käin. Platvormilt avaneb minu arust üks ilusamaid vaateid Porto ja Gaia linnale. See koht rahustab mind.“ selgitas naine.

  „Jah. Just. Seal mulle see veetlev leedi silma jäigi!“ kinnitas Rinaldo.

  „Oi, kui romantiline! Peaks ka seal käima hakkama, äkki nökkab!“ lõõpis indu.

  „Vaata, et sa esimest ettejuhtuvad ei püüa! Kõik naised ei ole nii kenad ja sharmikad, kui minu Maris!“ tögas Rinaldio, kuigi lause viimast poolt mõtles ta tõsiselt.

  „Poisid! Mina olen ka siin!“ hüüdis naine ennast nähtavaks.

  „Aga kas te tahaks minuga Indiasse tulla? Kui vanemad tagasi jõuavad, võtaksin väikese puhkuse ja köiksin kodumaal ära. Hea meelega tutvustaks ka sõpradele oma kodumaad.“ pakkus indu.

  „Oihh, tead, ma kunagi väga unistasin sellest maast, unistan tegelt siiani!“ näitas Maris huvi üles.

  „Muidugi, muidugi, sõber, miks ka mitte!“ oli ka Rinaldo nõus.

  „Nii armas teist!“ rõõmustas indu.

  „Tead, semu, kui sa iga tüdrukut kohe omada ei tahaks, siis saaks sinust mulle maailma parim sõber, siis sa enam poleks minu silmis indu, vaid hindu!“ teatas Rinaldo.

  „Ha-ha-haa, naljatilk! Ma isegi olin unustanud, et sa mind mingiks indlejaks pidasid! Aga mida ma teha saan? Kuum veri sees, see kipub kiiresti keema minema ja selline ma kord olen!“ vabadnas Rahul.

  „Jahutust on sulle vaja! Jahutust! Sellist lumist, nagu Eestimaa talved on!“ pakkus Rinaldo, vaatas Marisele otsa ja tegi silma.

  „Ohohh, keegi on ikka väga kursis Eestimaaga! Aga muideks, ma ei tea kas selles on süüdi kliima soojenemine, kuid me elame ka vasrti nagu lõunamaal, iga aastage näeme ühe vähem lund. Lapsed ei teagi juba vasrti mis on lumi, jää ja kes on lumememm.“ oli Maris pisut mures.

  „Lumememm? Kes too veel on?“ oli mõni avastus jäänud ka Rinaldole kahe silma vahele.

  „No, see on lumest tehtud memm, otseses mõttes. Lumi pakib sula imlaga, siis tehakse peo vahel lumest pall, pannakse see maha, lume sisse ja hakatakse veetetama, nii sünnib suur pall. Neid veeretatakse kolm tükki, tõstetekase üksteise otsa. Siis ninaks pannakse porgand, suuks kasvõi kuu kujuline paprika lõik, silmadeks näiteks oliivid või viinamarjad ning vits pannakse ka kätte, see nende laste tarvis, kes kipuvad lumememme lõhkuma.“ selgitas Põhjamaa naine.

  „Ohohh! Põnev!“ hüüdsid sõbrad justkui ühest suust.

  „Nii jah!“ naeris naine.

  „Ja sa tahad öelda, et se memm püsib koos? Ära ei sula?“ uuris Rahul.

  „Sulab ikka, kui ilmad soojaks lähevad, aga kui on külm talv, võib ta mitmeid kuid seal seista.“ muigas Maris.

  „Oi, teil on põnev seal! Nüüd jääb veel oodata millal sõber Maris meid külla kutsub.“ tegi Rinaldo Rahulile silma.

  „No kui enne mitte, siis pulmadeks ikka vast?“ oli indu kaval.

Noored imetlseid teineteise pilku ja seda nüüd juba Rahuli häbenemata. 

7. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma 

ELU PÄRAST ELU 3. (17.pt)

17. peatükk

  „Noh, kas oled valmis? Hakkan pileteid broneerima?“ lausa hõikas Tenerifel elav sõbaratar läbi telefoni.

  „Oot, oot nüüd, kuss!“ keelas Mathilde oma temperamenetset sõbarnnat, kes lausa õitses teiselpool telefoni.

  „No mis nüüd on? Ära ometi ütle, et oled ümber mõelnud??!! Mul on sulle üks potsnetsiaalne peigmehekandidaat ka välja vaadatud ja puha!“ jahvatas ta ikka läbi telefoni, nagu kroonilist lobapidamatust põdev koduväi, kes esimeste minutite jooksul juba pererahva energiast tühjaks imes.

  „Sõbranna, ma annan sulle teada kus ja millal saan targemaks. Sul ei ole üldse enam kannatust või?“ ei meeldinud Mathildele kui teda tagant torgiti.

  „Mul on sulle niiii palju rääkida, lisaks kõigele. Ja sa ei kujuta ette milline paradiis siin on! Mis sa seal näruses kliimas ikka vireled, mul hakkab sinust lausa hale.“ vadistas värske pruut.

  „Oot, oot, ära sa meie kodumaa kohta nüüd nii ka ütle! Ise oled siin sündinud ja kasvanud, ei tohi oma isamaad maha teha!“ pahandas Mathilde.

  „Sa oled ikka paadunud patrioot! Kogu maailm on tänapäeval valla ja tema konutab niiskes kliimas, mis meiesuguste eakate inimeste tervist ikka väga palju laastab. Sina just peadki soojale maale kolima, saab sust ka normaalne inimene, muidu mandud sinna ära ja mu sõbrannast saabki elatanud vanur, kes pole elu näinudki!“ tõreles sõbranna.

  „No olgu, olgu, ära siis kohe nii! Sa ju tead küll, et mul on aega ja ruumi vaja, ma pole nii tormakas nagu sina. Vaikselt koristan elamist ja pakin asju. Ma ei taha, et mu kodu päris rokaseks ka jääb. Pealegi, kui Lembit siia elama jääb, egas tema märka ometi koristada. Teen ikka enne oma häärberi korda, viskan vanad ja mittevajalikud asjad minema, ostan uued roobad ja alles siis hakkab looma. Sul oleks tõesti nagu tuli perses, tule ja tule, nii ikka ei saa!“ noomis Mathilde sõbrannat, nagu oma last.

  „Oi,oi, kohe nii krõbedalt! Aga mulle tegelikult see krõbedus istub, vana Mathilde on tagasi, jesss! Muide, mu mees juba kogu aeg küsib su järgi, ka tema ootab sind siia.“ teavitas sõbranna.

  „Mis sa ajad! Sinbu mees ja nüüd küsib minu järgi? Ja sa veel nii vapralt annad sellest teada! Vaata, kui tulen ja löön su kavaleri veel üle, angu kunagi nooruses, mida sa siis kostad?“ tögas Mathilde.

  „Ha-ha-haa! Paljutki, mis nooruses juhtus! Ei teda anna üle lüüa! Tal jätkub silmi ja südant üksnes mulle! Paras hurmur on mul. Eks paljud piigad viskavad talle silma, aga minu mees on mulle truu, sest me sobime ka voodis ideaalselt. Täna hommikul, kui mina alle smagasi, hakkas ta....“ tahtis sõbranna taas oma intiimsematest asjadest pajatada, kuid Mathilde peatas jutu.

  „Lõpeta! Midagi jäägu ikka voodisse ja teie vahele ka! Intiimasjad on ikka intiimasjad, neid ei tohiks keegi laia lõuaga kolmandale isikule rääkida! Pole sünnis!“ pahandas Mathilde.

  „Sa oled ikka liiga vanamoodne! Kes siis tänapäeval omi asju enam salajas hoiab!? Ava internett ja mine surfa selle avarustes. Noored blogivad isegi sellest mitu raundi nad öö jooksul tegid. Eriti popp on nende hulgas veel poos nr 69. Hmmm, see on ka meie lemmikpoos! Ma pidin nii vanaks elama enne, kui sain teada misasi see õige mõnu on! Egas minu vanamees ju ometi seda poosi harrastanud. Ta ei julgenud mind isegi katsuda. Asi toimis ainult pimedas ja teki all ning suviti pidin ma seksinälga ära surema, sest ta kara oleks nagu valgust kartnud, või kartis ta seda ise, ma ei oskagi nüüd arvata. Ka mina kujutasin ette, et sekitakse vaid pimedas ja teki all, kuigi oleksin tahtnud oma ilusat keha eksponeerida. Nüüd teen selle kõik topelt tasa, sest meil on tõesti voodis ideaalne klapp, ei mingit valehäbi ega varjamist. Seksime söögi alla ja söögi peale, vahepealegi!“ selgitas sõbranna.

  „Mis poosidest sa kõneled? Kas nüüd on siis seksimine ka ära nummerdatud? Ma ei usu iialgi, et keegi on võimeline öösel 69 korda sekisma! Sa, sõbranna, oled ikka päris hulluks seal troopikas läinud!“ tundis vana naine häbi oma sõbranna pärast.

  „Kes sul 69 seksikorrast rääkis? Ma pole küll üle lugenud mitu korda päevas me seksime, aga nii palju vast mitte. Ma rääkisin poosidest. Tead, osta raamat nimega „Kamasutra“ ja saad aimu millest ma räägin.“ soovitas sõbranna.

  „Oh, heldeke, kas nüüd õpetatakse raamatutes juba seksimist ka või!? Maailm on ikka päris hulluks läinud ja minu kalli sõbranna ka kaasa viinud! Kas tohib, et ma sõidan sulle külla ikka ilma raamatuta? Ja ausalt öeldes oleks mul piinlik sellist raamatut laenutada, osta ja lugeda ka! Mis see siis olgu!“ ei mõistnud Mathilde kuidas tema sõbranna, juba eakas memm, küll selliste lollustega kaasa võib minna.

  „Õpitu tuleb alati kasuks, ei iialgi kahjuks! Raamat annab juhtnööre, praktiseerid ikka sina ise! Ja praktiseerimiseks vajadki partnerit, või kummimeest!“ oli sõbranna avameelne.

  „Tohohh tont, aee! Juba kummimehed ka mängus! Ohh sina püha peetrus küll!“ sai Mathilde lausa shoki.

  „Kui näed tonti laita-tule ja aita!“ armastas tenerifelanna vanasõnu ümber nikerdada. „Ja püha peetruseid me ei vaja! Ma ju räägin, et üks noormees ei jaksa sind juba ära oodata, lisaks minu kõhuvennale! Anna vähemalt vihje millal sa plaanid lennata. Aga ära kaua mõtle, sest paremad printsid võivad käest libiseda!“ oli sõbranna ikka kärsitu.

  „Oh sind!“ muigas memm.

  „Oh, mind, jah! Aga pärast ei jaksa sa mind ära tänada. Olen selles rohkem, kui kindel!“ oli Kanaaridel resideeruv sõbranna liiga entusiastlik ja opitimistlik, erinevalt Mathildest.

  „Aga ma hakkan lõpetama, olemegi liiga kauaks jutustama jäänud. Ajad oma telefoniarved nii lakke, et pärast pean hakkama sul neid kinni ka veel maksma.“ tögas Mathilde.

  „Olen ma su käest kunagi raha küsinud, kulla sõbrannakene? Mitte ei mäleta! Ja minu pärast ei pea küll muretsema, arved on olematud ja elu on siin palju odavam. Muretse pigem enda pärast, et jõuaksid juba rutem kohale. Oot, kas oled teisi ka sellest teavitanud? Lempsi näiteks?“ ei tahtnud sõbranna kuidagi kõnele punkti panna.

  „Olen, olen, kuulmiseni!“ ei viitsinud Mathilde enam suhelda.

„Noh, mõni peiku sulle tekkinud või, õtse?“ tögas Lembit, kui Mathilde oli kõne katkestanud. Alles siis julges Lembit toast kööki tulla, sest ta oli viisakas mees, alati, kui keegi õele helistas või õde kellelegi, läks Lembit eemale.

  „Ma sulle teen siin peikut! Muide, ma lendan varsti Kanaaridele.“ avaldas Methilde vennale elles nüüd oma saladuse.

  „Ha-ha-haaa, minu õde hakkab ära pöörama!“ hirnus vend.

  „Hirnu, hirnu, kui sa mind ei usu!“ oli õde solvunud.

  „Ega sa ju seda anekdooti ju ise peast välja ei mõelnud?“ oli vend hämmingus.

  „Ise sa oled üks paras anekdoot! Räägi talle tõtt, siis ka ta ei usu! Mida või keda sa üldse usud? Ainult oma Reilikest või?“ noomis õde.

  „Õtse! Jätaks ehk selle Reili rahule?“ Nüüd pahandas vend.

  „Olgu, olgu! Aga mis Kanaaride teemasse puutub siis ma tõesti lendan sinna, Tenerifele. Sõbranna kutsus. Saan seal terveks, sest meie kliima ei mõju mu tervisele hästi.“ selgitas õde.

  „Misasja? Kas mu vanad kõrvad ei kuule hästi või? Sul on siis tõesti tõsi taga? Jah, ma tegelikult olen kursis, et paradiisis on alati mõnus käia, aga oma kodu on oma kodu. Kauaks kavatsed reisile minna?“ uuris Lembit.

  „Sa ei saanud aru. Ma lähen Knaaridele elama!“ andis Mathilde teada.

  „Päriseks või? Aga mis sellest majast siin saab? Müüd maha?“ ehmatas Lembit.

  „Kes siis oma kodu maha müüb!? Ei müü. Sa võid siia elama jääda. Ei mina oma venda kusagile viska, lisaks kasututele asjadele, millest ma siin üha lahti üritan saada.“ rahustas õde venda.

  „Ah soo! Ah-ah soo! Nojah, mis ma ikka öelda oskan. Arvad, et saad hakkama? Ikkagi pikk lend ja puha. On sul seal siis elamine olemas?“ oli Lembit mures.

  „Ära muretse, ma ei jää lageda taeva alla! Ja kui jäängi, siis seal on soe!“ tögas memm.

  „Ohjah, millal siis plaan minna on? Sa ju mõtled enne ikka hoolega järgi?“ ei meeldinud õe otsus vennale üldse, aga tal tuli leppida.

  „Eks näis, homme veel ei lähe!“oli õde konkreetne.

  „Mis seal ikka, õnn kaasa!“ soovis vend õele ainult head, samas ise oli segaduses. Vennal hakkas isegi kurb, ning talle tundus, et äkki põgeneb õde oma mineviku eest. Äkki tegi Lembit valesti, Reilist talle rääkis. Aga polnud parata, nad olid õega väga lähedased ning jagasid omavahel peaaegu kõike. Samas mõistis vend õde väga hästi, ka temale oleks teinud selline saatus haiget, või õigemini tegigi, sest jutt käis tema õe, ehk kõige lähedasema inimese minevikust, mis ka teda puudutas.

  „Venna, oskad sa ehk soovitada mida käsipagasisse panna? Ma olen nii loll selle koha pealt. Mida üldse kaasa võtta?“ oli Mathilde hädas.

  „No kuna kogu su elu sinna ei mahu, siis soovitan vaid hädavajalikud asjad kaasa võtta. Ja talvepalitu võid julgelt koju jätta!“ tögas Lemps.

  „Vaat, just selle talvepalitu ma sisse pakingi! Aitäh abi eest!“ muheles õde.

  „Ja kui sa kavatsed mulle külla tulla, pane talvesaapad ka ikka jalga, sest seal on väga lumerohked talved!“ naeris õde juba häälega. 

5.jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma 

ELU PÄRAST ELU 3. (16.pt)

16. peatükk

  Nagu ikka, võõrsil ööbides ei tule paljudel und, nii magas Trevor ka väga halvasti. Kella nelja paiku vastu hommikut sai ta sõba silmale, kui äkki kuulis kuidas keegi korteri ukse lukuga jändas ning siis käis tugev potsatus. Trevor tõttas asja uurima. Max jõudis koju, ja oli täis nagu meremiin. Kukkus esiku põrandale ja välisuks jäi pärani. Trevor keeras ukse lukku ning talle tundus, et kõik korterikaaslased magavad sügavat und, või olid nad juba harjunud Maxi öiste seiklustega, ega vaevunud ennast mugavast voodist võõra mure pärast välja ajamagi. Sõber üritas sõpra maast püsti aidata, kuid see oli lootusetu, sest umbjoobes Max oli tinaraske, ega suvatsenud jalgu alla võtta.

  „Võta jalad alla, sõber! Kuuled või? Noh,nooh, veel veidi, noohh....“ üritas Trevor kogu oma jõudu kasutada, kuid asi näis lootusetu. Korraks avas Max silmad ja need olid ka pahurpidi peas, nagu oleks mingi laksu all, aga kodutee ta ju ometi üles leidis. Tervor võttis igaks juhuks sõbra taskust dokumendid ja rahakoti ning viis need oma tuppa, sest ta ei tundnud veel korteri- ja töökaaslasi ja hull asi oleks võinud aset leida, kui sõber homm´ikul kassiahastuses ärkab ja märkab, et ta dokumendid on kadunud. Trevor läks voodisse tagasi, veel kaua mõtles ta Maxist, kuni uinus. Olles vaevalt paar tundi maganud, kuulis ta järgmist potsatust. No see oli juba liig. Ilmselt oli sõbral põiekas tekkinud, ta üritas endale jalgu alla võtta, kuid kukkus uuesti ning oli ennast täis lasknud, püksid seisid rebadel.

  „Issand jumal küll, mis sinust siin Rootsis saanud on! Enne olid ikka mõistlikum mees, kuid elu väljamaal on sind ikka täiesti segi pööranud. Aja jalad alla, davai, davai, aja nad alla ja mine kasi ennast puhtaks!“ oli Trveor kuri.

  „Möl-li-mol-li...“ üritas sõber midagi pomiseda, kuid mitte ühestki sõnast ei osanud Trevor midagi välja lugeda.

  Viimaks ajas Max ennast seina najal siiski püsti ning loivas kemmergusse ning jäi potile magama. Trevoril ei tulnud und, ta pidi ju ometi sõpra kantseldama. Kümne minuti möödudes ei pidanud Trev enam vastu ning ta läks tualettruumi juhuks, kui sõbral peaks abi vaja minema. Õnneks, et ta läks, sest Max oli kukkunud potilt põlvede peale ning magaski nii, pea vastu seina toetumas. Poleks Trevorit olnud, võinuks sõber jalutuks jääda, sest veri ei saa sundasendis korralikult liikuda. Kui Trevor hakkas sõpra maasta üles kangutama, astus tualettruumi üks norrakast korterikaaslane kes tutvustas ennast Thorsteinina, ulatas abikäe ning koos Trevoriga talutasid nad Maxi oma koikusse magama.

„Trevor,“ tutvustas eestlane.

„Thorstein,“ tutvustas norrakas ning mainis, et nad on sellise Maxiga harjunud, et iga jumala nädalalõpp pidavat Trevori sõber samas staadiumis olema. Kõikide korterikaaslaste rahu pidavat häiritud olema, aga nad on õppinud neid öiseid laamendamisi mitte kuulma. Samas olla Thorstein just see mees kelle süda valutama jääb ning appi tõttab. Norrakas tunnistas, et kaine mehena on Max väga tore ja truu sõber, aga niikui jooki paneb, muutub idioodiks. Et neil ole mitmeid kordi lausa kaklusi ette tulnud, kuid siiani on suutnud hiljem leppida. Oli ka Thorstein algul koos Maxiga mööda kõrtse kolistanud ja naisi rajalt maha tõmmanud, aga peale seda kui ta süüfilise sai ja pahaaimamatult sellesse ka oma abikaasas nakatas ja peale selle lahutusega leppima pidi, mees muutus. Västerosis pidavat ka palju aidsihaigeid olema ja veel rohkem viirusekandjaid, sellepärast Thorstein oma eluga enam ei riski.

  „Kas sa oled ka teadlik, et Max on viirusekandja?“ küsis norrakas, arvates, et korterikaaslane on oma sõbrale sellest rääkinud.

  „Mida? Misasja? Päriselt? Omg!“ lõi see uudis Trevori juhmiks.

  „Vot seda. Kahjuks, jah!“ kinnitas mees.

  „Einoh, appi! Ma...ma tõesti ei teadnud midagi! Kas on viirusekandja või põeb juba aidsi?“ tahtis Trevor veel kinnnitust saada.

  „No, praegu on ta jah viirusekandja, aga sellise eluviisi juures pole ime, kui ta varsti juba aidsis on. Ta ju ei hooli oma tervisest, ega võta ravimeid ka. Hoorab ringi ja nakatab järjest naisi, mis on tegelikult kuritegelik. Me kõik siin loodame või õigemini lootsime, et nüüd tuleb ta sõber siia tööle ja elama, et ehk paneb sõbrale mõistuse pähe. Kas me saame sinu peale loota?“ oli Thorstein tegelikult väga mures.

  „Oehh, päris karm! Annan endast parima, aga kuna sain allest sellest teada, siis vabandan, olen hetkel suures segaduses! Ma ei mõista miks mu sõber, keda tunnen lapsest saati, nii alla käinud on. Ehk sellepärast ongi ta ükskõikne, võtab elust kõik mis võtta annab. Ja tõsi, ta rääkis mulle, et tal on palju partnereid, seega...see asi tuleb peatada! Aitäh, hea Thorstein, et mind valgustasid!“ tundus norrakale, et Trevori silmad olid pisarais, kui ta rääkis.

  „See on kõik mida mina teha saan. Olen temaga korduvalt rääkinud ja eks just see ole ka üks meie tülide pühuseid, kuid ta ei kuuula mind. Viimasel ajal üldse eirab. Aga me kõik oleme siin mures, sest see haigus pole naljaasi ja meie pundis on palju pereinimesi kes lausa kardavad, et saavad kusagilt nakkuse, kasvõi tualetist või....Kui sa tähelepanelikult vaatad, siis Maxi nahk on väga habras, kohati veritseb. Midagi peab ette võtma, sest keegi ei taha meist vabasurma minna. Ja eks homode või biseksuaalide hulgas liigub rohkem seda surmahaigust ka.“ teadis Thorstein.

  „Nende hulgas on jah seda rohkem liikvel, ka Eestis. Aga õnneks pole ju Max biseksuaal, kuigi mis see enam päästab.“ oli Trevor niukker.

  „Sa siis ei tea seda ka?“ oli norrakas ehmunud.

  „Mida seda?“ ei saanud Trevor aru.

  „Kas sa tõesti ei tea, et su sõber on biseksuaal? Appi! Ta tarib siia elamisse igasuguseid tüüpe, küll seksib loomamoodi meestega, küll naistega. Ükskord jätkus tal jultumust lausa köögilaual ühte neegrimeest panna. Meil oli tükk aega söögiisu läinud ja see info jõudis isegi ülemuse kõrvu, hea, et Max üldse tööle jäeti!“ valgustas norrakas.

  „Täitsa lõpp!“ ei uskunud Trevor oma kõrvu.

  „Trevor, mulle tundub, et sa siiski ei tunne oma sõpra. Oot, kaua te juba sõbrad olete olnud?“ oli ka Thorstein ehmunud.

  „No ikka oleme, lapsest saati. Aga tundub tõesti, et ma ei tunne oma sõpra enam ära. Minu teada oli ta kunagi täiesti tavaline hetero, või vähemalt pole ma kusagilt kuulnud, et ta mehi ja poisse piiluks. Samas tema vabameelsus ja ümber augu jutt panevad mindki mõtlema, aga minule ta homokalduvustest rääkinud ei ole, kuigi kui oleks rääkinud, poleks ma teda ilmselt hukka mõistnud, inimene on inimene, aga...“ said Trevoril sõnad otsa.

  „Siin Rootsis on ju üldse see õhkkond kuidagi väga vabameelseks ja närviliseks viiimaste aastatega muutunud, eks ikka sellepärast, et rootslane paneb rõhku sooneutraalsusele. Ütlen ausalt, ma olen täielikult selle vastu, tüdruk jäägu ikka tüdrukuks ja poiss poisiks. Ma ei saa rootslaste kiiksust aru, et nad sellist asja pooldavad. Omasooihalejaid ma mõistan, sest ka minu tuttavate seas on neid, täiesti mõistlikud inimesed, aga see sooneutraliseerimine on täielik lollus, kui mitte öelda kohalike kiiks. Aga tegelikult Rootsi on alati minu silmis olnud selline riik, kus propageeritakse sellised veidraid asju, mis muule maailmale on vastuvõetamatu. Sa siis aru misk ja millest see alguse saanud on!“ oli ka norrakas segaduses.

  Thorstein tuli Rootsi tööle sellepärast, et ta oma sõber kutsus, kuna palganumber on ka temal seal palju suurem, kui Norras oli. Pealegi on ta naine isa poolt rootslane ja ema poolt norrakas, kes saalib kahe kodumaa vahet. Naine austab Norrat rohkem aga mitte Rootsi seadusi, mis pole ka talle vastuvõetavad ning on isegi maininud, et tal on häbi tunnistada, et ta pooleldi rootslane on. Thorstein ise aga on puhas norrakas, keda kutsutakse Viikingiks, kuna ta teab peast lausa ajalugu viikingite kohta ning isegi seda, et mingite legendide põhiselt olla ka eestlane viiking olnud, sellepärast ta jutu käigus Trevorit hõimlaseks kutsus ning ka Maxist lugu peab. Trevor ei saanud algul aru, et miks just hõimlane, kuid kui Thorstein mainis viikingeid, meenus eestlasele, et ta on ka kusagilt lugenud nende kohta.

  „Kas sul on ka Eestis pere?“ tahtis norrakas teada.

  „On. See täehendab, et ei ole. Või oli. Ma ei oskagi vastata.“ oli eestlane segaduses.

  „Vasta nii nagu on!“ hakkas sõbralik Viiking oma homeerilist naeru naerma ning see nakatas ka eestlast.

  „Ha-ha-haa! Olgu! Noh, mul oli naine, mitteametlik, aga me läksime lahku. Kodus ootavad mind väikevend ja ema, eks ma suurel määral just nende pärast siia tulin ka, sest kasuisa suri alles, ema on haige ja vend vajab hoolt. Ja, ausalt öeldes, enda rahakott hakkab ka tühjaks saama. Ning teiste kulul ma enam elada ei kavatse, olen seda niigi palju teinud. Tahan, et mu pangaarvet ehib oma kätega teenitud raha, mitte pärandus sugulastelt, mille nemad raske tööga välja teenonud on. Eksnaine kolis ka mõne aja eest Eestist minema, aga isegi ta sugulased ei tea kuhu ja kui kauaks. Lihtsalt läks, pühkis kodumaa tolmu nii jalgelt, kui jalgade alt ja kadus. Kummaline. Ja mina mõtelsin et tunnen teda ..ja mina mõtelsin, et elidsin endale naise kogu eluks...“ läks eestlase meel härdaks.

  „Karm. Väga karm. Aga võta seda asja nii, et ei olnud veel teie aeg. Ära võta nii, et teie aeg sai läbi. Unista suurelt ja su unistus täitub! Mingisugune sisetunne ütleb, et teil oli teineteisest puhkust vaja. Meil oli ka kunagi alguses nii, kuni minu apsakani, mis meid juba lõplikult lahku viis. Tõsi küll, oleme sõbrad edasi, ta käib mind siin ikka vahel külastamas ka, aga naise-mehe suhet meil enam ei ole. Mina elaksin meeleldi temaga koos, aga tema vist enam ei taha. Või? Ei meie seda elu ette tea! Aga sulle ma soovitan küll, et ära lõika enda ja tema vahelt sidet läbi, mulle tundub, et kõik ei ole veel lõppenud. Anna andeks, aga ma näen seda nii.“ väitis norrakas.

  „Kas sa oled selgeltnägija?“ jahmus eestlane.

  „Noooo...Ütleme nii, et mu vanaisa ja isa on šamaanid, kui sa sellistest tegelastest kuulnud oled?“ vastas norrakas avameelselt.

  „Ahsoo! Nuuvott! Ikka olen kuulnud, aga oma käega katsunud ei ole!“ teatas eestlane, kelle silmad reetsid imestust.

  „Mis neist ikka katsuda, inimene nagu inimene ikka!“ naeris norrakas.

  „Aga kas nad tulevikku ka ennustavad? Ma olen kuulnud, et puhuvad hingesid sisse ja välja, või mida iganes, ega ma väga kursis ei olegi.“ andis Trevor teada.

  „Ehee, jah, puhuvad oma šamaanitrummidele hingesid sisse ja saadavad lahkunute hinged minema. Nii see on. Oled väga teadlik siis sellest maailmast. Jah, nad vaatavad ka tulevikku, kuid ma eriti ei soovita sul oma tulevikku torkida, tuleb see mis tulema peab.“ soovitas norrakas.

  „Räägi, räägi, sa lihtsalt oled kade ja ei taha, et ma su perekonnaga tutvuks!“ aasis eestlane.

  „Jah. Just. Seda ma kohe kindlasti silmas pidasingi!“ mõistis norrakas eestlase nalja juba poolelt sõnalt.

  „Näed, vanad Viikingid on ikka ühte moodi ja isegi naljasoolikas on neil ühesugune!“ tögas norrakas, mille peale eestlane, nagu muuseas, nõustuvalt noogutas.

  „Teeks tassi teed. Tahad ka?“ avastas estlane, et nad olid ennast lobisem aunustanud.

  „Ma eelistaks kohvi, ärkamiseks, kuigi oleme juba ärkvel.“ andis norrakas teada.

  „Mis pagana teed! Ma tahan ise ka kohvi! Vist tuleb uuesti kummuli visata, sõnad ka juba sassis!“oli eestlane segaduses.

  „Muide, ma kunagi tarbisin kanget teed, see aitas paremini šamaanirännakule minna, no transi. Aga mingilt maalt kadus tee isu ja nüüd võibolla paar korda nädalas vaid tarbib seda ja siis ka vaid Norrast, oma kodumaalt ostetud taimedest teed, ei muud. Teetaimed, mis on kasvanud ja korjatud sinu kodu ümbrusest on sulle palju väekamad ja tervislikumad. Ma ei joo iial poodidest ja apteekidest ostetud teid, need ei tarvitse õigel ajal korjatud olla ja neis pole ka väge. Igal teetaimel on oma korjamisaeg ja sellest tuleb kinni pidada. Ma tean, et peen maailm, mis sind ei tarvitse huviatada, aga nii on.“ pajatas šamaanihakatis oma tarkustest.

  „Väga põnev! Mulle tundub, et ma olen leidnud endale põneva sõbra!“ surus Trevot käe Thorsteinile pihku.

  „Muide, kas sa tead mida mu nimi tähendab?“ uuris norrakas.

  „Eee, mingine norrakast suusataja vist on samanimeline.“ meenus Trevorile.

  „Heh, sa pead silmas kindlasti Torbjörn Lökkenit, ma arvan. Jah, tema on meie riigi au ja uhkus, aga ma siiski ei pidanud teda silmas. Minu nimi tähendab Thori, ja see on pärist Skandinaavia mütoloogist. Odini poeg olen.“ teatas norrakas naerulsui.

  „Aaa, seda küll, jah, vägev!“ oli eestlane vaimustuses. „Aga minul on inglise nimi ja nende tähenduses pidavat see merd vihjama. Samas sünnib Eestis neid tTrevoreid rohkem kui päikelisi ilmu viimasel ajal. Aga ma täitsa usun, et mingi seos sellel merega on, sest meri meeldib mulle kuidagi eriliselt. Mõjub ka eriliselt.

  „Rõõm teada! Eks ka viikingid ei kartnud merd!“ tögas Thorstein ning mõlemad said jällle siira naerupahvaka maha pidada.

  Trevorist ja Thorsteinist olidki suured sõbrad saanud ja mõlemad olid selle üle uhked.

4-5. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (15.pt)

15. peatükk

  Linnud sidistasid akna all ja kollane, pitsiline kardin lehvis kerge tuule käes. Hommik oli haruldaselt ilus oma päikesekiirtega, mis üha kardinate vahelt Marise palgele keksu mängima tulid.

  Maris ärkas enne kella tirinat. Ta tundis ennast kuidagi eriliselt hästi, ringutas, vaatas peeglisse ning sealt vaatas talle vastu üks imekena inimene, keda ta armastas.Olgugi, et sellel inimesel olid juuksed alles sakris ja unenägu peas. Maris armastas ja imetles inimest kogu südamest.

  Maris oli kaua tsölibaadis elanud, kuigi iga rakk temas igatses meest, igatses armuvahekorda, nagu iga inimene igatseb. Aga samas tundis naine, et suhe ilma armuvahekorrata oma omamoodi mõnus ja rahuldust pakkuv. Võib ju ka seksuaalsuhtes olevate inimeste vahel tulla hetki, kui nad kas ei taha või ei saa seksida, sest mõjutavaid tegureid on palju, kasvõi haigused, väsimus ja tundetus, mis tabab mied kõiki aeg-ajalt. Aga Maris tajus, et platooniline armastus võib anda rohkemgi, kui ihulised naudingud. Ta oli avastanud, et aktiivses füüsilises suhtes olles kippus suhe rutiiniks muutuma, seksiti justkui seksimise pärast, aga see ei toitnud hinge, hing oli tagaplaanile jäänud, vaid füüsis sai rahuldust ja heaólu, aga mõne hetke möödudes tundis naine ikka ennast täitmatuna ja rahuldamatuna. See oli tühipaljas lihahimu või oli sõna „seks“ ennast naise u vahele nii kinni pookinud, et naine ei osanudki muudmoodi armastada ega olla. Ta armastas vaid kehaga, omakasupüüdlikult, mõtlemata vaimule.

  „Küll ma olen ikka kena naine! Armastan on ilmekaid silmi ja pudelikujulist keha, mis on väga seksikas. Ma armastan ennast üleni ning olen ka ise armastust väärt! Olen maailma ilusam naine!“ nii algasid Marise hommikud peegli ees. Inimene peabki eelkõige ennast armastama, siis on ta võimeline ka teistele armastust pakkuma, ja teised talle. Kui inimene ennast ei armasta, siis ei oska ka ta teisi armastada. Aga maris oskas, tal polnud kusagile kiiret. Tema hing ja ihu olid armastust täis, mida ta ka jagas, küll hingelist armastust, aga naisele tundus, et Rinaldo armastab ka just sellist suhet. Või vähemalt ei kiirustanud ta kusagile ja selline stabiilsus Marisele just sobis. Kuigi ta hakkas ennast tööle sättima, pidi enda jaoks ebameeldivaks muutunud Rahuliga taas pikki päevatunde jagama, oli ta positiivselt meelestatud.

  „Tere hommikust!“ astus Maris reipal sammul ja kõlaval häälel ehetepoe uksest sisse, kus indu juba askeldas. Rahul tuli lausa jooksujalu Marisele vastu, haaras ta käe ja suudles seda ning oli väga aupaklik.

  „Tere, mu kaunis daam!“ tegi mees käega suure kaare, üritades tsentelmeni mängida.

  „Teie kohvi ootab teid juba, mu iludus!“ jätkus tal vaid meelitavaid sõnu. Olgugi, et Maris oskas neid mittekuulata ning tema tuju tööle tulles oli ülihea, häiris teda Rahul väga, aga töö oli töö ning ta otsustas välja kannatada need tobedad komplimendid.

  „Tänan!“ haaras naine kohvitassi ja hakkas sellega mööda poodi ringi liikuma, vaadates kas ehted on ikka korralikult sätitud.

  „Mu daam, te võite vabalt kohvi nautida, ma sättisin kõik asjad juba paika!“ teatas Rahul.

  „Mis ajast sa mind teietama hakanud oled? Ja ma joongi rahulikult kohvi, kui sa tähele panid.“ oli Maris konkreetne.

  „Ma ei tea kuidas teil Eestis viisakusega on, aga meil Indias näitab teietamine austust, viisakust ja hoolivust. Kui ma pean vajalikuks kedagi teietada, siis see tuleb puhtast südamest ja minu süda on puhas.“ oli indu nii kindel.

  „Kas ma näen blondiin välja või? Me oleme juba mõnda aega sinapeal olnud, miks sa nüüd äkki selle niinimetatud viisakusega lagedale tulid? Arvad, et kui mina ei teieta, siis olen südametu?“ ei rahuldanud Rahuli selgitus naist.

  „Vaadake, neiu Maris, me oleme klinditeenindajad ja viiskas oleks ka meil omavahel teietada, muidu jääb ostlejatele ebaviisakas mulje. Igasuguses äris tuleb jääda sündsaks ja viisakas, see meelitab rohkem kliente ligi.“mainis indu, omal vastik irve näol.

  „Mida sa sellega öelda tahad? Sünsaks jääd? Misasja? Olen ma millegi sündsusetuga hakkama sinu meelest saanud või?“ ärritus naine.

  „Ma pole väitnud seda, aga pidasin vajalikuks hoitada. Oleme ikkagi siin avalikku elu tegelased suurel määral, ei tohi ühtegi häirivat tegurit tekkida, kuna klient on kuningas.“ siunas mees Marist, mis viimasele kohutavalt närvidele käis, kuid ta pidi kõik välja kannatama, sest töö oli talle hetkel elu küsimus.

  „Ja üleüldse, me ei viibi hetkel ka Indias ning meil ei ole siin ühtegi klienti, seega võta vabalt! See on Portugal, Porto linn ja me ju pidime sõbrad olema, sõbrad, minu teada ei teieta, vaid sinatavad.“ selgitas naine.

  „Aga meil Indias...“ üritas Rahul taas midagi Marisele ninapeale vista, aga õnneks astus seltskond uksest sisse ning ta ei saanudki enam targutada.

  „Noo, mu kallis, kuidas kulgeb?“ astus ka Rainaldo uksest sisse, veendumaks, et ta arsamaga on kõik korras.

  „Tere, kallis!“ naeratas Maris, tegi Rinaldole silma ja kadus ühte eheterida kohendama. Rahul tegeles latutaga klientidega, olgugi, et see oli juba Marise kohustus, aga indu justkui trügis sinna, sestap naine saalis ringi liikuski.

  Rinaldo näppis ehteid, vaatas ühte ja vaatas teist, siis kutsus ta klienditeenindaja Marise enda juurde, et, nagu ikka, nõu küsida, sest kleint ju on kuningas.

  „Kas ta on sind täna ka ahistanud?“ uuris Rinaldo.

  „Ei. Ära muretse, ma san hakkama! Ahjaa, soovite siis seda?“ tegi Maris valjemat häält.

  „Jah. Soovin. Palun pakkige see mulle. Aitäh!“ lasi Rainaldo ühe türkiissinise kaelaehte ära pakkida.

Kui Rinaldo leti ääre jõudis, teietas sõber indu ka teda, teretamsie asemel.

  „Kas soovite, et paneksin selle ehte kilekotti ka?“ küsis ta.

  „Ei. Ma tänan teid! Ei ole vaja!“ teatas Rinaldo, võttis kaelakee paberist, läks ja pani selle Marisele kaela sõnadega:

  „Sa oled mu maailma parim sõber ja ma kingin selle kee meie sõpruse märgiks puhtast südamest! Hoidku ja kaitsku see ehe sind ka siis, kui mind hetkel su kõrval ei ole!“ suudles ta Marist põsele.

  „Ma tänan sind kogu südamest, mu kallis sõber!“ naeratas Maris läbi rõõmupisarate ning suudles Rinaldot vastu.

  „Kuulge, te viibite praegu poes, avalikus kohas, minu eheteäris. Siin ei ole viisakas sellist klouni mängida, jätate poe halba valgusesse! Miilutsege mujal!“ oli Rahul ilmselgelt armukade.

  „Rinaldo, mine, näeme õhtul!“ tegi Maris sõbrale silma ning mees, ilma tüli tekitamata, astuski poest välja, saates Marisele õhusuudluse, mille naine ühe vahva ja koomilise liigutusega kinni püüdis.

Rahul põrnitses nagu tige pull noori leti tagant. Mees haudus kurja plaani, nähes, et Maris on paksu nahaga, kannatas ta kõik selle rollide mängu habraid ristis hoides välja. Oli siesta aeg. Kui Maris tualettruumi läks, keeras Rahul äri ukse seestpoolt lukku ning hakkas plaani täide viima.

  „Ohh, siesta algas!“ astus Maris rõõmsail ilmel tualetist välja, haaras õhukes jaki ja seadis sammud ukse suunas.

  „Mida sa korraldad? Miks uks lukus on?“ ehmatas naine.

  „Tule siia.“ kutsus boss teda.

  „Mis mõttes?“ oli Maris ehmunud.

  „Selles mõttes, et vaja on töölepingule alla kirjutada. See on puhketoas ja võtab vast viisteist minutit aega. Võid siestalt tagasi tulla viisteist minutit hiljem, aga lepingu peame ära vormistama, kui sa ikk vajad seda töökohta?“ selgitas Rahul.

  „ Kas see eeldab seda, et alates homsest saan juba üksinda tööle jääda? Et ma olen selleks tööks küps?“ muutus Marise ilme sõbralikumaks.

  „Lepingu tegemisega on kiire, aga homme olen ma veel vähemalt sinuga koos tööl, sest sa väga küps ei ole. Vaja on mõnda asja veel juhendada. Aga ju see aeg ka tuleb, kui saad iseseisvalt tööle hakata.“ jäi Rahul saladuslikuks.

  „Olgu!“ seadis Maris sammud puhketuppa, kuhu Rahul oli mingil imelisel turbokiirusel laua teinud või teha lasknud. Seal oli nii rikkalik menüü, et naine hakkas seda lausa silmadega sööma.

  „Head isu, kallis Maris!“ soovis Rahul ning naine hakkaski oma nälga kustutama.

  „Sööme enne kenasti kõhukesed täis ja siis tegeleme selle lepinguga.“ andis rahul teada.

  „Aitäh!“ oli naine viisakas.

Rinaldo oli siesta ajaks nagu kõpsti eheteäri ukse taga, aga juba oli siseta algusest 15 minutit möödas, kuid Maris ei astunud ikka uksest välja. Mees läks närviliseks ning katsus poe ust, see oli lukus. Ta valis naise telefoninumbri, kuid Maris ei vastanud. Poes tööl olles pidi telefon hääletu olema ja Maris unustas hääle peale panemata. Rinaldot tabas kuri kahtlus, et Rahuli käsi on mängus. Kuna poel oli kasutusel vaid üks uks, sest tagaumise ukse lukk oli juba jupimat aega rikkis, mõistis Rinaldo, et poest ei ole kumbki väljunud. Mees hiilis maja tagant tagumise ukse taga ning kuulsis selle vahelt Marise naeru. Rinaldo käsi läks iseenesest rusikasse. Kuid ta otsustas edasi kuulata.

  „No nii, siin on leping, lugege see kenasti läbi ja kirjutage alla.“ ulatas Rahul naisele lepingu.

  „Lõpeta see teietamine, palun!“ häiris Marist Rahuli olek üha enam.

  „Ha-ha-haa...!“ naeris Rahul võidurõõmsalt, nagu oleks millegi meeldivaga hakkama saanud.

  „Imelik, isegi Rahul naerab. Kas nad varjavad oma suhet minu eest? Ma ju lubasin Marisele, et näeme õhtul ja ta ei osanud arvatagi, et siesta ajal talle vastu tulen, aga tema veedab puhkeruumis Rahuliga lõbusalt aega. Mis toimub?“ oli Rinaldo kurb ja kuri.

  „No nii, allkirjastatud!“ teatas Maris mõne hetke pärast.

  „Kas sul on kiire? Äkki teeks ühe väikse dringi?“ oskas indu ka meeldiv olla ja teietamise lõpetada.

  „Töö ajal?“ imestas naine.

  „Praegu on siesta ja mis see väike drink ikka teeb, siesta lõpuks on peast kadnud. Ja olgu sees siis lepingunaps.“ tegi Rahul silma.

  Maris ei tahtnud välja näidata, et teda häiris mehe silmapilgutus ja viisaka naisena võttis ta väljakutse vastu, kuid seadis omad tingimused.

  „Olgu, aga üks drink vaid! Ja siis ma lähen ise koju, sina ei pea saatma.“ esitas ta ulthimaatumi.

  „Mina ei pea, aag võin ju ometi? Meil ju ühnte suunda ja ühte tänavale minem nii ehk naa.“ oli mees üleolev.

  „Olgu, olgu!“ nõustus naine.

  Rinaldot häiris, et sõbrad vestlevad omavahel viisakalt, kuigi ta ei kuulnud millest nad räägivad. Aga kuidagi kahtlane tundus talle see asi, seda enam, et eilne õhtu oli veel selgelt meeles. Mees otsustas edasi kuulata.

  „Maris, sa oled väga veetlev leedi, täpselt minu maitse. Jah, ma tean, et sa ei ole suhteks valmis, aga kui peaksid olema, kas ütled seda mulle?“ oli mees kaval.

  „Kui sa suudad mu sõber olla ja käed minust eemal hoida, siis ehk ütlengi.“ vastas Maris.

  „Ma mitte ei saa käsi sinust eemal hoida, need iseenesest tahavad sind kallistada, armastada, siluda...“ nihutas Rahul ennast naisele lähemele.

  „Rahul, lõpeta ära!“ kuulis ka Rinaldo kuidas Maris hõikas. Pikemata mõtlemiseta lõi ta nurga tagant leitud raudkangiga poeäri tagumise ukse maha ja tormas puhkeruumi, kus kohast leidis lähestikku istuvad sõbrad. Raudkang libises Rinaldo sõrmade vahel suure kolksatuseg apõrandale ja mehe maailm varises kokku, kui ta nägi söögist ja joogist lookas lauda ning oma sõpru neid mõnusid nautimas.

  „Aitäh, sõbrad! Aitäh!“ röökis ta ja kadus. Rahul nautis oma võidurõõmu ega teinud maha murtud uksest numbritki.  

4. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (14.pt)

14.peatükk

  „Nooh, sa vennake magad ennast nii emakseks ka veel!“ tögas Mathilde, kui Lembit lõuna ajal ennast voodist välja vedas.

  „Jaajahh,“ hoidis mees kubemest kinni ja lausa jooksis tualetti.

  „No mis siis nüüd? Kirbud kubemes või?“ hõikas õde talle järele.

Lembit naases kuselt ning kamandas õde, et ta kohvivee keema paneks. Mathilde kuuletus.

  „Ja vaata, et sa uuesti magama ei keera, keetsin sulle seda värisevat seapekki.“ hõikas õde taas.

  „Jaajahh,“ nagu ei osanudki Lembit muud vastata.

Mees pani riidesse ning hakkas paaniliselt oma nutitelefoni otsima, kuid ta ei leidnud seda kusagilt. Lembit arvas, et unstas mobla Reili öökapile ning otsustas, et peab selle kohe kätte saama. Ilma pikemalt mõtlemata pani ta linnariided selga ning võttis auto võtmed.

  „No kuhu sa nüüd kiirustad?! Praad jahtub nii ära ka veel!“ ehmatas õde.

  „Kuhu? Kuhu? Kuke suhu!“ vastas unesegane vend.

  „Ja oma mobla jätad ka koju?“ hõikas Mathilde talle järgi.

  „Misasja? Mobla on kodus või?“ ärkas Lembit selle teate peale justkui unest.

  „Muidugi! Vana mees ja tuli takkus kohe! Arvasid, et unustasid selle armukese manu või?“ tögas õde.

  „Jaajahh,“ oli Lembit nagu rikkiläinud grammafon, mis ühe ühte fraasi kordas.

  „Muide, Reili helistas.“ teatas Mathilde.

  „Mida? Misasja? Sa nuhid minu asjades või? Mida kuradit sa talle nüüd kokku keerasid?!“ turtsatas vend vihaselt.

  „Rahune nüüd maha! Justkui mina oskaks selle saaniga midagi teha! Põrgusse mingid hiigelsuured ja tobedad moblad!“ pahandas õde, et vend teda umbusaldas, ehkki Mathildel tegelikult oligi kiusatus kõnele vastata, aga ta ju ei osanud.

  „Tahad sa ehk mulle sellest Reilist rääkida?“ muutus vana naine kavalaks.

  „Ei taha! Ja üleüldse, tegele oma asjadega ning ära topi nina teiste ellu!“ muutus venna hääletämber lausa bassiks.

  „Rahu nüüd! Oi, kui kuri vend mul on!“ ehmatas õde.

  „Olgu, olgu, vabandust!“leebus Lembit.

  „Kas tõstan prae lauale? Või teatad nüüd, et kõhuke polegi tühi?“ pidi õde kohe kuisama.

  „Tõsta, tõsta! Aga mul on omal ka käed otsas, võin seda ise ka teha!“ ei olnud režiimiga sassis olev vend just jutukas. Pealegi tahtis ta Reilile tagasi helistada, kuid ei olnud hetkel sobivat kohta ega aega selleks.

  „Ära torise! Vanaks hakkad jääma, vennake!“ möönas õde.

  „Sina võid seda tunnistada, aga mina kindlasti mitte! Ma ei ole vana, mul on pigem uus noorus“ sai õde väga optimistliku vastuse vennalt.

  „Kas see on kuidagi Reiliga seotud? Kas see Reili...?“ oli Mathilde uudishimulik, kuid vend katkestas ta küsimustejada.

  „Kas? Mis? Kes? Pole sinu asi uurida!“ oli vend resoluutne.

  „No vanasti sa ikka jagasid oma armuasju minuga, küsisid targa õe käest abi, aga nüüd....Sa ei usalda enam mind?“ ei saanud Mathilde ikka veel midagi teada.

  „Usaldan ikka, usaldan, õtse! Ära pane mind tähele! Pool päeva maha magatud ja režiim sassis, eks see teeb oma töö. Tahaks lihtsalt rahulikult ärgata ja ennast üles leida. Praegu tunnen, et mu füüsis istub laua taga, aga vaim on alles teki all. Vabandust!“ avameelitses vend.

  „Mõistan sind. Aga kas see Reili on su noorepõlvearmastus? Kas te suhtlete siiani? Kas tema oligi põhjuseks, et su abielu ei sujunud?“ uuris õde nüüd juba malbel toonil.

  „ Jah, õtse, jah, just tema see ongi. Aga minu abielusse ta ei puutunud. Me polnud aastakümneid kohtunud ja nüüd, hiljuti, jooksime juhuslikult kokku. Mis kõige hullem-vanad tunded lõid nüüd, raugaeas, veel lõkkele! Ma olen ise ka jahmunud, aga nii on. Ta on hea naine. Aga saatus tegi õigesti, et meid nooruses kokku ei liitnud!“ takerdus mehe jutt pisaraisse ning ta ehmatas, et hakkas juba õele südant puistama.

  „Oot, oot, mis snid painab, vennake?“ oli õde segaduses.

  „Painab see, et, et, et....“

  „No räägi, mis sa kokutad!“ ühmas Mathilde.

  „Painab see, et me, et ma, et Reili on hemofiilia edasikandja ja sellepärast riskis ta oma eluga mõnes mõttes. Tal ei ole ei peret, ei lapsi, sest ta ei tahtnud neile elu pärast, elu anda. Mõistad?“ uuris Lembit.

Mathilde neelas keele alla. Kogu tema entusuiasm ja jutukus oli koos keelega alla läinud, kõhukoopasse, ning surus sealt juba mujale, ning tahtis okserefleksiga välja tulla. Ta oleks nagu venna jutust mürgituse saanud. Tema maailm peatus sõnal-hemofiilia.

  „Õde, õtseke, kas sul on halb?“ ehmatas Lembit ning ruttas vee järgi ning ulatas kruusi veeha õele ning sundis teda jooma.

  „Noh, kas hakkas kergem? Joo, joo veel, see teeb head!“ juba kahetses ta, et oli õele südant puistanud.

  „Lemps, sa tahad öelda...? Sa ei taha ometio öelda...?“ ei suutnud Mathilde ühtegi küsimust lõpuni küsida, aga terane vend juba taipas millele õde sihib.

  „Ma ei tahaks öelda, ma ei tahaks uskuda ka, aga...Ma ei oskagi sulle üheselt vastata, aga Reili on aastakümneid uurinud ka meie suguvõsa ja rääkis mulle nii mõndagi. Jah, ma tean millele vihjad ja mida kardad, kardan isegi, aga ei ole milleski veel kindel. Ja üleüldse ma ei tahagi midagi enamat teada ega edasi uurida, sest ma ei taha teada, et meis Reiliga võiks üks veri voolata. Jah, me oleme taas Reiliga lähedased, nagu kunagi ammu, aga õnneks oleme nüüd juba vanemad ja pere enam planeerima ei hakka. Usun, et taipad, miks sellele vihjasin.“ selgitas vend.

  „Sa püha peetrus küll! Ma olen kogu elu korranud, et issanda teed on imelikud ja nüüd ma kordan taas, need on ikka juba rohkem kui imelikud! Mis pagana pihta saatus mulle nii suuri tagasilööke annab? Kus ja millal ma suure vea tegin? Jah, viga oli vast ka see, et ma Johhannesesse armusin ja sugu tegema hakkasin, aga see on ju suur ja tähtis elu osa. Ja ma ei tea ühtegi inimest kes elus vigu poleks teinud, aga mis pagana pihtsa see saatus mind just kuisab ja grammigi ei soosi!? Kas ma tõesti olen nii jube inimene ja maailma suurima patukott? Et see Johhannes siit lahkudes kõik minu õlgadel pidi jätma ja mind kaasa ei tirinu!“ ahastas memm.

  „ Sa ei ole halb inimene, aga inimestele antakse ikka siin elus nii suur koorem mida ta kanda jaksab! Järelikult oled üks tugevamaid inimesi siin maaminal, järelikult oled ka oma lahkunud abikaasast kordi tugevam, et kõik sinu kanda jäeti. Aga Reili rääkis mulle ühe loo, loodan, et oled nõus kuulama. Nii siis:

  „Ma ei tea mida ma öelda või mitteöelda tahan, aga jah, ma olen hemofiilia edasikandja, ehk siis sama diagnoosiga, mis sinu õde. Mind lapsendati haiglast juba imikuna ning sain sellest teada alles kasuvanaema surivoodil. Miks mul lapsi ei ole? Mingisugune sisetunne ei tahtnud neid ilmale tuua, olen kaks korda elus aborti teinud. Jah, mul oli üks kavaler kellega meil pikalt visiitsuhe toimis, aga ma pole kunagi mehele läinud. Ja kuna ma kahel korral kaotasin meie ühise lapse ära, purunes meie suhe, sest kallim tahtis isaks saada. See on ju loomulik. Miks peaks üks mees sellepärast kannatama? Kindlasti mitte. Aga see pole veel kõik. Ma ei tea mida ma öelda või mitteöelda tahan, aga jah, ma olen hemofiilia edasikandja, ehk siis sama diagnoosiga, mis sinu õde. Mind lapsendati haiglast juba imikuna ning sain sellest teada alles kasuvanaema surivoodil. Miks mul lapsi ei ole? Mingisugune sisetunne ei tahtnud neid ilmale tuua, olen kaks korda elus aborti teinud. Jah, mul oli üks kavaler kellega meil pikalt visiitsuhe toimis, aga ma pole kunagi mehele läinud. Ja kuna ma kahel korral kaotasin meie ühise lapse ära, purunes meie suhe, sest kallim tahtis isaks saada. See on ju loomulik. Miks peaks üks mees sellepärast kannatama? Kindlasti mitte. Aga see pole veel kõik.“

  „Mina küsisin vahele; „Hmm, mnjah. Saa tahad siis väita, et oled mu sugulane? Mis moodi?“ ja Reili vastas; „Ma ei ole midagi väitnud, jagan sulle vaid oletatavaid juhtnööre. Taipad? Vihjeks on Mathilde, aga jäägu see sulle koduseks ülesandeks, kas, kuidas ja kes ma sulle või sina mulle olla võiksid. Mina tegin uuringutega algust ja olen tõesti palju, tõe välja selgitamiseks, vaeva näinud, aga kui see ka sind tõsiselt huvitab siis tegele nüüd ise edasi. Ja ühte ma ütlen, sada protsenti ei saa ma milleski kindel olla, need on vaid oletused ja andmed mille ligi ma pääsesin, pluss veel vereuuringud ja asjad. Hulga tööd on tehtud, aga suurem hulk ootab veel ees. Mina tänaseks lõpetasin. Jah, ma mõistan su hämmingut. Mõistan ka seda kui sa mind ei usu. Ka mina ei usu paljusid asju, situatsioone ega ka inimesi. Antud juhul on teised lood, ma panin kõik oma tutvused mängu ja olen väga, väga pikki aastaid seda asja uurinud, sest kasuvanaema on kaua juba surnud ning kasuemaga katkes meil kontakt peale kasuvanaema surma, sest ta pole siiani oma emale, ehk siis minu kasuvanaemale suutnud andestada, et memm surivoodil mulle tõe välja ütles. Olgugi, et olin juba enne vihjeid saanud ja kahtlustasin või mu hing tundis, et minu vanemad ei ole mu pärisvanemad. Selle asja tunneb ära. Mitte ainult välimuses sarnsust otsides, aga kõik on kuidagi võõras. Mäletan kuidas mu lähim sõbranna kogu aeg rääkis kuidas talle meeldib oma ema ja vanaema lõhn, see on nii kodune ja parim asi maailmas. Hakkasin minagi siis oma ema ja vanaema lõhna taga ajama, kuid ma ei tundnud midagi. Pigem iga kord kui ma salaja püüdsin emat või vanaemat nuhutada, sain selle eest sugeda. Nad nagu kartsid midagi. Nüüd mõistan, et tegelikult kartsidki, sest ehk olid nemad oma vanemate lõhna tundnud ja sellest suures vaimustuses. Ehk taipasid, et ma ei tunne nende lõhnas kodutunnet, armastust ja soojust? Olen nii palju sellele mõelnud, kuid vastust ei leia kusagilt, sest mul pole olnud õnne oma vanemaid tunda ja nendega koos kasvada.“

Mahtide sai shoki. Ta ei osanud enam midagi öelda, kui tal üldse oligi midagi lisada. Naine tundis ennast väga halvasti, kuigi plaanis sõbranna juurde Tenerifele mõneks ajaks kolida, kuid ei suutnud sellest vennale isegi mainida. Kogu ta maailm oli kokku varisenud. Ta tahtis üksinda olla.

  „Õtse, sa ei kujuta ette mida ma tundsin kui Reili mulle sellest kõigest rääkis! Jah, ma kujutan ette, et ka sinul on praegu väga, väga valus seda kõike kuulda, aga ma tahaksin sinu arvamust kuulda.“ oli vend mures.

  „Siin polegi midagi rääkida. Kõik on öeldud!“ oli õel nagu klaasistunud pilk ees.

  „Aga mida teha? Kas uurida edasi või jätta kõik sinna paika? Ma muidugi ise eelistaksin jätmist.“ uuris vend.

  „Mis see ikka annab kui minevikus torkida? Rebib lihtsalt vanad haavad lahti...Jah, öeldakse küll, et kes minevikku ei mäleta see elab tulevikuta, või siis kes minevikku ei mäleta sellel silm peast välja. Mul on ükskõik, nagunii silmad ongi juba poolpimedad ja mis tulevikku sa enam tahad.“ oli Mathildel oma versioon olemas.

  „Las ta siis jääb. Olgugi, et Reili soovib hingest kogu tõde teada ja...Aga mina ei soovi, sest ma ei taha ennast verepilastaja- või tontteab kellena tunda. Kas sina, õtse oled kuulnud, et sugulastel, kelles voolav üks veri, on tugev seksuaalne ligitõmme? Minu teada Saksammal on sugulasega vahekorda astumine seksuaalkuritegu ja ka karistatav. Nad tahavad sellega ära hoida puudega järglaste sündimist. Aga kuni on maailm täis adopteeritud lapsi siis me ju ei saagi kunagi ehk teada, et me sugulasega sugu teeme. See on vaieldav asi. Kui ikka palju on sellise saatusega lapsi, nagu Reili, siis pole üldse ime. Tean, et see on sulle valus teema, aga ma ei mõista vahel seadusi. Kas partnerid, enne, kui nad seksuaalvahekorda astuvad, peavad aastaid uurimistööd tegema, et nad verd ei pilastaks või mida iganes?“ oli vend hämmingus.

  „Jah, õe-venna ja teiste veresugulaste vahel on jah paraku tugevam seksuaalne tõmme. Sarnaste inimeste vahel on ka. Kui armuvad omavahel vend ja õde, siis on see päris karm juhus, neid on raske lahutada, sest nad oleks justkui üks isiksus. Lähedaste vaheline intiimsuhe, ehk intsest on ohtlik, sest kui sünnib laps, siis kannatab ta geneetiline mutstasiooni all mis on laiaulatusliku tähendusega, mis omakorda vähendab populatsioone. Karm reaalsus!“ oli õel valus seda teemat lahata, aga ta seisis silmitsi faktiga mis teda liiga lähedalt ja valusalt puudutas. Pealegi hoolis ta oma vennast ning tahtis Lempsi valgustada veidi. Pealegi oli kõigile kolmele, nii Mathildele, Lembitule kui ka Reilile parem, et maailm ei saaks Reili ja Lembitus vahelisest sugulussidemest teada, sest see rikuks nende kõigi elu.

Liiga palju kapikaid oli elu selle suguvõsa kodaratesse loopinud ja need kaikad olid liiga suurte mõõtmetega. Need rikkusid kodarad igaveseks. Kui palju tahaks Mathilde oma lemmiksugulasele eluüpetust anda, oma salasoovidest pajatada, mid akõike veel, aga ta ei saa. Taas üks kaigas ta kodarais. Aga Mathilde lõi juba käega, sest ta oli ennegi tõdenud, et kui laseb mõnest asjast, millest ta aastaid kiivalt kinni hoidnud on, lahti, alles siis toimub muutus paremuse poole. Naine otsustas oma elu muuta ja haaras kaasa ka venna, kes oli vaimselt väga rusutud. Ja võimalik, et füüsiliselt ka, sest seks noores eas annab energiat, aga vanemas eas röövib, vähemalt meestelt.

3.-4.jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (13.pt)

13. peatükk

  „Lähme minema, Max! Lähme siit kohe minema!“ tormas Trevor nagu hull ööpubi ukse suunas.

  „Kuhu sa jooksed!? Nagu väike laps, ausõna!“ haaras Max oma tagi ja kiirustas sõbrale järele.

  „Mis kuradi pervertide baar see on?! Kuhu sa mind tõid? Ära ütle, et oled ise ka mõne kiiksu siit kaasa saanud?!“ oli Trevor närvis.

  „Mis sul hakkas? Kena tsikk ju. Oleksid ehk õndsaks saanud!“ jätkus Maxil jultumust sõbra mõnitamiseks, olgugi, et see tsikk ei olnud ka talle endale millegipärast sümpaatne.

  „Idioot! Käis kus kurat oma tsikkidega! Kas siin riigis üldse normaalseid naisi ongi? Ma tõsiselt kahtlen selles.“ torises sõber.

  „Mis sul viga on? Nägid tonti seal kus seda ei olnud vä? Räägi asjast, saaksin ehk mina ka osa?“ tahtis Max põhjust teada miks sõbral nii kiire hakkas.

  „Saad sa aru, sellel tüübil olid mehe sugulelundid!“ oli Trevor väga vihane.

  „Ha-ha-haa, mis asja?! Lolliks hakkad minema vä?“ hirnus sõber valjul häälel.

  „Ah, sinule ei saa millestki rääkida, pöörad kõik asjad kas omakasuks või naljaks, aga sellel korral on asi naljast kaugel!“ oli Trevor pettunud sõbra käitumises.

  „Mida sa ajad? Mis meeste suguelundid? Kas kippusid juba võõrast naist kohe esmakohtumisel käperdama? Ja mulle mängid nagu süütut poisikest. Oi, sõber, ma vist ei tunne sind üldse enam!“ ei uskunud Max Trevori väiteid.

  „Püha müristus! Ta, va pervo, haaras mu käe ja pani selle oma suguelundile ja ma pidin samas öökima hakkama. Saad sa aru?Ei? Jah? Trantsvestiitide baar on see urgas!“ kõlas Trevor väga vihasena.

  „Tegelt ka vä? Jah, ma tean et seal igasugused kahtlased tegelased ringi saalivad ja tegelikult ma isegi olen imestanud, et osasid kundesid turvamehed isegi kardavad. Kas mitte see sama tegelane ei ole üks nendest? Kas ta mitte ei ole Ali pundist, kuulus judokas, kellel on lausa must vöö?“analüüsis Max.

  „Kus mina tean! On või ei ole, ei ole või on, aga ühte asja tean ma kindlalt- mina sinuga enam sellesse urkasse ei tule!“ ei saanud Trevor ikka veel oma pahast kogemusest võitu.

  „Olgu, olgu, aga õhtu on alles poisike, ehk lähme vaatame teise baari?“ leppis Max sõbra sooviga.

  „Tead, sina mine, mina eelistan koju magama minna. Ausalt! Anna mulle andeks, aga mul pole täna tõesti enam mingit isu lakkuda!“ avameelitses Trevor.

  „Mis seal ikka, eks sa mine puhka ennast välja jah. Mina lähen igal juhul lohakaid lantima!“ oli Max juba veidi svipsis.

  Trevor lonkis koju ja tal oli sihuke tunne nagu oleks kogu ta ihu määrdunud mingi roppusega, mis nagu kit ta küljes on Mehel mõlkus peas ainuke mõte, et saaks koju duši alla. Teda isegi ei huvitanud kuidas Maxi õhtu kulgeb, sest tal oli endagagi tükk tegu. Oi, kuidas ta oleks tahtnud praegu kodus olla, koos ema ja väikevennaga. Oi, kuidas ta oleks tahtnud praegu Marisega armataseda, teda hoida, kui maailma hinnalisemat talismani, kordumatut ja õrna. Aga kahjuks kõik päevad ei ole vennad, ja ööd ei ole õed, nagu ma juba rahvatarkusest teame. Kui dušš võetud, avastas Trevor, et kell ei olegi palju koju helistamiseks ning ta valis ema numbri.

  „Ooo, mu kallis pojake, räägi nüüd!“ oli Mirell üliõnnelik, kui poeg helistas.

  „Mis mul siin ikka väga rääkida on, aga igatsesin sinu ja venna häält kuulda. Jõudsin kenasti kohale, võtsin just dušši ja vedelen oma helesinises hommikumantlis, mille sa mulle sünnipäevaks kinkisid, teleka ees ja vaatan rootsikeelseid uudiseid, kuigi ma nendest mitte mõhkugi aru ei saa!“ dikteeris poeg.

  „Emps, emps, kellega sa räägid?“ kuulis Trevor venna häält läbi telefoni.

  „Tule siis, Kusti, saad ka vennaga rääkida!“ hõikas ema oma nooremat poega.

„Oi, venna! Tere venna. Kas sa oled kaugel?“ värises veidike Kusti hääl.

  „Jah, ma olen tõsti kodust väga kaugel. Aga räägi kuidas teil emmega seal kahekesi läheb? Kas sa oled hea laps olnud?“ tahtis vend teada.

  „Jah, olen ikka...natuke. Ma enne jonnisisn aga ma ausõna enam ei jonni. Mina ei teagi miks aga jonnisin. Oleks sina kodus ja mängiks minuga, siis ma ei jonniks. Emme ei viitsi minuga mängida.“ kurtis noorem vend.

  „Ole ikka hea laps emale, muidu hakkan ka mina muretsema. Ja kui ema ütleb, et sa oled hea laps olnud siis ma toon ka sulle midagi head, kui koju jõuan.“ lubas Trevor.

  „Olen hea laps. Aga kas sa juba ostsid mulle midagi head? Mis sa mulle ostsid? Kas see on magus? Kas see on auto või motikas? Venna, kas sa tuled ikka koju tagasi? Venna, sa ei sure ju ära?“ pommitas Kusti küsimustega nagu kuulipilduja.

  „Jah, jah, ma ostsin juba sulle midagi head, aga ma ei saa öelda mida, muidu poleks see enam üllatus.“ vastas vanem vend.

  „Aga ma tahan teada juuu!“ muutus venna hääl jonnivaks.

  „Kusti, kallis, kes lubas hea laps olla?“ küsis Trevor.

  „Ma ju olengi hea laps.“ mossitas noorem vend.

  „Ja kui sa oledki juba hea laps, siis luba, et sa seda surma asja enam ei maini. Ma rääkisin sellest juba sulle.“

  „Olgu. Head aega, venna!“ andis ta telefoni emme kätte.

  „Kusti meel läks palju lõbusamaks ja ta tõesti igatseb su järgi, räägib pidevalt sinust ja küsib ka minu käest et kas sa ikka tuled koju. Aga usun, et sa mõistad miks ta nii väga pabistab. Meil on ka kõik endine. Mõned külalised on käinud, tervis on mul enamvähem korras, ei saa kurta ja elu läheb edasi. Vaata, et sina ka ennast hoiad ja üle ei pinguta. Ega see Rootsi ei ole just pagulassõbralik, kui uudiseid lugeda. Puhka ka siis vahepeal, või võta puhkepäevi, muidu töötad veel üle. Me mõlemad Kustiga igatseme sind väga.“ oli ema veidi mures.

  „Rahu nüüd, ma pole tööga veel alustanudki ja sina juba muretsed! Ära, sa ema, üle ka muretse! Ma olen juba suur poiss, hambad suus ja keelt näidata oskan ka, küll ma hakkama saan. Ja ma saan teile aegajalt ikka helistada, ärge teie oma kõneaega küll rasikama hakake. Või vajadusel tehke vastakas. Kusti kindlasti vajab mind, ma usun. Seniks aga kõike kaunist ja kuulmiseni!“ soovis Trevor.

  „Kuulmiseni“ vastas Mirell.

  „Nägemiseni!“ hõikas Kusti.

  „Emme, miks suured poisid peavad nii kaugel tööl käima? Trevor on ju suur poiss? Kas nad siis kodus ei saagi tööl käia? Kas Rootsi on väga kaugel?“ uudistas poeg.

  „Vaata, Kustike, seal kaugel maal nad saavad töö eest rohkem raha ja siis saab su suur vend sulle ka rohkem kingitusi osta. Meie kodumaal ei anta töö eest nii palju raha, kui Rootsi riigis, sellepärast su vend just sinna riiki tööle läkski. Kui Trevor meid kunagi ehk külla kutsub, siis näed kus ja kui kaugel see riik asub, aga sinna tuleb laevaga päris kaua sõita. Õhtul kell kuus väljub laev Eesti riigi pealinna-Tallinna sadamast ja Rootsi aja järgi jõuab ta kohale alles hommikul kell kümme. Terve öö tuleb laevas veeta.“ selgitas Mirell.

  „Oi, aga kas laevas saab siis magada ka?“ tegi Kusti suuri silmi.

  „Ikka saab! Laevas on ka toad, nagu meie koduski, aga laeva tubasid nimetatkse kajutiteks ja kajutites on voodid täitsa olemas.

  „Aga kas siis voodist välja ei kuku seal? Kas need hääästi suured merelained ei kõiguta laeva?“ oli poeg endiselt imestunud.

  „Ei kuku. Selliseid suuri laevu, millega vend Rootsi sõitis, ei kõiguta. Ja kui juhtuvad väga tormised ilmad olema, jäävad sõidud ära, sest siis võivad tuuled tõesti neid kõigutada ja inimeste elud ohtu seada, aga muidu ei kõiguta.“ selgitas ema.

  „Voohhh, kui vägev!“ oli nüüd Kusti juba vaimustuses.

  „Aga emme, millal me vennale siis laevaga Rootsi külla läheme?“ muutus ta nüüd juba kärsituks.

  „Me ei saa sinna veel minna, sest meil ei ole nii palju raha. Ilma rahata ei saa laevaga sõita, sest laeva pilet maksab raha.“ teatas Mirell.

  „Aga minu kassapõrssas on palju sente!“ tegi Kusti käega suuri kaari.

  „Nendest ei piisa, kullake. Läheb veel rohkem raha vaja.“ selgitas Mirell.

  „Aga kus kohast me siis saame palju raha? Emme, sa ju tead kus kohast, sest oled mitu korda öelnud, et lähed pangast raha välja tooma. Too siis pangast raha välja ja lähme vennale külla, ma niiiii tahan!“ soovitas poeg.

  „Kustike, sul on mõnes mõttes õigus, aga mõnes mõttes ei. Jah, raha on pankades palju, aga igal inimesel on pangas oma pangakonto, kus tal on kas palju raha, vähe või ei ole üldse. See, et pangas raha on, ei tähenda et alati minu kontol raha oleks. Ma ju ostan kogu aeg süüa ja asju, maksan makse, ei ole mul seal nii palju raha, et me saaks reisima minna. Aga kui vend tööle hakkab, siis ta teenib oma pangakontole palju raha ja saab meile laevapiletid osta, ainult siis saame su vennale külla sõita.“ muudkui selgitas Mirell kuidas need pangaasjad käivad.

  „Siis peab Trevor ruttu tööle minema, muidu me ei saagi Rootsi sõita.“ muutus Kusti kurvaks.

  „Vend ju sinna tööle sõitiski ja ka sellepärast, et meie saaksime reisima minna. Varu kannatust, mu kallis pojake, küll me ükskord su vennale külla ka jõuame!“ üritas Mirell Kustit rahustada.

„Okei, nüüd ma sain aru. Aga ma tahaks ju ka tööle minna, siis oleks meil palju raha pangas. Siis saaksime vennale kohe külla sõita,“ ei saanud noorema poja hing ikka rahu.

3. jaanaur. 2018.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (12.pt)

12. peatükk

  Rahul jälgis Marist ja Rinaldot suurel silmil, et välja lugeda midagi mis viitaks sellele, et noored on suhtes ja varjavad seda tema eest. Olgugi, et indu juba kahtlustas seda, aga ta tahtis oma kahtluses veenduda, või siis ei tahtnud. Tegelikult teeks see teadmine talle haiget, sest talle tõesti meeldis Maris, nagu naine.

  „Noh, kas oled tööpäevast väga väsinud? Tahad ehk kusagile sööma minna?“ oli Rinaldo aupaklik.

  „Sa kohe oskad mu mõtteid lugeda! Ma olen tõesti väga näljane ja tahaks peale tööd kohe midagi hamba alla saada!“ teatas Maris.

  „Miks sa, kullake, mulle ei öelnud, et sul kõht tühi on? Oleksin ammu sulle prae välja teinud.“ sekkus Rahul.

  Maris kõõritas silmi ja surus hambad risti, sest tüütu Rahul,kes teda äsja kallikeseks tituleeris, käis talle otseses mõttes närvidele. Naine otsustas Rahuli küsimusest mööda põigelda.

  „Rinaldo, kas sa tead kusagil taimetoitlustusrestorani? Tahaksin täna hõrgutavat taimetoitu maitsta. Ei, ei, ma ei kavatse veganiks hakata!“tegi Maris Rinaldole silma.

  „Oi, taimetoit on väga tervislik ja mina tean ühte head restorani kus seda saab!“ sekkus Rahul.

  „Jah, lähme siis kõik koos taimetoitu mekkima!“ tegi Rinaldo otsuse, kuid silmanurgast nägi, et Maris pole päris tema ise, et miski häiris ta lemmiknaist.

  „Kallike, ega sul halb ei ole? Oled kuidagi näost ära.“ oli Rinaldo mures.

  „Ei, kallike, minuga on kõik kõige paremas korras!“ valetas Maris.

  Rahul põrnitses endiselt noori ning juba sai ta ka vihjeid, tema öeldud kullake häiris naist, aga sõbra öeldud kallike mitte. Rahul kahtlustas aina enam, et ta sõbrad varjavad tema eest oma suhet, kuid ta ei mõistnud miks. Aga ega indu hingele ei andnud see asu ka ning ta otsustas edasi detektiivi mängida, kuni võiduka lõpuni. Ja tegelikult lootis ta südamest, et võit saabub talle. Võit Maris endale naiseks võtta.

  „Hkmm, et siis koos pidulik söömaaeg? Pole paha, pole paha!“ tõmbas indu tähelepanu endale.

  „Loomulikult! Sõbad ja pidulik söömaaeg, kõlab kaunilt!“ arvas ka Rinaldo.

Rahul tahtis kihvatada, aga suutis ennast tagasi hoida, sest südames ta ikka lootis, et asi pole nii nagu näib.

  „Aga noored, paneme selle poe siis kinni, homme on ju ka päeva!“ teatas boss ning pood suleti.

Rahul viis sõbrad taimetoitlustusrestorani, mis asus Keskväljaku vahetusläheduses. Küll oli rikkalik valik!

  „Issand, ma ei teagi mida ma tahan!“ sõi Maris neid kaneid roogi, mida oli väga palju erinevaid, lausa silmadega.

  „Kallike, sa võid igast asjast natuke võtta, saabki rikkalikum suutäis! Ja kui miski eriliselt maitseb, võid alati juurde võtta. Selle raha eest söö ikka oma pisike kõhuke kenasti täis!“ selgitas Rahul ja vaatas Marist armunud pilguga.

  „Oi, kui armas! Aitäh, Rahul, et valgustasid mind! Nii ma teengi!“oli Maris sõbralik ja tänulik sõbrale. Rahuli ajas see suhtumine õhevile ja talle tundus, et lootust on. Mees ei heitnud veel meelt. Ja pagana pihta, naisi saab ju üle lüüa, kasvõi oma sõbralt, oli Rahul nõus oma õnne nimel ka sõpruse ohverdama.

Kõhud head ja paremat täis söödud, kutsus Rahul sõbrad endale külla. Maris ja Rinaldo nõustusid mõlemad. Eks täis kõht teeb ju meeleolu ka paremaks.

  „Võtke istet! Ja tundke ennast nagu kodus!“ muheles indu.

  „Maris, armsake, kas ma panen sulle mõne India filmi mängima?“ oli peremees aupaklik.

  „Eeee, ma ei teagi. Rinaldo, kas sina tahaksid filmi vaadata?“ küsis Maris sõbra arvamust.

  „Mul on jumalast häid filme! Näiteks vanad head klassikalised India armastuafilmid, nagu „Abdullah,“ „Armuvalu“ ja „Vihmavarjutorge.“ Ehk midagi neist?“ oli Rahul sõbralik.

  „Aitäh pakkumast, sõber, aga ma pole täna üldse filmilainel, ehk kunagi teisel korral!“ teatas Rinaldo.

  „Jah, äkki tõesti mõnel teisel päeval!“ oli Maris justkui Rinaldo suuvooder.

Rahul solvus, sest tema idee ei toiminud. Ta tahtis Marise meele nende õilsate armastusfilmidega härdaks teha ja nii naisele läheneda. Kuna Rahul omas ehetepoodi, oli tal Marise tarvis isegi kihlasõrmus valmis ostetud. Iga hetkega enam hakkasid mehe plaanid temast kaugenema, aga siht oli silme ees ning indu oli nõus kannatama ja sõprade miilutsemist pealt vaatama. Tõsi küll, Maris ja Rinaldo hoidsid viisakusest oma tundeid tagasi, aga nende kehekeel reetis neid ikka, isegi siis, kui nad üritasid Rahuli ees seda mitte välja näidata, see neil ei õnnestunud. Jutukäigus aset leidnud puudutused ja silmapilgutused ei jäänud peremehele märkamatuks ning need tekitasid indus trotsi ja ta juba, justkui valu leevendamiseks, kõnetas Marist üha maiamate sõnadega.

  „Lilleõieke, sa mu kauni poe kõige kaunim ehe, kas ma võin sulle midagi pakkuda?“ lähenes ta sõpra häbenemata Marisele ning puudutas naise õlga. Rinaldo surus hambad nii tugevalt kokku, et tal hakkas lausa valus. Oi kuidas ta oleks tahtnud sõbrale kõrri karata, kuigi mees ei sallinud vägivalda. See oli juba mitmes kord ning Rinaldot ennast ehmatas ka ta agressiivne emotsioon. Ta arvas, et see tuleb vanemate kaotusest, kuigi tegelikult oli see tingitud ilmselt armukadedusest, sest Maris polnud talle jah sõna öelnud ja nad polnud paar. Mees kaotas oma kallimat oma sõbrale kaotada. Juba pelgalt mõtlemine sellest, et tema sõbrad omavahel abielluvad, ajas Rinaldo karvad turri.

  „Rahul lõpeta, see läheb juba üle piiri!“ kortsutas Maris kulmu.

  „Ei lähe! Lähima piirini on peaaegu 200 km ja ainuke naaberriik Portugalile on Hispaania.“ vastas Rahul.

  „Ah, sa ei saa aru!“ läks Marisel tuju ära.

  „Saan ikka. Küsi Rinaldo käest. Tema ongi Hispaaniast pärit!“ oli Rahul omast arust kaval.

  „Rahul, Maris on teadlik, et ma olen hispaanlane, sa ei pea seda kordama. Ja pealegi ongi meil siin rahvusvaheline seltskond ning osasid asju tõlgendame me kõik erinevalt. Rahvuste ja rahvakommete erinevused ja erimeelsused, mis teha.“ üritas Rinaldo Rahulile selgeks teha, et üle piiri minemine ei tarvitse otsest piiri ületust tähendada.

  „Ja üleüldse pidasin ma silmas, et su meelitused jätavad mind külmaks. Olen sulle juba vist sada korda öelnud, et ma saan sulle vaid sõber olla, ei midagi enamat!“ oli Maris kuri. Rinaldo kuulas kõrvalt ja viha tema sees paisus nagu pärmitaigen. Nüüd ta alles taipas miks Maris Rahuli tõrjus. Nüüd taipas Rinaldo, et Maris ei usaldanud teda sajaprotsendiliselt, et jättis palju rääkimata. Mees oli pettunud.

  Vaatamata pingelisel õhkkonnale, mida Rahul selgelt tajus, ajas ta oma kiusu edasi. Tundus, et ta tundis ennast võõrustaja asemel nagu kuningana, kelle sõna ja käsklused maksavad. Võimalik, et osades India peredes ei olegi naistel sõnaõigust ja nad peavad alluma meeste korraldustele, sest mees on perepea. Aga Rahul unustas ühe tähtsa tõsiasja, et sellel ajal ja selles kohas ei olnud tegu teps mitte hindudega, temal olid külas hispaanlane ja eestlane. Kuid järjekindla mehena astus Rahul järgmise, üsna otsustava, sammu.

  „Palun saa minu naiseks!“ põlvitas ta Marise ette ning avas sõrmusekarbi.

Maris tõusis nagu keravälk diivanilt ja kadus välisukse suunas.

  „Oota, kallike, oota!“ karjus Rinaldo.

  „Fakk, ma ei teadnud, et sa selline idioot oled! Pisasin sind sõbraks, aga tema sunnib oma armastust peale! Kas sul häbi ei ole!?“ räuskas Rinaldo, hoides kätt rusikas, mis vägisi lahti tahtis kiskuda. Rinaldo jooksis Marisele järele ning jättis isegi Rahuli korteri ukse sulgemata.

  „Algus on tehtud, nüüd võiduka lõpuni!“ rõõmustas Rahul ning lootis, et järgmisel päeval töö juures Maris taltub ning ütleb jah.

  „Maris oota! Maris, kalllis!!!!“ jooksis Rinaldo nagu kevadine vasikas Marisele järgi.

Naine seisatas ja ootaski.

  „Miks sa mulle ei rääkinud, et indu sind ahistab?“ püüdis mees rahulikuks jääda.

  „No mul ei olnud lihtsalt võimalust, Rinaldo!“ ahastas naine.

  „Sorry, mõistan sind. Olid siis terve päeva nagu ikke all? Kas ta püüdis sind käperdada ka või? Räägi, palun, , tüdruk!“ oli mees mures.

  „Sa ei kujuta ettegi! Ma püüdsin talle korduvalt selgeks teha, et ma tahan olla talle ainult sõber, ei muud, aga ta ei saanud ikka aru. Mis nende India meeste ajudes toimub? Kas nad arvavadki, et kui nemad tahavad kedagi naiseks võtta siis nad peavad ka saama? Kohutav päev oli! Kohutav! Kuigi töö iseenesest mulle meeldib ja ma tulin sellega omast arust väga hästi toime. Kliente aina käis, kõik naeratsid, ostsid asju ja olid igas mõttes viisakad. Ainuke häiriv tegelane oligi Rahul, kes nagu ei tahaks mu jutust aru saada.“pihtis Maris.

  „Tead, kahju muidugi öelda, aga ma soovitan sul mitte sinna tööle enam minna. Tõsiselt! Ma tean, et Rahul on pealetükkiv ja järjekindel, aga ma ei teadnud, et ta nii hull on. Tuhat vabandust, ma tõesti pidasidn teda oma sõbraks!“ tundis Rinaldo ennast kohutavalt.

  „Sina pole milleski süüdi, sa tahtsid ju mulle head. Sind ma usaldan, Rinaldo. Päriselt usaldan. Sa oled mu maailma parim sõber!“ teatas murb Maris.

  „Oehh, sa oled mulle väga kallis!“ võttis Marise jutt mehe jalust nõrgaks.

  „Aga tead, ma lähen ikkagi homme tööle. Lähen kiuste, ja pealegi on mul raha vaja. Kui ta veel mind ahistama hakkab, siis on meie sõprus läbi ka.“ otsustas naine.

  „Kui sa nii arvad. Mina ei suru midagi peale. See on sinu otsus. Aga kas sa lubad mulle, et kui ta sind ahistama hakkab, teatad?“ palus mees.

  „Luban! Kindlasti luban, kallis Rinaldo!“ oli Maris kindel.

See, et Maris teda kalliks peab, tõstis Rinaldo vererõhu lakke, ta punastas ning Maris märkas seda.

  „Issand, sa oled nii armas, kui punastad!“ tegi naine komplimendi.

  „Maris, sa oled väga kallis mulle!“ ei suutnud ka Rinaldo keelt hammaste taga hoida, kuigi ta tahtnuks palju enamat lausuda, aga hoidis ennast tagasi, sest kujutas ette, kui raske päev oli ta kallimal seljataga, sest ahistamine on üks julmemaid tegevusi, mis võib närvikava päris ära lõhkuda.

  „Ehee, kuule, lähme Douro äärde jalutama!?“ tegi naine üllatava ettepaneku.

Mis saab veel ilusamat olla, kui kõige kallim naine maailmas teeb mehele ettepaneku õhtust romantikat nautima minna? Seda ei juhtu just iga päev.

  Noored jalutasid päris mitu pikka minutit vaikides. Maris oli Rinaldo käevangus, lasi kergel tuulel oma juukseid siluda ning imeteles Douro jõe sillerdavat vett mis oli vaikne ja kõnekas. Naine tundis ennast väga õnnelikuna ning talle tundus, et kogu maailm on armastust tulvil. Isegi tüütud tuvid, kes ka Eestis elutsevad, tundisid naisele armsad ja naerusuised. Naine pani silmad kinni ja kujutles, et need tuvid ongi Eestist talle kauneid sõnumeid tooma tulnud. Maris unustaski silmad kinni ja lasi Rinaldol ennast juhatada, kuni tundis oma tagumiku all istet. Aga ikkagi ei tahtnud ta silmi avada, sest ta seikles imelistes hetkedes, kuni Rinaldo teda suudlema hakkas. Päev sai endale õndsa punkti.

2. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma