esmaspäev, 26. september 2016

10 minutiga hõrgutis valmis

täidetud suvikõrvits lavashi põhjaga

  Tegelikult on veel kodukootud boršsuppi meil alles, aga tuli tahtmine midagi tahkemat süüa, nii kasutasingi ära komponente mida külmkapis leidus. Lavashi põhi on alati selline veider asi (ei oska muud nimetust anda) minu jaoks. Olen selle sisse keeranud igasugseid erinevaid toite. Küll soojendanud mikrolaineahjus, küll praeahjus. Kuna juba jupimat aega karjus minu järele Eve toodud suvikõrvits, otsustasin selle täna ära viilutada. Kuigi tegelikult armastan ma suvikõrvitsat juustu ja munaga pannil praadida, tegin sellest täna ahjuroa. Kui ahi on juba enne sooja pandud, valmib roog 10 minutiga, sest komponendid on ju valmis, vajavad vaid veidi kuumust. Niisiis, asetasin 4 lavashi põhja ahjupannile, panin nendele suvikõrvitsakettad ja taigna peale ning ahju. Kõrvale serveerisin kodukootud tomatimöginat (retseptid on ka siin blogis olemas) ja maitses väga hästi.

Taigen:

riivitud juust
suitsusardelli kuubikud
1 suur sibul
5 pipra segu
(veidi toiduõli valasin peale)

valmis ahju minekuks
ja 10 minuti pärast ...

 Lavashi põhjad tõmbavad kuumuse käes kausiks, seega pole ohtu, et (näiteks!) sulatatud juust pannile valguks. Juustu võib ikka rohkem panna, minul lihtsalt sai otsa.

  Muidugi võib igaüks oma fantaasia järgi taigent teha millest soovib, aga minul sai ta täna selline, lihne ja taskukohane. Mis põhiline-maitsev!

Head isu!

26. september. 2016.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 25. september 2016

Käisin linnas (mitte maal) seenel

kreem ehk haberiisikas

  Siis, kui sügisest vananaistesuvi saab, on patt isegi noortel naistel kodus istuda. Ma ausõna olen veel noor naine, nii ma tunnen ja nii on. Täna, imelisel suvepäeval läksime Germoga oma teisekodu aeda šašlõkitama. Jah, nagu pildilt näha ei nautinud me suve ainult kahekesi, toole jagub viiele. Vahepeal oli nii soe, päike lausa kõrvetas kuklas. Ka rohelust ja lilleilu jagub veel aias, lehed ei lange ega kolleta.

  Tegelikult juba aprilli kuus istusime sellel aastal aias, seega mina olen rahul, sest suve on sellel aastal lausa 5 kuud olnud. Loodame, et tuleb soe ja lühike talv, sest talv on see aastaaeg mis minuga kokku ei sobi, või mina temaga. Sõpradeks me igaljuhul saanud ei ole. Aga talveunne ju võimalik suikuda ei ole, seega loodan, et talvel hakkan käsitööd tegema ja kirjutama. Loodan, et inspiratsioon poetab ka minu salakambri ust...ja mitte ainult ei poeta. Tegelikult, saladuseloori kergitades- elan paar õhtut juba Westoffhauseni häärberi saladuste meeleolus, asi seedib, keeb ja kipitab sees, ehk....

  Nagu piltidelt näha kasvavad sellel aastal söögiseened lausa aias. Panin köögis keema just kreem ehk haberiisikad, mille korjasin Piiri tänava aiast. Ka ülimürgised tavavahelikud kasvavad seal sellel aastal. Ma ise arvan, et nende niidistik on kaasa tulnud mullaga, mida sai hulgimas koguses kevadel aeda toodud. Või on mõni teine põhjus? Igal juhul olen saagi üle uhke ja panen selle peotäie peale kupatamist sügavkülma oma saatust ootama.

  Lisaks šašlõkitamisele klõpsasin mõned fotod ka, nagu alati, just blogimise tarvis. Naaberaia punapõsksed õunad lausa karjusid pildistamise järel. Õunu me sellel korral ei korjanud, sest olen neid juba palju purkidesse teinud, lisaks on mul alles Luule Luuse aiast korjatud lambaninasid alles ja teisi taliõunu ka, millest plaanin õunakrõpse teha, kui plaanin.

  Kodurahu on tagasi tulnud, kevadkuulutajad (motikad) on linnast lahkunud või lahkumas ja koputajad akende tagant kadunud. 2 päeva on lärmi rohkem olnud, kui muidu. Aga mina olen eluga rahul.
Ilusat vananaistesuve jätku!

õunad naabrite aias
šašlõkk...
lilled...
laud viiele...
Germo aias...
sibulaõunad oma aias...
kreem ehk haberiisikad koduaias...
kreem ehk haberiisikas
kreem ehk haberiisikas
mittesöödavad ja mürgised tavavahelikud koduaias...


25.september. 2016.a.
Vana-Rääma

laupäev, 24. september 2016

Millega täna tegelesin? Jah, rubriik "Ise küsin-ise vastan!" meenub

omatehtud-hästi tehtud!
 
  Kui Reelika mulle hommikul äratust tegi, olin tegelikult juba ärkvel, aga sundisin ennast edasi magama, sest öö oli lühike, umbes 5 tunnine. Elasin 2 kuud lahtise ukse taga, ootuses, et majahalduri poolt saadetavad remondimehed ükskord tee minu juurde leiavad, aga paraku jäingi ootama.
 
  Eile öösel kell 2 see juhtus, minu välisuksest sadas sisse üks tundmatu meesterahvas, umbes 40 aastane, tõmmu ja tatoveeritud kätega, no vähemalt sõrmedega. Germo juba magas. Püüdsin küll kainet mõistust säilitada, aga hing värises sees.

  Kui läksin kutsumata külalist tervitama, küsis teine "kas peremees on kodus?" Õnneks oli mul hädavale varrukast võtta, vastasin "on küll, aga magab" kuid tema käskis üles äratada, kuid ma ei allunud. Saatsin ta uksest välja, kuid ta kahtlane pilk tegi mu silmadesse pesa. Nägin veel kuidas ta mu akna taga seisis, kuid siis õnneks lahkus.

  Täna sain oma ukse korda, üks kallis inimene parandas ära. Pani veel lisaks haagi ka, seega on nüüd kaks lukku. Naabrinaine oli kunagi 4 kuud ootanud ukseparandajaid, kuid mina nii kaua ei kavatsenud oodata, pikk pime aeg ja öine intsident raputas mind korralikult läbi. Kui mu kallis inimene autoga ukse ette sõitis, astus talle ligi sarnaste tunnusmärkidega mees ja küsis mu kalli käest, et kas ta elab siin. Õnneks kallis inimene kasutas ka hädavale ja ütles, et elab. Tegelikult ta natuke elab ka.

  Miks ma sellest kõigest kirjutan? Käes on pime sügisaeg ja igasugused kahtlased tüübid hakkavad ringi kondama, nagu ikka. Pange siis kenasti ööseks uksed ja aknad kinni, sest mine tea...

  Täna päeval magasin ka, sest uni ööuni oli ju puudulik. Kuurid tegin enamvähem korda. Jah, mul on nüüd ju 2 kuuri. Süüa tegin ka, kodukootud boršipõhjast tegin. Natuke vähe vürtsikas sai, seega panin veidike äädikat juurde. Järgmisel korral olen targem ja kasutan boršipõhjade tegemisel hapukapsast. Aga lõppkokkuvõttes sai ikka päris hea. Homme ei pea süüa tegema, jeee! Tatraputru tegin ka, aga eile. Maitses hästi omatehtud punapeedisalatiga.

tatrapuder sibula ja lihaga ning omatehtud peedisalat


24. september. 2016.a.
Vana-Rääma

reede, 23. september 2016

Poetessil, kunstnikul ja taimetargal Luule Luusel külas

poetess, kunstnik ja taimetark Luule Luuse oma Vana-Pärnu kodus

  Täna lõin juba peale kella 8 silmad lahti. Lihtsalt ei julgenud enam edasi magada, kuna eile õhtul lubasin kallile Luulele, et lähme koos Germoga talle täna Vana-Pärnusse külla. Luule ise elab muidu meie lähistel, aga tema vanematekodu asub Vana-Pärnus. Juba peale kella 10 oligi Luule kenasti meil. Selleks ajaks olime jõudnud kohvi ära juua ja riidesse panna ning kilekotid kokku pakkida.

kiigeke ja aiasaadused
Luule kodumaja...
Germo katsetas kiike..

  Luulel on Vana-Pärnus imeline aed, koos lillede, õunte, juurviljade, köögiviljade jne....ravimtaimedega. Kogu maja ümbrus on ravimtaimi täis. Ja lilled, neid jagub veel sügisessegi. Eaka inimese kohta on tal seal ikka väga palju tööd, aga aed on ka korras. Nüüd ma tean mis inimest, kes kohe saab 79 aastaseks, reipana ja noorena hoiab. Luule lihtsalt ei ole kodus istuv inimene, ta käib palju jala ja tegutseb, lisaks luuletamisele ja maalimisele. Seenel käib ta ka ja linnaäärsetest metsadest ravimtaimi korjamas.

  Luule Luuse on juba aastakümneid juhtinud Pärnus luuleklubi "Suleklubi," mis koondab kokku eakamad kirjasepad. Neil on ilmunud päris palju raamatuid ning käivad ikka aktiivselt koos.
Poetessi lahkel loal pildistasin majas ja aias veidi.

Jannseni preemia
  16. mail. 2016.a., papa Jannseni sünniaastapäeval määrati poetessile Jannseni elutöö auhind, millest ma ka paar pilti jäädvustasin. Lisaks ka tema poja, Riho Luuse maalitud portreefotod memmest ja taadist, Matsirannast jne...
Luule poja Riho Luule maalid
Matsirand- Riho Luuse
Luule Jannseni preemiat vastu võtmas
Riho Luuse- Taat ja Memm
Luule Luuse maalid

  Armsas ja hubases kodumajas oli ääretult soe ja kodune olla. Luule keetis meile melissi-piparmündi teed pihlakamoosiga ja kogu tare sai mõnusat lõhna täis. See maja lausa kiirgab kodusooja ja poetess ise on nagu õrnhabras Haldjas, kellest kõnelevad ka paljud tema imekenad maalid.

  Tänu taimetargale on ka nüüd minul estragonpuju kodus olemas. Hakkisin lehed väiksemaks ning panin need keeratava kaanega pudelisse ning valasin peale äädika. Saab kasutada kastmetes, salatites, suppides jne...Annab huvitava maitse. Tegu on Prantsuse estragonpujuga kuna lehed on aniisimaitselised.

mesiputk
estragonpuju äädikas

  Lisaks korjas taimetark mulle mesiputke, mis ka tema aiassaaduste hulgas on kindlal kohal. Ka see on aniisilõhna- ja maistega taim, kuid teda kasutatakse lisaks salatitele veel ka magustoitudes. Meeputk ravib köha ja parandab seedimist, on hea ainevahetuse korrigeerija. Mesiputke ei kuumutata kunagi, see hakitakse ja pannakse külmalt roogade sisse.

  Õunu korjasime ka. Lambaninasid moosi tarvis ja taliõunu kuivatamiseks. Kuivatamiseks sobivad just kõvad taliõunad. Kui ma täna pihtsa saan, siis tegelen nendega, kuigi Lambaninad on niisamagi head ja Germo sööb neid usinasti juba.

taliõunad (nime ei mäleta) ja lambaninad

  Aitäh, kallis Luule, et sa olemas oled! Kohtumiseni peagi taas!

Tootsi aiand

  Lisaks põikasime Germoga ka veel Tootsi aiandisse ning uudiste uudis-süüa tegin ka! Tegelikult ma täna ei ole üldse vaaritamise lainel, seega vaatasin mis külmkapist potti ja pannile panna annab. Leiba oli liiga palju, see tuli leivasupiks keeta.

ahjupelmeenid ja ahjukalapulgad, põdramoka-hapukoore-sibula salat, joogiks kodukootud punasesõstramahl, magustoiduks leivaõunakompotisupp maitsetamata jogurti- ja meeputke oksaga

  Nüüd lähen ravimtaimi laiali laotama.


23. september. 2016.a
Vana-Rääma

neljapäev, 22. september 2016

...Imelist sügist!

pilt netiavarustest


....

suu sõlmib sõnu
rändlindude rännakuil
hallalõngad maas




22. september. 2016.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 21. september 2016

Kallis Ema käis külas. Sõbrad. Boršipõhjad

kallis Ema, poeg Germo ja perekass Zorro


   Kui mina hommikul silmad avasin ja telefoni järel haarasin, oli kallis Ema juba Vana-Pärnus. Paar tundi kadus nii ruttu kätte, et ei saanudki aru. Samal ajal jõudis ka Eve kohvitamas käia. Siis tõmbasin Ema telefonist pildid oma arvutisse, et need ühele meilile saata, siin ma neid ei avalikusta, küll aga täna tehtud fotosüüdistused sobivad kenasti mu avalikku päevikusse. Aitäh, kallis Ema, et sa olemas oled!

...


  Enne seda, kui Ema bussile saatma läksin, jooksime kallite Natali ja Leenaga minu kodu juures kokku. Panin boršipõhjade tarvis liha keema ning hakkasin juurvilju hakkima, kui olidki juba Natali alias Tulihobu ja tema õde Leena koos vahukoorekringliga meil külas. Ilusate inimeste seltskonnas kaob aeg kätte, kuid selle aja sees jõudiski supiliha kenasti pehmeks keeda ja hakkasin edasi toimetama. Tulihobule siirad ja suured tänud luuleraamatu VAIKUSE PAISU TAGA eest! Mina olen see õnnelik kes sai selle  raamatuga tutvuda juba enne selle sündi. Kirjutasin ka väikse tutvustuse:

Leena, Natali, Germo ja Zorro
Natali alias Tulihobu teine luuleraamat
ja jälle üks pühendusega raamat juures, aitäh, kallis Natali! :)

Sellest luuleraamatust leiab erinevaid žanre ja kujundeid. Kui raamatu iseloom on valdavalt metafoorivaba ja sotsiaalse alatooniga, laskub sonetipärg muinasjuttu, ohvrimeelsesse muinasjuttu. Autori otsekõne on omamoodi paeluv ja emotsioonid ilutsemata ehedad. Raamat on pisut ka newtonlikult dünaamiline. Tulihobu oskab tabada hetki, neid usutavalt kirjeldada ning lugeja endaga kaasa viia, olgu siis tegu kas paganliku maailmaga või hingekosutuse-, enda leidmisega.

   Kui ma boršipõhjade keetmisega ametis olin, jõudis kallis Jaanika meile. Nii me siis ühiselt mekkisime, et supipõhjad tuleks maitsvamad. Võin kinnitada-tulid! Lausa 10 purki boršipõhjasid on nüüd (vara)salves. Panen siia ka oma retsepti:

viilutatud porgandid õli sisse keema...
kapsas ja peet
kurgid, paprikad, sellerid, till...
tomatid...
liha supipõhja sisse, suitsukondid ja koot...
küüslauk, õli, äädikas ...
10 purki boršipõhju....

200 g õli
5 sl äädikat
1 kg porgandeid
170 g suhkrut
20 tera musta terapipart
5 loorberilehte
1 kg tomateid
1 kg sibulat
soola või puljongikuubikuid
küüslauk
seller (3 vart)
1 kg peeti
3 kg kapsast
tilli
1 kg kurki
2 paprikat
sinepiseemneid
suitsukondid ja seakoot

  Paned õli keema, lisad sinna peedi-ja porgandikuubikud (või riivituna), keedad 5 minutit ja siis hakkad vaikselt teisi komponente lisama, tahkemad enne. Tomat ja kurk annavad ise juba palju vedelikku välja, seega muutub mass üsna vedelaks (mitte nii vedelaks nagu letšod jne...) Mina keetsin ja muudkui maistsesin, nagu mul kombeks on. Kui vaja lisa maitsestamiseks soola ja suhkrut ja äädikat juurde jne...Keetsin nii kaua kui arvasin vaja minevat. Siis sulgesin need kuumana purki ja keerasin purgid kenasti kummuli, et need tõmbaks vaakumi alla (nagu ikka).

  Selline ta sai, tegus päev!

21. september. 2016.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 20. september 2016

Päev Tallinnas

Ülemistel...

    Täna käisin Tallinnas (miks? ei kuulu avalikustamisele). Õigem on ütelda, et käisime. Jah, autoga käisime, pääsesin bussiga reisimast. Mõned tunnid oli asjatamist ja siis külastasime Ülemiste keskust. Tegin vaid paar pilti, ühe keskusest ja teise selle kõrval olevast grafitist, mis ilmselt meenutab või sümboliseerib Ülemiste Vanakest.

ilus purskkaev ühes kohas...
Ülemiste Vanake? (grafitil)

   Tegelikult oli plaan ka Tallinnast jalgratas (mis mind juba aasta seal ootab) ära tuua, aga ma ei saanud ühte inimest kätte ning jäi see ka seekord toomata.

  Teel tagasi tegime Enge bensukas peatuse ja mind kohe kisuvad need metsad. Kahjuks puravikud olid ussitanud, aga ühe porgandiriisika vedasin endaga ikka kaasa. No, ta vaatas sellise "võta mind kaasa" näoga, kuidas ma oleks mitte saanud...

porgandiriisikas...
porgandiriisikas...

  Möödunud öösel olime Zorroga mõlemad unetud, seega täna ma kaua netiavarustes ei toimeta, kobin varakult kotile, sest hommikul tuleb kallis Emme. Aga pildid Zorrost siia avalikustan küll, sest ta lihtsalt on nii nunnu, meie armas titake. Tegelikult pole ta üldse enam titt, ei jaksa teda ühe käega süllegi enam võtta. Ikkagi 3 kuune juba.

meie armas pesamuna Zorro
siis, kui Zorro ennast minu kaissu magama sätib...

Väike tšaiku ja veidike surfamist ning öösse.
Hääd!


20. september. 2016.a.
Vana-Rääma