reede, 11. november 2016

Öö katab maad...

foto netist. Aivar Pikkmets (25.10.1959- 8.11.2016.)


   ÖÖ KATAB MAAD...
/mälestades Aivar Pikkmetsa/

langeb lund
raagus oksal
istub vares
ja kraaksub eilset
nutab taga aega
mil kõik alles
algas

mil esimesed
lumeräitsakad
langesid kodukatusele
aega mil pisike
Eesti poiss helvestel
pihku sulada lasi
nendega üheks sai

langeb lund
öö katab maad
rändlinnud on läinud
kõik oleks nagu eile
olnud
see pisike Eesti poiss
need lumehelbed
kodukolde suits...

aga taevas on
üks Ingel juures


NB! Jää hüvasti, Aivar!


11. november. 2016.a.
Vana-Rääma

Küsitlus Eesti Laulu teemal tänases Nelli Teatajas



   Tänapäeval on lihtsam artikleid kokku panna. Kui meil veel netimaailma ei eksisteerinud, käisid ajakirjanikud tänaval rahvast küsitlemas ja tihti juhtus nii, et Eestiga seonduvatele küsimustele andsid vastuseid vaid Tallinna inimesed. Mäletan, et kirjutasin kunagi isegi luuletuse sellest, et uudistest jääb kõrvu kaja, et vaid Tallinn on Eestimaa. Mina, põlise pärnakana tahan ikka ka oma maakonna/linna rahva arvamust kuulda. Tänu netimaailmale on see tänapäeval võimalik.

  Selles küsitluses vastavad inimesed Soomest(eestlased), Tallinnast, Pärnust, Haapsalust, Läänemaalt, Hiiumaalt jne...Suured tänud Mait, Anne, Kaia, Ursula, Helge, Peeter, Rasmus, Helena, Maria, Viitar ja Rainer, et leidsite aega mõne rea kirjutamiseks!

  Mina ise olen seda meelt, et Eesti Laulu peaksid valima nii rahvas, kui žürii. Pärast tuleb hääled kokku lugeda. Ainuüksi ma žüriid ei usaldaks ja ainuüksi rahvast ka mitte. Rahva hulgast hääletavad tõesti puberteedieas fännid oma lemmiku poolt, mis ei tarvitse üldse eurovisioonilik ja tasemelt kõige parem lugu olla. Samas, milline lugu siis ikkagi on eurovisioonilik? Minu meelest juba aastaid võidavad mitteeurovisioonilikud lood?

 Seda meelt olen ma ka, et Eesti lugu peab ikka olema emakeeles. Mitte, et see kuidagi rassistlikult kõlaks, aga meil on imekaunis keel ja miks me peaksime Eestit võõrkeelsena esitlema? Pealegi vanem generatsioon ei saa ingliskeelest aru ja hääletab just võibolla mitteeurovisiooniliku loo pärast jne,,,jne...

  Ostke Nelli Teataja!
Olgu mainkitud, et Nelli Teataja ilmub kord nädalas (kes eio tea), reedeti!


11. november. 2016.a.
Vana-Rääma


neljapäev, 10. november 2016

...

Piilupart Donald
...

.
Disneylandis tõusis ilge kära
Miki Mausile seal tehti ära
Donald lauale kui trumbid lõi
Miki Piilupardi peopealt sõi...
.
Tuhkatriinu vahetas siis rõivad
Uinuv Kaunitar seal muutus nõiaks
Puhhist polnud Donaldile vastast
Kogu Disney rahvas istub kartsas...



10. november. 2016.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 9. november 2016

...



...
.
mul ei ole mersut
ega mazdat
ega uhket villat
kalda pääl
aga mul on
oma kootud pastlad
oma arvamus
ja oma hääl
.
oma rõivad kapis
mis ei sobi
second handi homme
viin need vist
oma asju omada
mul hobi
on ja kanda on
mul oma rist
.
trumbiks on mul
sõnad süliriimis
otsekohesus
on vooruseks
kui ma vahel lahti
lähen liimist
valetan- see tuleb
noorusest
.
tegelikult olen
enda klooniks
teisi minasid
ei eksisteeri
vahel tõusen tuhast
nagu fööniks
täna olen Margit
homme Eeri

.
9. november. 2016.a.
Vana-Rääma

KURJAST VAIMUST VAEVATUD



 KURJAST VAIMUST VAEVATUD

„Jost, Joo-st, tule ruttu! Aapppiii! Ma ei jaksa enam!“ hüüdis viiendat kuud lapseootel olev Mariia, slaavisugemetega, temperamentne naine oma meest Josti, kui teda haarasid järjekordsed krambid. Nende ajal tegi naine lausa looma häält ja muutus nii metsikuks, et Jost pidi kogu oma jõu rakendama tema kinni hoidmiseks.
Juba jälle koputati uksele ja astuti noorte elamisse.
„Oh, sina helde aeg! Kas teil ei ole häbiraasugi!? Teised inimesed elavad ka siin majas! N.....te ja prassite nii, et kogu küla kajab. Peab ikka vallavalitsusse kaebekirja kirjutama. Oh, seda tänapäeva noorust!“ pahandas naabrimemm Siina, kes oli sünnist saati selle hõreda maja elanik olnud, nähes noori teineteise embuses ja tõlgendades nähtut valesti. Tegelikult ei olnud memmel aimugi mis noori painas, eriti Mariiat. Isegi parema selgituse juures, et Mariia oleks nagu kurjast vaimust vaevatud, ei uskunud endine ämmaemand neid. Pigem tuli ta lagedale järjekordse seigaga ajast, kui ta veel tööl käis. Memm pajatas, et üks venelanna olla sünnitusel ema appi hõiganud ja Siinal jätkus jultumust talle käratada, et kas too siis ka ema appi kutsus, kui ta eostas seda last. Memm tahtis järjekordse jutuga lagedale tulla, kuid siis õnneks Mariia haigushoog vaibus ja Jost näitas Siinale ust.
Jost ja Mariia olid naise paanikahoogude pärast kulutanud nii psühholoogide, psühhiaatrite, kui ka erinevate ravitsejate uksi, kuid tulutult. Pigem süvenes naise haigus aastatega, kuigi üks soolapuhuja oli väitnud, et, kui uus elu hakkab naise üsas kasvama, paraneb naine haigusest. Tõsi küll, neli esimest raseduskuud kulgesidki kenasti, kuid juba viiendal kuul algas kõik algusest. Tarvitses Mariia vaid viieks minutiks üksinda ruumi jääda, kui teda valdas hirm mis päädis krampidega. Siis oli ka Jost paanikas, kartes kaotada nii naist, kui last. Pealegi tüütas neid endiselt naabrimutt, kes iga naise haigushoo rämedaks seksimiseks tõlgendas, paari korrale kutsumas käis ning külapoe juures sellest külajutte rääkimas käis.
Mariia oli sündides endaga viinud ema elu. Ehk siis Mariia ema suri tütart sünnitades, kuna talle on sünnitamine keelatud üliraske hüpertoonia pärast, kuid slaavlanna Jelisaveta ei uskunud meedikuid ja see saigi talle saatuslikuks. Palju arvasid, et sellest ongi Mariia haigushood tingitud, kuid nad ei teadnud tõelist põhjust. Mariia küll tunnetas mis võib haiguse põhjuseks olla, kuid ta ei julgenud sellest rääkida, kartis, et teda hakatakse valesti tõlgendama. Ka ükski selgeltnägija ei suutnud haigusloo algallikaid tuvastada, kuni naine tutvus ühe tuntud Venemaa meediumiga. Arstid kippusid diagnoosima Mariial bipolaarset ärevushäiret või lausa depressiooni, aga nii see ei olnud.
Kui Mariia oli kaheksandat kuud rase, läks täide ta soov ning ta kohtuski Venemaa meediumiga. Tegelikult tekkis nende vahel telepaatia juba peale esimest telefonikõnet ja juba siis lõppesid paanikahood.
„Matame selle vana kaevu kinni. Mida varem, seda parem!“ soovitas meedium, kui nad Mariia sünnikodu juurde jõudsid.
Mariia oli kahe aastane, kui ta kaevu küljes kõõludes kaevust vanaisa laiba leidis. Perekond ei uskunud, et see võib olla naise haiguse tekitajaks. Kuid nii see oli. Mariia oligi kurjast vaevust vaevatud, sedakorda lausa vanaisa vaimust.
Sünnikodust naastes väisasid nad vanaisa hauda ning süütasid küünla. Nii leidis ka vanaisa hing lõpuks rahu.



  1. november. 2016.a.
    Vana-Rääma

teisipäev, 8. november 2016

Tahad mu raamatut!?



    Aeg- ajalt koostan ma oma raamatute ehk tütarde (nii ma oma lapsukesi nimetan) kohta statistikat. Tõsi, esimeste raamatute ilmudes kirjutasin lausa üles kellel on mu raamat olemas (käsimüügist) jne...kuid tänaseks on mul ilmunud 8 raamatut, millest 5 on luuleraamatud, 2 romaanid ja 1 novellikogu, kuid nii spetsiifilist statistikat ma enam ei tee. Aga hea on jälgida kuidas raamatute läheb, ka raamatulaenutuste lehelt.
 
   Mine tea, ehk on juba uut oodata. No, jään veel salalikuks. Kui kõik läheb nii nagu minema peab, ilmub veel sellel aastal miskit. Ka järgmise aasta esimestel kuudel näeb üks mu raamat ilmavalgust. Aga nendest veel vara kirjutada, töö käib ja seda igas mõttes.

  Nüüd väike reklaam siia.

Rahva Raamatu lehelt
/minu raamatud/
1) "Õitsvate pärnade alleel" (2011) - luuleraamat - LÄBI MÜÜDUD! Kirjastuses HEA TEGU saadaval 10 tk- hind 4.59
(Kirjastuse HEA TEGU lehekülg on siin: AVA!



2) "Ava aegadesse" (2012) - luuleraamat - LÄBI MÜÜDUD!
Kirjastuses HEA TEGU saadaval 5 tk- hind 4.59





3) "Veerekese pääl" (2013) - luuleraamat - LÄBI MÜÜDUD!
Kirjastuses HEA TEGU saadaval 10 tk- hind 4.59


4) "Segavereline" (2014) - romaan - LÄBI MÜÜDUD!
Kirjastuses HEA TEGU saadaval 10 tk- hind 10.09. Minu käest otse ja pühendusega saad 5 euro eest! (postiga saates lisandub postikulu)


5) "Külalood ehk vaaderpass" (2014) - luuleraamat.
Ma ei tea kas kirjastuses Ji (JUMALIKUD ILMUTUSED) neid veel saadaval on, aga Rahva Raamatu poodides on veel vaid Viru Keskuses ja Pärnu Rahva Raamatus. Kirjastuse fb lehekülg:AVA!



6) "Virtuaalmees" (2015) - novellikogu. Saadaval veel vaid Rocca al Mare Rahva Raamatus! Minu käest otsa saada ka 8 euro eest! (postiga saates lisandub postikulu). Saadaval ka kirjastuses KENTAUR.Kirjastuse lehekülg AVA!



7) "Rist teel" (2015) - romaan. Saadaval raamatukauplustes ja kirjastuses FANTAASIA. Kirjastuse lehekülg:AVA!


8) "Ööde tütar" (2015) - luuleraamat. Saadaval raamatukauplustes ka kirjastuses HEA TEGU. Kirjastusest saad otse vaid 8.72 euro eest!


Ja siia ka Rahva Raamatu lehekülg minu raamatutega: Ava SIIT.

Kui tahad endale mu (kahte on saadaval) raamatut soetada, kirjuta siia kommentaar, kirjuta mu fb postkasti või emailile: marleen003@hot.ee

Kena teisipäeva hilisõhtut!

8. november. 2016.a.
Vana-Rääma

reede, 4. november 2016

Selle kuu esimene n.ö. olmeblogi



   Eh, täna ma saan ütelda, et sellel kuul ma polegi midagi isiklikku bloginud, ehk siis lisan siia pildi  mis sai eelmisel kuul jäädvustatud. Samas on luuletused väga isiklikud, ainuomased autorile.

  Eelmisel kuul oli plaan iga päev blogida, millest iganes, nagu ikka päevikusse kirjutad, aga väsisin sellest. Sellel kuul olengi saanud kuidagi nii libistada, et nn eraelulised teemad on jäänud kardinate taha, kuigi just eraelust kõnelevaid blogisid loetakse kordi rohkem. Aga ega ma tegelikult kõike ka eraelust ei ole kirjutanud, ka sõpradest ei ole, alati küsin kellest võib ja mida võib, pean seda õiglaseks.

 Tegelikult ei ole oluline kui palju ja mida loetakse, oluline on mulle endale, et ma oma päevikut kenasti täidaks. Siltide järgi saab kenasti teatud teemad üles leida ja seda võimalust kasutan ma juba üsna tihti. Pealgi saab 1 aasta ja 5 kuud blogitud. Pigem on blogimine kasuks tulnud, mitte kahjuks. Väga paljud fännid on mind siit leidnud ja ka mu kirjutised (raamatud) leidnud. Ka esinemispakkumisi tuleb tänu blogimisele. Ka artikleid on soovitud teha ja koostööd pakutud, kuigi olen passima jäänud. No, ma siiski VEEL ei ole see inimene kes suudaks iga päev artikleid kirjutada, mulle meeldib olla kaasautor. Kui tuleb midagi, siis tuleb, ei pea artiklit nn pastakast välja imema.

  Miks ma promon ajalehte Nelli Teataja? Just sellepärast, et ma olen selle ajalehe kaasautor juba 1 aasta ja 5 kuud (sama kaua nagu bloginud, peaaegu). Täna promon jälle, kuigi selle artikli (vaata nn kaanefotot) autor on Hillar Kohv, mitte mina.Tema koostatud on see tänuväärne küsitlus ja ka mina olin üks kes oma arvamust avaldas selles artiklis. Tõsi, mulle meeldib oma arvamust avaldada, ma ei ole inimene kes elab enda sisse, ehk siis introvert. Ma olen ekstravert, avan ennast ka läbi artiklite ja oma ilukirjanduslike teoste, kui oskad ridade vahelt lugeda. Mul on ka olnud juhuseid, et mu otseütlemised tekitavad paljudes eksiarvamust, et olen kuri ja ülbe. Tegelikult see nii ei ole, see on tõlgendaja enda probleem, tihti just introverdi probleem, kes ise ennast avada ei julge või saab asjadest valesti aru.

  Naivist? See ma kindlasti ei ole. Naiivne inimene ei oma oma arvamust, ta läheb kaasa kõigi ja kõigega, tal justkui puuduks oma arvamus või ta ei julge seda avaldada. Miks ma selle teema püstitasin? No, eile üks fb sõber (kellega me pole kunagi kohtunud) avaldas oma arvamust luuletuses- naiivne peterson...Kuigi naivism ei ole olemuselt halb, sama kindlalt ei ole ka mina naivist. Pigem olen lapsemeelne ja lapsemeelsus on pigem voorus. Kui ma naivist oleks, siis ma ei julgeks oma arvamust üldse avaldada, ega oma ka kõige intiimsemaid luuletusi jagada. Aga lapsemeelseks ma tunnistan ennast küll, sest olen õnnelik, et minus on säilinud lapsemeelsus, et minust ei ole saanud (vaatamata eluvintsuteustele) kibestunud vanainimest, kes näeb värvide asemel ainult musta tooni, kes peidab iga asja ees pea liiva nagu jaanalind. See ma ei ole. Jah, luuletuse autor vastas, et see on kõigest luuletus, aga ma siiski julgen ütelda, et selline sildistamine (kui inimest ei tunne) ei ole ilus. Paljud mu päristuttavad olid eile mu postkastis ja pahandasid luuletuse autori peale, aga mina (lapsemeelselt) ei viitsi isegi pahandada, sest tean oma kohta, aega ja ruumi ning pealegi sain selle blogi tarvis ainest sellest luuletusest :)

  Kuigi ekstraverdina surun vahel oma mõtteid ka maha, aga mitte tihti, sest pealtvaataja roll ei sobi mulle. Aga teen seda sellepärast, et mu facebooki ajajoone ei muutuks kurjailmeliseks, sest sotsiaalvõrgustikus pole alati võimalik tõlgendada mis meeleolus inimene teatud postituse kirjutas. Mul on olnud juhuseid, et olen näiteks smaili jätnud panemata (kuigi kasutan neid endiselt ja ei arva, et need pahad oleks) ja minust on valesti aru saadud. Aga oma arvamustele jään ma truuks, kuid see ei tähenda, et ma paindumatu oleksin. Aksepteerin ka teiste arvamusi ja arusaamu, kuid ei allu naiivselt provokatsioonidele. Selline ma olen. Karm, jah?

  Teine teema, mis eelnevaga haakub, on eelarvamused. Kui inimene on eelarvamsutes nii kinni, et tuleb sotsiaalmeedias lihtsalt sõimama ja ilma asja lahkamata paneb sind blokki või blokeerib postkasti vestluse, on probleem temas endas. Nii on ka minul juhtunud, et minu loodud klubisse tuleb inimene, kes kaitseb kiivalt oma loomingut (seda ma aksepteerin) kuid seda tehes tambib teiste loomingu mutta, solvab ja sõimleb ning asja selgeks rääkida ei lase (ei pea silmas ühte tuntud ja tegijat persooni, kellel lihtsalt oli paha tuju ja kellega sai postkastis asi sirgeks räägitud), paneb postkasti lukku. Mida see näitab? Ilmselt on inimene eelkõige endaga pahuksis või on ta lihtsalt labiilne. Aga kõik me oleme erinevad ja loomust muuta ei saa, kuigi iga intelligentne inimene peaks ennast taltsutada oskama. Ilmselgelt jääb sellisel inimesel intellektuaalsusest vajaka ja see on pigem tema suur puudus, mitte voorus.

   Olen kirjutanud tänaseks kolmed laulusõnad Marco Tasasele. Ka seoses temaga suhlemisega on paljud mind sõbrast eemaldanud. Eriti siis, kui talle laulusõnu olen kirjutanud ja hiljem laululingi oma ajaoonele lisanud. Miks? Miks inimesed sildistavad teist, kui nad ei tunnegi teda? Üks tuntud persoon, kellest ma kunagi midagi arvasin, blokeeris nii mind ja Marcot peale esimese ühisloo sündi ära, sõimas ja raevutses nagu armunäljas teismeline, kes on koduaresti pandud. Pigem minu arvamus temast langes tohutult palju, isegi seda on vähe üteldud. Hiljem oli ta siunanud meid netiarvarustes nii, et vähe ei ole. Ma arvan, et ta vajab abi ja olen andestanud talle, kuigi, jah...

   Minul on au Marcot tunda ja võin ütelda, et ta on kordi targem, ausam ja intelligentsem kui paljud mu tuttavad. Marco teeb oma tööd suure entusiasmiga ja innukusega. Mina teen vaid oma tellimustööd (laulusõnade näol)ja nii suure südamega inimesele teen seda suurima hea meelega. Ega see, et ta strippar on, ei tee temast halvemat inimest. Pealegi on Marco karsklane ja ka ei suitseta. Vaadake milline keha on mehel! Milline julgus ja teotahe on "kainel" Eesti mehel! Teate te selliseid palju? Mitte, et ma kedagi solvata tahaks, aga tavaliselt Eesti mees vajab igasuguste väljakutsete julgustuseks kasvõi pitsi viina (ei üldista), et midagi seesugust teha, aga tema teeb seda kainena. Täielik respekt ja kummardus Marcole! Ja saladuseloori kergitades võin ütelda, et varsti me üllatame taas. Marco annab ette teema ja mina teen sõnad. (tegelt juba tehtud)

 Muidu kulgeb kõik endiselt. Täna olen peaaegu inimene, köha ja nohu hakkavad taanduma, kuigi kaelaradikuliit ei lase endiselt magada ja kaelavalu piinab. Aga see ei ole surmatõbi, saan jagu. Jah, ma olen lisaks veel optimist ka!

jeee! minu kallis sudoku!

  Täna hommikune äratus (nagu reedeti ikka) mulle meeldis, sest sudoku päev on taas. Kahjuks aga selle nädala Nelli teataja sudoku oli nii lihtne, et mul ei kulunud selle lahendmiseks 5 minutitki. Aga ikkagi armas.

  Möödunud kuul (heh, vihje blogimise algusesse) sai perekass Zorrost pilt jäädvustatud. Neljast siia kalast elas 2 ja kolmest lestast 1. Zorrol oli tegevust. Küll püüdis ta kalu veest kätte saada, kuid iga veeasuka liigutus pani kassi võpatama ja kausist eemale hüppama. Ausalt üteldes oli mul ka tükk tegu nende puhastamisega, kalade ikka, mitte Zorroga, sest nad ju elasid :) Siiad soolasin sisse, sest neid hea koos küülauguga saiale panna, kuid lestad praadisin niisama ära. Kala(d) on mu lemmik(ud). Neist võiks iga päev toituda. Igas mõttes.

Zorro ja kalad

  Kena reedet!
Olgem ikka need kes me oleme!


4. november. 2016.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 3. november 2016

Sonett loojangule



   SONETT LOOJANGULE

Päike vajub silmapiiri taha
Paadisillal istub kajakas
Kohal mere plingib majakas
Taevas kalda kohal nagu vaha

Seisan dokil, kirsipärg mu juustes
Kleidisiilu silitamas tuul
Vaikus vaikib nagu kivist muul
Videvik on müstiliselt roostes

Sealt ta tuleb, vetelt, vana kuunar
Nukker, hulpiv lootsik ulgumerelt
Päikseloojang valgustamas suunda

Süttib sadam, nagu lõke, verev
Upun hapra õhtuao sisse
Kaldale jääb peotäis hapuid kirsse...



3. november. 2016.a.
Vana-Rääma

***



  ***

viirukisuits
ergutab meeli
mõtlen sinule

kujutlen kuidas
sa mind toona
suvekuumuses
ajahambast
hammustatud
piilaril silitasid
kuidas sa mu
ihu järel janunesid
minuga flirtisid
armatsesid

tajun seda kirge
ja hellust nagu oleks
kõik toimunud eile
kui su hingeaur
mu põski silitas
mu januseid huuli
suudles

võta mind üleni
mu sügistuul


3. november. 2016.a.
Vana-Rääma

Saja(ta)b



      SAJA(TA)B

saja(ta)b
juba mitmendat
päeva saja(ta)b
pussnuge
lausumisi
nagu viimase
päeva neljapäeval
kui mekid
kamalust
olematut uhhaad
näed (vaimusilmas)
tulematut homset
ja minevik
on jäänud ajahõlma
(pureda)

aga mul on poogen
ja viiul
mul on akordidesse
panemata mõtted
sõnumata sõnad
ja tass aurava
ingveri teega

mul on juustes
rukkilillepärg
hinges kiisukäpapehme
igatsus ja silmis
lapsemeelne siirus
nagu koduhaldja
kallistus
helge ja armas

saja(ta)b
juba mitmendat
päeva saja(ta)b
läbi jääkristallidest
koosnevate rünkpilvede
õhkõrn meloodia
nagu hüüaks
Emakest maad koju
Emade maale
Isade maale
maalima
(maailma)


3. november. 2016.a.
Vana-Rääma