teisipäev, 20. märts 2018

TUND ENNE IGAVIKKU- Rein Veidemann


 Ja lõpus jäid kõlama fraasid "tund enne igavikku" ning "aken minevikku".../mis mõlemad kõlvanuks ka raamatu peakirjaks/

Panin just käest Rein Veidemanni romaani "Tund enne igavikku."

 See on selline akadeemiline romaan, tartune, vaimne, ajaloolilne, tark ja mõjuvõimas.
Romaan kätkeb endas elu ülikoolilinnas Tartus tudengina ja õppejõuna. Tegevus leiab aset nõukaajal, mil viimsele teekonnale saadetakse ühte tuntud haritlast, poeeti, slavisti.

  Peategelane Andreas Wiik jutustab oma ülikooliaegadest, armastusest, innukusest, püüdlustest kõrgemate tarkuste jalamil, kaotusest, valus ja kõigest sellest mida elu ise hõlmab. Seega on üks osa romaanist kirjutatud tema päeviku põhjal.

 Mulle väga meeldib kuidas autor Veidemann on maalinud kirkad pildid Tartust ja ka oma sünnilinnast Pärnust. Need on nii elusad ja lausa nagu käega katsutavad. Tahaks nüüd külastada Tartu Raadi kalmistut ja Pärnus Alevi kalmistut, kuhu on osad selle romaani tegelased maetud. Kummaline, et selline soov mul on? Aga on.

 Mulle meeldis ka see aus ja otsene kõne armastusest ja armatemisest. Julge ja haarav.
Kui sa tahad teada mis on "Verine Mary" ja "Vene rulett," siis loe seda raamatut!

 Lugemise käigus olin nii õhevil, et mida kõike ma blogisse selle sisuka ja põneva raamatu kohta kirjutan, aga praegu ei meenugi rohkemat, kuid saan blogipostitust alati täiendada.

Järelmärkus epiloogia asemel üllatas ka. Väga!

  Igal juhul oli väga põnev, hariv ja haarav lugemine.
Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

TUND ENNE IGAVIKKU

 2 Google +0  0 Share0
See autobiograafiliste sugemetega romaan on vaskse ajastu Tartust ja sealsest ülikoolist. Lastekodu-romaanist (2003) tuttav Andreas Wiik on koos kolleegidega matmas oma õpetajat, peaaegu sajandi vanuseks elanud Karl Mooritsat. Kuid elust suure lavastuse teinud luuletaja ja õpetlase Mooritsa viimsesse, igaviku-eelsesse tundi põimub pihtimusliku päeviku ja mälestustega Andrease enda ülikoolilugu, tulvil unistusi ja pettumusi, võite ja kaotusi, armastuse lummavat valgust ja murdumisi – kõike seda, mis tiheneb tunnetuse teeks. Me alustame templitest, lossidest, paleedest ja lõpetame labürindis – niisugune on selle raamatu sõnum. Kuid labürindiski ei puudu valikud, eksides võib avastada iseend. Vabadus on ennekõike eneseületus. Andreas Wiigi esmakogemus ülikoolist – peahoonet ehtivate sammaste vahele varjuva ukse silm – võimendub talle aknana igavikku. Omakorda võib seda raamatut võtta kui akent ühe eesti haritlase hinge-ellu ja mõtteilma 20. sajandi lõpukümnendeil.

20. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

laupäev, 17. märts 2018

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum


  16. märtsil ilmus minu sulest mu 4. romaan, romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 1. raamat "Trevori juhtum" mille andis välja Heli Kirjastus (see on kodulehekülg, uurige!), toimetas Anneli Sihvart ja illustreeris Annika Lainela. Tagakaane portreefoto pärineb Urmas Luigelt.

 Romaanitriloogia 2. raamat "Maris kolib Portosse"on toimetatud ja ka juba kirjastuses ning 3. raamatut "Tagasi koju" toimetaja toimetab. Nii et lähikuudel jõuavad kõik 3 poelettidele.

meie seltskond Portos
 ELU PÄRAST ELU triloogiaks sain ainest Porto reisilt, mille mälestused põimisin ka romaani sisse. Eks lugejale jääb nuputada mis osa raamatutest on tõene ja mis väljamõeldis. Nagu ikka ilukirjanduse puhul. Mina igatahes nautisin kirjutamist ja elasin selle imelise Porto linna elu ja melu uuesti läbi. Kindlasti lähen sinna tagasi veel!

 Minu käest otse ja pühendusega saad selle raamatu osta 12 euro eest ja posti panen 14 euro eest. Postitan ka teistesse riikidesse, aga siis on postikulu kordi kopsakam.

 Kui sa soovid seda raamatut siis kirjuta oma aadress ja indeks siia kommentaariks või minu facebooki postkasti. EE381010902003166000 Margit Peterson.


Maris ja Trevor näivad kõigile kui õde-venda, kuigi on hoopis armastajad. Trevori minevik on salapärane - on midagi, mida ema Mirell tema eest kiivalt varjab. Isa aga on siitilmast juba lahkunud. Temalt ei saa enam midagi küsida - ja kas temagi jutukam olnud oleks.
Miks ei taha Trevor last, ei suuda Maris mõista. Ja nagu sellest saladusest veel vähe oleks, kaob ühel päeval ootamatult ema Mirell ja ilmub alles mitmeid kuid hiljem niisama ootamatult välja, olles peenest suurilmadaamist ootamatult lihtsaks metsamehe naiseks ja väikese poja emaks saanud. Kõiki saladusi ei suuda Marisele seletada isegi ta hingesugulasest tädi Mathilde, kelle enesegi minevik näib lahti selgitamata asjaolusid varjavat.
Ühel hetkel Maris aga lihtsalt ei suuda enam ei uskuda ega usaldada. Nii lähevadki peategelaste teed lahku - Maris põgeneb ülikooli, Trevor väikelinna, Mathilde tagasi metsatallu avariist laastatud tervist turgutama.
Mis saab edasi?

17. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

tagakaane foto: Urmas Luik
mina Portos muljeid kirja panemas oma lemmikkohas- vaateplatvormi kivipingil...foto: Maarika Siim

reede, 16. märts 2018

VIHMATÜDRUK 11. peatükk


11. peatükk

„Appi! Mis juhtus? Kas ta tegi sulle liiga? Miks sa üksinda oled? Kas Raido jättis su maha? Tule siia.“ embas Raine oma õde ning ta süda värises sees. Reine nuuksus ega suutnud õele vastata.
„Issand kui loll ma olen, et teid kaheksi jätsin! Kui rumal minust! Oleksin pidanud uskuma...“ möönas Raine kuid õde katkestas ta jutu.
„Raineee, mitte midagi hullu ei juhtunud, ole vait!!!“ ja nuttis edasi. Õed olid teineteise embuses vagusi, ei ühtegi sõna.
„Esiteks küsid sa nii lolli küsimuse, me ju polegi Raidoga paar veel kuidas ta mind oleks saanud maha jätta? Mina lihtsalt olen rumal, kuna teadsin, et ta peab minema.“ selgitas noorem õde.
„Olgu, vabandan! Aga tead, üks mu sõber esineb täna ühes pubis, kas tahaksid koos minuga kaasa tulla? Võtaksin sind oma vastutusele,“ pakkus Raine õe rahustuseks võimaluse välja.
„Kes? Ma ei taha mingisugust vanainimeste muusikat kuulata!“ torises Reine.
„Jäta! Ta pole mingi vanainimene, on selline nunnu kolmekümnendates meesterahvas, kes lauab väga hästi ja peab ühemehebändi. Lisaks sellele teeb ka ka ise laulusõnu ja on sedavõrd armas tegelane, et fännid kipuvad teda jalust maha jooksma, kuigi ta ise on selline karune ja seltskondlik mees. Aimad kellest ma räägin?“ kiitis Raine oma muusikust sõpra.
„Aa, nüüd ma tean küll! Sa räägid Sulost!“ arvas õde aimavat kellest jutt käib.
„Hkmhh, kindlasti mitte! Sulo ei kuulu kohe kindlasti mu lemmikute hulka! Oled sa kuulnud, et ma kunagi temast üldse rääkinud või teda fännanud olen? Külm, väga külm...“
„Sa mõtled Ergot?“
„Bingo! Jah, just Ergo Korpi peangi ma silmas. Ma jumaldan ta uut laulu „Vastuseid tean,“ mille sõnad on mulle lausa pähe kulunud! Ja pealegi on sõber Ergo vägagi rahvainimene ja nõutud muusik. Pole mingi ime, et ta fännklubi on kilomeetrite pikkune. Mida leebem ja sõbralikum suhtleja oled, seda rohkem sul fänne on, ja Ergol juba on, kuigi ta on maininud, et fännid võivad vahel väga tüütud ja väsitavad olla. Alati, kui ma mõnele tema kontserdile satun, tantsib nii mõnigi paadunud fänn Ergo pilli saatel, kes pole just kõige nooremas nooruses, nagu mõni taustatantsijanna ja välgutab oma kumerusi, vahel saab lausa südamest naerda. Ja lood on tal väga rütmikad ning kaasakiskuvad. Tead ju küll, mul lausa mitu kauamängivat temalt kodus riiulis!“ muheles Raine.
„Jaa. Oihh, ma tahaks neid tantsutüdrukuid lausa näha!“ oligi Reine tuju parem.
„Kas ainult tantsutüdrukute pärast liituksid minuga?“ tegi Raine Reinele silma.
„Loomulikult!“ tögas õde.
Bum-Bumi nimeline pubi Pärnu südalinnas oli rahvast tulvil. Nagu tellimuse peale olidki Ergo fännid enne platsil kui muusik ise pulti astuda sai. Üliminis seelikus keskealine fännitar, valged ja kondised, kõverad jalad ja tuharad vilkumas, hambutu, aga lai naeratus näol, esines rohkem rahvale ja ise oli üliõnnelik, arvates et on imetlusväärne ja seksikas. Rahvas, kaasaarvatud Raine ja Reine vaatasid tantsutüdrukut ammulisui ja neil oli lausa häbi, et ühel naisterahval ei ole üldse eneseväärikust, kuid ilmselt seal ajunatukese asemel puhus alkoholismist tingitud tuul, mis lausa rajumaks muutus. Samas Ergo laule kuulates on lausa patt istuda nagu soolasammas, jalg kisub ikka tatsuma ja sõnad laualvad huulil peaaegu kõikidel fännidel. Fänne ju tuleb hoida ning ega Ergogi nendesse halvustavalt suhtu, pigem poetas ta pausi ajal tagasihoidlikult üle huulte, et on osadest väsinud, kuigi need osad ronisid ka pausi ajal Ergo lähedusse, et mitte oma elavat iidolit silmist lasta, et kasvõi korraks leida lemmiklauljaga silmside, mis kogu õhtuks ja kauemaks veel hinge paitama jääks. Klient on kuningas nagu öeldakse, mis sobib ka sellesse konteksti.
Niikui Raine oma jala pubi taha terrassile vedas, hakkas sadama nagu oavarrest.
„Appi, vihmavarju ju pole, me saame läbimärjaks!“ kaebas Reine. Raine oli nagu äratehtud, vaatas taevasse ja lasi paduvihmal ennast kaasa viia. Mõne hetke pärast oli ta aluspesuni märg, ega kuulnud üldse millest õde räägib. Vihmatüdruk loitsis.
„Raine, kuuled ka vä?! Kuidas me siit minema saame? Mina küll ei taha märjaks saada!“ pahurdas Reine, kuid Raine ei kuulnud ikka.
„Õdeeeee!“ lausa karjus Reine ning alles siis nagu potsatas Raine sealt pilvepiirilt reaalsusesse tagasi.
„Mis juhtus?“
„Näehh, enne räägivad selle pubi seinad minuga kui sina! Ja ma üldse ei mäletagi enam mida ma küsida tahtsin!“ pomises Reine, sest silmas läbi vihma ühte kuju mis nii kangesti meenutas talle Raidot.
„Mõnus õde mul küll, algul pröökab ja siis neelab keele alla! On sinuga ikka kõik korras?“ asetas Raine käe noorema õe otsmikule, veendumaks et Reinel palavikku ei ole.
„Lõpeta ära, sa oled nagu ema! Ma pole mingi titt enam, et sa minuga nii käitud!“ pahandas Reine.
„Einoh, vabandust! Tuhat vabandust, õeke!“ jälgis Raine õe pilku, mis oli suunatud kaugusse.
„Unistad või? Kellest? Raidost? Aa, see eio ole tema! Ära nüüd teda igal pool ka näe!“
„Raine, kas suudlus ongi alati soolane?“ küsis noorem õde ootamatult.
„Mida?!“ ehmatas Raine sellise ootamatu küsimuse peale. „Kas ta suudles sind? Kas Raido suudles sind täna? Kas minu väike õeke on juba suudelnud?“ oli vanem õde hämmingus.
„Jäta! Kas ma niisama küsida ei või?“ punastas Reine.
„Oot, oot, kus kohast nüüd äkitsi selline küsimus? Miks sa just seda täna küsid?“ vastas õde küsimustele küsimustega, põigeldes nii õe poolt esitatud küsimusest kõrvale. Mitte, et ta vastata ei tahaks, aga teda tegi selline küsimus ettevaatlikuks ja ta kahetses taas, et oli Reine ja Raido mõnes ajaks kahekesi jätnud. Samas meenus Rainele oma esimene suudlus ja see tundus ka talle soolasena. Ja nüüd ei tundu suudlused enam soolased. Ehk loodab nooruk, kes pole veel suudenud, et suudlus on magus? Miks ta muidu on peale esimest suudlust hämmingus.
„Näehh, sinu käest ei saa midagi küsida, kogu aeg põikled kõrvale? Kas mina olen kunagi küsinud sinu esimese suudluse kohta?“ pahurdas Reine.
„Ei ole. Sa tõesti ei ole. Aga kui oleksid küsinud, poleks ma vastamata jätnud. Sinu eest, mu kullakallis õde, ei varjaks ma seda! Kuigi on palju asju elus millest ei räägita kellelegi. Ka kõige intiimsematest asjadest pole ilus rääkida isegi oma parimale sõbrannale. Midagi peab jääma ka kahe inimese vahele, armstajate ja armatsejate vahele.“ selgitas Raine.
„Aga miks sa siis minu käest uurid? Suudlus on ju ka intiimne asi ja ma ei pea sulle aru andma! Kordan- sa pole mu ema!“ mossitas Reine endiselt. Ja tal oli õigus. Tal oli kuradi õigus, sest suudlus on intiimne ja seksuaalne tegevus. Reine tabas iseennast ka mõttelt, et ta tegi öelduga vanemale õele ära. Esimest korda elus pani ta õe suu lukku. Reine tundis ennast uhke ja võimsana, nagu oleks mõne elulise eksami läbinud või testi ära lahendanud. Noorem õde oli õnnelik ja muigas endamisi, mis ei jäänud ka vanemale õele märkamatuks.
„Olgu, olgu, rahu! Ma tõesti ei ole su ema ja ei taha kõlada ka nagu meie ema, ja olen sinuga nõus suudluse intiimsuse suhtes. Aga miks sa seda kõike just täna küsid?“ iroonia paistis iga Raine sõnast ja pilgust läbi. Reine muutus näost punaseks nagu keedetud vähk ja teda ei häirinud isegi lausvihm mis üleni ta enesesse haaranud oli. Ka ei näinud ta võõras poisis Raidot, kuigi ihaldas noormees nägema kõikjal enda läheduses. Ihaldas Raidoga taassuudelda ning muutuski kavalalt unistavaks.
„Noh, jah, jah, me tõesti suudlesime. Ma suudlesin Raidoga täna ja see oli mu esimene suudlus, aga sa ei epa sellest emale rääkima!“ värises armunud õe süda sees. Ta jälgis igat Raine liigutust ja nad jäid õega teineteisele otsa vaatama.
„Totu! Kes siis sellistest asjadest kohe emale rääkima jookseb?! Kuigi selline usaldus oma vanematega oleks ju iseenesest armas, aga teeks nad liiga ettevaatlikuks ja kontrollivaks. Kui sa suudad ennast edasisest hoida ja oma au hoida, seda kõige intiimsemas mõttes, siis pole ju midagi hullu. Ja mida kauem kestab musisuhe-seda armsam ja romatilisem see on! Aga et kohe esimesel kohtumisel te suudlesite...“ targutas Raine, kuid Reine parandas teda.
„Mis esimesel kohtuimisel!? Segast paned vä? See polnud ju meie esimene kohtumine!“ oli üdse solvunud.
„Ohh jummel küll, sa mu õrnahingeline pubekas! Said aru küll mida ma silmas pidasin! Said või?“
noomis Raine.
„Ah, ise oled paras pubekas!“ ei mänginud Reine solvunut vaid ta solvuski, et õde teda pubekaks nimetas. Ta polnud iialgi seda sõna sllinud ja omast arust oli Reine üldse juba täiskasvanu, vähemalt oma klssiõdede suhtes, kes tundusid isegi Reinele kuidagi liiga lapsikud ja naiivsed.
„Ära siis nüüd nii kohe! Olgu, vabanda, võtan oma sõnad tagasi!“ tundis Raine ise ka et läks liiale. Ta armastas õde väga ning järjest rohkem tundis ta ões ära pubekast ennast, isegi iga liigutus ja näomiimika meenutas teda ennast. Aga Rainet ennast see pubakaks tituleerimine niiväga ei häirinud, kuivõrd häiris mürsikuks kutsumine, sest see sõna meenutas talla mingisugust virsiku ja mürsu ristsugutist, kohtlast või kahtlast atribuuti.
„Lepime ära?“
„Lepime!“ naeratasid õed ja lõid käepatsu, nagu neil sellistes olukordades alati kombeks oli.

16. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 15. märts 2018

KLASS: ELU PÄRAST- Gerda Kordemets


  Vastu hommikut sain loetud Gerda Kordemetsa poolt kirja pandud raamatu KLASS: ELU PÄRAST. Imestan, et see raamat (see on siis teine raamat) on poodidest läbi müüdud ja esimest raamatut KLASS on veel saadaval. Miks ma imestan?

 Raamat KLASS meeldis mulle kordi rohkem kui see. KLASSIS toimub tegevus kogu aeg, aga selles raamatus meenutavad tegelased mis toimus enne intsidenti ja kuidas elu kulgeb peale seda. Kuidagi igav oli lugeda, ei haakunud, erinevalt KLASSIST. Minu jaoks jäi see raamat lohisema. Aga eks igal ühel oma arvamus.

 Need 2 raamatut võiks olla gümnaasiumites kohustuslikuks kirjanduseks, sest need ongi noortemad, mis ei tähendaks, et täiskasvanud neid lugeda ei tohiks. Koolivägivallaga puutub igaüks meist kokku, kes vähesel, kes suurel määral. Soovitan lugeda kooliõpilastel!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

KLASS: ELU PÄRAST. ERR-I SARJA PÕHJAL

 1 Google +0  0 Share0

Menuka ja auhinnatud telesarja põhjal valminud romaan jätkab sealt, kust „Klass“ pooleli jäi, püüdes lahendada lahendamatut: kuidas sellise koormaga edasi elada. Tegelaste sisemonoloogid annavad psühholoogiliselt tõetruu pildi erinevatest inimtüüpidest, kannatustest, enesesüüdistustest ja -õigustustest, kuid ka aususest, vastutusest ja õiglusest. Võimsalt esitatud tegelaskujud panevad lugeja kaasa mõtlema: kuidas oleks mina ...? 


15. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 12. märts 2018

MIRACULUM- Ketlin Priilinn


  Kui tihti me oleme elus endale esitanud küsimusi, mille vastuseid me teame või siis üldse ei tea? Elame edasi mälestustega  mille on keegi teine (või meie lapsepõlv meile) loonud, teadmata asjade tegelikku käiku. Kui tihti me oleme mõelnud mis või kes on selle taga kui meie lähedasest saab alkohoolik? Näpuga näidata ja parastada on alati "hea" aga harva hakkab keegi kaitsma inimest kes on eluratta kodarate vahele jäänud ja sealt enam välja polegi saanud....

 Tihti põlastatkse inimesi kes on joomakuradi õnge sattunud, aga paljud ei tule selle peale, et see õngekonksu küljes vegeteeriv inimvare võib just olla südamega isiksus, liiga pehme loomuga, kes vannub elule alla. Nii ütleb ühe tõe välja ka Ketlin Priilinn selles romaanis "Miraculum," mida ma (raamatut) kaua aega ei raatsinud endale osta, olles raamatu pealkirja suhtes skeptiline ja mittevaevudes seda pealkirja kasvõi isegi guugeldama. Pealkiri ei köitnud, raamatu kaaaned ka mitte, kuid olen hetkel kirglikul lugemislainel ja veebipoest piilusin, et selle saab kätte pmst tasuta, ostsin ära. Ja ma ei pidanud pettuma...Ja ma sain ühe sõna võrra rikkamaks...Ja ma sain teada miks see sõna on raamatu pealkirjaks...Ja ma sain sellise emotsiooni sellest raamatust, et ma vist ei saa isegi magada!

 Olen päris mitmed Ketlini raamatud endasse ahminud ja pole kunagi pidanud pettuma. Kahtlemata on minu lemmik tema krimisari, millest kolmas raamat on veel lugemata, aga lugeda kõlbavad ka tema teised raamatud, mis on nii elutruud, haaravad, õiglased, valusad ja ilusad, et igal vabal hetkel kibeled neid lugema. Kuigi selle raamatu näol on tegu väga valusa raamatuga, pesitseb ridade vahel positiivsus, oma peidetud kujul. See raamat paneb elu järele üle mõtlema ja nägema elu eredamas valguses, nägema inimhinge tagahoovidesse, kuhu polegi kerge pääseda.

 Ma ei hakka ümberjutustust kirjutama, aga mainin, et tegu on ühe (eba)õnnestunud pere looga, kus pere vanim tütar võtab pärast ema surma oma kasvatada õed ja venna. Kuidas ta sellega hakkama saab ja mis elul talle varuks on, seda lugege juba ise.

 Mina soovitan soojalt!

 Aitäh, armas Ketlin, et sa nii südamliku ja elutruu raamatu kirjutasid!

P.S. Eriti soovitan lugeda neil kelle ema on olnud alkohoolik, ehk paneb see raamat andestama ja teda ning elu paremini mõistma! Ma vähemalt loodan. Ise olen õnnelik, et olen korraliku ema laps!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

MIRACULUM

 3 Google +0  0 Share0
Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues? 
Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.


12. märts. 2018.a.
Vana-Rääma


pühapäev, 11. märts 2018

Hoiatus!

juuste surm!

  Kallid sõbrad, ma hoiatan teid Garnieri juuksevärvide eest!

  Eile tahtis naabrinaine oma juukseid värvida ning mina pakkusin lahkelt oma abikätt. Värvi jäi üle ning ma otsustasin, et blondeerin ka oma niinimetatud roosad juuksed heledamaks. Ehk siis nädala sees värvisin omast arust juuksed heleroosaks, aga välja tuli tumeroosa ning nüüd lootsin, et Garnieri blondeerimisvärv tõmbab need mitu tooni heledamaks, ehk siis heleroosaks, aga....

 Jah, ma pole kunagi enne selle firma värve kasuatnud ning nüüd tegin suure vea. Lisaks sellele, et mu juuksejuured värvusid tumehalliks, said roosadest juustest lillad, lausa templilillad. Koledad. Mu juuksed on täiesti rikutud! Ja naabrinaine on lausa hõbehall. Kohutav!

 Olgugi, et minu vanuses inimestel on juuksed juba (kohati) hallid, ilutseb minul vaid tukas (juba aastaid) üks hall salk, aga nüüd jääb mulje nagu mu juuksed oleksid üleni hallid, sest juured on. Ma olen täiesti nõutu! Selle brändi värvide müük tuleks ära keelata, sest need eksitavad ja rikuvad klientide juuksed!

 Jagage oma kogemusi Garnieri värvide suhtes? Kas olete saanud ka suure pettumuse osakas? Andke nõu mida ma tegema peaks? Värvipesusse ma ei lähe sest see on täielik juuste surm! Ehk on olemas mõni blondeerimisvärv mis suudab mu juukseid päästa?

 Ja nüüd mõned fotod ka:
värvipakend tagantvaates...
hallipäine naabrinaine...
just sellised on mu juuksed nüüd :(
enne eilset värvimist...



11. märts. 2018.a.
Vana-Rääma