reede, 7. september 2018

Ma jälle seenetan


 Tegelikult oli täna mul moosikeetmise päev, kuna eile vedasime Germoga hirmsa laari õunu koju ja need tuli ju sisse teha. Tõsi küll, osad läksid otse prügikasti, sest tegu oli valgeklaaridega ja tänaseks olid enamus plekilised. Aga päris mitu purki sai varasalve juurde.

 Juba mitmendat aastat kasvavad kalla aias kaseriisikad. Sellel aastal oli päris mitu pesakonda. Nii ta need sealt enne muru niitmist ära noppiski, mina puhastasin, hakkisin, keetsin ja soolasin sisse. Hakkides võtab vähem ruumi ja mul on purkide kriis. Nii mahutasingi 36 kaseriisikat ühte purki ära. Nämma. Kaseriisikad on ühed mu lemmikseened, pisut mõrkjad, aga ilusad ja lihavad. Ja mitte ükski ei olnud ussitanud ka. Kasvavad kase ümbruses ja juba ronivad ka mujale. Lisaks kasvavad nende läheduses ka tavavahelikud, mis ei ole küll söögiseened.

 Ja nii see kodune päev möödus, no ei olnud aega rajale minna, kuigi mõte liikus selles suunas. Aga ju siis ei olnud määratud. Ja nii mõnigi külaline käis ka, nagu ikka. Nagu piltidelt näha, on meie Simba suur jäätisesõber. Mina pean leppima piskuga, sest tema sööb üle poole jäätise ära. Kogu aeg on ta jäätist armastanud ja ilmub nagu lõhna peale kohe välja kui keegi poest jäätistega tuleb. Va maiasmokk!

 Nüüd aga lähen kirjatööd tegema, päev taas kirjas. Olge mõnusad!

Galerii:
6 purki õunamoosi...
lausa mõnuletakse jäätist süües..
jäätisemaias Simba
kõik ei mahtunud korraga potti
kaseriisikad keedetuna, hakituna ja purki soolatuna


7. september. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 6. september 2018

Suve lõpp ja hoidised- loogiline!


 Jah, ma tean et olen sellel aastal laisk perenaine olnud. Vaid üle 20 purgi on hoidisied sisse tehtud, aga ma jõuan veel. Seeni on ise juba 10 purki ja neid tuleb kindlasti veel. Täna keetsin moosi.

üun, pirn, aroonia...
läheb keema

tänane töö...

 Õuna-pirni-aroonia moos sai purkidesse. Ise ma eriti moosist ei hooli, väga harva söön, aga mul on pojad (heh, kõlab nagu kutsikad) kes moosi armastavad ja mõnikord, eriti talviti, armastan ise ka piima-moosi-saia süüa.
väike reklaam ei tee paha ja on korstnapühkija poolt lubatud

 See nädal on kätte kadunud, rajale olen vaid korra saanud. Teisipäeval saime maja ahju- ja pliidilõõrid puhtaks, korstnapühkija käis. Eile hakkasin tegelema ühe raamatu käsikirja nn eellugemisega ja eeltoimetamisega. Lõpetasin hommikul kell 3.15 ja täna tuleb ka ilmselt magamata öö, tahaks selle homme illustraatorile ja kirjastusse saata. See pole mu enda käsikiri, aga olen taas selle koostaja ja arvutist lugemine ei ole mu silmadele just meelistegevus, hommikul olin nagu zombi, silmad paistes ja punased. Aga elan üle, väga põnev raamat tuleb sellest ja kalli inimesi kirjatükke lugeda on lausa lust.

 Täna käisime Germoga ämma aiast õunu, pirne ja arooniaid korjamas, eks ikka moosi tarvis. Tunnid neid puhastades ja korjates kadusid kätte ning nüüd ongi aeg seal maal et tuleb käsikirja sukelduda.

 Suured tänud ütlen Jana Valgele, kes tegeleb aktiivselt mu kahe lühiromaani kaanepildi illustreerimisega. Õigupoolest ühele neist on juba valik tehtud, aga juba potsatavad facebooki postkasti ka teise omad, millest taas teen valiku. Aitäh, armas ja andekas Jana!

lühiromaani kaanepilt. a: Jana Valge

 Samal ajal toimetab Anneli Sihvart mu lasteraamatut PETU LÄHEB KOOLI, mis peaks saama toimetatud järgmiseks nädalaks ja siis kohe asub ta mu lühiromaani ÜKSINDA MAAILMAS käsikirja toimetama. Nii, et PETU LÄHEB KOOLI ilmub oktoobris ja ehk lühiromaan ÜKSINDA MAAILMAS juba novembris, no nii spekuleerides, aga kirjastajatega on räägitud ja vilgas töö käib, ehk annab juba vilja ka.

Üks lühijutt kipitab juba paar päeva minus, ehk jaksan ka selle kirja panna. Aga seniks chiau!



6. september. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 3. september 2018

Jaansoni rada 127.päev


 Täna oli rajal natuke raske. Algul ajas hingeldama, meeletult palav oli, higitilgad ajasid silmad kipitama ja umbes 5 km tundsin väsimust, aga pidasime siiski kõik 8 km vastu. Kerge väsimus oli koju jõudes ja natuke andsid hüppeliigesed ka tunda, aga nüüd, poole tunni möödudes tunnen ennast hästi. 2 klaasi keefiri maitsesid ka väga hästi.

 Eelmisel nädalal olin laisk, no raja suhtes, olgugi, et liikumist oli palju ja pidevalt jäi seenemets ette, aga aktiivsel kepikõnnil sai eelmisel nädalal käia vaid korra ja kohe on igasugune tulemus käes, olen kuuga (no kaalusin küll täiskõhuga) 1 kg juurde võtnud, kuid ma ei heitu, lihtsalt see annab kohe rajal tunda. Tegelikult hommikul tegi mulle ka vasaku käe ranna haiget, kuid nüüd on enam-vähem okei. Samas niisama kõnd või kiirkõnd pole üldse see mis kepikõnd, just kepikõndi harrastades tunnen ennast kordi paremini ja just kepikõndides olen selle 30 kg oma turjalt maha visanud, sestap ikka jätkan.

 Rajal käisime ikka koos Germo ja Maarjaga. Maarja hakkab ka vaikselt haigusest paranema ja täna köhib juba vähem. Aga koju jõudes andis isegi Germo teada et on väsinud. Seega oli täna mõnusalt väsitav päev.

 Ma küll püüdsin ennast korrale kutsuda, aga ikkagi eksis pilk kogu aeg metsa, ühe seenekaunitari jäädvustasin ka, aga siiski suutsin ennast metsast eemal hoida. Mul on vist nüüd kaks sõltuvust (lisaks suurele pahele-suitsetamisele)- seenelkäik ja kepikõnd. Kirjutamiskirest ma ei hakka üldse rääkima, hommikust saati kummitab üks jutuke, tuleb vist kirja panna, eks ikka ajakirja tarvis, nagu ma seda juba kaua aastaid teen. Näis kas jõuan täna sellega ühele poole.

 Kui ma siit netiavarustest loen et suvi on läbi siis seda ei saa küll Pärnu ilmade kohta öelda, no tõsiselt palav on ja ma rajal olles juba kahetsesin et panin pikad püksid jalga. Tahaks isegi veel merre minna. Ehk jõuan sellel nädalal, sest väidetavalt kestab suvi Pärnus veel. Sestap veab neil kellel nüüd puhkus algas ja seda Pärnusse veetma tulid.

 Nüüd aga galerii:
Sõudeklubi varemed...
lammutavad alles
2 km läbitud...
Maarja ja Germo
3 km läbitud...
kaunitar
septembrikuine Pärnu jõgi...
Endel jõe ääres
Pärnu Rannajooksu reklaam
4 km läbitud...

Olge musid!

3. september. 2018.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 2. september 2018

Seened ja need teised asjad ka...


  Mul on kogu aeg nii kiire et pole aega isegi netis käia. Ausõna. Ja jätkuvalt olen ma seda meelt ja õnnelik et ma ei põe haigust diagnoosiga "nutikaga netis." Ja jätkuvalt häirivad mind inimesed kes pidevalt ninapidi telefonis on. See tundub mulle enda ja teiste aja raiskamisena. Nii on. Jään oma arvamuse juurde, kuigi usun et vastuvaidlejaid jagub.

 Millega ma siis tegelen? Ei, ma ei ole hetkel kirjutamislainel, sest pole lihtsalt aega, metsad on seeni nii tuugalt täis ja ma olen ju seenehoolik. Ok, ok, korilane olen, aga seenehoolik sobib mulle rohkem. Eile käisime Potsepal metsas ja no ei jaksa neid seeni metsast välja vedada. Ausõna. Saime männiriisikaid, porgandiriisikaid, võiriisikaid, kuuseriisikaid, timpnarmikuid, männipuravikke, haavapuravikke, tammepuravikke, võitatikuid, erinevaid pilvikuid ja ohtralt kukeseeni. Midagi võis ka nimetamata jääda aga see polegi oluline. Seeni on metsades tõesti nii palju, kuigi teeääred olid autosid täis ja metsad inimesi täis. Ainult mine ja korja. Osad neist ma praadisin või ja sibulaga ära ning need said eile ka söödud, no Simba sai ju 6 kuuseks ja natuke käis ka külalisi ;) Ahjaa, kohtasin Potsepa metsas isegi tuttavaid ja mul oli siiralt hea meel kui sain nad nn koduteele juhatada. Tervitused, Riina!

 Nagu blogipostituse kaanepilt reedab, jõudsid mu järgmise lasteraamatu PETU LÄHEB KOOLI illustratsioonid Lapimaalt kohale, lausa 12 päeva sõitsid, aga olemas nad on. Ehk saab nüüd veel sellel aastal mu lastekas kaante vahele, aga sellest kõigest juba pajatan kunagi hiljem. Aitäh, kallis Signe!

 Jõuluvana Ave jõudis mul veel vahepeal sünnipäeval ära käia, aitäh, kallis!

 Neljapäeval olin ametis haugide puhastamise ja küpsetamisega, ahjus fooliumis küpsetasin, lisaks sidrunipipar, sool, sibul ja majonees. Nii lihtne see ongi, väga maistev tuli. No ma kord olen selline inimene kes toituks vaid kalalihast ja seda iga päev, kui vaid võimalust oleks. Eriti maitsvad saavad need siis kui saad otsast lõpuni ise toimetada (ka soomuse ja mittevajaliku sisu eemaldada).

 Reedel tormasin ruttu kesklinna, sest ma ei saanud ju kallist Riinat Pärnust nii minema lasta et me ei kohtuks. Kohtusime. Oli armas. Ja sain ta kolmandale raamatule KUUPEEGLIST, pühenduse. Uute kallimisteni!

 Ja kalli ämma kingitud kinkekaardil on nii armas luuletus et ma ju ei saanud seda jäädvustamat jätta. Aitäh, kallis ämm! Kõik peab mu elulooblogis omal kohal olema.

 Septembrikuu numbrid on ilmunud! Mis numbrid? Ikka ajakirjad "Müstilised lood" ja "Saatus & Saladused," millega teen kaua aastaid koostööd. Müstilistesse lugudesse kirjutasin ühe lühijutu ja SaSasse saatsin kalli Erika Salumäe luuletused. Head lugemist!

 September on alanud, aga suvi veel kestab, vähemalt Pärnus. Nii sai tänast imelist suvepäeva nauditud ja niisama aias tšillitud. Loodus on veel imeliselt roheline, linnud laulavad ja veel koos kallite inimestega seda kõike nautida, mida sa hing veel ihkad paremat loota. Olen õnnelik selles kõiges. Armastan! Olge teie ka õnnelikud!

Galerii:
pooleaastane Simba
saak Potsepalt
seened
purgis...
Ave ei väsi iial üllatamast...
kohe lähvad fooliumisse
küpsetatud havi
see raamat läheb mu eriliste raamatute riiulisse
KUUPGGELIST- R.Einasto
kalli ämma kingitud kinkekaart
minu jutuke ajakirjas Müstilised lood sept. numbris
Erika Salumäe luule
septembrikuu number Saatus & Saladused
õnnelik Germo
istume aias ja tšillime, ei grilli...
meil on suvi, nii hinges kui...


2. september. 2018.a.
Vana-Rääma

laupäev, 1. september 2018

Augustiöö roosa siluett


 
AUGUSTIÖÖ ROOSA SILUETT
.
käed liibuvad puusadele
lahmakas kuu jälitab armunuid
augustiöö roosa siluett
trummeldab promenaadi äärekivil
justkui ootaks kedagi
justkui ootaks midagi
aga kedagi ei ole
aga midagi ei tule
on vaid üks maailm
ja kaks inimest selles
ning ookenaitäis õrnusi
universumitäis armastust

.
nõtke piht sulab sõrmede vahel
nagu sulavaha
rannale jääb maha
türkiissiniste mummudega seelik
nagu igatsus aegade tagant
ja kahe inimese hingeõhk
mis sulab üheks
ja paisub taevasse-täiskuuks
veripunaseks
.
käed liibuvad puusadele
augustiöö roosa siluett taandub
jäljed rannaliivalt uhub meri
aga aeg ei kao
tema asub sammhaaval
tuleviku suunas
silmad avali ja
murupärg peas
nagu ennemuiste
.
1.september. 2018.a.
kell 3.15
Vana-Rääma

neljapäev, 30. august 2018

Jaansoni rada 126. päev, sünnipäev(al) metsas...


  Nagu ma fb ajajoonel mainisin, olen ajahädas, ehk siis vastasin mitu päeva sünnipäevaõnnitlustele ja blogimine lükkus ja lükkus. Rajal käisime teisipäeval, ehk siis oma sünnipäeval, kuid blogima hakkan alles nüüd. Kas veetsin sünnipäeva metsas?

  Minuga ikka juhtub, mõnikord. Läksime teisipäeval (minu sünnipäeval) koos Germo ja naabrinaise Maarjaga rajale, kepikõndima, nagu tavaliselt. Olgu siis mainitud et 6 km sai läbitud, pluss metsarajad, seenemetsarajad. Kolmandal kilometril avastasin et seened karjuvad metsas, no ausõna. Õnneks või õnnetuseks avastasin Germo seljakotist punase riidest koti, võtsin selle ja kadusin metsa, kaotades Germo ja Maarja silmist. /no mida sa hing oskad tahta, kui inimene seenekorjamise haigust põeb!?/ Muudkui korjasin ja korjasin, põhimõtteliselt umbes veerand tunniga korjasin pesukausijagu seeni. Pisikesed pilvikud pistavad nina välja, siis erinevaid puravikke, võitatikuid, lambatatikuid, kreemriisikaid ine...Kui juhtusin kokku haavapuravikuga, mille jalg oli sama jäme kui mu käevars, tahtsin pilti teha, aga siis avastasin et mu fotoaparaat, telefon, joogivesi ja suitsupakk on Germo seljakotis, helistada ju ei saanud. Nii ma siis kamraadid kaotasin ja nii öelda levist väljas olingi, omas mullis, koos seentega metsas. Tõsi, üks slaaviverd vanatoi jalutas mulle kordi vastu, mainides et mets on seeni täis ja tema rohkem ei vaja, kastematerjal koos. Nägin veel tee ääres ühte valget kastiga autot seismas, kuid ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Samas selgus, et Germo ja Maarja olid seal lähedal, olevat tolle kastiauto juhi käest küsinud ka minu kohta. Aga ma ju ei teadnud, seeni oli nii palju ja ma ei saanud ennast korrale kutsutud. Korraga hakkasin muretsema, panin punase riidekoti selga nagu seljakoti ning kepikõndisin kiirel sammul koju. Siis meenus et ka koduvõti on Germo kotis, ei saanud tuppa, ei olnud juua, ei olnud suitsu, käed olid mustad, nii ma kodu uksetaga istusin ja aeg-ajalt ringi liikusin, mainides kiviraidurist naabrimees Morsale, et kaotasin kamraadid metsas.
  Olles umbes pool tundi (nägin köögi aknast seinakella) uksetaga olnud, meenus mulle naabripoiss, Maarja poeg. Läksin trepist üles ja kurtsin talle muret, Mirko helistas Maarjale ja selgus et Maarja ja Germo on 2-3 km vahel rajal ning Maarja kutsus Mirko neile vastu, sest seentele olla kotti vaja. Selgus et ka nemad olid seeni korjanud. Mirko tuhiseski rattaga neile vastu, kuid nad vahetasid teed. Tund aega peale mind jõudsid Maarja ja Germo koju. Seikuls missugune! Aga meeldejääv sünnipäev. Läks ju seente puhastamiseks ja sisse tegemiseks, samal ajal aina vooris külalisi. Aitäh kõigile, kes te pidasite vajalikuks mind kingituste ja lilledega üle valada! Kallid olete!

 Eile jõudis kallis Ema Tallinnast koju, seega oli eile mul Emapäev! Nii ma alles õhtul netiavarustesse tulingi.

 Natuke kurb oli vaadata kuidas Pärnu Sõude(baasi)klubi hoonet lammutatakse, aga loodame et uus tuleb kaasaegsem ja võimsam. Tegin paar klõpsu rajal olles. Mu blogi ongi juba suhteliselt ajalooline, aina jäädvustan Pärnus sündivat, mis mulle endale meeldib ja hingelähedane on, nagu Pärnu üldse, kallis kodulinn.

 Nüüd aga sukeldun lasteraamatu PETU järje käsikirja korrigeerima. PETU LÄHEB KOOLI illustratsioonid jõudsid lõpuks Lapimaalt Pärnusse, aga täna sajab ja ma ei saa neile postimajja järgi minna. Ehk homme. Aitäh, mu kallis illustraator Signe Lauk! Ahjaa, PETU LÄHEB KOOLI kõneleb ajast mil ma astusin 1. klassi, Metsapoole 8.kl kooli. Kirjutasn ka veel järge, ajast millal vahetasin elukohta, kolisime perega Oidremaale, 2. klassi läksin Tarvale, kuid peale seda see kool suleti ning 3. klassi juba Koongasse. Kõik saab raamatusse!

 Olge armastatud!

Galerii:
veel hingitse(s)b...
mängisin paparatsot...lammutavad...
vana sõudeklubi hoone kohe-kohe hinge heitmas...
2 km läbitud...
Maarja ja Germo
3 km läbitud...
Evelt, Kaidilt ja Maarjalt :)
onu Sass oli vist Evega ühes paadis, samad kingitused ;) v.a Vana-Tallinn
võileivatorti...aitäh, Maarja!
nõndaks...natu purunesid, olid ju nn seljakotis...
kreemriisikaid oli ka...
kõige suurema potiga keema...
pilvikud olid enamuses ja keesid kokku, aga midagi ikka...
nämm-nämm
sooja leiba, mõtelge! aitäh, Anne! :)
kingitus kallalt ;)

30. august. 2018.a.
Vana-Rääma