1.peatükk
Tallinna kilukarbi siluett aina
kaugenes, jahe sügistuul paitas mehe siilisoengus pead. Trevor istus
laeva tekil ja ta silmad olid veekalkvel. Üks osa temast tahtis
Eestist ära kuid mõtted olid jätkuvalt lähedaste juures. Korraga
tundus Eestimaa pealinn Tallinn imepisike, nagu tilk tõrva meepotis,
mis lausa uppus mee sisse. Mehele meenus Maris, tema eluarmastus.
„Huvitav, kas ka Maris mujale
emigreerudes imetles seda kilukarbivaadet? Oli ta ju kunagi kirjanik
Heli Künnapase „Tähtajalise elu“ romaane nautinud ja kiitnud.
Ka selles romaanis imetles peategelane, kes Ameerikasse lapsehoidjaks
läks, seda imelist vaadet. Kas Marisel tuli ka nutt peale, pühkides
jalgelt Eestimaa tolmu? Kus ta küll ometi olla võib? Äkki elutseb
ka Rootsis? Äkki me juhtume kusagil kokku? Äkki..“ unistas
Trevor.
Trevori pilk oli kinni jäänud laeva
rohelisse põrandakattesse ja ta istus reelingu lähedal nagu elutu.
Tormised merelained peksid vastu poordi, ahtrit ja vööri, nagu
oleks neil midagi öelda. Isegi kokk käis alatihti kambüüsist
seda ilu piilumas ning kuidagi väga närviliselt suitsu kimumas.
„Peremees, kas midagi on viltu?“
muutus ka Trevor kokka nähes närviliseks.
„Tere, tere! Ei, lihtsalt mind teeb
tormine meri rahtutuks, kuigi olen siin kokanud juba ligi kolmkümmend
aastat. Tollel päeval, kui parvlaev Estonia põhja läks, pidin ka
mina sellel saatuslikul ööl laeval tööl olema, aga haigestusin ja
paar tundi enne laeva väljumist leiti mulle asendaja. See paneb
mõtlema, paneb elu järele sügavalt mõtlema ja omi mõtteid
vaagima. Olen justkui õnnesärgis sündinud ja ise veel aeg-ajal
virisen, et paneks selle koka ameti maha, ära hakkab juba tüütama.
Aga kui aus olla siis ma muud tööd teha ei oskagi. Juba minu
vanaisa töötas laeval, tõsi küll, vanemtüürimehena, isa töötas
kaptenina ning ema sadamas tallmanina, aga...Meri kutsub mind, on
juba mitmendat põlve kutsunud. Ja ega ma ei suuda pikalt maismaal
olla ka, midagi oleks nagu kogu aeg puudu, kas see lainete kõla või
kõiksuse tunne, mida tunnen ja näen siin pidevalt. Või on mul
mingi seletamatu hirm maismaa ees, sest pikka aega maal viibides
tunnen ennast ahistatuna, tunnen nagu hoitakse mind vangis. Siis
lähen ujuma ning see tunne kaob. No nagu klaustrofoobik tunneb
ennast kinnises ruumis halvasti, umbes midagi sellist. Olen uurinud
miks see nii on, esitanud endale palju küsimusi, kuid kõik
küsimused on jäänud vastusteta. Võimalk, et asi on selles, et
olen merel üles kasvanud, sest isa võttis mind lapsena kogu aeg
tööle kaasa, kuigi sellele eriti hästi ei vaadatud. Aga tal oli
võimu, oli autoriteeri ja tema sõna maksis. Mäletan selgelt kuidas
pootsmanid, madrused ja teda kummrdasid, kuid samas kirusid, aga
ometi allusid talle. Mina sain tihti nende käest kommi, kui juhtusin
salajutte pealt kuulama, ja ega ma neid ei reetnud ka. Mingi aukartus
oli minulgi isa ees, keda kutsuti „Merekaruks.“ Tegelikult
mäletan ka ema-isa vahelisi tülisid, kuid nad ilmselt ei usuks
seda. Alati, kui isa merelt tuli, kus ta viibis vahel mitu kuud
järjest, või koguni pool aastat, läks neil emaga riiuks. Küll
süüdistas ema, et isal olla igas sadamas armuke, küll sõimas ta
isat mitmenaisepidajaks, küll abielurikkujaks, aga mina olin väike,
ei saanud eriti aru mis nende sõnade taga seisab. Ja siis ükskord
ema poolvägisi käskiski isal mind kaasa võtta, et isa üle aisa ei
lööks. Mille peale isa teda rongaemaks sõimas. „Ise tahad ringi
hoorata ja laps on sulle takistuseks!“ käratas ta. Küll oli valus
nende tülide keskel olla! Reeglina pugesin ma ema kleidi varju
kaitset otsima, sest isa oli mulle võõras, ma peaaegu ei
mäletanudki teda, kui ta poole aasta möödudes koju tuli. Ja siis
ta läks, lahkus taas. Mäletan kuidas ma õhtuti patja nuttes magama
jäin, sest kartsin, et isa jättis mind maha. Aga ma häbenesin oma
emale pisaraid näidata, sest ma olin ju mees, milliseks isa mind
omast arust kasvatas. Kuid kas ühel mehel saab nii hell ja õrn hing
olla? Kas minust kasvas ilma isata piisavalt mehelik mees? Vot need
on asjad mis mu hinge siiani rusuvad. Kuigi sõbrad kadestasid, et
minu isa on meremees ja toob mulle välismaalt vägevaid kingitusi,
olin mina hinges üksinda, tundus ennast orvuta, isata. Ema oli
alalõpmata tööl ning mina kasvasin koos vanavanematega. Pika peale
võõrdusin ka emast, sest ta ei tulnud kunagi peale tööd kohe koju
ning jõudis alles öösel või üldse vastu hommikut. Kus ta käis
või millega tegeles, seda mina ei tea. Tean vaid, et ühel päeval
avastasin, et em aon paksuks läinud, aga siis selgus, et saan endale
venna. Saingi, poole aasta pärast sain venna, kuid peale seda
vanemad lahutasid. Miks? Ei oskagi öelda. Aga nende abielu purunes
ja mitte miski ei olnud enam endine. Ma ei näinudki peale seda enam
oma isa. Kui ema käest tema kohta küsisin, mainis ta, et isa uppus.
Võimalik, et uppuski. Võimalik, et sellepärast armastangi ma
merega suhelda. Võimalik....“ takistas nutuklomp võõrast edasi
jutustamast.
„Oihh, vabandust, on aeg tööle
minna!“ vabandas ta ja läinud ta oligi.
Trevor läks laeva, ostis õlu ja
istus karaookebaari. Olgugi, et baar oli suhteliselt tühi, käis
seal vailgas karaooke laulmine. Ühel pilukal, kas jaanpanlannal,
korealannal või hiinlannal, oli imeline hääl, kõlav ja ta laulis
eriliselt peene kõrifalsetiga. Trevoril hakkas isegi kurgul kuidagi
valus ja ta lonksas üsna ruttu õllekannu tühjaks ja läks uue
järgi. Mõnus kumin kohises kõrvus ja sumin olid ta meeled veel
omakorda endasse haaranud. Tekkis kuidagi väga vaba ja helge tunne,
kõik mured olid hajunud ja mees muigas omaette. Korraga nägi ta
baari tagumises pingis ühte tüdrukut istumas. Trevor tõusis ja
lausa tormas selle tüdruku juurde.
„Maris! Mu kallis Maris!“ kuid
siis pidi ta maa alla vajuma, kui nägi, et talle vaatab täiesti
võõras tüdruk vastu. Mehel hakkas häbi, ta jättis õllekannu
lauale ja kadus karaookebaarist. Trevor lukustas ennast kajutisse ja
lesis seal mõnda aega. Kui uni hakkas silmi tikkuma, astus kajutisse
ta toakaaslane, taas pilusimne inimene, aga siiski meessoost. Trevor
oli suhtlemiseks liialt väsinud, ta vaid teretas viisakusest, keeras
selja ja jäi und ootama. Kui silm kinni vajus, helistati
kajutikaslasele ja viimane ei olnud üldse viisakas, hakkas oma
keeles nii kiiresti ja valjuhäälselt vestlema, et Trevori uni
kadus. Mees lausa hüppas voodist välja, vahtis pilusilmset
kajutikaaslast kõõrdpilguga ning lahkus. Pidu ühes suuremas baaris
oli täies hoos, kui Trevor sinna jõudis. Ta sättis ennast leti
taha järjekorda ning jälgis silmanurgast tantsijaid ja laudkondi.
Vasamal pool seina ääres istus üks silmailu pakkuv neiu, punane
maani kleit seljas ning imes kokteili. Noorte pilgud kohtusid ning
Trevor otsustas selle neiu lauda istuda. Nüüd juba ostis ta endale
rumm-koola, ning palus baaridaamil sellel neiule martini-asti lauda
viia, ise jälgis kõrvalt toimuvat. Tema üllatuseks neiu võttiski
joogi vastu, seega algus oli tehtud. Mees marssis vapral sammul laua
suunas ning istus luba küsimata lauda. Neiu viskas silmad maha, ega
kontakteerunud enam.
„Hei, hei, te olete vales lauas!
Vabastage koht!“ seisis ta selja taga korraga üks põkk, kes
vahtis Trevorit sellise pilguga, et oleks talle kohe hea meelega
lõuga andnud. See kapp oli ilmselgelt kulturist, sest ta musklid
olid ebaloogiliselt täis pumbatud ja nägu kahtlaselt pruun. Trevor
ei kavtsenudki püsti tõusta, kuna ta oli teadlik, et kulturistid
näevad vaid mehised välja, aga tegelikult on nad suhteliselt nõrgad
ja naiselikud mehed, kompleksides tegelased, kes loodavad et
igasugused keemilised ained teevad nendest mehe. Jah, välimuselt ju
teevadki, aga kui su sees pulbitseb ikka naishing, siis ei tee sinust
ka välimus meest.
„Kas ma pean enast korda? Astu siit
minema, rott!“ pröökas kulturist.
„Lõpeta! Ma ju ütlesin, et eie
suhe on läbi ja ma ei taha sind enam näha!“ karjus punases
kleidis neiu.
„Sina lits jää vait! Kuuledvä?
Saate muidu mölemad molli!“ räuskas ta, kuni tuli turvamees asja
klaarima.
„Mis korrarikkumine see siin on!?“
kutsus ta noori korrale.
„See mees, see vastik meees ahistab
mind!“ näitas neiu käega kulturisti suunas.
„Tulge, lähme räägiome veidi!“
haaras turvamees kulturisti käevangu ning talutas ta eemale.
„Ma sulle veel teen, vana lits!
Hoia alt, sa prostituut!“ lärmas purjus põkk edasi, kuni kadus
silmapiirilt.
„Vabandust, et rikkusin teie õhtu!
Ilusat olemist!“ oli Trevor viisakas, tõusis lauast ja hakkas
teise lauda minema.
„Ei, ei! Palun ärge minge minema,
ma kardan!“ hõikas tüdruk teda tagasi.
„Marissabell!“ ulatas neiu talle
käe.
„Oi, väga kena nimi! Aga ma ei
imestagi, et nii kenal neiul vastav nimi on! Trevor!“ ei olnud
noormees komplimentidega kade.
„Seda, et, noh, tegelikult me
tulime kruiisile, pidime kihluma, aga...Ma ei tea kas ma peaksin
teile, võõraöe inimesele nüüd oma südant puistama?“ oli
Marissabell segaduses.
„Palun ära teieta mind! Onju?
Räägi mis sind vaevab, olen üks suur kõrv.“ pakkus Trevor.
„Okei, ma siis räägin. Tulime
kruiisima ja pidime kihluma. Seni kaua kui mina ennast kajutisse
lille lööma läksin, tegi mu noormees mulle juba sarvi. Kui ma
poole tunni pärast kajutist naasesin, hakkasin teda otsima ja
leidsin ta ühe naisega tekilt, seisid seal nagu armunud kunagi,
ümbert kinni ja puha. Mul kihvatas nii, et suurest vihast oleksin
nad mõlemad üle parda saatnud. Siis hakkas üks vabandamine pihta,
et see naine olla ta vana tuttav ning pidavat töötama seal
spordiklubis administraatorina, kus mu noormees kulturismi
harrastamas käib. Jah, ma usun seda, sest oli näha, et nad on
tuttavad, aga...sõbrad ikka nii ei seisa, mu kallima käsi oli lausa
adminni puusal. Ja ma ei saa aru miks oli vaid mind siia kruiisima
kutsuda ning kihlumisest rääkida, kui endal armuke pardal? Ma ei
saa meestest aru!“ puhkes Marissabell nutma.
„Rahune, kullake, rahune!“
ehmatas Trevor ise ka ära, et ta võõrale inimeslee kullake ütles.
Aga tal oli tüdrukust tõesti kahjus, sest empaatiavõimega Trevor
oskas väga hästi ennast Marissabelli olukorda mõelda. Ta haaras
neiul õlgadest ja lasi oma õla najal nutta.
„Nuta! Nuta, ilus tüdruk! Pisarad
aitavad!“ rahustas ta õnnetut hinge.
„Fakk, ma ütlen, sa sitapea ei saa
ikka veel aru, kelle pruuti sa siin noolid?“ oli korraga põkk
tagasi, käsi rusikasse surutult löögivalmis.
„Kao minema! Ma vihkan sind! Ma ei
kihlu sinuga iial, kas kuuled!“ läks Marissabell,
modelliagentuuris töötav neiu, endast nii välja, et teda tabas
lausa hüsteeria hoog.
22-23. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
