Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
neljapäev, 28. detsember 2017
Väikesed valged raheterad...
VÄIKESED VALGED RAHETERAD...
väikesed valged raheterad
langesid ta juustesse
kui punapäine piiga
jõululaupäeval kirikust
välja astus
taevakingitus-
mõtles neiu
taevas kinkis talle
teise tulemise
vahetult enne sünnipäeva
augustis kui ta
teepervel hääletades napilt
kraavi sõitnud rekka
õnnetusest pääses
palvehelmed pudenesid
ta sõrmede vahelt
ning sinna need jäidki
kraavi põhja
*
vahel teeb elu ise
korrektuure
kinkides läbi
võõra käe sulle
kaitsetalismani
mille suhtes sa
skeptiline oled
aga siiski heldid
*
täna ta seisab hea
vanema kaotanud laste eest
korraldab leinalaagreid
naine kellel on palju
palju lapsi kes teda armastavad
kui oma ema ehkki loodus
pole talle enesele
emaduserõõme kinkinud
*
väikesed valged raheterad
langevad ta juustesse
lapsele- kes poole aasta eest
kaotas autoõnnetuses
oma vanemad
olles sülelaps
Inglid on temaga
28.12.2017.
Vana-Rääma
ELU PÄRAST ELU 3. (5.pt)
- peatükk
„Ah, mis me tulime nüüd siia
vaikima või?“ tegi Lembit jutuotsa uuesti lahti.
„Mis seal ikka...“ tegi ka
Mathilde suu lahti, kuid Kusti rääkis temast üle.
„Emme, aga mis siis saab kui sa
jälle haiglasse pead minema? Kas mina lähen siis venna juurde sinna
välismaale?“ oli väikevend rohkem kui mures. Ta silmad olid hirmu
ja muret täis.
„Mirell, kas sa oled haige? Miks sa
jälle haiglasse minema pead?“ ehmatas memm.
„Pole mul häda midagi, inimesed
ikka käivad vahel uuringutel, nii ka mina. Ära muretse, pojake,
küll me hakkama saame! Ei saa ma sind kuidagi Rootsi saata, sest
venad peab ju tööl käima. Ja ma ei lähe haiglasse, käin vahel
arsti juures.“ oli Mirell natuke pahane, et tema terviseprobleem
jutuks tuli, kuid emana pidi ta ju pojale midagi vastama, kuigi see
sama mure piinas ka teda ennast.
„Aga emme, kas mina saan siis
sinuga haiglasse kaasa tulla?“ ei rahuldanud eelnev vastus poega,
sest ta oli teadlik, et emme peab vahepeal haiglas olema.
„Jah, saad ikka. Saad, pojake!“
tundis Mirell ennast halvasti.
„Aga Mathilde, räägi parem kuidas
sinu tervisega lood on? On juba parem? Ja lembit, kuidas sinul
läheb?“ keeras naine jutu teisele teemale.
„Ah, mis nüüd mina! Ega surm võta
ka sealt, kust võtta pole!“ porises Mathilde.
„Ei taha surma, ei taha!“ hakkas
Kusti nutma. Lembit reageeris sellele ruttu, ta läks Kusti juurde
ning kutsus poisi kööki. Imekombel poiss nõustuski, kuigi nad
polnud Lembituga just väga tuttavad. Küllap tundis Kusti puudust
nii isast, kui vennast ja sellepärast ta Lembituga kaasa läkski.
„Vaata Kusti, tädi Mathilde ei
mõelnud praegu mida ta ütles. Täiskasvanutel on vahel komme öelda
selliseid asju millest lapsed aru ei saa. Lapsed on terasemad, nemad
räägivad sellest, mis on hetkel olemas, nad ei oska valetada, kui
just keegi neid valele teele ei juhi. Tädi ei tahtnud kindlasti
selle ütlemisega solvata sinu isa ega kedagi teist. Tegelikult
inimene sureb siis, kui tema aeg elada saab läbi. Mõni elab kauem
ja mõni elab vähem. Kui sinu isa ära suri siis talle oligi nii
kaua määratud elada. Ja kui inimene ära sureb, läheb ta hing
taevasse. Kuigi teda meie seas enam ei ole, juhib ta meid ikka,
saadab palju headust meie teele, sealt teisest ilmast, kuhu ta peale
surma läheb. Seega ei ole surmas midagi halba, see on elu loomulik
jätk. Me sureme kõik kunagi ära, kui meie aeg saab maapeal läbi.
Aga sinule jääb ta isaks ikka, ka nüüd kui teda enam elavate
kirjas ei ole. Millal sul sünnipäev on? Ma kingin sulle
sünnipäevaks ühe targa raamatu. Las ema loeb seda sulle ette, sest
sina vist ju veel lugeda ei oska?“ võttis Lembit taskust kaks
kuldse paberiga medalšokolaadi ja ulatas need Kustile.
„Emmee, emeee, vaata, onu Lembit
kinkis mulle kaks medalit! Kas ma olen ka nüüd olümpiavõitja nagu
tädi Erika Salumäe!?“ jooksis Kusti, juba palju paremas tujus,
köögist tuppa ja näitas emale medaleid.
„Oh, sa mu kullake! Jah, tädi
Erikal on palju medaleid ja sinul on ka. Aga selleks, et pärismedalid
välja teenida, tuleb palju tööd teha, palju sporti teha, nagu tädi
Erika tegi. Ta pühendas kogu oma elu ilusamad aastad spordile ja nii
ta teeniski olümpiavõidud. Igaüks ei saagi kunagi olümpiavõitjaks,
kuigi ta võib palju trenni teha. Vaid tublimad saavad.“ selgitas
Mirell oma pojale.
„Okei. Ma nüüd lähen tagasi onu
Lembitu juurde,“ hakkas Kustil kiire ja ta jooksis Lembitule sülle
ning nad suundusid uuesti kööki, jättes naised omavahele
jutustama.
„Onu Lembit, ma tegelikult natuke
juba oskan lugeda, tunnen tähti, a-d ja b-d ja k-i ka, teised on
rasked. Emme vahel õpetab mind. Aga mis raamatu sa kingid?“ oli
Kusti üllatunud.
„On olemas üks hästi paks raamat,
mis oli algselt kirjutatud küll gooti keeles, aga tänapäeval on
juba tavalistes kirjatähtedes ja lastel on eraldi piibleid, milles
on hästi palju värvilisi pilte ka. See on üks tark ja õpetlik
raamat, mille võiks iga inimene läbi lugeda ja sealt mõndagi
õppida.“ selgitas Lembit.
„Kas seal on siis minust ja vennast
ja issist ja sinust ka pildid?“ ei saanud Kusti aru.
„Ei, ei, seal on hoopis teised
pildid, maailma loomisest ja esimestest inimestest maapeal. Kuidas
nad siia tekkisid, kuidas valgus tekkis ja palju, palju muud. Aga ma
ei saa sellest kõigest sulle siin praegu rääkida, muidu pole
hiljem sul huvitav lugeda. Luban, et kingin sulle sünnipäevaks.“
selgitas Lembit.
„Jess, onu Lembit, sa oled niiii
armas!“ oli vaid mõne hetkega laps nagu äravahetamiseni muutunud.
Eks see tuleb ikka sellest, kui nii noores eas kaotab laps oma
vanema, isa, autoriteedi, kes oli kogu aeg ta jaoks olemas. Ja seda
tühimikku ei suuda tihtilugu ema üksinda täita, sestap vajabki
just eriti poisslaps isa tuge, või kasvõi võõra onu tuge,
vaistlikult, instinktiivselt. Sest just isa eeskujul kasvab temast
mees, perepea, isa.
„Tule siia, Kusti! Kas sa lubad
emale nüüd hea laps olla?“kallistas Lembit poissi. Kusti ronis
Lembitu sülle, sirutas mõlemad käed ümber onu kaela ka pigistas
kogu oma lapsejõuga, ja see jõud oli piisavalt tugev, et tajuda
millist igatsust ta oma kadunud isa, või väljamaale lahkunud venna
pärast tunneb. See oli karu jõud, armsatuse- ja igatsuse jõud,
kordumatu ja siiras. Lembitust ja Kustist olid vähese ajaga saanud
suurimad sõbrad.
„Mathilde, ära palun lapse ees
praegu surmateemadel räägi, ta on nii habras alles isa kaotusest,
et mul endalgi on väga raske seda kõike kõrvalt vaadata. Mis aga
minusse puutub siis mul tõesti on terviseprobleemid, aga mitte
ületamatud, surema ei hakka, kuigi vahete-vahel käin ennast haiglas
turgutamas. Palun jäägu see meie vahele, aga ma põen hemofiilist,
see on üks verehaigus, ajaloost teame, et Romanovite dünastia on
üks kuulsamaid hemofiiliat põdevaid hõimkondi. Aga raviga saab
haigust kontrolli all hoida, seega ma just jah surmatõve ei põe.
Vanasti olid kurjemad ja kurvemad lood, paljud selle diagnoosiga
inimesed suiri ruttu, aga tänapäev on tänapäev.“ avaldas
Mairell Mathildele oma saladuse. Mathilde oli vait, vana naine sai
shoki, ega suutnud ühtegi sõna öelda. Kas talle kogu Mirelli
juttgi kohale jõudis-on kaheldav.
„Mathilde-memm, ega sul ometi paha
pole?“ hakkas Mirell muretsema.
„Misasja? Miks mul paha peaks
olema?“ oleks vana naine nagu äsja kuu pealt kukkunud. Tema pilk
oli tühi ja suunurgad nii alla suunatud, nagu tahaks nutma hakata,
aga nutt ei tule ega tule.
„Ei. Ei peakski!“ ehmus Mirell.
„Ei tea kaua see Lembit seal köögis
veel jahavatab, tahaks juba koju sõitma hakata!“ hakkas Mathildel
ühtäkki kiire.
„Kusti, tule siia!“ hõikas ema
oma poega.
„Mis on, emme?!“ hõikas poeg
vastu.
„Tule nüüd siia ka. Ära onu
Lembitut nüüd ära ka väsita!“ kamandas Mirell.
„Onu Lembit, kas ma tüütan sind
ära?“ oli poiss hämmingus.
„Ei. Ei tüüta. Seda kindlasti
mitte, aga kui ema kutsib siis pead minema.“ möönas ta.
„Kas sina tuled ka tuppa?“ oli
Kusti mures.
„No lähme koos siis!“ lubas
Lembit ja nad läksidki.
„Emme, kui sina pead haiglasse
minema siis äkki ma saan onu Lembitu juurde minna?“ uuris Kusti,
kuigi sellel teemal nad Lembituga üldse ei rääkinud.
„Emme ei pea haiglasse minema ja
alati tuleb küsida kas keegi tahab sind enda juurde. Kas sa küsisid
onu Lembitu käest?“ uuris Mirell.
„Onju, onu Lembit, ma võin sinu
juurde tulla, kui ema haiglasse läeheb?“ suunas poiss küsimuse
otse Lembitule.
„Võid. Ikka võid.“ oli Lembit
konktreetne.
„Jess! Ja siis onu Lembit ostab
mulle raamatu!“ rõõmustas poiss.
„Kusti, ei ole ilus niimoodi
kaubelda! Ei ole viisakas!“ hakkas Mairell juba tõrelema, kuid
Lembit katkestas teda.
„Mirell, Kusti pole midagi halba
teinud, ma rääksin talle ühest targast raamatust põgusalt ja
lubasin talle selle sünnipäevaks kinkida. Kõik on korras!“
„Olgu. Siis on hästi!“
Mathilde istus kollase diiavni nurgas
sõnatult, kuigi hetk tagasi oli tal koju minekuga kiire. Nüüd ei
teinud ta teistest väljaga, oli oma mõtetega kusagil mujal,
kusagil, kus tal polnud kaaslasi, oli täiesti omas mullis.
„Õtse, kurt oled või! Mitu korda
ma sind hüüdma pean!“ tõstis vend pärast kolmandat korda häält.
„Mis sa lärmad! Ega ma mingi kurt
ei ole!“ pahandas Mathilde, ajas ennast diivanilt püsti ning
liikus ilma head aega ütlemata ukse suunas.
„Onu Lembit, millal sa jälle meile
külla tuled!?“ jooksis Kusti Lempsile järgi.
„Ma ei oska praegu öelda, aga
tulen. Ei julge sulle päeva öelda, muidu jääda ootama aga ma pole
kindel kas saan sellel päeval tulla.“ selgitas ta.
Kusti jäi mossis näoga toa ukse
juurde seisma.
„Ära mossita, Kusti! Mäletad
millest rääksime?“ uuris Lembit.
„Jaaa, mäletan jaa!“ jooksis ta
Lembitule sülle. Lembit kallistas last, tegi talle pika pai, nagu
heale lapsele ikka, soovis Mirellile kõike head ja astus memme
kannul uksest välja.
„Mis sa komberdad vanamees! Liiguta
oma jalgu!“ pahandas Mathilde trepikojas selle peale, et Lembit ei
armastanud jalgu tõsta. Memme häiris hetkel iga asi, kuid ta vend
ei teadnud põhjust. Lembit ei torisenud vastu, pigistas silma kinni
ja vaikis. Nii oli mõlemale parem.
27.-28. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
kolmapäev, 27. detsember 2017
Veidike shokiteraapiat teile...
Tänases Eesti Ekspressis kirjutab Sandra Jõgeva sisuka loo strippar Marco Tasasest. Mis minul sellega pistmist? Olen Marcoga tihedalt seotud paar viimast aastat, sest kirjutan tihti talle laulusõnu. Need sünnivad nii, et Marco annab teema ette ning ütleb mis ajaks sõnu vajab ja mina hakkan tööle. Vahel sünnivad sõnad kohe, aga vahel läheb aega. Ühte tellimust ma täita ei suutnud, sest mul olid kuidagi kiired ja segased ajad, inspiratsiooni nappis. Aga üldiselt meie koostöö sujub.
Jah, ma tean, et shokeerin osasid fb sõpru, aga ega isegi selle postituse lugemine ei ole kohustuslik, nagu ka videote vaatamine, jagamine või kõik mis seondub Marcoga. Ning jätkuvalt ei mõista ma neid inimesi, kes selliseid artiklite pärast sõpruse minuga on ohverdanud, aga neid on. Ju siis ei olnud õige sõprus. Ärge palun otsige Marcos lauljat, ta on ka meedias välja öelnud, et ta on artist ja teeb komöödiat. Aga tohutult austan inimesi kes teevad oma tööd kirega, ja seda Marco kindlasti teeb.
Artikkel on suhteliselt loetav, kuigi osad võrdlused on minu jaoks üle paisutatud ja väärad, aga igal ajakirjanikul, nagu ka igal inimesel, on oma nägemus ning Sandra nägi asja nii. Aksepteerin.
Jah, ma tunnen Marcot aastaid, ning virtuaalmaailmas lausa vast üle 10 aasta, ning ma tohutult austan seda (teda), mida ta teeb. Olla eriline-ei ole mitte kerge! Aga mul on hea meel, et Marco on aastatega kasvatanud kriitika suhtes endale paksu naha. Sama siin. Eks ajakirjanus kipub ikka asju üle vindi keerama ja tihti väga valusalt ja valesti. Ise kirjutan ka artikleid, aga rõhun alati positiivsematele teemadele, kuid glamuuril- ja bravuuril on ikka krõbe mek man.
Marco on tegelikult väga intelligentne, puhas, hoolitsetud ja õiglane inimene, kelle naer on nakkav. Ja mul on siiralt hea meel, et mul on temasugune sõber. Aitäh, hea Marco, sõpruse eest!
Ka SIIT saate lugeda Eesti Ekspressi!
nii on! |
27.detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
ELU PÄRAST ELU 3. (4.pt)
4.peatükk
Marissabell hingeldas ja ahmis õhku
ning oli näost kaame. Trevor tõusis, et abi kutsuda, kuid sai
põkilt sellise obaduse, et kukkus toolile tagasi, aga õnneks haiget
sai tema õlg, kuigi ta ju sõitis tööle, Rootsi füüsilist tööd
tegema.
Turvamees oli tagasi ja viis
kraakleja minema ning üks rahva seas olev meedik tuli vabatahtlikult
Marissabelliga tegelema.
„Ma lähen kajutisse. Vabanda,
Marissabell, aga ma pean!“ lahkus Trevor õlge kinni hoides.
„Miks küll inimesed nii
vägivaldsed peavad olema? Kus kohast tuleb nende sisse see viha, mis
lausa sunnib vägivalda kasutama? Minu jaoks on alati rääkimine
kõige tähtsam olnud. Või ehk mitte? Elik oskan ma lihtsalt
paremini oma emotsiooni hillitseda? Tegelikult inimene vist ei oska
oma tundeid talitseda, kui viha sisse tuleb. Ta pole päris tema ise,
miski must jõud on ta enda tiiva alla võtnud, ning suunab teda.
Nagu Röövlirahnu Martini kass, ainult, et tema võlus kõik
positiivseks, kuid ei mõelnud ka tagajärgedele, kuigi tagajärjed
ei olnud just haövad. Kas see viha ongi inimese teine mina? Nagu
kõnekäändki ütleb, et inimene on kahepealgeline. No kaks palet on
meil kõigil, kui lahata natuke eesti keelt lahti, nimetades neid
palgeid kaheks põseks. Aga rahvasuus on sellel sõnal siiski teine
tähendus, kahepalgeline- olemuselt kahesugune. Ma ei ole mõistnud
ka neid inimesi kes võtavad endale lemmiklooma ja jätavad ta varsti
unarusse, küll ei anna süüa, küll ei lase tuppa. Loom on ka ju
täieõiguslik pereliige, elus hing, nagu kõik teised
saatusekaaslased. Aga mis ma siin ikka targutan, eks minagi olen elus
vigu teinud, ja mitte vähe!“ lõpetas Trevor monoloogi.
Kui Trevor Taxfree kauplusest välja
astus, jooksis ta taas Marissabelliga kokku. Katus sa siis
„probleemi“ eest põgeneda, kui saatus juhatab ta taas su teele.
„On sinuga kõik korras?“ uuris
Trevor.
„Mis loll küsimus!“ nähvas
Marissabell, lõi pea kuklasse ja astus nõtkel sammul Trevorist,
nagu võõrast, mööda.
„Pagan! Sellised karismaatilised
naised mulle meeldivad!“ tunnistas Trevor. Olgugi, et poole tunni
eest põgenes mees probleemide eest, no tahtis ennast säästa, sest
kes ikka invaliidi ehituse tööle laseb. Õlg tegi ikka valu ning
oli ka paistes, kuid mees üritas sellest üle olla. Trevor jäi
naisele järele vaatama ja tal läks sees lausa õõnsaks, sest
Marissabell oli tõesti kena, kauni pudelikujulise figuuriga, mida
punane maani kleit veel rõhutas, ja kogu see rooma ilujumalannalik
graatsia paistis õudusas valguses nii lummav, et mees kujutles, et
ta viibib justkui kusagil Hollywoodi filmivõtetel. Aga Trevor
armastas üldse unistada, võibolla isegi rohkem kui teised mehed.
Temas oli ilumeelt ka rohkem kui mõnes teises mehes. Mitte kunagi ei
läinud ta kodust välja kasimatuna. Alati tegi ta endale soengu pähe
ja lõhnastas. Küllap selles oli oma osa ka teisel temperamendil,
aga eestlane kipub tihtilugu liialt hoolitsetud meest
seksuaalvähemuseks pidama, ei taha leppida, et tänapäeva mehed
ongi hoolitsetumad hurmurid, kui nõuka-aegsed mehed. Kuid mitte
eranditult, sest leidub ka ikka neid kes unustavad ära mis kamm on
ning ei lõhna kunagi hea parfüümi järgi, kuid selle eest haisevad
higi järgi, ise veel targutades, et küll need higised naised on
ikka jubedad. Alati kui Trevor seltskonnaga kusagile mõneks päevaks
aeglema sõitis, ei unustanud ta esmaabivahedeid ja parfüüme endaga
võtmast, sest ta tahtis ka hommikul telgist tõustes ka hoolitsetuna
näiks. Tema jaoks oli oluline, et ka ta vabakaasa silmis kena välja
näeks.
Trevor mõlgutas mõtteid ja lonkis
niisama mööda laeva, sest tal polnud erilist tahtmist kajutisse
minna. Mees oli erutunud Marissabelli seksikast kehast ja ilust, aga
uhkus ei lasknud tal iludust otsima minna. Ta mõtles, et kui
vanajumal tahab, näevad nad uuesti, kui ei, siis järelikult pidigi
see põgus vestlus ja ebameedliv intsident lihtsalt aset leidma. Ta
tundis, et oli õigel ajal õiges kohas, või vastupidi. Korraks ta
isegi kahltes ja tundis ennast süüdlasena põki ees, sest oma suhe
oli karile jooksnud ja Trevor teadis liiga hästi milliseid
hingepiinu selline asi tekitab. Mees suunas oma mõtted elukoha
muutuse ja töö peale, nii oli kõige parem.
Kella kümneks hommikul jõudis laev
Stockholmi, Värtahamneni terminali, hüppas Färjeterminali
pestusest nr 76 bussile ning sõitis sellega kuningalossi juurde.
Sealt jalutas ta bussijaama, mis Stockholmis on, võrredes Eesti
bussijaamdega, kordi suurem ja avaram. Ronis bussijaamas terpist
ülemisele korrusele, astus sealt bussi ning alustas sõitu
Västeråsi,
mis asub 100 km kaugusel Stockholmist, läänes.
See on üks Skandinaavia vanimaid
linnu, mille kohal oli viikingite asula juba enne aastat 1000.
Linna asub Mälareni järve kaldal ja
selles linnas elab väga palju turiste. Kui Trevor bussiga kohale
jõudis, hämmasts teda, et bussijaamas rattaparkla oli sama suur kui
bussijaam ise. See on omapärane linn, mille vanalinnas üks osa
majadest on kõik värvitud rootsipunaseks. Linnas kohtab harva
jalakäijaid ning rahvas armastab ratastega liigelda. Aga Trevorit
ootas auto, kuhu ta ennast koos pagasiga parkis. Nad kallistasid
sõbraga ja rõõmustasid väga. Aga kuna tal oli õnneks tööle
minekuni neli päeva aega, siis tahtis Tervor väga linnaga tutvuda,
kuid juba pagasit tõstes käis ta õlast selline valu läbi, et ta
röögatas.
„Mis juhtus?“ oli sõber, keda
Trevor Maxiks kutsus, mures.
„Ah, tead, Max, ma eriti ei viitsi
selgitada. Üks loll vahejuhtum laeval, ei muud.“ polnud Trevor
nõus seda taas enesest läbi laskma.
„Olgu!“ ei uurinud Max ka
rohkemat.
„Kas meie elukoht on siit kaugel?“
silmitses Trevor mööduvaid tänavaid.
„Ei. Üldsegi mitte. Täitsa
kesklinnas elame. Ja tead kui palju kaunied mulatitare siin liigub!
Ila hakkab tilkuma, juba nendele mõeldes!“ oli heledavereline Max
vaimustuses.
„Ohh, sind! Ja ise? Endiselt vaba
ja vallaline?“ uuris Trevor.
„Endiselt jah, aga mõni silmarõõm
on ikka olemas. Ei mina ennast siduda veel plaani!“ oli elumees Max
endas nii kindel.
„Väsimatu naistemees! Aga räägi,
kas siin mõnda kenat kõrtsi ka on? No läheks vaataks õhtul natuke
ringi ka.“ vabandas Trevor ennast.
„Ahahh, tema ja tahab ringi
vaadata! Ütle kohe, et minu jutt seksikatest mulatitaridest ajas su
ihu imelikuks!?“ tögas sõber.
„Sina ja su mulatitarid! Tead ju
küll, et minu pilk peatub ikka rohkem blondidel naistel! Oot, sa
vist tahad millegist lähemalt rääkida? Kunagi unistasid, kuidas sa
tahask korra neeginaist saada. Kas oled oma unistuse täide viinud
juba?“ meenus Trevorile, sest just möödus autost üks hiigesuurte
rinadade ja huultega pruunlane.
„Oi, sõber, sa ei kujuta ettegi!“
itsitas Max nagi süütu poiss.
„No, räägi, räägi!“ läks
Trevor õhevile.
„Ära uuri elu, saad liiga
targkaks! Ja üleüldse, minu teada tulid sa siia tööle, mitte
naisi rajalt maha tõmbama. Või kuidas?“ tögas Max.
„Heh-he-hee, kas tunned
piinlikkust, et näost punaseks läksid ja jutu teisle teemale
keerasdi?“ uuris Trevor.
Auto peatus kahekordse rootsipunase
maja ees, mis asus tõesti kesklinnas.
„Oot, lähme viime su asjad sisse.
Sa tahtad kusagile sööma minna?“ oli Max lahke.
„Ok. Jõaun su muöjeid kuulda küll
ja küll. Läki!“ võttis Trevor pagasnikust oma pagasi ning juba
nad olidki majas.
Trevor sai endale omaette toa, sest
see oligi hotellitüüpi maja, mille igal toaakna all oli ka rõdu.
Pisike, ruuget värvi tuba, mille üks sein oli palkidest, teine
tapeeditud, meeldis Trevorile väga. Laia abieluvoodi ees ilutses
põdranahast vaip ning hiigeltelekas. Toa nurgas asetses kamin, mille
peal oli Norra trollid, mille Trevor vaid ühe pilgu järgi ära
tundis, sest teda huvitas ajalugu ning need kummalised, aga tema
jaoks armsad, olendid on pärit Põhjala mütoloogiast. Vaid ühest
pilgust piisas, et mes tundis juba ennast koduselt, aga ta kõht
korises ning juba Trevor jalutaski toast välja. Max parkis õues
autot oma koha peale, kuna Rootsis on kõigil oma isiklik
parkimiskoht, kui Trevor majast väljus.
„Ok, lippan korra toast läbi ja
siis viin sind sööma.“ teatas Max.
Trevor vaatas ümbritsevat loodust,
tal oli millegipärast maailmalõpu tunne, aga mehele meenus
laevakaaslase jutt igavikust ning ta arvas, et sellepärast talle see
tunne tuligi. Samas võõras riigis ja võõras linnas ongi teine
aura, eriti alguses, kui oled sinna alles emigreerunud või reisima
läinud.
„Trev, vaata milline tšikk, kui
kobe kints veel!“ tuli Max juba majast välja ja hõikas nii
valjult, et miniseelikus mööduv tšikk lausa neid vaatama jäi.
„Max, sa oled parandamatu! Pead
endale ikka nsie võtma, muidu on sinuga tükk tegu. Paned siin nii
veel kõik punastama.“ aasis Trevor, keda Max Treviks kutsus, kuigi
see nimi ei olnud Trevorile üldse meeltmööda, sest ta mäletab
lapsena, kui ta suviti suvepealinnas Pärnus käis, paistis üle jõe
endise Teede Remnidi Ehitus Valitsuse lühendatud silt TREV. Ja mingi
valitsusena ta ennast ei tundnud, kuigi ehitaja staatus hakkaski
talle kohe kätte tulema. Aga mees pigists silma kinni, sest just max
oli see kes talle igati toeks oli Rootsi tööle saamise suhtes. Ja
pealegi olid nad nii head sõbrad ka, et võiks lausa koos luurele
minna, olgu selleks kasvõi naisteluure.
„Tead kui hea on parandamatu olla!
Ja pealegi, millal ma veel naisi piilun, kui mitte nüüd? Kes rauka
ikka tahaks? Praegu on veel aega ja võimalust, kuniks endal peret ei
ole. Aga tead, mul on sihuke tunne, et ma ei olegi pereeluks loodud.
Et sellise vaba mehe staatus on minulikum. Sul ei ole nii või,
sõber?“ oli Max veidike isegi murelik.
„Ega selle asjaga nüüd nii kiire
ka ju ei ole! Küll aeg kõik kriteeriumid paika paneb! Ühel päeval
tunned, et oled kõrvuni sees ja mitte ainult naises, vaid ka
perekonnas. Hakkad seda nautima ning ei oskagi enam ilma naiseta
elada. Usu, ma tean, millest räägin!“ õpetas Trevor.
„Võibolla sul on isegi õigus, aga
ma praegusel eluhetkel armun iga pöäeva ja peaaegu igasse naisesse.
Täitsa lõpp! Kas ma olen mingi eriline tegelane või juhtub seda
iga teise mehga?“ tahtis Max sõbra nõu kuulda.
„Eks minagi vaatan naisi, piilun
poole silmaga, sest ka mina olen mees, aga ma tõesti ei armu iga
päev. Küllap sa ei ole veel seda proua õiget leidnud, siis võib
selliseid asju juhtuda küll. Samas mina omast arust leidsin
eluarmastuse, aga siis lagunes kõik koost. Ei mõista mina neid
naisi, või olen ise raske iseloomuga, või on siin veel mingi
põhjus. Ma ei oskagi öelda. Aga ega ma ei kiirusta ka enam
kusagile. Oot, mul kõht juba koriseb. Kas jäämegi siia
tänavanurgale lobisem aja targutama või viid mind kusagile sööma
ka?“ oli Trevor väga näljane.
„Olgu! Lähme!“ vastas Max ja
juba nad astusidki ühe kesklinna restorani uksest sisse.
27. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
teisipäev, 26. detsember 2017
IGA VÕIMALUS VÕIB OLLA UNISTUS- Vello Sokk
Kas ma ainult ülistan ja kiidan loetud raamatuid? Kindlasti mitte! Siit ta tuleb, karm (k)arvustus!
Ütlen ausalt- ma pole elu sees nii halba raamatut lugenud, kui seda on Vello Soku luuleraamat (ei tahakski isegi seda nii nimetada) "Iga võimalus võib olla unistus." Aga guugeldades avastasin, et seda pole raamatulettidel. Õnneks!
Lihtsalt nii kahju on sellest, et mõne tõesti hea autori luule ei saagi kunagi raamatuks, aga sellist jama trükitakse. Ma olen luule puhul väga tundlik ja mitte kuidagi ei suuda mõista miks selliseid vihikuid välja antakse, kus pole luulet ollagi. Ei ole kompositsiooni, miski ei hoia üllitist koos, kujundid puuduvad, raamat on täis mingit hala, mis rüvetab luulet...jne..jne...Mul hakkas päris valus seda lugedes!
Kas ma olen liiga karm? Aga ma ei salli valet, silmakirjalikkust, vargust jne...Ja ma ei hakka siin lahti lahkama miks ma sellest kõigest selle postituse juures mainin. Kes teab-see teab! Igal juhul on mul siiralt kahju, et paberit raisatakse sellise hala ja jura peale, ausalt.
Kui autor nii väga tahab luulet avaldada, siis õppigu selle kõige algelisemad teadmisedki algatuseks selgeks! Ausõna!
Ja, noh, vigadest ma üldse ei räägigi! Oleks võinud vähemalt lasta raamatu toimetada ja sellele korrektuur teha. Kohutav! Kui ikka inimene ei tee vahet k,p, t-l ega g,b,d-l siis on ikka väga valus lugeda kui sellised vead on raamatus...
Ja kahjuks olen ma ennegi kuulnud ja lugenud kui inimene ütleb, et ta ei lase oma luulet toimetada. See on suur viga!
Aga mis seal ikka, raamat on ilmunud. Ja mina õnneks seda ostnud pole, autor saatis ja nüüd võib tunduda, et olen tänamatu. Ütlen ausalt: ega ma ei ole seda soovinud ka! Ja kui inimene teeb korduvalt teatud vigu, ei õpi nendest, siis on see ikka väga raske juhus. Ja ei maksa hakata peituma selle taha, et inimene on ratastoolis...Olles ise erivajadustega lapse ema, tean, et ka neid tuleb juhendada ja juhtida õigele teele.
Vabandust, aga ma pidin selle sapise blogipostituse kirjutama, sest mitte midagi head pole selle raamatu kohta öelda ja maski ma kandma ka ei kavatse hakata.
Ma siiralt loodan, et autor ei üllita kunagi (vähemalt enne mitte, kui on luule olemuse selgeks teinud) ühtegi luuleraamatut! Raamat kubiseb vigadest ning mõne näite toon piltide lisamisega.
Jätkuvat jõulurahu!
mõtetetes...uhh! |
et idu saaks värsireaks :D :D :D |
rääkiks...uhh! |
26. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
esmaspäev, 25. detsember 2017
Jõulupühade turnee Lõpele ja Oidremaale
Germo, Sander, Juta, Tamara, Ergo, Emily ja Raivo |
Täna käisime õe Reeda ja Germoga Lõpel (emal)vanaemal ja Oidremaal vennal, Raivol külas.
Oli mõnus vaheldus kodustele jõuludele, kus minu jaoks päevad kaovad kätte, sest olen kirjutamise- ja lugemislainel. Ei saagi aru kas on öö või on päev. Tänud Reedale, et ta meid kaasa võttis!
Muidu on, nagu ennist mainisin, meie jõulud kodused olnud. Aga ega minu jaoks ongi see täiesti tavaline aeg, aasta kõige pimedam aeg, aga õnneks lähevad juba päevad kukesammu võrra pikemaks ja see mulle meeldib.
Aga ega ma pikemalt ei blogigi, pildid kõnelevad ise.
Emal kõik jõulukaktused õitsevad aga see kollane on nii eriline... |
Ave, Eve ja Merle, see on nüüd teie kunagine kodumaja Lõpel :D |
Läheb lugemiseks! Emal on kodus suur ja põnev raamatukogu... |
Kallis Ema loeb oma käsikirja, millest ma raamatut koostan... |
Germo vanaema juures Lõpel |
kes sealt piilub ;)? |
venna Miisu on päris vallatu :) |
saage tuttavaks, mina olen Miisu Peterson :) |
vend ja vennanaine |
nad neljakesi tulevad... :) |
... |
vennananine ja vend Oidremaal, oma kodu ukse ees |
Aitäh, hõimlased! :)
25.detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
ELU PÄRAST ELU 3. (3.pt)
3.peatükk
„Fakk, pidevalt on üks jama selle
ukselukuga!“ torises Maris, kes oli taas hädas. Õnneks või
kahjuks Rinaldo ei saanud tema sõnadest aru, kuigi esimese sõna
tundis ära ja arvas, et midagi on viltu. Ta oli väga taiplik, tegi
Marisele, nagu mõnele lemmikloomale, pai, võttis tasakesi naise
pihust võtmed ning keeras ukse esimese korraga lahti. Mees oli
harjunud selliste ukselukkudega, need pidvat olema varastele ühed
peavalu tekitajad ja harva suudetakse sellised lukke lahti muukida,
kui üldse.
„Aitäh!“ tänas svipsis Maris.
„Mis raha see oli?“ tegi Rinaldo
Marisele silma.
„Nii suur raha, et tagasi ei ole
vaja!“ muheles naine ja imestas, et isegi Portugalis tehakse
selliseid nalju, kuigi oli pidanud seda eestlaste väljamõeldiseks.
Rinaldo karused käed hakkasid
iseenesest Marise turja masseerima ning naine ei tahtnud kuidagi
sellest mõnust loobuda, aga ta oli valvas ning kordas mõtteis oma
kaitsemantrat; „Maris, sa ei tohi teha svipsis peaga midagi
sellist, mida võid juba hommikul kahetseda!“ ja see mõjus. Ta
kujutles, et keskkooliaegne, parim sõbratar masseerib ta õlgu, nagu
seda vahel toona ettegi oli tulnud. See mõjus ka, sest sõnal ja
mõttel on suur jõud, kuigi paljud meist ei taha seda uskuda ja ei
julge tunnistada.
„Aitäh, sõber, aitäh!“ oli ta
siiski sunnitud sellele mõnule ei ütlema.
„Kas ainult sõber?“ võttis
Rinaldo käed Marise kaelalt ja suudles masseeritud kohta. Maris kogu
keha kandis tibutagi ja ta oli sellises olekus, et võinuks mehel
endaga lasta teha, mida meest tahab ja tema ikka ka, aga mantra mõju
tuli nagu bumerangi efektina ta mõtteisse tagasi, see päästsi
naise, kes oleks hetk tagasi Rinaldo omaks saanud.
Maris nägi erutunud mehe silmis
pettumust, aga endal süda rõõmustas, et oli suutnud ei öelda.
Tegelikult naine isegi kartis portugallase reaktsiooni, sest ta
tundis, et mees on küll temasse armunud ja ilmselt ka tema mehesse,
kuid igasugused legendid agressiivsetest väljamaa meestest maalised
ennast Marise silme ette, ning tal tekkis hirm.
„Rinaldo, anna mulle andeks, aga
ma vist tegin vea, et sind endale külla kutsusin!“ püüdis ta oma
hirmu siluda, ise silma nurgast meest jälgides.
Rinaldo hingeldas ja üritas oodata
millal veri teatud kohtadesse tagasi valgub, aga juba Marise nägemine
ajas teda hulluks, sest nende vahel valitses ülitugev
seksuaalenergia, mis igast silmapilgust juba võimendus. Rinaldo
vaatas Eesti naist ja ta ei saanud aru kuidas üks võõramaa naine
suudab tema südame nii tugevalt põksuma panna, et viha, mis
tegelikult keeski, lisaks verele, tema sees, haihtus. Hetk tagasi oli
tal tunne, et ta tahab Marist lausa vägisi võtta, sest ta oli liiga
leilis ning talle tundus, et naine mängib temaga, mõnitab, lastes
asja juba kaugele, aga siis hüppab alt. Rainaldo ei olnud harjunud
sellise asjaga. Pealegi oli ta, kena mehe ja muusikuna, harjunud iga
naise saama, keda ta vähegi ihaldas. Tegelikult paljud mehed
mõtlevad, et naised mängivad nendega, ja tegelikult paljud naised
ka mängivad. Aga paljud naised ka mitte, sest nende au on neile
tähtsam, kui vahekord, mis võib lõhkuda mehe ja naise vahelise
sõpruse, kuid ei tarvitse edasi areneda. Maris polnud päris kindel
kas ta tahab ennast Rinaldoga siduda ja ta ei teadnud isegi veel kas
ta armastab Trevorit endiselt, või on sellest tundest alles jäänud
vaid kiindumus, või armastab ta ainult armastust Trevori vastu,
mitte seda õiget tunnet, mida armastuseks nimetatakse. Aga Trevori
suhtes ta nii suurt seksuaalenergiat ei tundnud, kui Rinaldo suhtes.
See tõesti võimendus iga nende kohtumisega ning see oli ka üks
põhjustest miks Maris oleks tahtnud Rahuliga baari edasi istuma
jääda, ta tahtis Rinaldot eirata, kuid ei suutnud. Pealegi Rahul
tundus tõesti talle pealetükkivana, sest juba lauas vesteldes ta
üritas Marist puudutada ja Marisele see mitte ei meeldinud.
„Pole midagi! Pole midagi, kullake!
Anna parem sina mulle andeks!“ kartis Rinaldo Marist kaotada, aga
ta tuju oli läinud.
„Ma hakkan liikuma. Kell ka juba
palju ja...“ teatas mees.
„Tulen saadan sind välisukseni.“
oli Maris lahke. Veel uksel nad suudlesid korraks, aga Maris tundis
selles suudluses solvumist, kuid ta ei öelnud midagi, sest kartis,
et muidu võib ta mehe veel tagasi meelitada ja siis...
„Obrinago! Obrigado, Maris!“
tänas Rinaldo naist millegipärast nüüd juba omas keeles. See
tundus Marisele veider, ehkki ta nii armastas seda sõna. Naine
imestas, et nad olid nii vähese ajaga nii tuttavaks saanud ja
teineteisesse kiindunud, et isegi iga sõna, mida kehakeel kõneles,
reetis nende tuju ja hoiakut. Naine oli üllatunud, et ta oskab isegi
väljamaalase kehakeelt tõlgendada, aga ta polnud ka mitte kunagi
enne selle peale mõelnud.
Kui maja välisuks kinni kolksatas,
hakkas Maris südantlõhestavalt nutma. Ta vajus trepikoja nurka
kössakile ning lasi pisaratel voolata. J aega naise suu ka kinni ei
seinud, ta nuttis häälega. Maris kuulis küll, et kusagil paotas
keegi ust, aga ta ei lasknud sellest ennast häirida. Oligi hea, et
keegi talle sellel hetkel lohutust pakkuma ei tulnud, ta oleks
sellisel juhul vihalaviini osaliseks saanud. Maris oli endast välja,
ta piinles armupiinades, ega tundnud ennast ära. Just õnnetu
armastuse pärast ta ju kodumaalt põgenes ja nüüd jälle...Naine
kartis armastada ja veel enam armatseda. Ta oli katki.
Kui ta lõpuks tuppa jõudis, oli ta
ennast nõrkemiseni tühjaks nutnud, lausa nii, et isegi ühtegi
pisarat ei tulnud enam ta silmist. Maris komberdas oma tuppa ja kobis
täisvarustuses magama. Nii palju siis fadobaari elamustest, mõtles
ta endamisi ja siis muutusid silmalaud tinaraskeks.
*
„Ma pean selle naise oma peast ja
südamest välja rebima! Pean! Pean! Ma pean!“ kordas Rinaldo
voodis, sest tal ei tulnud und, kogu teki alune oleks nagu sipelgaid
täis olnud.
„Oh, fakk, ma ei saa ju seda teha!
Mis siis kui Rahul ta endale saab? Mis siis kui mu parim sõber ja
armastatu teineteist leiavad? Siis ma olen ju mõlemast ilma! Pidin
ma üldse neid omavahel tuttavaks tegema!“ oli Rinaldo nii närvis,
et ei saanudki und. Ta võttis kitarri ning sulgus oma maailma. Mees
isegi ei tea kui kaua ja kui palju fadosid ta tollel ööl ära
laulis, aga laulis, kuni vastu ust hakati klohmima. Rinaldo ei
kuulnud, sest toa ja esiku vaheline uks oli kinni ja ta oli ise üleni
fado sisse uppunud, et muud maailmad tema jaoks ei eksisteerinud.
„Laske sisse, politsei!“ kuulis
ta lõpuks.
„Mida ma kurja teinud olen?“
küsis Rinaldo ust avades.
„Ah teie! Palun laulge vaiksemalt
või pange üldse pill käest, sest me oleme teie kohta saanud täna
juba mitu kaebust.“ teatas tuttav politseinik, kes ise ka aeg-ajalt
baaris fadot laulmas käib. Ning Portos tunnevad ja teavadd niigi
peaaegu kõik kohalikud, küllap ka alalised turistid, Rinaldot, sest
ta on seal omaette fadolaulu elav legend.
„Olgu, panen pilli käest ja lähen
magama ära.“ lubas mees ning sulges politseiniku nina all ukse.
Võimumees jäi tummalt seisma, kuid asi sai lahendatud ja juba ta
lahkuski sündmuskohalt.
„Issand, ma olen omadega sees!
Igas mõttes sees!“ meenus Rinaldole taas möödunud, mis kui halb
vari ta kannul käis. Aga mees teadis mis teda rahustab. Ta avas
arvuti ja pani teatud video peale ning poole tunni pärast võisid
naabrid kaebuse esitada, et üks mees norskab nii, et seinad
värisevad.
*
Maris ärakas kõne peale. Ta ei
piilunud läbi une üldse kes helistas, aga võttis kõne
automaatselt vastu.
„Tere hommikust! Asjalood on nüüd
sellised, et naabrid kaebavad, kuidas te nende öörahu rikute. Ma
pean teile kahjuks üürilepingu üles ütlema. Olge palun head ja
pakkige oma asjad kokku, kell 12.00 olen kohal!“ kuulis ta
unesegasena poolvigast inglisekeelset juttu läbi telefoni.
„Ah? Mida??? Misasja? Kas ma
kuulsin luulusid või nägin kõike seda unes?“ ei suutnud unine ja
pohmas Maris uskuda. Ta vaatas telefoni ja nägi, et tõesti oli
keegi helistanud, vastatud kõne oli nähtav. Aga see teema? Kas ehk
pohmellis pea mõtles selle kõik välja või..? Naine ajas ennast
voodist välja, läks wc-sse ning ajas näpud kurku, sest tal oli
tõesti väga halb olla.
Kui ta lõpuks sisikonna tühjaks
oksendanud oli, naases ta magamistuppa ja võttis peoriideid seljast
, sest need haisesid higi järgi. Siis haaras Maris saunalina ja
tõttas vannituppa, et mõni kaasüüriline temast ette ei jõuaks,
kui kuulis kiputust uksele.
„Pagan! Kus mu kleit on? Ah, ega
mul midagi varastatud ei ole!“ nentis Maris ning läks ust avama,
vaid õhuke õlasall ümber ihu tõmmatud.
„Ah sina! Tule edasi!“ oli Maris
Rinaldot nähes kuidagi jahe, või tundus mehele nii. Ega tegelikult
ei suuda vast ükski naine väga õitseda, kui ta on eelmisel õhtul
ülearu alkoholi manustanud, aga nii pealiskaudset ja külma
vastuvõttu Rinaldo ei oodanud.
„Ma küsin otse. Ütle tüdruk, kas
sa teed minu kulul nalja või sa tõesti kardad meie suhet edasi
arendada?“ mängis ka Rinaldo konkreetset ja külma meest. Maris
lausa ehmatas, tema ees ei seinud enam see mees kes talle viimasel
ajal kõige kallimaks saanud oli. Tema ees seisis suurte pruunide ja
kurjust täis silmadega võõras, kes esitas ebameeldivaid küsimusi.
Marisel olid niigi närvid pingul ja naine tundis, et on kõik
kaotanud, nii hea sõbra, kui ka eluaseme.
„Mida sa minult tahad? Tahad, et
viskan jalad harki, et saaksid mind panna? Kas sellised mehed siin
elavadki vä? Kas teil pole üldse naiste vastu austust?!!!“
räuskas ta, kui avanes korteri uks.
„Oiii, keda siin näha! Mis tuuled
sind siia toovad ja mis lärm see siin on?“ uuris korteri omanik,
kes tuli võtmete järgi, kuna Maris pidi välja kolima. Aga mehed
jäid omavahel vestlema ning omanik unustas isegi põhjuse miks ta
sinna läks, kuna polnud head sõpra- Rinaldot juba ligi pool aastat
näinud. Muidugi rääkis omanik ka möödunud öö intsidendist ning
Rinaldo kurvastas selle üle, väitis, et just tema on selles jamas
süüdi ning palus, et Maris saaks sinna edasi elama jääda. Omanik
vähendas isegi üürisummat.
„Palun!“ ulatas Maris võtmed,
lohistades järel oma pagasit ning hakkas uksest väljuma, kui
Rinaldo teda takistas.
„Ära puutu mind!“ pahandas
naine, kui Rinaldo tal õrnalt käsivarrest haarta tahtis.
„Rahune, kullake, sa ei pea siit
lahkuma!“ ütles Rinaldo.
„ Võid siia elama jääda,“
kinnitas korteri omanik. „Aga teeme sulle uue üürilepingu ja kuna
sa tahad siin pikemalt elada, siis on ka üürihind soodsam,“
teatas omanik.
Maris jäi mehi ammulisui vaatama ja
nähvas;“Mis? Mida? Kas te teete minu kulul nalja või?“
„Asi on naljast rohkem, kui kaugel.
Ja sina oled lahkumisest väga kaugel. Kirjuta kenasti lepingule alla
ja paki oma kompsud uuesti lahti!“ tegi Rinaldo Marisele silma.
„Mina armsatan sind ka!“ hüppas
Maris Rinaldole kaela ja suudles teda. Ta sai kohe aru, et tema
lemmikmees silus asja ära, aga tal polnud õrna aimugi, et mehed
omavahel sõbrad olid. Aga mis sai veel parem uudis päeva olla kui
see, et saad peaaegu poole odavama üürihinnaga elamises Porto
südalinnas elada. Maris tundis, et portugallastel on süda õige
koha peal. Ja isegi pohmakas oli kadunud, nagu poleks sea olnudki.
„Olgu, sõbrad, ma nüüd ruttan!“
teatas omanik, tegi noortele silma ja sulges enda järel ukse.
„Kas sa lubad mulle, et me ei
tülitse enam?“ küsis Maris häbelikul pilgul Rinaldolt.
„Jaa, mu kallis, luban, alati
luban!“ vaatas noormeest teda armunul pilgul.
„Aga muideks, meil olid sarnased
ööd!“ teatas Rinaldo. Maris kortsutas kulmu, sest ei saanud
vihjele pihta.
„Mis mõttes?“ küsis ta.
„No ma ei saanud öösel und ning
hakkasin fadot laulma. Sattusin nii hoogu, et mitte mõelda sinu
peale. Ma ei mäleta kui kaua ja kui kõval nutuhäälel ma seda
laulsin, aga ühtäkki oli politseinik mu ukse taga ja teatas, et
naabrid on esitanud mitu kaebust, et ma rikun nende öörahu. Mis
seal ikka, panin pilli käest ja siis kuidagi jäin lõpuks magama.
Aga õnneks oli politseinik mu tuttav ning trahvi ta ei teinud. On ka
tema fado fänn ja käib seda vahel ka harrastamas. Mul vedas. Ja
siis tulen siia ning sama muster kordub. Mis meiega toimub, kallis
Maris?“
„Tegelt ka? Täitsa lõpp! Ja veel
nii ühel ajal. Aga jah, eks ju põhjus oli ka vast sama?“ oli
Maris hämmingus, kuid tegi mehele kavalat silma.
„Ära hakka!“ keelas Rinaldo.
„Kuidas palun? Mida ma teha ei
või?“ sulges Maris Rinaldo suu suudlusega ja õues tuli taas päike
välja, ehkki see oli üks väheseid ilmasid, kui veidike vihma
tibutas.
„Tead, et mingeid jamasid enam ei
kordu, ma viiks sind hea meelega ühte kauplusesse. Tahaksid?“ tegi
Rinaldo omast arust ahvatleva ettepaneku, kuigi ei rääkinud otse
asjast.
„Ja, jaa, tahksin küll, aga ära
mind praegu sega!“ tegi naine talle uuesti silma, asetas oma sõrmed
Rinaldo sõrmedele ja talle tundus, et isegi mehe juuksed tõusid
püsti pähe.
25. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
pühapäev, 24. detsember 2017
ELU PÄRAST ELU 3. (2.pt)
- peatükk
„Räägi, Lemps, mis sul täna
plaanis on?“ tahtis Mathilde teada.
„Mis ülekuulamine see olgu, õtse!“
tegi Lembit õele silma ja tema pilk ning hoiak reetis, et ta elus on
mingisugune muutus toimunud. Mathilde vaatas venda veidi juhmi
pilguga ning vennal ei jäänud see märkamata.
„No mis nüüd on? Kas ma solvasin
oma hellikust õtse või? Oh sina armetukene küll!“ heitis Lembit
endiselt nalja, kuid ta kindlasti ei mõnitanud õde, lihtsalt mehe
tuju oli hea ja ilmselt oli selleks ka põhjust, või õigemini oli
põhjuse tekitaja mängus, ehkki suhe Reiliga oli nagu elu
segasummasuvilas, keeruline ja konarlik.
„Ah!“ lõi Mathilde käega ning
mängiski solvunut.
„Näehh, sa oled samasugune hellik
nagu lapsena! Aga sa ei pea mu tögamist kohe halvasti tõlgendama.
Ikka heasti on kõik, heasti!“ selgitas vend.
„Mitu korda ma pean sulle ütlema,
et sellist sõna, nagu heasti, pole olemas!? Pole kunagi olnudki!
„oli Mathilde endiselt tõre.
„Oh sind! Mis sul mureks oligi?“
vaatas vend, et õe huumorisoolikas on lootusetult umbes.
„Ah mis seal enam! Mul polegi enam
plaane! Pole tuju kah!“ lõi Mathilde oma plaanidele käega.
„Kas on midagi poest vaja? Või on
sul mõni eriline soov? Mul ongi alevisse asja.“ ei jätnud vend.
„Väga hea! Oota veidike, ma panen
kohe riidesse!“ kangutas Mathilde üle pea käivat põlle eest.
Lembitul oli nüüd suu kinni. Tegelikult plaanis ta Reiliga kokku
saada, aga nüüd, kui õde temaga ennast kaasa kutsub, ei tule see
kõne allagi, mõtiskles ta.
„Eks sa siis pane, ma jalutan
seniks hoovis,“ ei jäänud Lembitul muud üle kui nõustuda, aga
ta ruttas õue tegelikult selleks, et Reilile oma muutunud plaanidest
teada anda. Pealegi ei tahtnud ta mingi hinna eest tõega lagedale
tulla ning iga sekund oli hetkel tema jaoks tähtis, mõtlemaks välja
hädavale, millega ta ennast sisse ei räägiks. Lembit oli väga
vilets valetaja. Vast ühe käe sõrmedel võib ta oma elu jooksul
üles lugeda need hädavaled, millest ta välja tulnud on. Osad
inimesed lihtsalt ongi liiga ausad ja vale paistab nendest läbi,
vaatad nagu klaasist läbi.
„Hei, hei, kuule, tead...!“
alustas ta kõnet.
„No räägi nüüd mida sa mulle
valetada tahad?“ lausa ehmatas Reili Lembitut oma otsekohesusega.
„Kas just valetada, aga mul tuli
üks asi vahele, aga praegu on kiire, räägin sulle hiljem, kui
sobib?“ ei suutnudki Lembit midagi välja mõelda.
„Olgu, olgu, sa ei pea minule ometi
midagi selgitama, ega ma su naine ei ole!“ muheles Reili. Lembit
muutus kohmetuks ja hakkas kogelema.
„Eee, no- nohh, jah...olgu, teeme
nii!“
„Kuidas või mida sa teha tahad?“
ajas miski Reilit naerma ja ta ei olnud küsimustega, mis Lembitu pea
täitsa sassi ajasid, sugugi kade.
„Aga, aa-ga, ma pean praegu
lõpetama. Helistame!“ vajutas Lembit kõne kinni, sest Mathilde
oli kuidagi väga ruttu ennast lille löönud ja juba astuski ta
majast välja.
„Noh, kellega sa seal nii pikalt
nüüd lobisesid?“ oli Mathilde uudishimulik.
„Ah, mis sellel ikka tähtsust
on!?“ pahandas see pidev uurimine Lembitut.
„Ohoo, ära sa räägi, kas vennal
on õe ees saladusi!?“ häiris Mathildet, et vend salatseb.
„Kuule õtse, ega sa ju ometi ei
arva, et ma kogu oma elu sulle must-valgelt ära rääkinud olen ja
värvid selga mõelnud!? Mul on ikka omad saladused ka, millest isegi
õed ei pea teadma! Ja ära sa arva, et ma sellega sind solvata
tahaks, osad asjad on lihtsalt väga isiklikud ja ei kuulu kõikide
inimeste kõrvadele.“ selgitas ta.
„Ah, et mina olen see kõik
inimesed, ahnii! Oota sa! Aga mis seal ikka, aja selle suksu kere
kuumaks ja minek!“ ei viitsinud õde enam vihastada, tema mõtted
olid Mirelli juures, kuigi ta polnud vennale oma plaanidest veel
rääkinudki. Aga memm mõtles, et mis vennal küll saakski selle
vastu olla, kui ta Mirelli, Kustit ja Trevorit külastada tahab. Ehk
satub Lembit ise ka jutusoonele, no vähemalt Trevoriga, mõtiskles
Mathilde.
„Õtse, mida sa poest vajad? Sul
läheb seal kindlasti kaua, ma teen ühe tiiru alevis, on üks asi
vaja korda ajada.“ tahtis Lembit teada.
„Tead, sul nooremad jalad, ehk käid
ise poes ära? Ja ega ma nii väga midagi ei vajagi. Kui kohale
jõuame siis räägin. Aga alevis tiirutada saame ka kahekesi,“
teatas Mathilde.
„Nojah, mis seal ikka, ju ma siis
pean käima!“ oli vend veidi pettunud.
„Sina liigud rohkem ringi, räägi
mis üldse uudist on? Näen sind juba harvemini kui kuuvarjutust, aga
ega ma ei taha sellega sulle ometi mingeid raame seada, sinu elu on
sinu elu. Aga tead ju isegi, et minusugune vanainimene peab metsa
aheldatud olema ja kus kohast ma ikka neid uudiseid kuulen. Postiljon
ei leia ka minu tarvis eriti aega, ja kas peakski?“ muutus õde
vennale tüütuks. Lembitul olid mõtted mujal ja ta lasi Mathilde
jutu kõrvust mööda ning vaikis.
„Ahahh, nojah, egas midagi, küll
ma juba ise kuulen, kui sina oled otsustanud oma keelt juba kiivalt
hammaste taga hoida!“ torises memm.
Ülejäänud teekonna vältel
valitses autos vaikus, isegi raadio ei mänginud, sest metsade vahel
ei olnud isegi levi. Lembit sõitis väga kramplikult, või õigemini
hoidis ta rooli kuidagi väga kangelt, nagu kunagi žigulidel tuli
hoida, teistmoodi. Põhjuseks olid magistraalkraavid, mis jooksid
piki tee äärt. Need lihtsalt ei meeldinud Lembitule. Ja tee oli ka
kuidagi kitsas, ehkki peale maaparandustöid oli seda veidike
laiendatud, aga ikkagi. Kui juhtus veel mõni auto vastu sõitma,
läks mees nii krampi, et õel tuli lausa hirm peale. Ega iga mees ei
olegi loodud autot roolima, olgugi, et ta võis autokooli kunagi
edukalt lõpetada või siis läbi tutvuse või eksternina load saada.
Lembit kuulus nende hulka, kelle kunagine kooliaegne pinginaaber oli
autokoolis õppejõud ja tema lubade saatus kuulubki kategooriasse
onupojapoliitika.
„Nonii, oleme kohal! Kuidas siis
jääb? Kas käid ise poes ära?“ tahtis Lembit teada.
„Olgu, olgu, käin ära jah, aga
mul läheb ruttu, vaata, et sa mind ikka ära ootad!“ komberdas
Mathilde autost välja.
Lembit närvitses, sest talle tundus,
et plaanid, Reiliga kasvõi korraks kokku saada, lähevad vett
pidama. Ta vaagis kas helistada uuesti naisele või mitte, kuid
otsustas siiski mitte, sest õde ju ütles selge sõnaga, et tal ei
lähe kaua ja Lemps lihtsalt ei tahtnud, et õde näeks teda jälle
helistamas. Mees läks autost välja ja kõndis parklas edasi-tagasi,
nagu närvihaogust põdev inimene, kes ei suuda ühe koha peal kaua
olla. Ega ta kaua kõndida ei saanudki, sest juba loivaski Mathilde
poest välja, kaasas päris suur kotike. Härrasmees lonkis õele
vastu, võttis temalt koti ning avas autoukse.
„Aitäh, aitäh! Küll sina oled
mull ikka džentelmen!Ole sa tuhandest, tuhandeks tänatud!“ei
olnud õde kiidusõnadega ühtäkki üldse kitsi. Küllap oli tal
selleks oma põhjus, sest päevaplaanid olid juba niigi täide
läinud, tuli oodata veel viimast sammu, venna reageeringut, kui ta
uudise, Mirellile külla minna, teatavaks teeb.
„Nonii, ja kas ma viskan nüüd sind
koju? Ongi juba kiireks läinud?“ tahtis vend teada.
„Mis koju!? Ma ei plaani ometi nüüd
koju minna! Nii harva saan metsast välja ja kohe koju! Mõtle ka
ometi mida sa räägid!“ oli Mathilde tusatuju tagasi, sest
pisikesest närvipingest oli kasvanud suur hirmukoll, kes teda
seespidiselt kiusas.
Vend oli õe pärast mures, kartes,
et õe tervis on halvenenud ja seniilsus või dementsus võtab maad.
Mathilde meleolud muutusid kiiremini kui Eestimaa ilmad, kus pool
päeva sadas vihma ja teisel poolel tuli päike välja ning vastu ööd
tuiskas lumi maha. Vot, täpselt sellised! Aga tõele näkku vaadates
Lembit tegelikult ei imestanud, sest ta õel oli väga raske elu
olnud, ja Lembit üritas tolerantseks jääda.
„Olgu, olgu, sinu sõna on mulle
seaduseks! Kuhu sõidame?“ oli vend leplik.
„Pane sellele parsale hääled
sisse, küll mina juba oskan kaarti lugeda! Ega ma nii demenetne ka
ei ole!“ nähvas Mathilde. See veidike ehmatas venda, sest just
dementsust ta õele alles diagnoosis. Aga ta eeldas vaikida, käivitas
auto ja hakkas sõitma.
„Stopp! Keera nüüd selle paremat
kätt jääva maja poole!“kamandas Mathilde.
Lembit kuuletus ja sai ka kohe aru
kuhu minek. Ta pidas õigemaks vaikida, sest oli õe kapriisidest
liiga väsinud.
„No, davai, davai, võta nüüd
kott enda kätte, mu džentelmen!“ iroonitses Mathilde. Mis
Lembitul muud üle jäigi, pea norgus võttis ta õe moonakoti,
sulges auto uksed ja juba nad olidki Mirelli ukse taga.
„Ooo, ohoooo, milline vahva
üllatus! Tulge, aga tulge edasi! Astuge julgelt!“ oli Mirellil
ülihea meel.
„No näed, tütreke, ma suudan juba
astuda, jah!“ säras Mathilde nii nagu ei kunagi varem.
Mirellil käis see tütrekeseks
kutsumine südamest läbi, sest ta armastas Mathildet, sest Mathilde
oli tema jaoks väga emalik memm, selline kodune, lihtne ja
karismaatiline, millised memmed alati Mirelli südame võitsid.
„Nii armas, et leidsite meie juurde
tee! Tõesti! Olen nii õnnelik selle üle!“pihtis Mirell, ehkki ta
silmad kõnelesid teises keeles. Nendes oli liiga palju kurbust, valu
ja muret. Ega ei ole ühelgi emal lihtne, kui nende laps lahkub
välismaale, olgugi, et tööle, aga töö ajal ju elatakse ka seal,
ning kodus käiakse üliharva, kui sedagi. Aga Mathilde ei olnud
pime, ta nägi, et Mirelli süda valutas, kuigi silmad naeratasid. Ta
oli terane naine, kes nägi just seda mida näha tahtis. Aga ega ta
kunagi ei eksinud ka. Lembitutki nägi läbi ja see hirmutas meest.
Eks hakkavad ju inimesed ikka teistmoodi käituma, kui nende ellu on
tulnud uus suhe, uus armastus. Ja tahes-tahtmata muutub ka nende
miimika, näoilme ja eneseimetlus, veedetakse rohkem aega peegli ees,
aga ega armunu ise seda ei märka ja ega ei kipu tunnistama ka, kui
keegi hakkab seda ninapeale hõõruma, sest ta mõtted on selleks
liiga hajevil.
„No kuis siis muidu! Ikka leiame
tee sinu juurde ja loodan, et teekond metsa, minu manu, ei unune ka
teil!“ ei saanud Mathilde vihjamata jätta, et Mirell pole ammu oma
perega tal külas käinud.
„Tuleme, kindlasti tuleme,“
takerdus Mirelli pilk oma sõrmeküüntele, mida ta häbenedes
nokkima kippus, nagu puberteedieas nooruk.
„Noh...“ tahtis Mathilde midagi
taas nähvata, aga Lembit sekkus jututeemasse.
„Ja kus siis Trevor on? Tööl?
Niisama väljas?“ küsis ta.
„Ah, Lemps, sa ära ole nii
uudishimulik, jääd muidu liiga ruttu vanaks!“ tegi Mathilde omast
arust nalja, kui nägi kuidas Mirell selle küsimuse peale verest
välja lõi.
„Ja kus noorperemees on?“ tundis
Lembit Kusti vastu huvi.
„Ma pole mingi noorperemees,“vastas Kusti, kes
sulges oma toa ust enda järel. Ka Kusti oli morn. Nii Lembitule kui
ka Mathildele tundus, et nad tulid valel ajal, et midagi on viltu.
Ega naeratuse taha ikka peitu ei poe küll, kui suunurgad allapoole
kisuvad ja silmad on kurbusest mandlikujuliseks muutunud.
„Seda, et...et, Trevor ei ela enam
siin. Talahkus isegi siit riigist...“ teatas Mirell pisarsilmil.
„Mis mõttes? Kuhu ja milleks ta
siis läks?“ oli Lembit ehmunud. Mathilde oli Trevori mineksut
teadlik, aga ta üritas seda varjata, sest oli noormele lubanud keelt
hammaste taga hoida. Aga lembit märkas, et õde jäi kuidagi väga
vaikseks ja salajaseks ning ta ründas Mathildet.
„Kuulde, õtse, kas sa oled selle
asjaga kursis?“ kahtlustas ta.
„Mis asja? Mia asjast sa üldse
räägid?“ mängis memm tola.
„Tavaliselt lööb sind selline
minek verest väga välja, aag praegu oled kahtlaselt rahulik!“ ei
saanud Lembit ütlemata jätta.
„Ah, lõpeta!“ ei suutnud õde
sellegi poolest vennale silma vaadata.
„Seda, et, tegelikult läks ta
Rootsi tööle ja lubas vahel ikka kodu ka väisata. Ma kogu südamest
loodan, et temaga seal midagi ei juhtu, et kõik kulgeks tõusvas
joones. Võimalik, et mina paisutan asja liiga suureks või mõtlen
üle, nagu mul vahel kombeks on, aga valus on ikka, kurb on. Aga küll
ma saan üle. Ärge teie ka muretsege. Lootma peab ikka head.“
püüdis Mirell õhus oleva pingeniidi läbi lõigata.
„Aga emme, onju venna tuleb tagasi
ja ei kao nii ära nagu Maris?“ sekkus Kusti jutusse.
„Kindlasti ei kao!“ oli Mirell
korraga väga optimistlik. Küllap ta tegelikult teadiski, et Trevor
saab hakkama, aga kui keegi hakkab üle murtsema, nagu temal endal
kombeks on, leiab Mirell tihti murekoorma alt väljapääsu, sestap
ta püüdis eelkõige külalisi, Kustit ja siis alles ennast
rahustada.
„Ah, mis seal ikka, noor mees,
keeled suus, küllap ta hakkama saab!“ süstis Mirelli optimism ka
Lembitusse positiivsust. Ainult Mathilde istus diivanil nagu
surnumatja, ta testosterooni tase oli ilmselt igas mõttes alla
arvestust.
„Ja-jah, laske aga minna! Las aga
kõik noored lasevad varvast! Mingu, ja ärgu enam tagasi tulgu!“
tõusis järsku Mathilde hääl taevasse. Lembit tegi Mirellile silma
ning Mirell taipas, et selle hetkel on vaikus tõesti kuldne ja
rääkimine patt. Tuba täitis närviline vaikus, kõik istusid nagu
tukunuid, ei kuulnud ega näinud midagi, ega kedagi, või siis
vastupidi.
24. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
LASTE ILUS ELU MAAL- Heli Künnapas
Heli Künnapas on üllitanud ka lasteraamatu "Laste ilus elu maal," alapealkirjaga "Maalaste lood."
Lugesin selle juba ammu läbi, aga nüüd jäädvustan ka blogisse.
See on lustakas ja elutark lasteraamat, vast mõtteline järg autori elulooraamatule "Minu ilus elu maal," mis kõneleb autori 4 lapse elust maal, on ehitud ohtrate värviliste fotodega ning iga tegelane on reaalselt olemas.
Lugeja saab ülevaate tänapäeva maalaste elust, mille sarjast on ilmumas veel raamatud;
"Maalapsed ja loomad"
"Maalaste aastaring"
ja
"Maalapsed teevad tööd"
Võin tõmmata mõningaid paralleele enda lasteraamatuga PETU, mis küll kõneleb maalaste elust seitsmekümnendatel. Need 2 raamatut kõlavad omavahel kokku.
Raamat on kirjutatud trükitähtedega ja sobib lastele iseseisvaks lugemiseks.
Aitäh, Heli!
Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT
LASTE ILUS ELU MAAL
Autor: HELI KÜNNAPAS
10 Google +1 2 Share0
Matu, Joosu, Mallu ja Krissu elavad maal. See on hoopis teistmoodi kui linnaelu. Selles raamatus räägivad nad sullegi, kuidas neil pole kunagi igav ja mida vahvat maal teha saab. Tule ja piilu maalaste ilusasse ellu!
Trükitähtedega kirjutatud ning fotodega illustreeritud raamat on mõnus ettelugemiseks või lapsele endale lugemiseks.
Sarjast "Maalaste lood" ilmub peagi ka uusi raamatuid!
Trükitähtedega kirjutatud ning fotodega illustreeritud raamat on mõnus ettelugemiseks või lapsele endale lugemiseks.
Sarjast "Maalaste lood" ilmub peagi ka uusi raamatuid!
ISBN | 9789949993529 |
---|---|
ILMUMISAASTA | 2017 |
KEEL | eestikeelne |
FORMAAT | Kõvakaaneline |
LEHEKÜLGI | 46 lk |
MÕÕT | 215x153x10 (mm) |
KIRJASTUS | HELI KIRJASTUS |
SARI | MAALASTE LOOD |
LISAMISE AEG: | 14.07.2017
KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 15.82 €
KAUPLUSES: 16.65 €
KAUP KÄTTE:KOLMAPÄEV 27.12
|
24. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
Tellimine:
Postitused (Atom)