Kunagi olin paaril korral Sauga mõisa varemete juures ja lausa vahel käinud, kuid nüüd ei olnud aastaid enam sinna saanud. Ligi 10 aastat tagasi kondasin seal geopeiturist sõbraga, jah, leidsime tõesti ühe geopeituse aarde sealt üles. Siis tundus kõik kuidagi teisem. Võibolla ka sellepärast, et tookord ei kasvanud seal üle pea ulatavat rohtu, aga täna kasvab, ning üks kitsuke, muru sisse tallatud teerada vaid viib sinna, aga me ei läinud. Üheks takistuseks oli ka see, et meil Evega olid "lapsed" kaasas ja teisalt ei tahtnud eriti pika rohu sees kõndida, no, puukide ja usside ennetamiseks. Oleks kummikud jalas olnud, oleks vast läinud ka. Aga tegelikult oli meie eesmärgiks ravimtaimede korjamine ning neid me ka mõned peotäied saime.
Veel mõningad aastad tagasi sai mõisa juurde mööda Uus-Sauga tänavat otsemat teed, ka autoga, kuid täna enam autoga ei saa. Vaid kitsuke jalgrattarada viib mõisani, ka uue tee alt läheb jalgratta- ja jalakäijatee. Tegelikult on natuke kurb, et mõisad nii lagunevad ja kellelgi huvi ei ole. Minu jaoks kõnelevad vanad majad ja varemed nostalgiakeeles, kuidagi väga koduses keeles. Pealegi meenutab Sauga mõis mulle ühte lapsepõlvemaa mõisa-Oidremaa mõisa.
Tühja käega me muidugi tagasi ei tulnud, kuigi väga palju põdrakanepit me ei leidnud, sest suured põdrakanepiväljad paistsid teiselt poolt Sauga jõge ja varemete vahelt. Varemete vahel oli palju klaasikilde ning ka sinna ei tahtnud me lahtiste jalatsitega minna. Nii me siis varemete äärest korjasimegi. Ka mõned peotäied teelehti kuivavad mu köögis. Põdrakanep ja teelehtede raviomadustest leiate ohtralt artikleid googeldades, aga mina peatun pikemalt Sauga mõisa ajaloo linkide peal. Kopeerin siis mõned lõigud sellest ning lisan lingi, kus kohast huviline saab selle mõisa ajalooga pikemalt tutvuda. Igal juhul põnev teema.