Üliemotsionaalne päev...

 ÄRGAKE!

üle hommikuse udu
üle söötis kõnnumaa
üle metsade ja põllu
üle kauni kodumaa

laotub päikse piimjas pale
paotub ilmakaareuks
silub silmi valgus valev
kostub südametetuks

üle kaasikute laante
üle kauni isamaa
üle niitude ja saarte
üle suure ilmamaa

ühendage oma sõrmed
kandke endas armastust
võõras vaen ja võõrad vermed
et ei murraks Eesti ust

tõuske üles eided taadid
tõuske neiud peiud ka
palvetrage ühte hoidke
äratage Eestimaa


4. juuli. 2017.a.
Vana-Rääma

 Tegelikult oli mul täna emotsionaalselt väga raske päev, aga õnneks lõppeb see ühe imearmsa loo kuulamisega, tänu võlgnen selle eest Margrit Kitsele, kes oma lastele mu laulusõnad "Ärgake" elusaks õpetas ja ma ei oska panna tundeisse sõnu mis mind hetkel valdavad.... Suured ja siirad tänud ka Kristi Rootsile kes veidike seda lugu filmis. Nii nägin ja kuulsin ma oma "Ärgakest" esimest korda. Aitäh, aitäh, aitäh! (üritan seda blogisse ka jäädvustada, ehk saan hakkama)

 Täna sai hea Rivo Kajo viimasele teele saadetud ja noore inimese lahkumised on alati väga valusad. Fotosid ma ei teinud, poleks suutnudki. Jääb loota, et Rivol on seal teiselpool tähti veel parem kui siin oli. Head teed!

  Ergole siirad tänud!

 Hing on rahutu, aga sellisel juhul aitab jalutamine, lihtsalt üksinduses jalutamine, kulgemine...Tahtsin nii väga üksinda olla ning jalutasin kodust välja (kepikõnni jaoks on liigesed ja kael veel hellad). Käisin tiiru külapeal, istusime aias, kuulasime linnulaulu ja...siis ma tundsin, et tahan kulgeda sinna kuhu jalad viivad ning lõpuks jõudsin ikka Pärnu jõe äärde, sest vesi rahustab ja annab (muidugi võtab ka!) Kõnelesin veega ja koju tulles oli kuidagi kergem olla ning siis avastasingi "Ärgake!" Sain oma sisemise rahu tagasi...

 Hoidke ja armastage oma lähedasi! Aitäh, et te mu blogipostitusi loete!

Veidi fotosid ka kulgemisest:

kohe läheb Lavassaarde sõiduks...

selles majas elab üks Pärnu kirjanik, kellest pole aastaid kuulda...

Oja tn...

Roheline tn...

Allika tn...

Pärnu jõgi...

...

(peaaegu) valge laev...

,,,

27. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

Suurte silmadega mees

 

SUURTE SILMADEGA MEES

  Öö. Tumedad pilved sõuavad üle taeva, ja esimesed valguskiired piiluvad puu ladvust, hirm silmis, nagu kardaks ärgata. Aga linnud, nemad laulavad kõrifalsetil, neil ei ole hirmu homsete ees.

Läksin juba poole kahest magama, minu jaoks on see liiga vara, kuna olen ööinimene. Just öösiti genereerin ma geniaalseid ideid, kehastuses müstilises vaikuses teiseks minaks, minus hakkab elavnema peiduspool, kaovad reaalsuse mured, nagu poleks neid olnudki.

  Täna öösel poole neljast äratas mind painajalik unenägu, nagu tookord, kui mustad kured ühe noore inimese ellu pesa tegid, kattes maa mustade varjudega, mille vahelt oli lausvõimatu valgust tabada, näha, sest kõikjal valitses pimedus.

  Unenägemus viis mind süngesse padrikusse, kitsukesele metsateele, kus me koos Sinuga viibisime. Mina tahtsin Sinu lähedust tunda, suisa karjusin Su järele, aga Sina ajasid mind minema, lükkasid sisse uksest, mis ühtäkki metsatee äärde tekkis. Pagesid koos minuga peitu seltskonna eest, kes oli metsa eksinud. Kas sul tõesti oli kahju neile koduteed juhatada? Su vastus on tumm.

  Korraga olime Sinu kodumaja tagahoovis, millest viis vaevuläbitav trepp majja, kus ootas meid sama seltskond nokastanud noori, kes öises metsas kodurada otsisid. Ja me istusime nende seltskonda. Mul oli hirm, vajasin lohutamatult Sinu lähedust, pugedes su embusesse ja sirutades parema jala üle Su põlvede, kuid Sa kähvasid kõigi kuuldes;“hoia eemale, paks!“ Ja ma puhkesin nutma, lausa nuuksuma. Jah, mul on tõesti veel palju ülekilosid, aga miks nüüd, alles aastaid hiljem julged Sa tõtt tunnistada? Miks oled mulle pikki aastaid väitnud, et mu korpulentne keha ei häiri Sind, pigem vastupidi? Lohutasid, et ma ei pea kaalust alla võtma...Miks alles nüüd? Kus ma olen mitukümmend kilogrammi kergem julged Sa tõe mulle näkku paisata? Miks vaid unenäos? Jah, ma tean, et minu reageering võib lapsikuna tunduda, see on ju kõigest unenägu, millel ei tarvitse reaalsusega seost olla. Jah, ma tean, et unenäos võib kajastuda ka inimese hingeseisund, aga ma ei tea kumba hingeseisund mind täna öösel äratas.

Ärkasin unenäost, jättes kodukassi üksinda valgele linale lebama. Loivasin kööki, et mitte unenägu edasi näha, sest just tihti painajalikud unenäod kipuvad ennast edasi näitama. Istusin pliidi ette ja süütasin sigareti, sest meel oli morn, nagu oleks unenägu reaalsus olnud. Nagu oleks unenäos ma kaotanud kõige kallima inimese. Tundsin kuidas süda sees kokku kukkus, jättes vaevahigi otsmikule. See nirises mööda sipelgatest sügelevat selgroogu allapoole ning nutuklomp halvas mu meeled.

  Mis minuga toimub? Jah, viimasel ajal on palju halba juhtunud, ka mu füüsiline tervis nutab ja lonkab kahte jalga, aga mu hing on ju ometi terve, tervik. Kimusin suitsu filtrini, pühkisin põsesarnadelt pisarad, tõusin toolilt ning asusin õhtul küürimata jäetud nõusid kraanikausist välja pesema. Olin peale õhtukakao joomist lihtsalt laisk.

  Peale nõude pesemist, kuivatamist ja kappi ladumist hakkasin elamist tuulutama. Värske õhk toas, sulgesin taas välisukse, võtsin suitsupaki ja istusin terrassile viimast suitsu kimuma, kui kuulsin maja nurga tagant kostuvaid samme. Hetkeks tardusin. Seal ta seisis, pisike inimene, ei, ei, mitte laps! Lilliputist meesterahvas vaatas mulle klaasistunud pilgul otsa, nagu tahaks midagi südamelt ära rääkida, aga korraga ta kadus, haitus, nagu poleks teda olnudki. Mul hakkas kõhe.

  Kuulsin kuidas perekass Simba köögis nutab, avasin taas ukse ja lasin ta õue. Simba jooksis kohale kus hetk tagasi minimeest nägin. Kass tardus kohale, tõmbas kaitseasendiks küüru selga, nuusutas hommikust asfaldi ja jooksis mulle sülle sellise hooga, nagu oleks tonti näinud, või kurja isaskõutsi käest, kes teda maha murda tahab, pääsenud.

  Nüüd ta magab mu vasakul käel, nurrumootor töötab turbokiirusel ning ise nutab läbi une. Tea siis mis toimub kassilapse hinges!

  Vahel saadetakse unenäod me teele hoiatuseks, aga võõrad kummalised inimesed keset ööd, mida nemad tahavad?

  Vaatan oma musta nõiakassi rohelistesse silmadesse ja loen sealt välja ainult hirmu, ehkki kass nurrub vaid üliheas tujus olles.

  Ma pean tugev olema!

25. mai. 2018.a.
    Vana-Rääma

Viin maailma endaga ära...

   VIIN MAAILMA ENDAGA ÄRA...

Öö vaikib ja Sinagi vaikid
sest uni on vaikus
Su silmad on loojund
kui päikene metsade all

Oh alles see oli kui
ajakell hommikut kaikus
Mil päev ärkas soojusse
helkis kui hõbekristall

Nüüd kustund on
aegade ilusam koidikusära
Veel viivuks vaid värahtab värav
Su silmade ees

Kui mina kord lähen
viin maailma endaga ära
Et uuele elule sünniks
nii naine kui mees




25. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

Pühapäevane 103. päev rajal ja täna kalli õetütrega...

kalli õetütrega 

  Täna oli nii mõnus päev, sest kallis Helen tuli külla. Ma tunnen ennast kohe palju tervemana, kuigi eile lausa taarusin seina najal. Jah, täna tegelikult poest tulles kiskus ka parem jalg nii krampi, et käimisega oli raskusi ning lõunauinaku ajal hakkas valutama ja ajas üles. Kaela saan juba liigutada, aga valutab ikka, kuid ma tinktuuritan vahelduva eduga, küll ma terveks saan.

 Kallis õetütar elab Soomes, Espoos, aga õnneks elab ta ämm Pärnus, sestap on meilgi võimalus vahel kohtuda, sest ma olen jätkuvalt see inimene (vähestest) kes pole Soomes käinud. Jah, olen pildil küll nagu kubujuss, sall kaelas ja villased sokid jalas. Muideks, nii käisin ka Heleniga jõe ääres istumas, isegi kroksid olid jalas, nagu talueit. Aga ma tundsin ennast hästi, sest ega villaste sokkidega miski muu jalanõu ei taha mulle hetkel jalga mahtuda ka.

 Tunnid kadusid kätte, meil polnud kelllaajast ka aimu ja koju tagasi jõudes läks Helenil juba kiireks, et Tallinna ja sealt laevale jõuda.

  Avastasin, et pühapäevane rajal käik on blogimata, aga ega ma siis kepikõndinud, vaid jalutasin sõbraga niisama mööda Jaansoni rada ja umbes 5 km tuli ära vast ikka. Olgugi, et laupäeval ja pühapäeval oli mul kogu aeg kohutavalt külm, ilmselt haigusevimm oli juba kontide vahele pugenud. Eelmine nädal olin üldse rajal väga aktiivne, käisin kokku 5 päeva ning Germo käis lausa 8 päeva jutti. Ma katsun terveneda ja olen taas rajal. Vähemalt pühapäevaks tuleb terveks saada, sest lähen sõpra ära saatma...

  Aitäh, armas Helen ka selle põneva jäätisetordi (ja tordi) eest! mis keeled sinimustakas värvis. Uute kohtumisteni!


Fotod:

pühapäeval rajal...

seekord sai nii starditud...

selline põnev jäätisetort

sini-must-valge pluss armas Helen 

päev läbi on kuu Pärnu taevas...

Leenu ootab valget laeva  või musta...? ;)

armas põselohkne särasilm :)

taevast vist potsatas see sinikael part vette kui me Heleniga jutohoos olime....käis sulps ja seal ta oli:)

24. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

SÕPRUSES JA SURMAS- Angela Hofberg

 Eile õhtul alustasin romaani "Sõpruses ja surmas" lugemisega, aga kuna olen alles tõbine siis ongi kõige parem tegevus on hetkel lugemine, nii ma selle raamatu nüüd öökapilt riiulisse paningi. Angela Hofbergil on ilmunud 4 romaani, aga see on esimene mille läbi lugesin.

 Jah, ma olin seda nime enne kuulnud ja seostasin õigesti  romaanivõistlustega, kus kohast autor on noppinud auhindu. Aga jah, lugemiseni jõudsin alles nüüd ja ikkagi ei teki mul silme ette pilti autorist, kuigi olen väga kindel, et tegu on eaka inimesega, sest kõike need kõnekäänud, see elu ligi sajandijagu päevi tagasi, see kõik kõneleb. Ausalt öeldes oli selle raamatu lugemine üks suur ja sügav vaheldus tänapäeva "noorautorite" loomingule, mida viimasel ajal aktiivselt loen.

 Lugu kõneleb sõprusest selle kõige sügavamas tähenduses. Peategelane Hurmi, kellel pole kunagi oma emaga liiga lähedast kontakti olnud, leiab parima sõbra tuntud baleriinis ja koreograafis Reginas, kellega nad on tuttavad juba lapsepõlvest. Olgugi, et tegu on kahe täiesti erineva inimesega, viib saatus neid ikka ja jälle kokku ning neist saavad südamesõbrannad. Ühel korral, kui nende vahele tekib taas sein ja nad ei kohtu ammu, otsib Hurmi üles oma lapsepõlve lemmiktädi Manda tütre Silvi, et pisutki meenutada lapsepõlve, millest Hurmi kuigi palju ei tea. Eriti tahaks ta teavet oma lahkunud ema kohta. ...Mis edasi toimub? Loe!

 Tõeline sõprus ongi see kus sõpru ei lahuta aeg ega vahemaa ja iga taaskohtumine on nagu hingeõnnistus, üllas hetk, mis lisab su ellu positiivset energiat.

 Mulle tohutult meeldib Angela Hofbergi käekiri, sest ta viljeleb selliseid kõnekäände mis on ammu unustustehõlma vajunud või vajumas. Lisaks vihjeleb ta asjatundlikult inimese psühholoogilist maailmapoolt, nagu näeks kõike läbi. Elu viib ta sammhaaval ka kokku pisut eroteerilise maailmaga, aga vaatamata kõigele jääb Hurmi iseendaks, empaatiavõimeliseks naiseks, kellele saatus kahjuks ei andnud võimalust emaks saada. Aga vaatamata kõigele elab ta õnnelikku elu.

 Raamatust jääb kõlama tõde, et kahjuks saavad paljud sugulased ja sõbrad kokku vaid matustel ja tuleb tõdeda, et nii see paraku on. Aga üks ilus väide, mida on minu (lapse)kõrvad kunagi aastakümnete eest kuulnud, tuletas tänu sellele raamatule mulle ennast meelde;" Head inimesed lahkuvad magades."

 Jah, ma loeks meelsasti veel selle autori loomingut!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

SÕPRUSES JA SURMAS

Autor: ANGELA HOFBERG

**********LOE ARVUSTUSI (0)

 3 Google +0  0 Share0

„On ainult üks tõeline väärtus – see on inimlike suhete väärtus.“
Antoine de Saint-Exupéry

Usaldus ja ustavus, ükskõiksus ja hoolimatus, andestus ja surm on seda raamatut läbivad teemad. Puudutamata ei jää muugi, mis ühe naise elus määrav on: keerukas lapsepõlv, meheleminek, viljatusest tingitud alaväärsustunne ja abielulahutus, tõelise armastuse leidmine ning armastatu traagiline surm. Ning sõprus, see võimas tunne kõigis tema vastuoludes.

Lugu, mille see romaan meile pajatab, näitab, kui hapraks võib elu murdehetkedel osutuda isegi pikaaegne, ühistes rõõmudes ja tagasilöökides karastunud sõprus. Ometi on andestamine inimese ülimaid võimeid, vägevam solvumisvalust ja pettumuskibedusest. Kuni on elu, pole andestuseks kunagi hilja.

Angela Hofbergilt on varem ilmunud romaanid „Päev nagu elu“ (2006. aasta Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ära märgitud teos), „Ikkagi“ (Kirjastuse Tänapäev 2008. aasta romaanivõistluse võiduteos) ja „Isa naine. Teekond tõeni“ (2014).

ISBN	9789985335864
ILMUMISAASTA	2016
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	168 lk
MÕÕT	205x134x15 (mm)
KIRJASTUS	VARRAK
LISAMISE AEG:	30.04.2016 18.90 4.16 € LISA LISA  OSTA  KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 4.65 € KAUPLUSES: 4.89 € KAUP KÄTTE: KIIRTELLIMUSEGA:HOMME, 24.05

23. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

VIIRASTUS JA VIIS NAIST- Jaan Keskel

  See on nüüd see raamat mille autor Jaan Keskel mulle saatis, ikka koos pühendusega ning nüüd saan selle panna pühendustega raamatute riiulisse.

 Jaan kontakteerus minuga tegelikult juba eelmisel aastal, kui kutsus mind Tallinna esinema, aga ma isegi ei mäleta mis põhjustel ma minna ei saanud. Aga ehk kunagi...Ta nimelt korraldab pealinnas luulesündmust.

 Tegu on autori esikraamatuga, mis koondab endasse, läbi mitme aasta tõestisündinud lood, mis on ühtlasi iga selles raamatus oleva luuletuse eellood. Ausalt öeldes olin enne lugemist selles suhtes pisut skeptiline, sest luuletus on tervikteos, ei ole vaja sellele mingit eellugu. Eellugu pigem võtab, kui annab luuletusele juurde. Sestap jään oma arvamuse juurde, kuigi antud raamatus on eellood kordi paremad, huumorivõtmes kirjutatud ja kõnekamad kui Jaan Keskeli luuletused. 

 Samas ma millegipärast lugesin neid luuletusi räppides. Ehk ongi hoopis räpplaulu sõnad? Või sobivad nendeks? Sest luuletusena ei ole need kuigi tugevad, kuna riimiluulel peaks ikka olema temale iseloomulik rütm, mis siin on väga konarlik, või kohati lausa puudub. Tegelikult on minu jaoks need luuletused toimetamata, kahjuks...komistasin ja komistasin, kuid päris ninali ei kukkunud, sest tegelikult on autoril luuleand täitsa olemas, isegi luuletuse mõiste ilmselt selge, kohati ka kujundid ja kompositsioon paigas, oskab luuletust lõpetada jne...Aga jah, kui ma loen autori luulet esmakordselt ja see on toimetamata, siis on mul väga kahju. Sestap minu poolne soovitus on lasta oma luuletused asjatundjal toimetada. Proosatekstid on õnneks toimetatud.

  Ja ära tahaksin märkida ka selle, et mulle meeldib Jaan Keskeli luules see pungilikkus, või kalamajalikkus, selline vabaduse ja julguse aura, piiranguteta ja õhuline. Autor võiks ennast väljendada vabavärsis või proosaluules, jääks see "otsitud riimide" tunne ära, või siis tõesti kirjutada luuletused rütmi ja jätta ära ülikulunud ja nõrgad "sina-mina" riimid, mis häirivad.

 Mis aga puutub Tinderi-teemasse, siis selle koha pealt hoian suu kinni, olen vaid põgusalt Tinderist kuulnud, kuid olen siiani seda meelt, et hoian telefoni ja netimaailma lahus, sestap ei huvita see Tinderi teema mind üldse ja ei pane guugeldama ka. Pealegi olen ma seda meelt, et pimekohtingud ei ole õiged kohad püsisuhte otsimiseks, selle õige võid sa ära tunda ka tänaval liikudes. Elu näitab, et enamus neid, kes otsivad suhlusportaalidest suhteid on seiklejad ja pimekohtingutest sõltuvuses.See raamat on autobiograafiline ilukirjandusteos ning seoses sellega näen et autoris on säilinud elementaarne viisakus, mis kahjuks väga paljudes tänapäeva noortes puudub ja see võib noori ehmatada, sellepärast need suhted karile jooksevad. Kuid mulle tohutult meeldib see otsekõne ja aus suhete lahkamine, mida kohtab tänapäeval üliharva. Ma ei taha küll vanainimesena kõlada, aga nii on. On ju minu pojad enamvähem samas eas kui selle raamatu autor ja ma olen püüdnud ka neid kasvatada viisakateks inimesteks, juba sellepärast austan autorit, soovin tuult tiibadesse ja ütlen ausalt- ma loeks Jaani raamatuid veel.

   P.S. Tagakaanetekstid võinuks ikka taandreaga olla ning mitte nii äärest äärde, sest see tekitab nagu õhupuudust. Tagakaane fotot ei näegi. Kasvõi joonduda koolivihikute järgi! /märkus küljendajale!/

 Sai vist pisut karm arvustus, a ma kirjutan otsekõnes ja täpselt nii nagu sülg sõnu suhu toob. (Isegi vead parandan hiljem).

  Suured ja siirad tänud selle raamatu eest, Jaan Keskel!

Ja mul oli seda raamatut au lugeda enne kui see poodidesse jõudis!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

VIIRASTUS JA VIIS NAIST

Autor: JAAN KESKEL

**********LOE ARVUSTUSI (0)

 0 Google +0  0 Share0

Jaan Keskeli raamat on reipalt nooruslik ja annab üsna lihtsate vahenditega edasi tänapäeva linnanoore, nn. Tinderi-põlvkonna emotsioone ja elujuhtumusi. Jaan Keskel on põiminud oma luuletused ja naljakate puäntidega lühilood tervikuks, mis peamiselt keerleb poiste ja tüdrukute suhete ümber, tehes seda nii huvitavalt, et lugemist on raske katkestada. Nagu iga noor inimene, kirjeldab ta „millegi otsimist“. See on noore täiskasvanu rõõmsameelne ja kurb raamat. Ta meenutab euroaja algust, heidab valgust töötava üliõpilase probleemidele siiralt ja lihtsalt.
Piret Bristol, kirjanik

See raamat on midagi, millega paljud noored mehed ja ka naised ennast samastada saavad. "My So-Called Life" ("On see siis elu") sari tegi 1994. aastal ajalugu sellega, et seal kajastati teismeliste elu esimest korda nii, nagu see tegelikult on (ei mingit I-love-you-Dad). Sellel raamatul on sarnane suund noorte täiskasvanute jaoks ja õnne ei paista veel kuskilt. Samas on palju häid õppetunde, mis õnnelikuks suhteks aluse loovad. Loodetavasti paneb nii mõnegi ööklubiossi ja tinderitibi korraks peatuma ja mõtlema.
Ave Keskel, autori õde

ISBN	9789949581610
ILMUMISAASTA	2018
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	64 lk
MÕÕT	210x148x (mm)
KIRJASTUS	HEA TEGU
LISAMISE AEG:	16.05.2018 7.20 6.12 €VARSTI MÜÜGIL

22. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

LEPATRIINUPÜÜDJA- Kiiri Saar

  Kell 3.04 panin öökapilt riiulise Kiiri Saare esikromaani "Lepatriinupüüdja."
Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, tundus, et algus venib. Vahepeal jäigi see öökapile seisma, sest tõesti, tõesti raamatu algus ja pealkiri ei köitnud. Aga olles eelnevalt palju sama autori teoseid lugenud, võtsin raamatu uuesti kätte, sest mulle Kiiri käekiri väga meeldib.

 Romaan kiskus ühelt maalt nii põnevaks, et mul on lausa kahju, et loetud sai. Päriselt. Olgugi, et ma eriti ulmefänn ei ole, kisub süžee ulmeliseks, oskab autor nii põnevalt ulme ja reaalsuse omavahel kokku põimida, et ma jäin sellesse kõigesse tõsimeeli uskuma.

 Prototüüpideks on kaks õde, kes on totaalselt erinevad, üks neist, see kenam- Justine, on seikleja ja võtab elult kõik mis elu pakub, jõuab oma iluga kõrgseltskonda, olles suhtes tippfotograafist afroameeriklasega, sellise rastapatsidega latiinoga, kes tundub kõikide naiste ihaldusobjektiks olevat.

 Teine õde, tagasihoidlik konservatiiv Jette, kes armastab meeletult lugeda ja Goldeni õunu süüa, on kodukana tüüpi tegelane, ristvastanud õele ja üldse mitte kena näolapiga.

  Ühel päeval juhtub midagi ning Jette ärkab Justine kehas ja see muudab tema maailma tundmatuseni. Glamuursed peod, orgiad ja fotosessioonid, mis olid tema õe lahutamatud kaaslased, saavad tema kaaslasteks. Isegi latiinomehest hurmur saab tema kallimaks. Aga kas ta suudab armastada õe kallimat? Mis saab edasi? Kas õed saavad endise elu tagasi? Sellest kõigest loe ise. Mina lugesin ja olen sellest raamatust väga vaimustuses ja isegi peale lugemist ei häiri mind pealkiri, mis algselt meenutas mulle millegipärast ühte lapsepõlveraamatut "Poiss ja liblikas."

 Ja kui oskuslikult oskab Kiiri "elada teise keheas!"

 Just avastasin, et praegu saab selle romaani Rahva Raamatust lausa poolmuidu. Sealt lehelt kopeerin ka info siia, nagu ikka.RAAMAT

LEPATRIINUPÜÜDJA

Autor: KIIRI SAAR

**********LOE ARVUSTUSI (0)

 2 Google +0  0 Share0

Mis juhtub siis, kui ennast suures maailmas väikese halli hiirekesena tundev noor naine ärkab ühel hommikul oma kaunitarist õe kehas? Raamatutemaailma asemel satub ta ühtäkki Tallinna glamuurseimatele pidudele ja võimukate meeste tähelepanu keskpunkti.
Fantaasiarohke ja humoorikas lugu, mille kulgedes kaotab ja leiab Jette oma sisemise mina. Aga armastuse???

ISBN	9789949447176
ILMUMISAASTA	2011
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	223 lk
MÕÕT	197x130x17 (mm)
KIRJASTUS	KUMA
LISAMISE AEG:	30.04.2016

8.99 1.96 €

• LISA LISA 
  OSTA 

KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 2.19 €

KAUPLUSES: 2.30 €

KAUP KÄTTE: KIIRTELLIMUSEGA:

TÄNA 22.05Aitäh, hea Kiiri, et selle raamatu kirjutasid!

22. mai. 2018.a.
Vana-Rääma