Mul ei ole üldse kahju, et häbi röövis mu tänasest päevast mitmed tunnid. Grammigi pole kahju! Pigem on kahju sellest, et Kerttu Rakke romaan "HÄBI" loetud sai. Tõsiselt kahju on. Selliseid raamatuid võiks rohkem olla. Aitäh, hea Kerttu, et sa nii elulise ja hea raamatu kirjutasid!
Ma tahaks mõnes mõttes seljatada müüdid (olgu, olgu - vanasõnad!) "vaga vesi, sügav põhi" ja "kui on häbi, pole kõik veel kadunud." Või, noh, õigemini seljatas need müüdid Kerttu selles raamatus. Vanasõna "vaga vesi, sügav põhi" on halvamaiguline, sest introvertseid inimesi kiputakse alatihti valesti mõistma, või mittemõistma, ka sildistama. Nagu "Häbis" juttu on. Inimesed ei püüagi ega tahagi mõista miks mõni inimene on teistest vaiksem, ei sulandu massi, ei sõbrune kergesti jne...Kohe hakatakse, nii-öelda, näpuga näitama ja inimest maha tegema, süüvimata millegisse, mis või kes võib olla antud olukorras või inimese käitumise põhjuseks (tagamaaks), et ta on selline, nagu on.
Ja siis see teine "kui on häbi, pole kõik veel kadunud." Pigem ehk on? Inimene on ise kadunud oma häbitundesse, häbisse, oma üleliigsesse empaatiasse, mis ei lase tal elada täisväärtuslikku elu. Samas on olemas ka vanasõna "kel pole häbi, sel pole au." Aga ega ma vanasõnadest rääkida ei taha, ikka sellest raamatust, millest blogin.
Oleme Kerttuga enam-vähem üleealised, sestap maalis kogu raamat mulle ehadad pidid silme ette, pildid ajast, kus lihtsalt tuligi liiga palju häbeneda ja häbi tunda, see oli kauge nõuka-aeg, kus teatud teemad ja suisa ütlemised olid tabud. Sa pididki vaikides häbi tundma, et mitte ühiskonna põlu alla sattuda. Sa ei tohtinud valel ajal ja vales kohas suud paotama.
Sellest raamatust saaks väga hea filmi!
Kui palju me oleme mõelnud sellele mis võib mõne inimese hinge rõhuda, kui ta ei ole nii avatud, kui mõni teine. Kaldun arvama, et väga harva. Muidugi ma ei üldista.
"Häbi" kõneleb Nadkast, kelle ema teda sünnitades suri ning Nadka jäi vanaema kasvatada, pahatahtliku vanaema, kes kogu aeg tüdrukule kordas, et ta tütretütar on neetud. Ta kasvatas lapselast vihkamise vaimus, süüdistades teda oma tütrelt elu võtmises. Kuni ühel päeval tulid Nadka tädi Valja ja ta mees Viktor ning võtsid tüdruku enda juurde elama. Tallinna. Mis, kas või kuidas Nadka, kes pole armastust ega lähedust tunda saanud, suures linnas eluga hakkama saab, kui tädi Valja ja Viktor, heal positsioonil olevad inimesed, Ameerikasse kolivad?
Nadka, sündides sohilapsena, sünnitab ka ise sohilapse, liitpuudega tütre. Kuna ta tunneb iga asja pärast häbi, ei saa ta oma eluga hakkama. Mis saab edasi?
Mind puudutas see raamat väga, väga, sest olen erivajadustega poja ema. Miks või mis puudutas? Olen ise üle elanud situatsiooni, kui mu poeg soovitati riigi ülalpidamisele anda. Olen võidelnud oma poja saatuse nimel, et ta saaks kodus elada. Elab siiani.
Samas tean ma ka (kindlatest allikatest) kuidas mind on sildistatud (ja kes sildistas), et näe, sünnitas invaliidist poja, ju oli mõni patt hingel! Aga teate, ma ei sünnitanud erivajadustega poega, ta sündis tervena, aga kahjuks haigused ei küsi, aega ega ruumi, ega ka inimeselt luba, nad lihtsalt tulevad ja vahel ka lähevad, aga mõni haigus on karmim ja jääb, nagu juhtus ka minu pojaga. Aga õnneks on mul piisavalt sõpru ja häid inimesi, kes mind on valgustanud ja ma olen "kurjad" inimesed oma elust välja lõiganud, sest ma ei salli kurjust ja silmakirjalikkust. Ei, ei, ma ei otsi sellega kaastunnet ega haletsust, ma saan väga hästi oma eluga hakkama, sest mul on kõrval meeletult päikeseline poeg, kes pigem õpetab mind, õpetab olema parem inimene, nägema maailma läbi tema silmade. Päriselt! Olen arenenud ja õppinud koos temaga, sest mul on ka olemas empaatiavõime, on säilinud inimlikkus ja headus, ja seda suurelt just tänu temale. Ma ei ole kibestunud, ei ole põdenud ülirasket haigust - depressiooni, nagu õnnetu Nadka selles üliheas Kerttu Rakke raamatus põeb...
Ja tegelikult pole vahet, kas laps sünnib haigena, või haigestub hiljem, mitte kellelgi pole õigust teiste elu üle kohut mõista! Need, kes julgevad mõista ja teisi sildistada, elavad ise kapslis, näevad maailma läbi roosade prillide ja ei saa oma eludega hakkama. Nii on! Jah, mulle on öeldud, et minu otsekohesust kardetakse, aga kas silmakirjalikkus on parem? Ma tohutult austan Kerttu otseütlemisi ja õiglustunnet, sestap tema käekiri ka nii väga mulle ilmselt sobib.
Miks ma sellest kõnelen? Sest ma tundsin siin raamatus väga palju äratundmist. Kerttu lahkab väga hästi teemasid, millega ta on kokku puutunud oma töös. Ka mina olen, olen ka eraelus kokku puutunud. Jah, alati, kui pojal vallandub epilepsiahoog, arvan ma, et ma ei murdu, et ma olen juba tugev, aga võta näpust....On olnud olukordi mil ma isegi ei mäleta, kui olen shokiseisundis sotsiaalmeediasse oma muresid kurtnud. Ma siiski murdun ka, ei ole üdini tugev, aga õnneks saan endaga hakkama. Kuid shokiseisundis inimesel kaob igasugune kaitse, ta muutub ülitundlikuks, nii haigestusin ka mina suisa pooleteiseks kuuks jõulude ajal, peale poja ränkraskeid epilepsiahoogusid.
Inimesed, olge tolerantsemad ja püüdke teisi mõista! Püüdke aru saada teiste muredest ja valudest! Ärge kippuge neid sildistama ja maha kandma, vaid vaadake enda sisse. Õelus tuleb enda seest ja see kõneleb teie enda kohta nii mõndagi.
Uhh, sai vist kõik paberile! Või ei saanud? Aga saan alati blogipostitust täiendada.
Võtke see raamat lugemiseks, saate paremaks inimeseks! Ehk paneb "Häbi" teid elu üle mõtlema!
Kallis, Kerttu, aitäh!
Rahava Raamatu lehelt:
Raamat
HÄBI
Kerttu Rakke psühhoanalüütilise alltooniga romaan „Häbi“
annab lugejale ausa läbilõike häbimehhanismi karistavast toimest, mille
eesmärk on panna tõrjutud, katkised või jäigast normaalsuse mallist
väljaheidetud tundma igavest süüd oma olemas olemise pärast.
Eesti
ilukirjanduses on see üks väheseid romaane, mis avab häbi mõisted selle
erinevatel tasanditel, näitab selgelt, kuidas häbimehhanismiga on
seotud põlvkondlikud suhted, üksindus ja seksuaalsus ning kuidas häbil
on võim röövida nii iseseisvus, enesekindlus kui optimistlik
tegutsemisvõime.
„Häbi“
avab ausalt ja tundlikult sõltuvustunde ja enese häbimärgistamise
igavese ringi, näitab, kuidas võetakse iseendas omaks häbistamise
tulemus ning kuidas häbi nii teadvustamatult kui teadlikult põlvest
põlve edasi pärandatakse.
Ivar Tröner, filosoof ja aus lugeja
| ISBN | 9789949984060 | ||
|---|---|---|---|
| Ilmumisaasta | 2018 | ||
| Keel | eestikeelne | ||
| Formaat | Pehmekaaneline | ||
| Lehekülgi | 184 lk | ||
| Mõõt | 210x146x16 (mm) | ||
| Lisamise aeg: | 03.09.2018 |
Kaupluses püsikliendile:
15.68 €
Kaupluses:
16.50 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 16.04
|
15. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma
