Raamatu ja Roosi päev Pärnu Keskuse Apollos

Täna oli lugejail võimalus roosi eest soetada endale raamat ning seda võimalust ka kasutati. Pärnu Keskuse Apollos said lugejad kohtuda minu ja Maarja Unduskiga. Mina kasutasin kohe võimalust ja soetasin endale raamatu "Ellen Niit. Heleda mõtte laast," mille tema tütar Maarja Undusk paari kuu eest välja andis. Nüüd on üks raamat mu pühendustega raamatute riiulil juures ning ma juba jõudsin sirvida, õhtul ilmselt ei saa und. Ellen Niidule mõeldes maalivad ennast silme ette Krõll, Triinu ja Taavi ning viivad hetkeks tagasi lapsepõlve. Lugemine saab põnev olema. Ka esmakohtumine ja tutvumine Maarjaga oli armas. Tore, et "Raamatu ja Roosi päeva" traditsioon taas toimub. Aitäh taaskutsumast Apollo! Kallid Juliale. Need 2 tundi möödusid linnulennult. Ka armsat Tiinat oli tore kohata, tema meenutas Guatemala reisi muljeid ja tõi mulle tassi ( Frieda Kalho. kuulus Mehhiko kunstnik) ja kaardi, mille soovis Guatemalast posti panna, aga seal polegi postiteenust ja Mehhikos ta seda teha (teatud põhjustel) ei saanud. Oli armas vestlus, aitäh! Üks armas päeva on seljataga. Siirad tänud kõigile! 23. aprill. 2022.a. Vana-Rääma .

📖 Pärnu Keskuse Apollo: Kell 12:00 -14:00 Margit Peterson ja Maarja Undusk 📖 Solaris Keskuse Apollo: Kell 12:00 - 14:00 Lauri Räpp ja Ants Rootslane Kell 14:00 - 16:00 Paavo Kangur ja Enesearengu teejuht Tiit Trofimov 📖 Tartu Kaubamaja Apollo: Kell 12:00 -14:00 Paavo Matsin ja Heiki Vilep 📚🌹 Tule ja tähista 23. aprillil rahvusvahelist raamatu ja roosi päeva koos Apolloga! 📚🌹 Kingi raamatu ja roosi päeval, 23. aprillil, Apollo müüjale roos ning saad vastu ühe sel päeval TASUTA pakutavatest raamatutest. Traditsiooniliselt jagavad sel päeval armastatud kirjanikud meie kauplustes hüva nõuandeid kirjanduse vallas.

Täna ilmus Nelli Teataja

Minge vaadake postkasti, seal ta on, selle nädala Nelli Teataja. Sellel korral kirjutasin ühest ajaloo valusast katastroofist, mida minagi selgelt mäletan. Üks lapsepõlve valusamaid aegu - Tšornobõli tuumakatastroof. Head lugemist! Olge terved! 14. aprill 2022.a. Vana-Rääma

Uus Nelli Teataja on ilmunud!

Olen kogu aeg öelnud või tunnistanud, et kirjutamine on minu kirg. Lisaks on ta minu jaoks ka teraapiline. Olgu tegu millise kirjatükiga tahes. Iga tagasiside on kirjanikule või ajakirjanikule oluline. Väga mõnus on ka kui su sotsiaalmeedia postkasti potsatab kiri, kus keegi tahab rääkida oma lugu, sest on sinu juba ilmunud artiklit innustust saanud. Nii juhtuski taas minuga. Aitäh, hea Maie, et usaldasid oma loo minule kirjutamiseks! Aitäh avaldamast! Ostke täna ilmunud Nelli Teataja ja saate osa! 8. aprill. 2022.a. Vana-Rääma

Innovatsiooni ja loovuse nädal

Aprillikuu on rikas tähtpäevade poolest, millest üldsus ei teagi ning pole kuulnudki, et selliseid päevi tähistatakse. Aga tähistatakse ja juba aastakümneid. Loovuse ja innovatsiooni nädala raames toimub ohtralt põnevaid sündmusi. Nädal algab Leonardo da Vinci sünnikuupäeval 15. aprillil ja lõppeb innovatsiooni ja loovuse päevaga 21. aprillil. 15. aprillil tähistatakse ülemaailmset kunsti- ja kultuuripäeva. Kunstipäeva hakati tähistama 2012. aastal ju kulutulene levis see traditsioon üle kogu maailma. Miks just 15. aprill? Aga sellepärast, et sellel päeval on sündinud geeniusest maalikunstnik ja leiutaja Leonardo da Vinci. Eestis on viimastel aastatel tähistatud kunstipäeva internetipõhiselt, sest pandeemia reeglid pole lubanud seda traditsiooniliselt tähistada. Küll aga on taas tollel päeval avatd kunstitoad töötubadena, saab vaadata kunsti ning kuulata muusikat. Vastupidiselt kunstipäevale, ulatub kultuuripäeva tähistamise ajalugu juba ligi sajandi vanusesse aega. Kultuuripäeva tähistamine sai ettepaneku tegi juba 1931. aastal vene humanisti, kirjaniku, maalikunstniku, ajaloolase Nikolai Roerichi poolt. See päev on üleskutseks ilule ja teadmistele. Loomulikult pööratakse sellel päeval suurendatud tähelepanu kultuuriväärtuste hindamisele ja säilitamisele. Kultuuripäev algab rahulipu heiskamisega 16.aprillil tähistatakse ülemaailmset häälepäeva ja lapsorjuse vastast päeva. Loomulikult pööratakse sellel päeval tähelepanu häälele, rõhutakse tõigale kui vajalik ja tähtis on hääle tervis. Selle tähistamine sai alguse 1999. aastal Brasiilias. Eestis on selle päeva puhul lausa spetsialistide juhendamisel uuritud teatud kaameratega häälepaelte tööd. Näiteks 2019. aastal pööras rahvusvaheline häälepäev Tartus tähelepanu häälehäiretelel, kandes pealkirja „Häälepäev 2019. Funktsionaalsed häälehäired.“ Nagu nimigi ütleb, mälestatakse lapsorjhuse päeval alaealisi lapsi, sest isegi veel nüüd, 21. sajadil jagub maailmas lapsorje. Seda päeva tähistakse ka Pakistani poisi Iqbal Masihi mälestuseks. Tema pühendas oma viimased aastad laste õiguste eest võitlemiseks. Inimkaubandus ei ole kahjuks kusagile kadunud. 2012. aastast on Eesti karistuseadustiku alusel keelatud inimkaubandus, kupeldamine, prostitutsioonile kaasaaitamine ja alealise ärakasutamine. 17. aprillil tähistatakse ülemaailmset hemofiiliapäeva. Hemofiilipäevaks süüdatakse maailma kõrghoonetel punased tuled, ka Tallinna Teletornis. Seda rasket veritsustõbi põeb täna Eestis üle 200 inimese ning haigete huve esindab Eesti Hemofiiliaühing. Tegu on geneetilise veritsustõvega, verehüübimatusega, kus ilma ravita veritsust peatada pole võimalik. 18. aprillil on rahvusvaheline mälestiste ja mälestisalade päev ning ülemaailme raadioamatööride päev. Rahvusvahelisel mälestiste ja mälestisalade päeval viljeletakse süvitsi UNESCO pärandi teemadel. UNESCO põhikiri näeb ette progressi ja teadmiste levi toetamist. Eestis hakati raadiot kuulama 1920.del. 11. mail läks eetrisse esimene eestikeelne raadiosaade Haapsalust. 20. aprillil tähistatkse ÜRO hiina keele päeva. See sai alguse 2010. aastal, mil ÜRO tegi ettepaneku seada sisse kuuele ametlikule keelel pühendatud tähtpäevad. Hiina keelt, mille rajajaks oli Cangije, peetakse üheks raskemaks keeleks maailmas. 21. aprillil tähistame ülemaailmset innovatsiooni ja loovuse päeva. Seda päeva tähistati esmakordselt 2002. aastal. Ning 2004. aastal lisandus sellele veel samanimeline nädal. Selllel päeval üritatakse ühiste mõtete ja loova tegevusega maailma parimaks paigaks muuta. Muuda sinagi! 4. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 246. päev

Nonii, sattusin hoogu ja läbisin 4,6 km. Algul hakkas parem puus natuke haiget tegema, arvasin, et teen mingi kolmeka, aga siis tuli hoog sisse ja valu kadumiseks oli abi puusaringidest. Järgmisena hakkas vasaku talla alt sügelema ja torkima, kodus avastasin konnasilma. No tere tulemast! Aga ma tean kuidas kaduneljapäeval sellest lahti saab, on kogemus juba olemas. Mis seal ikka, enesetunne on ju hea, vaatamata mõnele seigale. Külm on, kole-kole külm on, kuigi koju jõudes olin üleni higine. Ja veepudeli unsutasin taas maha, no olen harjunud, et see on Germo kotis. Janu tekkis juba tegelikult 1 km järel. Suu kuivas ja jõe ääres on tuul ka väga nõeluv. Külm kevad. Aga ma seadsin endale eesmärgi igapäevaselt kepikõndimas käia, kasvõi paar kilomeetrit, sest selle pekikoorma alla on raske olla ja ei tahaks sardelli moodi välja näha riietes, mis on väikseks jäänud. Lisaks tervis, tervis ja tervis....Piin on olla ilma kepikõnnita. Lisaks ma laen ennast rajal, laen aktiivselt. Oleme terved!

2. aprill. 2022.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 245.päev

Ei pidanud homseni vastu, sest tunne rajale minna oli nii õige. Vaatasin blogispikrist järgi, jah, üle 3 kuu polnud kepikõndima jõudnud. Viimati käisin 24. detsembril 2021. aasta, päev peale Germo operatsiooni. Täna on tehtud suisa 11000 sammu, kuigi plaanis on vähemalt 8000-10000 sammu hakata päevas tegema. Kepikõndisin 4 km. Täna on kokku aktiivsemalt liigutud 7,3 km. Enesetunne on ülihea ja kopsumaht on ka üle aastakümnete ülihea, sest kuu lõpus saab juba elatud aasta suitsuvabalt ja koroona ei mõjunud minu kopsudele laastavalt. Põdesin ülikergelt, isegi maitse- ja haistmismeel jäid alles. Riskigrupist ja vaktsineerimata, nagu ma olen :) He! Homme saab 3 nädalat mu jalaga juhtunud intsidendist. Kuigi ta on veel valus ja paistes, ei sega see liikumist ja vanad suvetossud mahuvad jalga, küll ei saa paelu siduda, aga pole hullu. Seega miski ei takista enam liikumist. See 45 minutit supsti ära käia, see läheb ruttu, puhkepausideta. Kuigi täna otsustas kivi tossu sisse minna ja ma pidin korraks istuma. Ja veepudel ununes ka maha. Muidu on ta tavaliselt Germo seljakotis, aga käin ju kepikõndimas üksinda. Tegelikult oli rahvast rajal küll ja imelise taeva imetlejaid veelrohkem. Oeeh, mõnus on olla. Oleme ikka terved! 1. aprill. 2022.a. Vana-Rääma

Lustakat nalja- ja karjalaskepäeva!

Täna ilmunud Nelli Teatajasse kirjutasin loo nalja- ja karjalaskepäevast. Pealkiri on küll eksitav, pigem lapsed tõmbasid Mari-Liisi orki, aga ju on nii otsustanud toimetajad. Igal juhul olen tänulik lustakate naljade eest teile Silja, Maria ja Mari-Liis. Aitäh! 1. aprill. 2022.a. Vana-Rääma

Artikkel tänases Pärnu Postimehes

Kui hea Anu Jürisson eelmisel nädalal minuga ühendust võttis, tõdesin tõesti, et ühe Ukraina teemalise luuletuse olen ma kirjutanud. Lihtsalt tuli, tahtis minust välja, nagu need ikka tulevad ja luuletamine on minu jaoks tõesti teraapiline. Lisaks on artiklis veel Aimar Roometsa, Daivi Jõeranna ja Jaak Kännu luulet. Aitäh, kallis Anu! 29. märts. 2022.a. Vana-Rääma

Taevasiniste silmadega mees

TAEVASINISTE SILMADEGA MEES Kell tiksus esmaspäeva kaheteistkümnendat tundi, kui vastu hommikut koju naasnud Gert ärkas. Ta ringutas, loivas ennast voodist välja, pani pruunikarvalised toasussid jalga ja siis läks juba tualetti kusele minekuga kiireks. Väga raske oli silmi lahti hoida, uni piinas meest ka ihuvajadusi rahuldades. Ta lonkis tualetist välja, asetas sussid voodialla tagasi ning unustas ennast uuesti voodisse. „Gerttt! Geeert! Seniiline oled juba või!? Jeerum küll, kelle otsa ma küll komistanud olen!“pröökas pahatujuline Marle, avastades oma jalge alt uriinimärja lambanahkse tualettvaiba ja märja siidiriidest prilllaua. „Mida sa karjud! Ma ju ütlesin sulle, et riidest prillaud ei kõlba mitte karu hänna alla ka mitte! Kui ikka on kiire ihuvajaduste rahuldamisega, ei hakka sul keegi puuda paberit prillauale laduma. Või sina hakkad? Ma tahaks näha kui mõni vereplekk ...“ Gert vihastus, keeras pea akna poole ja juba kostuski norinat. „Ma tahaks näha, ma tahaks näha ... ma tahaks ka teada kus sa öö otsa hoorasid, et nüüd ei tule isegi oma ihuliste hädade väljutamisega toime! Pekki küll, mida ma siin üldse rabelen!“ ühmas Marle, tõmbas parema käega üle otsmiku, lajatas kurakätt tualettruumi ukse kinni ja kadus vannituppa. Sealt naastes otsis esikusahtlist fööni, kuivatas juuksed, pani seksika pesu ja miniseeliku selga ning kadus nagu tina tuhka. „Oi, ma veel sulle teen! Lähen tõmban mõne isase hoovi ja ei löö millegi eest risti ette! Teen sulle tagasi kõik selle, mida oled mulle teinud, va hoorapurikas!“ Naine kirus lausa valjuhäälselt linnaliinibussis oma meest, mille peale nii mõnigi memm pead vangutas ja Marlest eemaldudes käega rehmas. „Jah, kevadel lähevad ka luuad õide!“ pidas üks joogine meesterahvas kommenteerida. „Tänapäeva noorus on ikka hukka läinud, välgutatakse oma pekiseid kannikaid, pole häbiotsagi!“ „Selline tahab veel kunagi emaks saada! Ärgu hiljem kurtku, et viljatu on!“ Kommentaare aiva sadas ühistrantspordis ning see kõik häiris Marlet niivõrd, et ta astus 2 peatust enne bussist välja, et rahuneda ja mõelda. Kerge klomp tõusis kurku. Mitte keegi ei ole meist rauast, südametu ja kalk. Kõigil meil on hing sees, selles pole kahtlustki. Kas ma tõesti näen luua moodi välja? Kas mul tõesti on kintsudel tselluliit? Kas ma üldse tahan emaks saada? Kas ma üldse saangi lapsi? Kõik need küsimused hakkasid noort naist piinama. Marle mäletab kuidas ta kunagi häbenes miniseeliku kandmist, kartes, et tema kintse katabki tselluliit mida vaid teised näevad, kuigi ta sõbranne eitas seda. Lisaks rääkis kunagi ta ema talle, kui ta Marlet kandis ja üsna sünnituse eelses olekus oli, küsisid ühed puberteedieas noormehed linnatänaval ta käest kuhu poole luuad pühivad, viidates muidugi Marle emale. See ajas muigi Marle emat naerma, kuigi ta nägi pigem maakera moodi välja, aga natuke riivas siiski hinge ka. Omast arust on ta kena naine ja veel raseduse lõpukuul, mil abikaasa teda suisa kätel kandma kippus. Taas seisis naine küsimuse ees kas ta üldse tahab emaks saada. Tõsi küll, kui ta teismelisena lapsehoidmisega raha teenis, unistas ta varajasest emadusest, kuid nüüd oli küsimuse ees. Sisetunne kõneles vastakas keele, küll soovis ta endale sellist staatust, küll mitte. Marle arvas, et lapse soetamiseks on aega vaja, et praegu on vara ning ta polnud ka päris kindel kas Gert last soovib või saab, või kas ta ise Gerdiga lst tahab. Vastusteta küsimused aiva vaevasid ta pead, kui ta tikkkontsadel mööda kõnniteed pubi suunas kõndis ja peas ikka vaid mõte Gerdile kätte maksta. Must toonklaasidega auto peatus miniseelikus naise kõrval, mille peale Marle ei reageerinud. Igasuguseid perverte on maailmas ja üha kaob inimesi, nagu vitsi vette. Kaovad ära nagu poleks neid kunagi olemas olnudki. Eriti jäletas Marle bemme, sest tema kogemuste ja nägemuste põhjal kimasid nende ga ringi mõttetud rollnokad, kes tööl ei käinud, aga vanemate rahakoti kallal küll. „Hei, neiu, kas saaksin teie jalavaeva ehk vähendada?!“ keris viisakas noormees auto aknaklaasi alla ja Marle oli nagu hetkega ära tehtud, sest need taevasinised silmad, sis talle otse südamesse vaatasid, lausa tõstsid naise võõrasse autosse. Ta istus ega lausunud ühtegi sõna. Noormees naeratas ja Marle aimas, et ta käest küsiti midagi, kuid ta ei teadnud mida. „On teiega kõik korras? Kas sõidame haiglasse või loodusesse?“ Helesiniste silmadega noormees tõesti muretses, sest Marle pilk oli kõike muud kui rahulik. „Ah? Misasja? See, et ....“ „Ära karda mind. Läheks sinatamise peale üle, muidu ehk jätangi totaks mulje? Ma ei tee sulle liiga.“ „Ma, ma ... ma olen Marle.“ Naine ulatas käe. „Gert,“ ulatas mees aupaklikult tutvumiseks oma käe. Nii suuri silmi polnud Marle endal ealas näinud, aga nüüd vaatasid need talle vastu autopeeglist, mille ta just meigi kohendamiseks avanud oli. Mis pagan mul nende Gertidega küll on? Mu esimene armastus oli Gert, praegune elukaaslane on Gert ja nüüd .... mõtiskles ta endamisi. „Sa oled kuidagi nii, nii ära ... omas mullis. Kas juhtus midagi? Saan sind kuidagi aidata?“ Gert oli aupaklik. „Hea küsimus. Ah, lähem siis sinna loodusesse,“ võttis naine pakkumise vastu. Talle jõudis nüüd alles Gerdi küsimus kohale. Need silmad .... Paari tunni pärast sõidutas Gert Marle otse kodumaja juurde, andis talle visiitkaardi ja lahkus sõnadega;“Tänan sind südamliku päeva eest, kaunis naine! Kohtumiseni“ Jah, päev kujunes tõesti südamlikuks, üks üllas hing suudab pahelised mõtted ja teod ära hoida ja vaid juba oma olemusega maailma kaunimaks paigaks muuta. Marle oli õnnelik, unustades hommikuse intsidendi. „Kus sa ringi keppisid, lirva!?“ Gert, kes oli ohtralt kesvamärga pruukinud, tormas nagu tuulispask naisele kallale. Eks armukadedad ole ikka need, kes ise pole patust priid! Marle, suutes ennast vägivaldse mehe haardest vabaks rabeleda, helistas ruttu teisele või õigemini kolmandale Gerdile ja tänaseks on noored oma esimese lapse ootel, kes peaks sündima juba lähipäevil. „Sa oled kõige imelisem naine, kes mu eluteele sattus! Oleks sa esimesel kohtumisel pealetükkiv olnud, poleks ma sulle visiitkaarti andnud,“ tõdes mees. Eks esmakohtumine määrab elus palju, sama palju nagu nimemaagia ja silmad, mis sinust läbi näevad. 28. märts. 20220.a. Vana-Rääma