ELU PÄRAST ELU 2. (21.pt)

 21.peatükk

  „Emme, kallis, kas sa tuled nüüd päriselt koju!? Kas sa ei lähe enam kunagi haiglasse tagasi?!“ rõõmustas Kusti, kui nad Trevoriga haiglasse Mirelli külastama läksid.

  Mirell oli haiglariided koduste riiete vastu vahetanud ja juba ootaski millal pojad talle järgi tulevad.

  „Jah, mu kullake, ma saan nüüd päriselt koju.“ teatas Mirell, suudlus oma pisikest ja kallistas vanemat poega.

  „Emps, ära sina nüüd tari oma raskeid kotte, anna minu kätte.“ keelas Trevor.

  „Emps, mina olen ka nüüd suur poiss ja mul on palju jõudu, anna kott minu kätte.“ oli ka Kusti abivalmis.

  „Poisid, poisid, ega ma siis nüüd nii armetu ja nõrk ka ei ole. Aga, ma vaatan, et te olete mul sihukesed armsad tšentelmenid, eks te siis tassige.“ muigas ema.

  Teel koju Kusti muudkui jutustas, ega lasknud teistel rääkidagi. Ta emotsioonid olid nii laes, et ema ei tundnud oma poega äragi. Samas rõõmustas Mirell, et poisid olid omavahel kenasti hakkama saanud ja imetles neid. Naine oli arstide poolt nii üles turgutatud, et ta tundis ennast justkui uuestisündinuna.

  „Emps, kuule, kas ma viin teid enne koju ja lähen omi sju ajama siis? Mul on vaja mõnest kohast läbi käia ja see eeldab seda, et te peaksite paar tundi autos veetma. On vast parem kui ma viin teid otse koju?“ tundis Trevor huvi, kuigi tegelikult tal oligi plaan lähedased koju viia ja alles siis oma tegemiste juurde asuda. Aga viisakusest ta siiski küsis.

  „Loomulikult vii meid koju, sest minu koduigatsus kasvas haiglas olles iga päevaga enam. Pealegi mul on kõht väga tühi. Äkki käime enne kusagilt toidupoest läbi?“ muretses pereema.

  „Emps, ära muretse, söök on juba valmis aga praeguseks kindlasti jahtunud. Pane see mikrouuni ja asi korras.“ rõõmustas täiskasvanud poeg oma ema.

  „Aga venna, sa ju magustoitu ei teinud. Ma niinii väga tahaksin magustoitu.“ tegi Kusti mossis nägu.

  „Tegin, venna, tegin.“ oli Trevor resoluutne. Kusti tegi nii suured silmad pähe, nagu tahaks need silmakoopast välja hüpata.

  „Venna, aga siis sa oled valavorst! Ise ütlesid, et need kes valetavad on valevorstid. Aga valevorstid on vastikud ja neid ei saa ka saia peale panna. Need ei kõlba süüagi! Aga missugused need vorstid on? Mis värvi? Valevorst! Valevorst!“ oli Kusti pettunud.

  „Kusti, ära siis nüüd nii ka kohe. Äkki vend tahtis meile üllatust teha? Ja tead, valevorstid ei ole üldse päris vorstid, neid ei söödagi. Valevorstiks kutsutakse inimest kes valetab, ei räägi tõtt. Seda ei pandagi kunagi saia peale. Aga kunagi sad sellest aru. Ära nüüd venda küll valevorstiks kutsu, ta oli ja on väga he avend sulle. Kui vend poleks nii kaus sinu juures olnud, kui mina haigls olin, siis ma ei oleks saanudki haiglas ennast ravida, sest sind ma ju haiglasse kaasa võtta ei oleks saanud ja üksinda koju jätta ka mitte. Ole ikka sõbralik venna vastu.“ keelas Mirell oma nooremat poega.

  „Ah, las ta olla! Pole hullu midagi. Kusti ongi väga hea laps olnud. Aga Kusti, kas sa tead miks ma sulle ei öelnud, et tegin magustoidu ka valmis?“ vaatas vanem vend nooremale otsa. Viimane mossitas, ta teadis küll millele suurem vend vihjab, aga ta ei tahtnud ometi, et ema sellest teada saab.

  „Olgu, olgu, kohe jõuame koju ja hakkame magustoitu ka sööma,“ sai Trevor aru, et Kustil on piinlik. Oli ju Trevor ka paari päeva eest magustoitu teinud, kuid peale magustoidu valmimist helistas Kustile üks sõbratar ja mees jäi pikalt telefonitsi lobisema, lausa pooleks tunniks. Väikesel vennal läks kõht tühjaks, ta läks ise kööki ja võttis külmkapist pisikese ümmarguse jäätisetordi ja hakkas seda sööma. Tort oli nii hea, et hetkel kui Trevoril kõne lõppes ja ta kööki astus, pistis väikevend just viimast lusikatäit jäätisetordist suhu. Vanem vend ei tahtnud nooremaga riielda, aga ta oli mures ja kusagil viieteistkümne minuti pärast hakkaski Kustil halb ning ta joosis oksendama, ise täiest kõrist kisades:“venna, ma suren nüüd ära, appi, ma suren ära!“

  Kuigi Kusti oli ilmselgelt mures ja kaalus isegi kiirabi kutsumist, lootis ta, et peale oksendamist hakkab vennal parem. Hakkaski. Peale seda magas Kusti paar tundi ja ärgates oli tema tervisega kõik korras. Ainult, et venna küsimuse peale, kas ta tahab veel torti, raputas Kusti pead ja ütles,et ta ei taha nüüd kaua, kaua aega magusat süüa.

  Kusti vaikis ja ei julgenud enam mainidagi, et magusat tahab. Ütle veel, et 3 aastased lapsed lollid on!

Trevor aitas ema kompsud trepist üles kanda, näitas kus lõunasöök ja magustoit ta lähedsi ootavad, jooksis uuesti trepist alla ja kadus.

  „Kas ma saan teie käest midagi paluda? Kas ma saaksin paluda, et mitte keegi mitte kunagi ei saaks minu tervise kohta väga isiklikku infot teada? Kas see oleks võimalik? Ma olen nii mures. Olen mures oma ema tervise pärast ja kõik muu on teisejärguline.“ lausa tormas Trevor oma raviarsti uksest sisse.

„Vaadake, iga arst peab olema konfidentsiaalne. Ta peab usaldama oma patsienti ja vastupidi. Aga haiglas töötab palju meedikuid ning väiksemates haiglates ollakse tahes-tahtmata lähipiirkonna inimeste elulugude- ja haiguslugudega kursis. Ka suurtel visiitidel, mis toimuvad meie haiglas reedeti, ning mille kolleegiumisse kuuluvad reeglina osakonnajuhataja, peaarst, raviarst ja mõnikord on veel nii öelda külalisarstid, praktikandid ja teised meedikud, räägib raviarst teistele oma partsiendi haigusloost, kuidas ja kas ta on paranenud, paranemas ja mis diagnoos oli, on ja tulla võib. Aga samal hetkel viibivad palatis ka teised patsiendid, kes võivad palatikaaslase eluloost peensusteni kuulda. Ja me ei tea iial mis inimesi nende hulgas olla võib. Sellepärast ei saa me iialgi anda lubadust, et patsiendi haiguslugu ei jõuaks selle inimese kõrvu, kes sellest kuulda ei tohiks. Ka lael, põrandal ja seintel on kõrvad, nagu öeldakse.“ selgitas raviarst Trevorile.

  Mees vajus näost ära. Kõige vähem tahtis ta siin ilmas, et ema saaks teada tema haigusloost. Olgugi, et emad on ikka lapse tervisest teadlikud, kui laps pole veel täiskasvanu. Pärast täiskasvanuks saamist usaldavad nad tihtilugu oma lapse tervise arsti hoolde, mis on ka loomulik. Ja ega täiskavanud laps, olgugi, et oma vanematele jääb ta eluks ajaks lapseks, ei kipu enam oma muresid ja probleeme vanematega jagama, kuid on ka eraldeid. Trevor erand ei ole, sest praegu on talle tähtsam, kõigest muust, ema tervis.

  „Ohjah..“ oli mees segaduses.

  „No, nii, kuidas endal enesetunne? Kas on kaebusi? Verepilt on teil suhteliselt hea, kuigi me peame intentsiivselt raviga jätkama.“ selgitas armast.

  „Mu enesetundel ei ole midagi viga, välja arvatud külmavärinad ja vappekülm, mis mind vahel häirivad. Kas needs sümptomid jäävadki kestma, või on lootust, et kaovad?“ tahtis patsient teada.

  „Ma ei julge öelda kas need jäävad, sest inimese organism on erinev. Kõik oleneb sellest kuidas organism uue vere vastu võtab ja sellega kohaneb. Ma loodan südamest, et need aja möödudes muutuvad harvemaks või koavad üldse. Aega ajalt peame verepilte tegma ja kindlasti tuleb raviga jätkata. Kui peaksite elukohta muutma siis kindlasti andke sellest teada, aga arstide silme alt kadumine pikaks ajaks on kurjast. Paraku on nii, et me ei ole teie haiguse vastu leidnud ravimit, mis oleks nii tõhus, et te ravi enam ei vajaks, see ongi üks põhjus, miks peakiste vähemalt, ma rõhutan- vähemalt korra kuus meie juures käima. Tegelikult hea oleks teid paar korda nädalas näha. Mis aga puudutab teie ema, siis olge hea, kui võimalik, ja hoidke ka tema tervisel silma peal. Ta ei ole veel kuigi kosunud ja ehk on teil võimalik teda kasvõi paar korda nädalas haiglasse sõidutada? Igasugused üleelamised löövad ka terve inimese, pehmelt öeldes, verst välja, sellepärast oleks hea, et ta saaks rahulikku elu elada ning ta kindlasti ei tohi rabeleda.“ selgitas Trevori ja Mirelli ühine raviarst.

  „Selge. Egas midagi, ma hakkan nüüd minema. Luban, et sõidutan juba paari päeva pärast ema siia. Aga kui on võimalik, siis ärge...“ tahtis ta midagi lisada, kuid raviarst katkestas Trevori jutu.

  „Olge mureta! Jõudsat kosumist!“ muigas ta ning sellega nende vestlus piirduski. Kui Trevor oli arsti kabinetist välja astunud ning kabineti ukse taga pehmel sohval istet võtnud, helises ta telefon.

  „No, tere Trevor-poiss! Pole nii ammu kuulnud ega näinud, kuidas sul ka läheb? Ega sa ometi pole meie-suguseid vanureid unustanud. Ausalt öeldes tunnen ma päris igatsust su järele. No, anna andeks mulle, vanale inimesele, et ma nii kohe...“ lobises Mathilde, kuid Trevoril ei olnud isegi Tilde mobiilinumbrit mälus ja ta ei tundnud esimese hooga ära kes tema järgi igatsust tunneb.

  „Revo, Revo, kas sa ikka kuuled mind?“ oli Mathilde mures.

  „Jaa, ikka kuulen, Tilde- memm. Kuulen ikka!“ sai mees lõpuks aru kellega ta räägib.

  „Kuidas siis jääb?“ küsis Tilde. Trevor vaikis, ta kas, lasi midagi kõrvust mööda, või unustas Mathilde asjast rääkida. Mees hakkas muretsema, kartes, et Mathildel on midagi mäluga korrast ära, või siis on temal endal midagi viga, aga ta jäi memmele vastuse võlgu.

  „Ära nüüd sina ka ütle, et oled mind unustanud? Kuidas Mirellile ja Kustil ka läheb?“ jahvatas Mathilde edasi.

  „Ei, ei, memm, lihtsalt viimasel ajal on kogu aeg kiire, olen väga hõivatud olnud. Vabandan, et pole sulle ja Lempsile tere isegi ütlema tulnud. Kuidas sul tervisega lood on? Ja kas Lembit elab ikka sinu juures?“ näitas noormees austust üles.

  „Oooh, ei keegi mind veel taha, ei maine maa, ega tähine taevas. Küllap on vanajumalal minuga teised plaanid. Mes mas siin ikke! Komberdan mööda tube ringi ja vahel pistan nina õuegi, aga ega vana Lemps mul õue pääl enam midagi teha lase, kõik on nii filigraanselt puhas ja rohulibletu, et lausa piinlik on murulapile oma kõverate varvastega jälgi jätta.“ ei olnud Mathildel huumorisoolikas, vaatamata eluvitsutustele, umbes.

  Trevor kuulas. Ei olnud ta tegelikult Mathildega kuigi lähedane olnud, ehkki tema elu ja oluga oli mees kursis. Pealegi meenutas juba iga Mathilde sõna Trevorile Marist, ja see tahtis vanu haavu armideks rebima hakata.

  „Kas Lembit on siis praegu ka kodus?“ kogeles Trevor küsimust esitades.

  „Ah, mis tema! Mul on sihuke kahtlane tunne, et ta käib pruudi manu. Ja, jaa, nagu öeldass, et vanahobune tahab ka kaeru. Ma ei naljata ühti. Kus tegijaid-seal nägijaid!“ ajas Mathilde mõistujuttu, sest just sellisena kõlasid need vanasõnad tema suust läbi telefoni. Pealegi tundis Trevor, et Mathildel on talle midagi rääkida, midagi tähtsat, mida ta läbi telefoni rääkida ei taha. Mathilde oli ju üldse selline memm kes üle paari minuti ei kippunud telefonitsi suhtlema, sest teda vaevas kogu aeg mingi hirm, et KGB on alles olemas ja just selle nuhid kuulavad telefoni pealt. Olgugi, et Mathildel ei olnud midagi sellist varjata, mis KGB-le huvi pakuks, vähemalt ise arvas ta nii, aga ikkagi kartis ta seda kolmetähelist sõna nagu tuld. Küllap mingid minevikuvarjud või üleelamised hoidsid seda hirmu kiivalt vana naise sees, ega lasknud oma teed minna. Eks meil kõigil ole oma saladused ja pained, mis kaudselt meid häirivad, aga inimene harjub ju kõigega ja suudab nii mõnedgi asjad endast välja visata, või koguni enda kasuks tööle panna, kui tal juhtub seda vaja minema.

  „Ah siis sellised asjalood? Aga millal Lembit koju tuleb?“ kahtles Trevor veel väga kas tal on tahtmist Mathildele külla sõita. Just tahtmisest, või ka julgusest jäi puudu, sest aega oli tal hetkel küllalt käes. Isegi liiga palju, sest oli just ju lapsehoidja kohustustest vabanenud.

  „Sellised asjlood on jah. Mis me ikka telefonitsi lobiseme, tule kasvõi väikeseks veerandtunniks vanainimesele külla. Kas tuled?“ oli Mathilde nüüd juba konkreetsem ja seadis Trevori valiku ette, aga valik tuli teha kohe ja viisaka noormehena ei julenud Trevor eitavat vastust anda.

  „Olgu pealegi. Kas on poest ka midagi vaja? Olen Selveri juures just, võiksin poest läbi astuda.“ pakkus ta.

  „Ole pai poiss ja võta üks seakeeks mulle, ei mina neid moodsaid leibu taha, mida Lembit koju tarib. Ammu pole head leiba saanud.“ palus memm.

  Trevor oli hämmingus, ta ei teadnudki, et mõni leib sellist nime kannab, aga nooremehel ei jäänud muud üle, kui poodi seakeeksi otsima minna, sest ise ta ju oli pakkunud selle kohustuse välja ja pealegi ei tahtnud ta nii ehk naa tühja käega külakorda minna. Vanasti käisivad külakorda vaesed, kes vajasid võõrsil leiba ja ulualust, aga Trevorile meeldis see sõna niivõrd, et ta lähedased olid harjunud, et kui noormees kellelegi külla läks, mainis ta, et läheb külakorda käima. Ta sattus hämmingusse, sest seakeeksi nimelist leiba ta ei leidnud. Kui ta ühe nääpsukese teenindaja käest küsis, et kas neil seakeeksi müügil on, naeris naine ta välja ja mainis, et et saab seda loomakliinikust osta. Trevor ei teadnud kuhu oma silmi häbeneda, ta haaras riiulilt põrandaleiva, kiirustas kassase, unustas külakosti ostmata ja kimas metsade vahele

9-10. detsember. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2. (20.pt)

20.   peatükk

  Laupäeviti toimuvad Portos laadad, kus ka kohalikud kunstnikud oma kunstiteoseid müüvad. Douro ääres toimuvad ka kalalaadad, kus saab maitsa erinevaid hõrgutisi.

  Maris lonkis linna sööma, sest külmkapp oli tühi ja kõht korises. Nii jõudiski ta kalalaadale ning tal läks kõht juba hõrdutiste lõhnast tühjaks. Naine tellis endale mingisuguse kalaprae, mille nime ta pähe õppida ei suutnud, sest kuulis selle kala olemasolust esmakordselt. Aga praad maitses hästi ning lisand, magusamaitseline salat, naise jaoks tundmatutest taimedest sobis selle kõrvale ideaalselt. Peale söömist võttiski ta tee käsitöö- ja kunstilaadale.

  Laadaplats, mis asus huvitavata pudelikujuliste puude juures, oli rahvast tulvil. Kõigil naerune nägu ees ja meel hea. Ka Marise suunurgad olid laadal kaupa piiludes ülespidi, sest see portugallaste positiivsus on justkui nakkav, muutud ise samasuguseks. Naine soetas endale lavendlilõhnalise kätekreemi, mis väljanägemiselt meenutab küünalt, sellel on isegi taht olemas, mis pannakse põlema ning kui kreem on purgis veidike sulanud, puhutakse leek ära ja määritakse endale peale. Naise jaoks oli see huvitav, ja pealegi meeldis talle lavendli lõhn väga. Ta tõmbas kreemi käeseljale ning lonkis edasi, kuna jõudis üha maailma suurema ja kuulsama raamatupoe juurde, mille lähedal asus Cafe Majetic kohvik.

  JK Rowling elas ja töötas Portugalis, Portos aastatel 1991-1993, ning sellel perioodil alustas ta Harry Potteri sarja kirjutamist, just seal samas Portos, sest just see linn inspireeris teda. Ta tegi Cafe Majestic´is kohvitades salvrätikule märke raamatute tarvis. See on üks uhkemaid ja säravamaid kohvikuid, mille laes ilutseb imekena hiigellühter.

  Kohviku kõrval asub Livraria Lello raamatupood, mida peetakse maailma ilusamaks raamatupoeks, mille sissepääsu juures on alati pikk järjekord ning sissepääsu eest küstakse 3 eurot, mille saad tagasi, kui seal midagi ostad. Maris ostis sealt peotäie pastapliiatseid ja Portugali kuke ning asi toimis. Seal müüakse ka Harry Potteri logoga kruuse, tsärke ja muud nänni.

  Olles kultuurist üleküllastunud, seadis Maris taas sammud oma lemmikkohta, Porto vaateplatvormile, sest miski kipitas ta sees, tahtis välja. Ega paljud naise tuttavatest ei teadnudki, et Maris armastab ennast aeg-ajalt luules väljendada. Nii sündiski tema sulest esimene luuletus Portos:

OO MU PORTO

oo mu imeline Porto

oo mu Belamonte

sinu õndsas iluduses

ma murran oma konte

las võtab päike mind

las piilub tõmmu kutt

ma olen sinu embuses

mul pole koju rutt

veel kohisevad kõrvus lennumürad

peal tänava kihutab las tõld

las hoovus Atlandilt toob merre mõrad

on ookeanil künda oma põld

oo mu Porto oo mu Belamonte

sa oled mulle nagu vana vein

mis iga päevaga on üha maitsvam

kui lähen siit jääb järele vaid lein...

  Aeg seistas Marise jaoks. Mingisugune kummaline tunne oli teda enesesse neelanud. Alati, kui ta luuletuse endast välja kirjutas, valdas teda müstiline sõnuseletamatu tunne, mis meenutas tühjust või vabanemist. Korraga meenus talle Miralda, meenusid kõik lähedased, kes kaugel Eestis elasid. Naine leidis ennast mõtlemast Trevorile, sest ta igatses teda endiselt, olgugi, et oli haiget saanud. Kes on ikka südame külge kasvanud, seda sealt eemaldada ei saa, arvas Maris.

  Naine võttis ridikülist fotoaparaadi ja jäädvustas imelise vaatega fotosid sellesse. Mahe tuuleiil, mida ta Portos harva tunda oli saanud, silitas naise poolpaljast turja ja tundis ennast erutatuna. Kui kaua polnud ta meesterahva intiimsemat lähedust tundnud! Kuigi ta oli põgenenud Eestis, põgenenud lähedaste eest ja ilmselt põgenenud ka iseenda eest, tundis ta just praegu puudust kodusest Eestist, aga naine ei plaaninud siiski tagasi kolida. Ta tahtis oma elu ja pere rajada just Portosse, eemal külmast kliimast, niiskusest ja minevikumälestustest, kuigi mälestused ei kao, need vaid tuhmuvad ajapikku. Minevik jooksis naise silme eest läbi kui turbokiirusel filmilint, ta ise jooksis sellega kaasa, kuni jõudis tagasi Portosse, oma lemmikriiki, lemmiklinna, kus ta ennast väga hästi tundis. Nii lühikese ajaga oli see mägine kultuurilinn talle omaks ja koduseks saanud. Kindlasti oli oma osa selles ka kodutööl, sest Maris elas Portot juba aastaid enne seda, kui ta reaalselt sinna kolis. Tänapäeval on ju lihtne juba guugeldades mõnda eset, maad, riiki, küla, inimest või linna armastama hakata. Tehnika ajastu.

  Pisarad voolasid mööda ta põski alla ja langesid vaateplatvormi metallist trellidele. Naine jälgis neid, nähes kuidas silmavesi mööda kivirahne alla vajus. Korraga tabas teda paanika, sest keegi toetas metallaiale ja naisele tundus, et see logises. Hirm sundis teda taganema ning Maris võttis istet laigulise ja jämeda tüvega puu juures asuval pingil, süda puperdamas sees. Olles mõnda aega ruhunenud, tundis ta, et keegi jälgib teda. Olgugi, et läheduses olid välikohvikud ja rahvast liikus pidevalt. Aga kui sa juba oled hirmu küüsis, ei ole sa päris sina ise, kardad igat krabinat ja isegi tuuleiili, siis sa ehmatad iga pisiasja peale ja võid mõne hirmu endale juurde mõelda.

  „Hei, miks nii üksinda?“ küsis üks blond vanem härrasmees, must king jalas ja ülikond seljas. Marise jaoks oli see müstika, sest Portos näeb harva pintsaklipslasi liikumas ja valdavalt on tegu turistidega. No turist ta ju oligi, sest hakkas naist inglise keeles kõnetama.

Marise sisetunne oli õige, olgugi, et ta vaid tunnetas, et keegi teda jälgib. Aga tihti oli ta tunnetustel tõepõhi all, nii ka seekord.

  „Tere. Ma ei ole üksinda, mul on mu mõtted ja mu luule, ja mu tunded ja mu mälestused. Ise olen ka endaga, seega...“ tahtis Maris edasi targutada, kuid leskmees katkestas ta jutu.

  „Ilm on ilus ja Porto on väga kaunis linn. Kas te ei tahaks minuga koos seda imekenat linna avastama tulla? Viiksin teid ka Atlandi ookeani äärsesse paradiisi. Ja Hispaania ei ole ka siit kaugel, vähem kui 200 km kaugusel, soovite ehk sinna minna?“ oli härrasmees eriti lahke.

  Maris oli hämmingus, sest väidetavalt pidavat mehed aru saama kui naine on erutatud. Naiste keha hoiak ja silmad pidavat seda reetma. Aga silmsidet ju ennist neil võõraga ei olnud. Kuid tõsi, kui tuuleiil naist silitas, painutas Maris peab kuklasse, pani käed kukla taha ja lasi ennast iilil võtta. See on piisavalt seksuaalne poos, ilmselt ka kõrvaltvaatajale. Ja ilmselgelt ei jäänud see ka võõrale märkamatuks.

  „Tänan pakkumast, ma juba olen kenas kohas ja just see koht siin on mu lemmik. Vaateplatvorm inspireerib mind, innustab ja julgustab. Just see koht on mulle kõige armsam. Hispaaniasse ma väga ei igatse, kuigi kunagi kindlasti tahaks ka seal ära käia. Ma armastan just seda linna ja seda kohta, sellepärast pean teile pettumuse valmistama.“ jäi Maris resoluutseks.

  „Te olete väga tark ja veetlev naine. Mina olen nii üksik, matsin poole aasta eest naise ning kolisin Portugali elama, et mälestustest eemale saada. Vajan enda kõrvale just teie sugust kaunitari, sest näen, et olete ka üksik.“ oli inglise leskmees nii kindel.

  „Hmm, ma tänan komplimendi eest! Kas ma tõesti näen välja üksik? Ma tänan tähelepanu eest, aga ma tõesti ei otsi meest! Pealegi kõlbate te mulle vanuselt isaks ja kindlasti on kusagil keegi kes teile palju paremini sobib. Loodan, et leiate otsitava.“ tõusis viisakas Maris pingilt, kiirendas sammu ja astus lähimal asuvasse kohvikusse, sest ta kartis, et tüütu leskmees võib teda jälitama hakata.

  Kohvikus oli kõik teisiti, taas tundis naine ennast turvaliselt, sest teenindajad naeratasid ja teretasid teda. Juba leti äärde minnes teadis kohvikupidaja mida Maris tellib. Maris armastas üle kõige neid suhkruvatti meenutavaid, õhulisi kalapirukaid, mis otse ahjust tulid. Need on ülimaitsvad ja lausa sulavad suus. Lisaks sellele nägi ta taas ühte kaubavedajast meesterahvast kes talle pidevalt silma tegi ning teda teretas. Too meesterahvas ei tundnud Marisele üldse nii ohtilku ja tüütuna, kui mesimagusat juttu ajav tüütu, surmtõsise ilmega inglise leskmees.

  „Obrigado, obrigado,“ jäid saatma Marist kohvikust naeratavad ja tänutundlikud silmapaarid. Ka naine ise oli selle tänusõna selgeks õppinud ja ei olnud selle kasutamisega kitsi.

  Maris otsustas, et läheb otse koju, sest vaateplatvorm oli selleks päevaks ennast ammendanud. Pealegi tundis naine, et tahab duši alt läbi käia ja väikse lõunauinaku teha, sest pikki tunde ja pikki kilomeetreid ringi lonkimine oli tekitanud temas väikese väsimuse. Ta vaatas hoolsalt ringi, et ometi kusagil see tüütu inglane ei passiks, sest tänav, mis tema koduni viis, oli suhteliselt kitsas ja mitte alati ei liikunud seal massiliselt rahvast. Tüütu mees aga liikles avatud suveautoga ja hirm elas endiselt naise sees. Õnneks oli õhk puhas. Iga käänaku ja kurvi peale jäi väike pood või kohvik ning naine oli nende müüjatega juba tuttav, vähemalt nägupidi. Kõik tervitasid ja naeratasid talle ning Maris armus iga hetkega rohkem ära sellesse linna, sellesse riiki, selle riigi inimestesse.

  Juba eemalt nägi naine, et keegi istub, pea norgus, selle maja trepil, kus asub tema üürikorter. See tekitas naises veidi kõhedust, kuigi majas elas palju üürilisi. Maris tahtis otsa ringi pöörata ja mööda Belamote tänavat uuesti Keskväljaku suunas liikuma hakata, kui istuja tõstis pea. Naine tundis istujas ära Rinaldo, ja see veidi ehmatas teda.

  „Hei, kallis!“ tõstis Rinaldo pea ja ta silmad särasid Marist nähes.

  „Ma olen sind juba mitu tundi oodanud. Hakkaski igav juba. Kus sa viibibud oled?“ oli noormees mures.

  Marisel oli küll hea meel, aga ta mõtted olid alles mujal, kinni hetk tagasi aset lednud intsidendis ja ta muheles vaid korraks. Pealegi ei meeldinud talle üldse küsimused, kuigi portugallane esitab neid pigem heast tahtest, kui uudishimust.

  „Noohh, tule siia!“ kallistas Rinaldo Marist ja Marisele oli see täitsa meeltmööda.

  „Mis ma selle eest saan, kui ütlen sulle kus ja kellega ma käisin?“ naljatas Maris. Aga Rinaldo ei osanud seda naljana tõlgendada, kuid vastas.

  „Ma võin enda sulle anda, sest muud mul hingetaga ei ole!“ omal silmad kurvad.

  „Heh, totu!“ naeratas Maris ja alles siis taipas noormees, et naine tegi nalja. Aga ega Rinaldolgi naljasoolikkas umbes ei olnud.

  „Ahnii, ah, et siis Totu ongi Temakese nimi? Oi, ma olen selle Totu peale päris armukade!“ lõõpis Rinaldo ja tegi Marisele silma.

  „Aga nüüd asjast. Mis on sinu tänased plaanid?“ muutus Rinaldo ühtäkki konkreetseks.

  „Sedand, noh, et, noh...tegelikult mul on väikesed plaanid küll lähiajaks, aga sina ei mahu nende sisse.“ teatas Maris ning Rinaldo tegi kurba nägu.

  „Ära nüüd pirise! Ma nimelt lähen nüüd pessu ja siis teen lõunauinaku, aga õhtuks mul plaane ei ole.“ selgitas Maris.

  Rinaldo haaras naise sülle ja keerutas teda nii kaua kui pea ringi käima hakkas, nii suur oli ta õnnesõnum.

  „Olgu, pane ennast õhtuks valmis, teen sulle üllatuse!“tegi Rinaldo Marisele silma, keeras kanna pealt ringi ja kadus mööda sillutatud tänavat üles nii kiiresti, et ei vaadanud isegi tagasi.

  Marisel oli korraga kahju, et nende pilgud enam ei kohtunud. Naine tundis Rinaldost puudust ja tal oli kahtlane tunne, et hakkab mehesse ära armuma, kuid see tunne tegi talle valu.

8. detsember. 2017.a.

Vana-Rääma

BUSS NUMBER NELI- Piret Bristol

 Õigupoolest on selle triloogiaromaani pealkiri pikem- BUSS NUMBER NELI. MAAILM, MIS ON HEA III 1992-1994.

 Öösel kell 5 lõpetasin selle raamatu lugemise. Kahjuks pole ma I ja II osa lugenud, ei oskagi öelda kas jäin millegist ilma, aga arvan küll. Lugemisest jäin ilma niikuinii, kuid ehk loen kunagi läbi.

 Tunnistan ausalt, olen eelnevalt lugenud vaid Piret Bristoli luulet ja isegi üks pühendusega luuleraamat, mille andis välja Ji kirjastus, on mu kodus olemas. Mulle väga meeldib see. Aga kuna loen viimastel aastatel just meelsamini Eesti autorite loomingut, neid ilmub väga palju, pole jaksanud kõiki läbi lugeda, mis on loogiline.

 Tegelikult alustasin selle romaani lugemisega juba suve algul, aga siis ilmselt rajal aktiivne kepikõndimine halvas mu keskendumist ning pooleli selle raamatu lugemine jäigi. Võtsin hiljuti uuesti selle ette ja lugesin lõpuni.

 Raamatu tutvustus Rahva Raamatu lehel kõlab järgmiselt:

“Buss number neli” on triloogia “Maailm, mis on hea” kolmas osa.

Tegevus leiab aset septembrist 1992 veebruarini 1994. Peategelase Triinu seikluslikku elu ümbritseb sama seikluslik iseseisva Eesti Vabariigi tegelikkus. Inimesed alles otsivad oma kohta maailmas, kus autod on kiiremad, poed on täis enneolematuid kaupu ning kõik on veel võimalik. Selles maailmas pole kohta konservatiivsusel. Ka Triinu elu kulgeb ebaharilikke radu pidi. Ta alustab Tallinna äärelinna üürikorteris ning jõuab Lõuna-Eesti hõredate seintega suvemajja keset hangi ja virmalisi. Ja selle kõige põhjus on üks mees. Kirjanik.

ISBN	9789985774892
ILMUMISAASTA	2014
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	224 lk
MÕÕT	192x120x20 (mm)
KIRJASTUS	ILMAMAA
LISAMISE AEG:	30.04.2016

  Minule raamat meeldib, olgugi, et vahel muutus teema nii ootamatult, et raske oli järge pidada. Aga Piret oskab oma tegelased nii elavaks kirjutada, et mulle tundus nagu ma tunnen neid. No tegelt ju tunnengi, sain lugedes tuttavaks.
  Oluliseks teemaks on Pireti raamatus olustik, mis kipub tänapäeva autoritel olematu olema. Piretil on see nii võimsalt kirja pandud, et mul hakkas lugedes lausa külm, varbad hakkasid teki all külmetama, kuigi olin eelnevalt toa soojaks kütnud. Tundsin kohati ka peategelase Triinu valu ja pohmelli, mis on, lisaks armastusele, selles raamatus läbivaks teemaks. Ehk siis haigused ja alkoholism.

 Ma ei tea kui palju on selles raamatus tõsielust maha kirjutatut ja kui palju fantaasiat. Aga selline see elu sellel ajal oligi. (olen natuke kirjarahva tagatubade teemaga kursis, kuid see selleks) Ja tegelikult tundsin ma küllaltki palju ka äratundmisrõõmu, seda just vanade puumajade suhtes, sest armastan väga agulirajoone ja kõnekaid maju, millises elan ise veel sellel sajadil. (puudub pesemistingimus, on vaid 15l veeboiler ja kuivkäimla).

 Natuke õõvastav oli minu jaoks sealt korduvalt läbi kajav alkoholism, millega on paljud tegelased pahuksis. Enne osteti alkoholi, kui süüa. Tühja kõhtu kannatati pidevalt.

 Aga tegelikult paljud boheemlased elavadki sellist Nipernaadi elu, täna ühes linnas, homme teises ja ülehomme tontteabkus.

 Igal juhul oli huvitav ja selline teistsugune lugemine, iga detail on selles raamatus põhjalikult lahti seletatud ning sellele huvitav ja uus hingamine antud. Ma küll ootasin teistsugust lõppu, aga see on juba minu probleem.

 Igal juhul soovitan lugeda! Selles raamatus on, lisaks kõigele, ka palju õpetlikku ja castanedalikku (võibolla ma kujutlen vaid ette, sest selle maailmakuulsa nimi kõlab raamatus mitmeid kordi) , mis loob terve põlvkonna inimeste maailmapildi, kohati terviklikult, kohati kaudselt.

 Ja tegelikult oli ka minul au tunda Henn-Kaarel Hellatit, kes kunagi mu luuletusi luges ja väga headeks nimetas. Aitäh!

Head lugemist ja tänud autorile, et ta muutis sellega ka minu maailma mõningal määral!



8. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

Kõige pisem ja nunnum sugulane käis külas

 Kuigi ma sain magama alles kell 5 hommikul, tõusin ma õnneks tervena. Või noh, enam ei köhi, aga nohu on ikka, kuid olen suhteliselt terve. Ja seda tänu saialilletinktuurile, mis on tehtud 60 pöördelise viina peale. Rajale veel küll minna ei julge, aga küll ma ka sinna jõuan. Kell 3 öösel lõpetasin peatüki kirjutamise ja kell 5 Piret Bristoli raamatu lugemise, millest kirjutan eraldi blogipostituse.

 Täna käisid armsad külalised. Meie suguvõsa (ehk tegelikult minu laste suguvõsa) kõige noorem tirtsuke oli ka kaasas. Alles 3 kuune tita. Muudkui naeris ja üldse ei võõrastanud. Küll need titad on ikka armsad! Selline särasilmake, nagu ta emme, keda mäletan veel väga selgelt samas vanuses. Minu lastele on see tita täditütretütar ja minu lapsed on talle vanaonu pojad. Imelik mõelda, aga nii on. Aeg lendab. Aitäh Riina, Kristi ja pisike Mia! Tegite halli päeva päikeseliseks!

 Luuleraamat veel täna mu postkasti ei potsatanud, loodan, et ikka potsatab, et ei jää kaotsi, nagu ajakirjad jäid. Ja kuna Omniva teenindus jätab soovida, kirjutasin sellest ka tänases Nelli Teatajas. No teeb kurjaks kui tead, et ajakirjad on teele pandud ja kohale ei jõua. Kuhu need kaovad? Ma südamest loodan, et mu uus luuleraamat, mis eile teele pandi, jõuab minuni. Kui ei, siis tuleb tõsiselt midagi ette võtta. Eile sain küll lõpuks Omniva infoliinilt teenindajaga suhelda, aga ikkagi selgus, et nende postikandja peab ajakirjad minuni toimetama. Seega süüdistada saabki vaid meie piirkonna Pärnu postikandjat. Ega ma seda asja niisama ei jäta, sest vargust ma ei salli. Natuke kuri teema tuli nüüd armsa hommikuse emotsiooniga ühte blogipostitusse, aga ma ei kannata ebaõiglust ja valet.

 Muidu olen kirjutamis- ja lugemislainel, ning see on ülihea tunne, kindlasti palsam ihule ja hingele, tervendaja.

 Aga nunnudest tegin päris mitu fotot ja lisan need kenasti siia ka. Uute kohtumisteni!

üliarmas särasilm Mia :)

rahulik ja õnnelik pisipreili :)

Mia ütles: "kogu aeg see vanaonu eksnaine pildistab siin :)"

küll on mõnus emmet ta pikkadest juustest sikutada :)

Kuhu kaovad ajakirjad?

8. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2. (19.pt)

19.   peatükk

  „Ma ei tea mida ma öelda või mitteöelda tahan, aga jah, ma olen hemofiilia edasikandja, ehk siis sama diagnoosiga, mis sinu õde. Mind lapsendati haiglast juba imikuna ning sain sellest teada alles kasuvanaema surivoodil. Miks mul lapsi ei ole? Mingisugune sisetunne ei tahtnud neid ilmale tuua, olen kaks korda elus aborti teinud. Jah, mul oli üks kavaler kellega meil pikalt visiitsuhe toimis, aga ma pole kunagi mehele läinud. Ja kuna ma kahel korral kaotasin meie ühise lapse ära, purunes meie suhe, sest kallim tahtis isaks saada. See on ju loomulik. Miks peaks üks mees sellepärast kannatama? Kindlasti mitte. Aga see pole veel kõik.“ teatas Reili.

  „Lase aga tulla, ma olen nõus sind ära kuulama!“ polnud Lembitul kusagile kiiret.

  „Üks Mathilde poegadest adopteeriti Inglismaale, Londonisse, teine laps Ameerikasse, aga täpsemat asukohta ma ei tea. Üks sinu õde elab Eestis, vend Venemaa avarustes, vist Habarovski krais, kui ma õigesti mäletan ja teiste saatus on teadmata. Ma olen aastakümneid uurinud neid, aga sada protsenti ei saa veel milleski kindel olla. Miks ma seda teen? Võid kolm korda arvata.“ ei tahtnud Reili kohe tõega lagedale tulla.

  „Hmm, mnjah. Saa tahad siis väita, et oled mu sugulane? Mis moodi?“ oli Lembit segaduses.

  „Ma ei ole midagi väitnud, jagan sulle vaid oletatavaid juhtnööre. Taipad? Vihjeks on Mathilde, aga jäägu see sulle koduseks ülesandeks, kas, kuidas ja kes ma sulle või sina mulle olla võiksid. Mina tegin uuringutega algust ja olen tõesti palju, tõe välja selgitamiseks, vaeva näinud, aga kui see ka sind tõsiselt huvitab siis tegele nüüd ise edasi.“ muutus Reili kidakeelseks.

  „Ja ühte ma ütlen, sada protsenti ei saa ma milleski kindel olla, need on vaid oletused ja andmed mille ligi ma pääsesin, pluss veel vereuuringud ja asjad. Hulga tööd on tehtud, aga suurem hulk ootab veel ees. Mina tänaseks lõpetasin.“ muutus Reili resoluutseks ja jäi ühte punkti põrnitsema, nagu ei tea kes.

  „Oota, sina oled hemofiilia edasikandja, mitte ei põe seda?“ usutles Lembit.

  „Jah. Just. Olen“ oli Reili konkreetne.

  „Ja sind lapsendati haiglast?“ uuris mees edasi.

  „Jah, kallike, mind tõesti lapsendati juba pisikese beebina, sest mu vanemad olid kohe pärast minu sündi minust loobunud,“ täpsustas naine.

  „Kus kohast sa tead kuhu Mathilde lapsed lapsendati? Kas oled kohtunud selle, väidetava õega, kes Eestis elab?“ jooksis Lembitul juhe kokku.

  „Ma ju ütlesin, et olen aastaid detektiivi mänginud, kuid sada protsenti ei saa ma milleski kindel olla. Need on kadused teadmised, millel ei tarvitse tõepõhja all olla, samas...“ kordas Reili ennast.

  „Hmm, hkmhhh..“ muheles Lembit.

  „Jah, ma mõistan su hämmingut. Mõistan ka seda kui sa mind ei usu. Ka mina ei usu paljusid asju, situatsioone ega ka inimesi. Antud juhul on teised lood, ma panin kõik oma tutvused mängu ja olen väga, väga pikki aastaid seda asja uurinud, sest kasuvanaema on kaua juba surnud ning kasuemaga katkes meil kontakt peale kasuvanaema surma, sest ta pole siiani oma emale, ehk siis minu kasuvanaemale suutnud andestada, et memm surivoodil mulle tõe välja ütles. Olgugi, et olin juba enne vihjeid saanud ja kahtlustasin või mu hing tundis, et minu vanemad ei ole mu pärisvanemad. Selle asja tunneb ära. Mitte ainult välimuses sarnsust otsides, aga kõik on kuidagi võõras. Mäletan kuidas mu lähim sõbranna kogu aeg rääkis kuidas talle meeldib oma ema ja vanaema lõhn, see on nii kodune ja parim asi maailmas. Hakkasin minagi siis oma ema ja vanaema lõhna taga ajama, kuid ma ei tundnud midagi. Pigem iga kord kui ma salaja püüdsin emat või vanaemat nuhutada, sain selle eest sugeda. Nad nagu kartsid midagi. Nüüd mõistan, et tegelikult kartsidki, sest ehk olid nemad oma vanemate lõhna tundnud ja sellest suures vaimustuses. Ehk taipasid, et ma ei tunne nende lõhnas kodutunnet, armastust ja soojust? Olen nii palju sellele mõelnud, kuid vastust ei leia kusagilt, sest mul pole olnud õnne oma vanemaid tunda ja nendega koos kasvada.“ olid Reili silmad veekalkvel.

  „Issanda teed on imelikud, ma ütlen, naine! On imelikud, ja kuidas veel!“oli Lembitul Reilist nii kahju, et ta tahtnuks naist kallistada ja oma embusse haarata, kuid nüüd oli ta lolli situatsiooni ees. Lembit ei teadnud kas uskuda või mitteuskuda oma lemmiknaise oletusi. Ta teadis vaid ühte, et kallistamine ja embamine poleks antud hetkel sünnis olnud. Mees kratsis kukalt, nagu otsiks sealt segadusest väljapääsu, kuid mõtted olid ikka sasipuntras. Mingine eriline seksuaalenergia võttis temas võimust ja pani vana mehe kubeme pakitsema, millist tunnet ei olnud ta juba pikka aega tundnud. Aga ta tõdes, et Reiliga koos ühes ruumis viibides tunneb ta ennast taas mehena, seksika mehena, ja Lembitule tundus, et ka Reili pakatas seksuaalenergiast. Mees oli nii kindel, et see nii on, sest naine niheles ka kummaliselt ja oli kohati nagu armatsev või suudlust ootav tiinekas. Küllap see ka nii oli, sest Lembitule tundus, et naine ei taha üldse, et ta lahkuks. Olgugi, et teema, mida nad viljelesid oli valusalt aus ja pigem kurb. Aga seksuaalenergial on võime igasugused teised emotsioonid seljatada, kui ta kord võimust võtab. See on üks tugevamaid energiaid üldse. Aga erinevatel inimestel on see erinev. Tihti kiputakse hukka mõistma neid inimesi kellel on elus jooksul palju seksuaalpartnereid olnud, neid lihtsalt ei mõisteta ja kiputakse sildiatama teatud nimedega. Aga inimesed ei taha või ei oska tulla selle peale, et osadel inimestel ongi seksuaalenergia ülekaal ja teistel jääb seda vajaka. Pole siis ime, et seksuaalenergia ülekaalu põdevad inimesed otsivad üha uusi partnerid, sest nenede oma partner ei suuda neid rahuldada, ei taha nii palju sekisda kui nemad, või ei suuda igas mõttes nende seksuaalvajadusi rahuldada. Tegelikult on see kurb, veel eriti siis, kui partnerid intiimsematest asjadest omavahel ei kõnele. Selle probleemi läbi on purunenud väga palju perekondi, olgugi, et ülisuure seksuaalenergiaga mees ei kipu lahutama, ega ei taha ka abikaasast jätta. Ta on võimeline ka armastama, hingeliselt armastama, aga naised ei mõista seda. Ja vastupidi, vahel ei mõista mehed, kui naised tahaks rohkem lähedust ja seksi. Meil on suud pähe antud selleks, et rääkida, aga paraku paljud elavad liiga enda sisse ning ei kasuta seda võimalust.

  „Lemps, võib sulle ehk veel kohvi pakkuda? Või keedan teed? Aga hiline, kohv paneb südame puperdama. Aga kas sa tead, et mõnes tees on palju rohkem kofeiini kui tees?“ oli Reili väga aupaklik ja hoolitsev. Nüüd oli Lembit enam kui kindel, et naine tundis ka nende vahelist tugevat seksuaalenergiat. Lembit kartis, et kui ta kauemaks Reili juurde peatuma jääb ja veel ühe tassikese joob, ei suuda ta ahvatlustele vastu panna. Et siis võib juhtuda midagi mida ta hiljem kahetsema hakkab. Ta tundis ennast kui noore mehena, olles selles asjas tagasi, kui nad Reiliga noored ja armunud olid. See oli ülimõnus tunne, kuid Lembit kartis lõhkuda seda tunnet, mis on aastakümneid temas elanud, kartis pettuda nii endas kui oma esimeses armastuses. Öeldakse ju, et esimene armastus on see mis jääb, see on nii puhas ja puutumatau, et seda saab inimene kogeda vaid korra elus. See peakski jääma elulõpuni selliskes milliseks armastust kogenu selle enda jaoks mõelnud on.

  „Tänan pakkumast, hea hing, aga ma pean liikuma hakkama. Ei julge seda teed ka nii palju manustada, viimati ei saa öösel enam üldse und, kui sa väidad, et see kofeiini sisaldab,“ peitis Lembit oma tõelise põhjuse hädavale taha, ehkki asjal oli tõeiva sees.

  „Ma ajan oma vanad kondid sohvalt püsti ja kaon öösse. Nii on parem sulle, kui ka mulle.“ mainis ta.

  „Millele sa vihjad?“ küsis Reili meela näoga.

  „Ei, ei, mitte su alalõuale, see on endiselt imekena, nagu ka selle omanik!“ muigas Lembit ja tundis kuidas veri temas teatud kohta tungib. Ta mitte ei saanud vaikida ja iga hingetõmbega ärkas temas üha võimekam mees.

  „Näehh, miks parem mulle ja sulle?“ ei saanud naine ikka asjast sotti. Võimalik, et sai, aga ta kõrvad ootasid pai ja süda suuri sõnu. Naine oleks hea meelega meenutanud noorusaegu esimese armastuse seltsis, sest ta oli erutusest juba nii ükskõikne ja eelnev jututeema oli kusagile kadunud, Reili ei mäletanud seda.

  „Olgu, olgu. Ma pidasin silmas seda, et aeg on hiline ja sa pead hommikul vara tööle minema. Ma ei saa su külalislahkust kurjalt ära kasutada. Ja pealegi oleme liiga pikalt lobisema jäänud, ma olen Mathilde täitsa unarusse jätnud.“ varjas mees tõelist põhjust, olgugi, et tegelikult meenus talle ka abitu Mathilde, kes temast koju maha jäi.

  „Olgu. Tänan väga, et olid armuline mu vastu!“ kasutas Reili viisakussõnu nende noorepõlveajast, aga need ajasid vana mehe täitsa leili. Lembit ei suutnud oma keha enam taltsutada, ta imestas, et temas on veel karuse mehe jõudud, haaras oma esimese armastuse sülle ning see mis nende vahel edasi juhtus, jäi magamistoa ukse taha.

  „Rahune, kallis, ega me siis enam lapsi ilmale tooma hakka, kui me juhtumisi olemegi sugulased. Ega me ju esimest korda...Ja muideks, mingi seletamatu iha on mul sinu vastu endiselt, seletamatu energia, mis lausa januneb sinu järele. Ja tead, nii veider kui see ka ei ole, väidavad targemad, et sugulastel, kui nad omavahel armuvad, ongi tugevaim seksuaalne tõmme, seega...“ tahtis Reili veel edasi targutada, kuid Lembit suudles ta suu suudlustega. Janu nend ekahe vahel näis kustumatu.

  „Aga kas sa lubad...?“ tahtis Lembit lahkudes midagi küsida.

  „Jaa, jaa, ära põe, luban, luban“ mõistis Reili teda poole sõna pealt.

8. detsember. 2017.a.

Vana-Rääma

Täna nägi mu 13. tütreke (7.luuleraamat) ilmavalgust!

minu 7. tütreke näeb välja just selline!

  Hommikul tõustes tunnetasin, et just täna sünnib mu 7. luuleraamat. 7. kuupäeval 7. raamat, lahe ju! Olgu siis veel mainitud, et see on mu 13. tütar, kokku on ilmunud 7 luuleraamatut, 3 romaani, 2 jutukogumikku ja 1 lasteraamat. Ma olen nüüd ülipaljulapseline. Pluss veel 2 kahel jalal kõndivat poega ka ikka.

 Kuna mul on käsikirju kodus lademetes, arvasin ma, et miks ma ei võiks ka Kirjastuse Paljasjalg kaudu ühte neist kirjastada. Mõeldud-tehtud! Raamatu kaaned ja pealkiri võivad olla eksitavad, sest kaanefoto on tehtud Portugalis, Atlandi ookeani kaldal ning pealkiri "Reisikirjad" võib vihjata reisiraamatule. Aga kõik mu selles raamatus olevad luuletused on teemasse, seotud lähedalt või kaudselt reisiga, olgu selleks kasvõi jalgsireis oma armsas kodulinnas-Pärnus. Aga nii see ei ole. Reisiraamatut ma siiski eraldi ei kirjuta, nagu algselt plaanis oli, sest materjali Porto kohta on mul siiski vähe. Ehk kunagi, kui taas Portosse reisima jõuan, koostan raamatu. Aga materjali reisist sain nii palju küll, ei põimin seda oma uude romaani ELU PÄRAST ELU 2. kus üks peategelastest- Maris, lendab Portosse elama. Eks raamat on ikka veidike autori nägu ja ma tõesti elaks Portos, vähemalt talviti, kuna ma ei talu enam üldse külma.

 Homme juba saan hoida käest trükilõhnalist raamatut. Jee!

 Mulle meedis selles koostöös see, et sain ise raamatut kujundada, selles mõttes, et saatsin neile fotod mida kasutada soovisin ja juba enne raamatu sündi sain peos hoida "toorikut" või "mustandit" või kuidas seda nimetada. Ja minu sooviks oli, et ka sisukord oleks raamatus olemas, ongi.

 Raamatud jõuavad müüki 9. detsembril  kirjastuse Paljasjalg e-poodi ning Raamatupoodi Puänt ja Apollo Raamatud e-poodidesse. Neid sellel korral minu käest endale soetada ei saa, sest saan ise vaid ühe autorieksemplari.

 Kui aga sina soovid oma raamatut välja anda just Kirjastuse Paljasjalg kaudu, siis uuri võimalusi SIIT. 
 Olen juba paljudele soovitanud ja kõigil on üks küsimus, et mis see maksma läheb. Ei lähe midagi, loe ja uuri kirjastuse lehelt. 

 Mina olen rahul! Aitäh, Kirjastus Paljasjalg!

Mõned fotod ka siia, mis raamatusse läksid:

selline armsake

foto: Vallo Hallik

üks foto raamatust

teine foto raamatust

kolmas foto raamtust

Ja mõni luuletus ka:

***

Juhanil oli janu

nagu igal teisel

Eesti mehel

Juhan istus künkal

hundijalavee pudel suul

ja kuukas

Juhan kõneles endaga

nagu iga teine 

Eesti mees

aga Juhanil ei olnud

kodu nagu paljudel

Eesti meestel

Juhanil ei olnud

naist ei olnud lapsi

nagu igal teisel

Eesti mehel

sest iga teine neist

ei olegi enam

Eesti mees

07.05.2015.

Mai

7. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

*********************'

On Eestimaa pagulaste hoida

on Eestimaa pagulaste kaitsta

on pagulaste Eestimaa see...

sulle kodu laulame...

08.07.2015.

Mai

************************************'

EUROOPALIITU

euro euro kõikjal kajab

mis selles sõnas tähtsust on

varsti käes on needki ajad

mil Eesti vees ei kude konn

me ei suuda peagi osta

poest ei leiba liha kala

kõikjalt ainult kõrvu kostab

elukallidus ja hala

Eesti kroon ei maksa miskit

väärtusest jääb puudu sent

palgast jätkub pudel viskit

sandikopikat näeb ment

inime kel maal on maja

peab nüüd näppu imema

rong ei sõida hakka jala

Valgast Tartu minema

maksumaksjatele jäävad

tühi tasku rahakott

meie arvelt rikkaks saavad

ülemus ja toompearott

kui me Eesti rahva juhid

nõndaviisi jätkavad

riigi illegaalist nuhid

minema meid matkavad

08-09.03. 2001.

Lavassaare

****************************************

Ja lugu, mille on elavaks laulnud Kersti Kobi ja LILLEVAAS. Kuulata saad SIIT.

AGULIS

kõik rajad ja teed olid rohtund

aegu ammuseid kriuksus vaid värav

seal aguli rutakat ohtu

kõndis mees kelle silmad ei särand

täis grafitimaale kõik seinad

ees haigutab tühjus silm vidus

iga põõsas ja puu seal leinas

kadunu hingesid üheseks sidus

vana vaksal kord uulitsal laius

raudee suundus nii läände kui itta

sai seal rööbastest varaste maius

pole elu pole midagi võtta

kõndis memm vedas endaga taaka

vana kaaren vaid kaaslaseks õlal

ühes agulis kus peeti laata

ühes agulis kus kord kõik elas

18.04.2013

Kanali

Velly Joonas avameelselt lastekodust ja liinitööst

Andekas ja armas Velly Joonas

  Selle kuu numbrisse "Saatus & Saladused" kirjutasin loo andekast Velly Joonasest, keda paljud nooremad inimesed võibolla ei mäleta, aga tasuks teada ja tunda elavaid legende ning ma olen seda meelt, et Vellyst saaks kirjutada väga põneva mälestusteraamatu, kui ta seda juba ise kirja panema pole hakanud.

 Tunnen Vellyt juba aastaid, kui ühte särasilmset ja positiivset inimest ning mul oli suur au temast artikkel kirjutada. Aitäh, hea hing! Ja tegime mõlemad selle artikli tarvis suurt tööd, mille käigu jäädvustan ka hea meelega oma blogisse, sest see oli minu jaoks põnev väljakutse. Velly muudkui kirjutas, siis tegi kirjutatust fotod, saatis mulle ja mina hakkasin fotodelt teksti arvutisse trükkima. Terve päev kulus, aga lõppkokkuvõttes sai avameelne ja hea artikkel. Olen ise ka väga rahul.

 Minu vaieldamatult lemmik lugu tema repertuaarist on "Verelilled" mida saad kuulata SIIT. Ülivõimas tibutagi efekti tekitav. Aitäh!
  Teine hitt on "Stopp, Seisku Aeg!"
Ja neid on veel.

***********************************

 Selle kuu numbrisse toimetasin ka poetess Danute Võsari luule. Aitäh, hea Danute!

Üks imeline päev on täna! Näen päikest piilumas sombuses ilmas!

 Nüüd ka veebis loetav ja lugeda saate SIIT!
Kallidega, Margit

Fotod:

sellised on selle kuu ajakirja kaaned...

artikkel...

Danute Võsari luule...

nii tegime tööd vol 1...

vol 2

vol 3

vol 4

vol 5

vol 6

vol 7

vol 8

vol 9

vol 10

vol 11

vol 12

vol 13

Velly Joonas

imeline Velly Joonas

6. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma