JA SADA SURMA - Marje Ernits

Kirjanik Marje Ernitsa jutustus "Ja sada surma" on kindlasti raamat, mida ma loen kunagi veel, sest see on niivõrd hea. Üks parimaid, mida ma Ernitsa loomingust lugenud olen. Lugesin kokku, kodus on mul Ernitsa raamatuid 10, aga tal on neid ilmunud ilmselt üle 30, sest antud jutustus on pühendatud Eesti Vabariigi 100. juubeliks ja see on autori 30. raamat. Tuttav tunne, sest minagi kirjutasin Eesti Vabariigi 100. juubeliks raamatu(d), just raamatud, sini-must-valge triloogia "Elu pärast elu." Antud raamat viib meid ajas tagasi, lausa sajandijagu päevi tagasi ja kaugemale ka veel. Tegevus toimub tolleaegses Eestis ja pisut ka Lätis, sest üks tegelastest on Lätist pärit, tema üks vanematest on eestlane ning tema kodu asus Eesti piiri äärses Läti kohakeses. Põhitegevus toimub siiski Tartus. Tartu on mulle ka üks armsamaid linnasid Eestis, Pärnu järel teisel kohal. Väga-väga põnev lugemine oli. Aitäh selle eest, Marje! Ümberjutustust ma tegema ei hakka, kopeerin raamatupoe lehelt raamatu tutvustuse, nagu mul ikka kombeks on. Oma kolmekümnenda romaani on Lõuna-Eesti kirjanik Marje Ernits pühendanud Eesti Vabariigi 100. juubelile ja valinud selle pealkirjaks Lydia Koidula tuntud luulerea. Loo tegevus toimub Eesti omariikluse algaastail vaheldumisi nii linnas kui selle lähistel maakohas. Pärast vana peremehe surma pärib Luige talu poeg Lembit, tema õde Erna kolib elama linna. Tartu Tütarlaste Koolis hea hariduse saanud Erna saab tööd kondiitrina, hiljem aga siirdub riigitööle. Kui ta kihlatu 1918. a Petrogradist naaseb, loodavad noored abielluda, kuid peigmeest tabab õnnetus ja ta ei jõuagi altari ette. Noor naine töötab püüdlikult ja raske haiguse kiuste jõuab elus iseseisvalt edasi. Vend Lembit on aga läbinisti talupidaja ning ta ei mõtlegi muust kui oma talust, maast ja kariloomadest, otsides võimalust oma unistuste teostamiseks. Eesti oma riigi loomine, Tartus sõlmitud rahuleping ja poja sünd innustavad teda talu majandamiseks mõndagi uut ette võtma, sealhulgas alustama tulutoova linakasvatamisega. Põnevaid uuendusi aitab tal ellu viia talu sulane, kes kaotas oma isatalu sõja päevil. Romaani tegelased on tublid Eesti inimesed, kes visa ja püüdliku tööga panid aluse noore riigi õitsengule ja kestmajäämisele. 18. jaanuar 2024. Vana-Rääma

ELUJANU - Mati Soonik

Vahelduseks ekskurseerivatele raamatutele lugesin läbi Mati Sooniku jutustuse "Elujanu," mille tegevus toimub kaasajas, aga viib siiski meid ajad tagasi, Velikije Luki alla, Eesti Laskurkorpuse aegadesse. Ja mõistagi seikleb üks raamatu peategelasi mööda suurt Venemaad ja sõjaaegses Eestis. Natuke segadusse viis selle raamatu süžee, sest lugu algab hoopis teiste tegelastega aga nendega tutvumegi üksnes põgusalt, kuigi kogu lugemise aja ootasin millal just nende lugu edasi läheb, pmst ei läinudki, piirduski ujumas käimisega. Sellest on väga kahju, minu jaoks jäi raamat poolikuks. Või õigupoolest ei saanud alatagi kui juba lõppes. Oleks kirjanik Soonik selle romaaniks kirjutanud, oleks teine lugu, aga jutustusena on tõesti tegu lõpetamata looga, päästaks teise osa või koguni triloogiaks kirjutamine. Olen eelnevalt ka tema teoseid lugenud, riiulis on neid nüüd kokku 8. Muidu on Mati Soonik loetava käekirjaga kirjanik ning oskab hoida põnevust. Mul on olnud au ka temaga suhelda. Samas see Laskurkorpuse aeg, see viis mind tagasi lapsepõlve, sest mul oli au tunda erukindral Karl Arut, kes samuti teenis Velikije Luki all ning meelsasti jutustas oma sõjatandritest. Põnev on. Ajalugu lausa peab tundma, olgu see kui valus tahes. Aga nüüd koperin Apollo lehelt raamatut tutvustava teksti ka. See on ühe mõranenud perekonna, aga samas ka väikese Aadu lugu. Poisi isa Ants on üsna mõtlematult abiellunud arstiks õppiva tudengineiuga, kel aga ülikool pooleli jääb – osalt lapse sünni, osalt kergemeelse ellusuhtumise tõttu. Kuna poisi isa on Soomes paremat teenistust otsimas, jääb Aadu aastateks emapoolse vanaema kasvatada, kes sellega kuigi hästi hakkama ei saa. Lõpuks saadab poisi ema seitsmeseks saanud Aadu elama isa juurde, kes on taas kodumaal ning endale uue, lasteaiakasvatajana töötava kaasa leidnud. Nii on väikese poisi eksirännakud möödas – tal on taas oma isa ning uus ema. Selle pere meestele – väiksesele Aadule ja isa Antsule – süstib meelekindlust ja elutarkusi sõjaveteranist naabrimees Voldemar. Tema jutustused moodustavad romaani teise tasandi. 16. jaanuar 2024. Vana-Rääma

TAHKURANNAST LÄBI AEGADE - Ülle Toomla (koostaja)

Loetud sai järjekordne küla või kogukonda tutvustav raamat. Selle raamatu on koostanud Võiste raamatukogu juhataja Ülle Toomla. Raamatus on pikemalt juttu Eesti Vabariigi esimesest presidendist Konstantin Pätsist, kes just selles külas on sündinud. Lisaks kõneleb raamat Tahkuranna asutuse kujunemisest, usuelust, Luteri kirikust, õigeusu koguduse asutamisest, kalavetest, meresõidust, talupidamisest, maaharimisest, kurgikasvatusest, hariduselust, rahvamajast, seltsitegevusest, rahvaluulest, tuntud kohalikest inimestest ja paljustki muust. Ajaloost teame legendi Tahkuanna kurkidest, mis olid üle kodumaa kuulsad. Lisaks pajatab see raamat taas ka Liivimaast. Muide, eile õhtul kogemata jäin telekast mingit saadet vaatama, kus oli ka teemaks Liivimaa ja liivlased. Väga põnev oli. Selles raamatus on juttu ka sellest ajast kuidas nii mõnigi elanik ilma maata elamist võimalikuks ei pidanud ning kuidas hakkasid need inimesed ise Siberisse välja rändama. Vene valitsus toetas neid väikeste rahadega. Paljud asusid elama Vladivostoki ümbrusesse, kahjuks nad tagasi tulema ei pääsenudki, raha lihtsalt ei olnud. No eks valitsus kuulutas neile suurt tulevikku ette. Talude päriseksostmine sai alguse 1819. aastal sest alles siis vabastatid seadusega talupojad pärisorjusest. Lisaks on juttu kuidas kaupa Timmkanali kaudu transporditi ja paljustki muust. Väga põnev lugemine oli, kuigi osad teemad kattusid just nende raamatuega, mille lugenmise hiljuti lõpetasin, Uulu raamatutega, aga eks need olegi lähestikku asuvad külad, Liivi lahe kaldapealsed. Raamatu koostaja, Võiste raamatukogu juhataja on kirjutanud raamatukogu lehel järgmist: 1922. aasta alguses esitasid neli Tahkuranna meest - Jaan Kvell, Martin Tolli, Johann Miller ja Peet Akkermann Viljandi Rahukogule palve Tahkuranna Rahvaraamatukogu Seltsi registreerimiseks. Asjaajamiseks kulus peaaegu aasta ja selts registreeriti ametlikult alles 1922. aasta lõpus. Seltsi ülesandeks oli „raamatukogude, lugemislaudade ja teiste haridusliste ettevõtete moodustamise teel rahvaharidust edendada”. Seltsi raamatukogu asutamise koosolek toimus 1922. a novembris Tahkuranna vallamajas. Raamatukogu asukohaks sai Võiste II algkool. Tahkuranna Avaliku Raamatukogu esimene juhataja oli sama kooli õpetaja Martin Tolli, kes töötas raamatukogus kuni arreteerimiseni 1945. aastal. Tahkuranna Rahvaraamatukogu Seltsi raamatukogu juurde kuulusid algusaegadel ka osakonnad Rannametsa ja Mõisa kooli juures. ​ 1948. aastast alates kannab raamatukogu Võiste Raamatukogu nime. ​ Lisaks Martin Tollile on raamatukogus 95 tegevusaasta jooksul vaimuvara hoidnud ja Võiste kandi rahvale vahendanud Helju Pukk, Erna Kumm, (kes oletatavalt laenutas raamatuid kodust), Amanda Lääne, Martin Laanemaa, Eevi Laanemaa, Hinge Orgo (Oja), Roose Kase, Viive Miilimäe, Lea Maruste, Nadežda Guljajeva. ​ Alates 1987. aasta oktoobrist töötab raamatukogu juhatajana Ülle Toomla, kes on lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi raamatukogunduse ja bibliograafia eriala. ​ Võiste raamatukogu aastakümneid saatnud ruumikitsikus sai lahenduse 7. novembril 1998. aastal, kui raamatukogu kolis Tahkuranna lasteaed-algkooli lasteaiahoonesse, kus enda käsutusse saadi ühe rühma ruumid. Tänapäeval on Võiste raamatukogul kaks piisavalt suurt ja valgusküllast ruumi, kuhu mahub ära raamatufond, avalik internetipunkt ja lugemislauad kohallugemiseks. ​ 2013. aasta suvel läbis raamatute kodu uuenduskuuri ja on kogukonnale vääriliseks vaba aja veetmise ja teadmiste kogumise paigaks. Lisaks lugejateenindusele pakutakse arvutite kasutamist, printimis- ja skaneerimisvõimalusi. Raamatukogu tegevus on muutunud avatumaks ja nähtavamaks, sest kõik olulisemad sündmused on kajastatud raamatukogu blogis või Facebooki lehel. ​ Võiste Raamatukogu on leidnud oma koha kogukonna kultuurielus, rikastades seda kirjanduslike sündmustega. Traditsiooniks on saanud lasteaialaste külaskäigud raamatukokku emakeelepäeval ja rahvusvahelisel lasteraamatupäeval. ​ Raamatukogu väga vajalikuks rolliks on kohaliku ajaloolise mälu talletamine, kodulooliste materjalide kogumine ja säilitamine. Eesti rahvaraamatukogude ühisest koduloolisest andmebaasist Kodulugu on leitavad vallalehes ilmunud kodulooteemalised artiklid. ​ 2008. aastal valmis raamatukogu juurde moodustatud kodulootoimkonnal ajaloovihik „Tahkurannast läbi aegade”, mis tutvustab siitkandi ajalugu kuni 1940. aastani. ​ Iga kuu kolmandal kolmapäeval kogunevad raamatukokku kohalikud koduloolased, et arutleda huvipakkuvatel teemadel. ​ Võiste raamatukogu on tuntud ka näitustekohana, kus eksponeerivad oma töid eeskätt kohalikud harrastustegijad. Siia on leidnud tee erinevad foto-, maali- ja käsitöönäitused. ​ Vastavalt vajadusele abistab raamatukogu juhataja arvutikasutajaid, kõige enam vajatakse abi suhtluses e-riigiga. ​ Muutuvates aegades pakub raamatukogu külastajaile turvatunnet, teadmist, et miski selles elus on kindel ja muutumatu. Siin võid endiselt raamaturiiulist valida endale meeldivat lugemist ning soovi korral raamatukogu juhatajaga silmast silma suhelda ja loetu üle arutleda. ​ Ülle Toomla Võiste raamatukogu juhataja 14. jaanuar 2024. Vana-Rääma

UULUST MITME KANDI PEALT 2. - Eevi Vallek (koostaja)

Ja raamatusarja teine osa sai ka loetud. See kätkeb endas Uulu kandi inimeste elu-olu, koolihariduse saamisest selles piirkonnas, seltsielu, posti-sideteenuste korraldust, pajatab Uulu prohvetist, Uulu pargist, kunagise mõisahärra Stael von Holstenide suguvõsast ja mõisniku eluloost ning paljustki veel. Sisukas ja põnev lugemine neile, kes ajaloo vastu huvi tunnevad või kohalikele, kes tahavad ennast oma kodukandi ajalooga kurssi viia. Mina muudkui kondan mööda Liivi lahe kaldapealseid asulaid ja naudin seda ekskursiooni sajaga. Naudi sina ka! Ma usun, et vähemalt Pärnumaa raamatukogudest saab ehk neid raamatuid ka laenutada. Minule need kingiti, nagu olen juba enne ka maininud. Aitäh! 13. jaanuar 2024. Vana-Rääma

UULUST MITME KANDI PEALT - Eevi Vallek (koostaja)

Olen oma lugemisega jõudnud Uulu. Selles armsas Pärnu lähistel asuvas külakeses olen ma mitmeid kordi käinud. Viimati käisin alles mõne kuu eest kalli sugulase Arkadi 100. juubelil. Suviti, juuli teises pooles toimub Uulus kohalik toidu- ja kultuurifestival "Uulu Lamba Vest," millest olen ka korduvalt osa saanud. Lisaks olen ka kahel korral Uulu raamatukogus lugejatega kohtumas käinud jne ... Ühesõnaga see armas külake on mulle juba ammu tuttav. Põnev oli lugeda seda raamatut, mis annab põgusa ülevaate ajaloost, loodusest, muistenditest, haridusteest, pajatab sajanditetagusest mõisa elust ja paljustki muust. Mind isiklikult see lektüür väga paelus ning eile õhtul tegin algust ka juba 2. osa lugemisega. Need mõlemad raamatud on mulle kingitud just lugejatega kohtumas käies. Üliarmsad kingitused, aitäh! 12. jaanuar 2024. Vana-Rääma

Jaansoni rada 429. päev

Jälle tehtud. Ei saanud arugi kui juba 8,7 km ja 14 200 sammu käidud oli. Niikui niuhti! Tegelikult läksime taas algul postimajja, nagu tavaliselt ning sealt naastes põikasime ka PK-st läbi ja liikusime mööda Pühavaimu Supelusse ning sealt randa. Kuigi rannas oli jube vastik tuul, säras päike nii eredalt ja me ronisime veel vaateplatvormile ka. Vist oli veel liiga vähe tuult :) Rahu-rahu, me olime korralikult sisse pakitud, pigem oli koju jõudes nahk märg, mida juhtub viimasel aastal üliharva, sest reeglina on mu kogu aeg külm. Rannapiirkonnas me tiirelsimegi, aga telefoni ei raatsinud pidevalt taskust välja kiskuda, lisaks pean ma ka kindad siis ära võtma, sõrmed külmetasid. Aga fotojäädvutused sai tehtud, eks ma teen neid hulgim ja siis siia lisan valiku. Munamäe juures naasesime kodu suunas. Head liikumist ka teile! 11. jaanuar 2024. Vana-Rääma