pühapäev, 27. märts 2016

Kirjandusõhtu Pärnus



    Reedel, 25. märtsil leidis Pärnus, kohvikus Versus, aset järjekordne kirjandusõhtu.
Sellel õhtul tutvustasid oma ahjusooje raamatuid Piret Bristol, Margo Vaino ja Billeneeve.
Muusikat tegi Eesti parim bluusilaulja  Papa Alari Janson ja õhtut juhtis järjekordselt (:)kivisildnik. Oma tegemistest rääkisid Siiri Metsamägi ja Jaak Känd. Koostöö Sveniga meil jätkub. Juba neljapäeval oleme koos Rääma põhikoolis toimuval Juhan Liivi luulelugemise võistlustel, 23. aprillil Pärnu Keskuse Apollo raamatupoes ja järgmine kirjandusõhtu toimub juba vähem, kui kahe nädala pärast Versuses, kuid tollel päeval saame kokku juba kell 16.00, sest siis algab Poetry Slämi Pärnu eelvoor, ehk Prõmm, mille tingimused on järgmised:

1) esineda soovijad registreerivad end eelnevalt 
e-mailitsi jaakkand88@hotmail.com või telefonil 56468316 või FB-sõnumiga Jaak Känd või FB-lehel Pärnu Slämm 2016
2) loosiga valitakse esinemisjärjekord
3) tingimuseks on, et esitatav peab olema:
a) esitaja enda looming, mis pole trükituna ilmunud (küll võib olla kirjas FB mõnes luulekogukonnas)
b) esitamisel ei tohi kasutada abivahendeid (aksessuaarid või muusikainstrumendid)
c) esitaja ei tohi kasutada kostüümi ega teatrigrimmi
4) igale esinejale on esinemiseks 3 minutit, mis algab hetkest, kui ilmutakse lavale; selle aja jooksul võidakse esitada mistahes arvul tekste
5) 1. voorus hindavad esinejaid publikužürii ja Tarkade Klubi järgmiselt:
a) publiku hulgast valitakse vähemalt 4 hindajate seltskonda (igas 2-5 inimest)
b) laudkondadele antakse lehed numbritega 1-10, mida nad peavad kasutama esinejaid hinnates vahetult pärast esinemist
c) iga kord võetakse maha kõige kõrgem ja kõige madalam hinne; nt kui antakse hinded 3-5-5-7-7, siis mahaarvamisele lähevad 3 ja üks 7 ehk esineja saab 17:3 = 5,67 punkti
d) nendele lisatakse Tarkade Klubi hinne (10-palli süsteemis)
e) ajaületamise eest võetakse tulemusest maha 0,5 p. (ajaületus 10-29 sekundit), 1 p. (ajaületus 30-44 sekundit), 1,5 p. (ajaületus 45-59 sekundit), jne.); 10 sekundit enne 3 minuti täissaamist antakse sellest esinejale märku; samuti võetakse punkte maha, kui esinemine liiga lühike – maha 0,5 p. (kui esinemise pikkus 2.29 või vähem)
6) finaali pääseb 3 parema punktisumma kogunud slämmijat; kui pingereas toimub 3.-4. (2.-4. või 3.-5.) koha jagamine, osalevad kõik finaalis
7) finalistid loevad veel igaüks 2-3 minuti jooksul midagi enda loomingust
8) võitjate järjekord otsustatakse finaalis publiku aplausi tugevuse järgi ja seda teeb õhtujuht, vajadusel küsib ta arvamust Tarkade Klubilt
9) KÕIGE TÄHTSAM: kui publikumi on liiga vähe, siis hindab Tarkade Klubi
10) Pärnu Sämmi õhtujuht on Jaak Eamets
11) kaks võitjat pääsevad osalema vabariiklikus ’Poetry Slam’i finaalis mai lõpus festivalil HeadRead
12) hääde sponsorite leidmisel jagatakse auhindu.


Plakat näeb välja selline ja üritse lehe leiate facebookist ja SIIT. 

Ürituse kirjandusõhtu kohta teen facebooki lähipäevil. Tarkade klubisse kuulume koos (:)kivisildnikuga ja üks kolmas liige on veel, aga praegu ma veel ei saa avalikustada.

  Jaanuaris kolisime kirjandusõhtutega kohvikusse Versus ja sellest hetkest on ja jääb õhtujuhiks (:)kivisildnik, ning need kes soovivad oma raamatuid esitleda, võtku minuga ühendust kohe, sest hiljem võib hilja olla, kuna Sven tahab küsimuste esitamiseks tutvuda autorite ja nende esitlusele tulevate raamatutega.

  Lisan nüüd siia ka fotogalerii kirjadnusõhtust. Fotode autor on Urmas Saard. Album on olemas ka minu facebookilehel ja näha saate SIIT.

 Urmas Saard kirjutas sellest ka Külauudistes

Tänud kõikidele tulemast, olemast ja nautimast!
(:)kivisildnik on fantastiline õhtujuht ja kaaskorraldaja uuest aastat
Reiu Tüür, Piret Bristol, Billeneeve, mina, (:)kivisilndnik, Margo Vaino ja Siiri Metsamägi
Siiri Metsamägi, kes rääkis kirjandusõhtul oma tegemistest, olen Nurrikute autor ja müüb Versuses kirjandusõhtul autorite raamatuid, mida saab sealt soodsalt osta iga päev
Margo Vaino
Billeneeve
Margo Vaino
kunstnikud Janno Bergmann ja Ena Kõrv
õhtujuht ja minu parem käsi (:)kivisildnik
Billeneeve
Piret Bristol

Alari Papa Janson

Linnujälg liival



    23. märtsil oli minu kalli sõbranne Maire Haasa 6. surmaaastapäev. Maire oli kaua aastaid Pärnu luuleklubi "Luuletaeva-Latern" eesotsas, kuhu klubisse ka mina toona kuulusin. Reedel sain tema luuleraamatu "Linnujälg liival" omanikuks ja eile lugesin selle lausa ühe hingetõmbega läbi, kuigi silmad olid pidevalt veekalkvel...Praegugi, neid ridu kirjutades tuleb klomp kurku ja tekib küsimus "miks küll?"


  Kui palju oli neid kordi, kui mina, toona elades Lavassaare alevis, Maire kõne peale lausa viimase raha eest linna sõitsin, et talle raskel hetkel toeks olla. Me olime väga head sõbranned ja ma ei suutnud talle selga pöörata ka siis, kui ma ei saanud temaga nõustuda. Maire Haas, luuletajanimega Tulilill on ja jääb alati minu südamesse ja tema luule elab edasi ning mälestused temast on elavad.


  Julgen väita, et murdosa tema loomingust sündis otse mu silme all. Näiteks need luuletused sündisid Endla teatri saalis raamatuaasta konverentsil, kus me koos käisime.

  Maire oli sündinud juht, kes oskas teatud teemad peensusteni lahti lahata ja tegi seda tõelise innukuse ja kirega. Ta oligi üleni kirglik naine, otsekohene ja tark, kelle võtsid Inglid oma tiiva alla just siis, kui ta oli ennast leidmas, oli jõudnud jälile tõele, millele ta kogu oma elu vastust otsis.

   Üks põhjustsest, miks mina "Luuletaeva- Laternast" (klubi nime ristiisa on Urmas-Armas- Ingel Tigane alias Pilukelluke) lahkusin, oli just Tulilille lahkumine klubi eesotsast. Minu jaoks ei olnud peale seda klubi enam see, sest see oli Tulilille nägu. Hakkasin 2010 aasta lõpus ajama, toona koos Birgit Perviga "oma rida" ehk korraldama Pärnu kirjandusõhtuid, mille kuues hooaega kestab tänaseni ja kirjandusõhtud on väga edukad.

2006 aastal, Pärnumaal, Murru külas, Kase talus luulelaagris
   Tulilille luule on minu südames omal kohal ja sinna ta ka jääb, jääb seniks kuni me maailmalõpu kohvikus kohtume,,,kunagi.


Luuletaeva-Latern oma parimatel aegadel, Kase talus. Tulilill kekel, kübara ja oranži särgiga
16. 03. 2001. a Pärnus, Chaplini kunstikeskuses kirjanik Juhan Saarega kohtumas.
Sellest kohtumisest on mul autogramm, telefoninumber, tema Tallinna aadress, Vilsandi aadress ja luuleraamat " Elu ikka ühekordne" koos pühendusega. Teisel pool seisab tuntud Pärnu luuletaja Maire Haas ehk Tulilill. Mõlemad on kahjuks tänaseks pilvepiiril, lehvitan neile...



  Armastan sind, kallis sõbranne!


27.märts. 2016.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 24. märts 2016

Tee kevadesse



   TEE KEVADESSE

Kui kevad on undruku laotanud üll ja metsa all sinised väljad Särab koduaedades valge idüll on puud alles raagus ja paljad
Siis palveta päikest ja kummarda kuud lase paitada kevadtuulil Et lastel taas säraksid silmad ja suud et rõkkaks neil naeratus huulil
Siis tunned kuis elu sus tärkab kui lill vaob pimedus talvede taha Siis tajud kuis valgust on sinu sees küll kuis kurbus on jätnud sind maha
Las põleda kevade pirrud kui lee sinu hingede tagahoovis Nii sillutad valgusevälude tee nii täituvad kõik sinu soovid

24.03.2016.a. Vana- Rääma

esmaspäev, 21. märts 2016

Soolaoad ja vürtsikilud



   Jälle õrritan oma toidublogiga vastu ööd, jah? Pole parata, päev kujunes nii kiireks, et eile likku pandud oad jõudsid puupliidile podisema alles 17.15 ning juba 18.00 sain kõne, et mind ootab külapeal suurim kogus räimi. Nii mul siis selgeltnägijad nägemata ja ka kodutunne tundmata jäigi. 19.30 hakkasin kaladega tegelema, kuid samal ajal podises vaikselt oaroog pliidil, liiga pudruks podises, aga väga hea sai. Ausalt. Kalad sain puhastatud ja kaussidesse ning purkidesse alles kahe ja poole tunni pärast. Jagan teiega ka oma hõrgutisi. Praadida lihtsalt ei jõudnud, kuna artikkel ootab kirjutamist ja pealegi pisikesi räimi polegi mugav praadida.

Koostis:

umbes 1 kilo leotatud ube
soola
musta pipart
1 suur sibul
1 väike suitsusea põsk

  Lihtne teha ju. Keedad oad. Praed pannil suitsuliha ja sibula. Lisad pipart ja soola. Olen ka küüslauku pannud, kuid sellel korral ei pannud, sest kodust lihtsalt oli otsas.

  Siin on vürtsikilud, mis ööseks lähevad vajutuse alla, ning homme saab juba ehk mekkida. Võite sööma tulla.


  Ülejäänud räimed tegin lihtsas marinaadis purkidesse.


Koostis:

räimed
sibulad
pipar
sool
suhkur
loorber
äädikas
vesi
toiduõli

Head isu! ;)

21.03.2016.a.
Vana-Rääma

Jesss! Leidsin oma parooli üles!

Kiti kasvuhoone katusel esimest kevadpäikest võtmas


   10 päeva tagasi kirjutasin viimase blogipostituse. Mu arvutisse oli mingi valemiga google asemel ask tekkinud, see rebis igalt poolt alla mõttetuid ja tüütuid reklaame ning 12. märtsil tegi poeg mu arvutile puhastuse, pani google tagasi ning kustutas "küpsised". Minul oli omast arust blogilehekülje parool peas, kuid see haihtus nagu vits vette, aga teadsin, et parool on mul ka ühele lehele kirjutatud, kuid kolimisega lähevad vahel mõned asjad kaotsi, kuid täna ma leidsin selle üles. Nii vähe ongi rõõmuks vaja.

  Selle 10 päeva sisse mahub palju huvitavat, vähemalt minu enda jaoks. Ja, nagu mul kombeks on, lisan ka oma sündmused (jmm..) blogisse, siis nüüd ma ka seda tegema asun, enne, kui kell 2 saab ja mulle üks külaline tuleb, kellega hakkame töiselt aega veetma, ehk siis hakkan Nelli Teatajasse tema lugu kirjutama.
Kõigepealt, Germol läheb väga hästi, ta on terve ja positiivne. Haigus on kontrolli alla saanud ja nendest kohutavatest epilepsiahoogudest on tänaseks 3 nädalat möödas. Tõsi küll, jälgin teda siiani pmst 24 h, vahel ei lase unenägudehirmud mind magada, aga mõtlen positiivselt ja enamus ajast kulgebki kõik positiivselt.

  12. märtsil jõudis minuni minu kalli Merle poolt tehtud jõulukingitus Soomest. Tänud, Ave ja suurimad tänud Merle! Lisan siia paar pilti ka. Ja Merleke, broneerisin sulle juba oma järgmise romaani ;)




  Möödunud kolmapäeval külastas meid minu kallis Ema ja juttu jätkus kauemaks, kui kauaks. Germo räägib siiani vanaema Lõpe Lindast, just nii ta teda kutsub, kuna lapsena tekkis segadus, kui jutt läks vanaema peale. Naljakas on selle juures, et, kui mina prillid ette panen, arvab Germo, et ma olen teine vanaema Lõpe Linda, võimalik, et olengi Ema moodi, kuigi tegelikult piltidelt vaadates olen vanaema koopia, emaema koopia, kellega kahjuks ma kunagi kohtunud ei olegi, aga 18. märtsil oli temal 110 sünniaastapäev ja põletasin küünalt tema mäletuseks. Samal päeval on ka ühel mulle väga kallil ja lähedasel inimesel sünnipäev, kelle sünnipäeva me ka veidike pidasime.

  Möödunud neljapäev, ehk siis 17. märts kulges töiselt. Sõitsime Alari Jansoni, Germo Paavle ja Eve Liibandiga (Ennok) Pärnu Koidula gümnaasiumisse tööle. Just tööle. Alari žüriitööd tegema ja mina Vaimupuule artiklimaterjali tegema. Kohal olid ka Vaimupuu peatoimetaja Janek Muru ning toimetaja Kerttu Rakke oma armsa tütre Lilianiga ning fotograaf Tiina Azojan. Sellel aastal oli Pärnu Toimetulekukoolil korraldada üks üle-Eestiline konkurss ning see toimus just Koidula gümnaasiumis, kuna seal on suurem saal. Kõigest sellest kirjutan hiljem Vaimupuus. Tänud Toimetulekukooli direktorile Marjuj Trumsile!
  Edasi sealt sõitsime Vaimupuu kollektiiviga Joonase kohvikusse, kus algas teise artikli tarvis fotosessioon. Sellest teen kaaneloo Vaimupuu aprilli numbrisse. Lisan sellest päevast ka mõne foto.
foto: Tiina Azojan. fotol kaanetüdruk Maris

foto: Tiina Azojan. Kaidi

foto: Tiina Azojan. Germo kohtus üle aastate oma Haapsalu aegase muusikaõpetaja Helle Lemberiga

foto: Tiina Azojan. jalakäijate sillal fotosessioonil

foto: Tiina Azojan. Joonase kohvikus

foto: Tiina Azojan. meie Germoga jalakäijate sillal Pärnus

foto. Tiina Azojan. Koidula gümnaasiuimis kontserdil

foto: Tiina Azojan. Kaidi ja Germo Pärnu Toimetulekukooli ees

foto: Janek Muru. tuleme Toimetulekukoolist


Eve ja Kaidi Pärnu Toimetulekukoolis


Olavi Kõrre ja ta õpilased

   Sama sündmust kajastati ka 18. märtsi 21.00-stes AK uudistes. Seda saate vaadata SIIT. Täpselt 27. minutil.




   Vahepeal jõudis ka kevad tulla. Kevade võtsin vastu oma teises kodus esimese šaslõkiga ja aias askeldamisega.




  Loetud minutite pärast tuleb külaline ja läheb taas tööks.
Eile hilisõhtul jõudsin ka omaloomingu ühe ajakirja tarvis ära saata, ning täna hakkan veel Pärnu Postimehele väikest nupukest reedel Pärnus toimuva kirjandusõhtu kohta kirjutama, mille peakorraldaja olen. Selle kohta saate infot SIIT.

  Homme tuleb taas külaline ja võtan aktiivsemalt Vaimupuu kaaneloo artikli ette. Ühesõnaga sellel nädalal teen valmis 4 artiklit, mängin pereema, kokka, koristajat jne....Ma tõesti ei istu vaid käed rüpes, vaid teen tööd, vaimutööd, mis on vahel isegi väsitavam, kui füüsiline töö.

Olen taas olemas Sinuga, mu armas Blogger! :)


21.03.2016.a.
Vana- Rääma

reede, 11. märts 2016

...

 

  ...

tuhanded inimesed lahkuvad kodust sajad talud jäävad tühjaks ja külad surevad välja vaid üksik kodutu kõuts kõnnib rohtu kasvanud külavahe teel silmis nukrus
linna prügikastide ümber valitseb europiidne kodutus pagulastest sõjavangid elavad nagu miškad sülgavad ja irvitavad eestlasele näkku olles sõda vaid telekast näinud
aga Toompeal õitsevad rukkililled meenutades oli kord...
elas kord algab muinasjutt

11.03.2016.a. Vana-Rääma

neljapäev, 10. märts 2016

Mõtisklus

pilt illustratiivne ja leitud netiavarustest
 
   Aeg lendab uskumatult ruttu, juba juunis saab minust aastane blogija, seega on mul juunis esimene sünnipäev selles maailmas. Minu avalikust päevikust leiab palju erinevaid teemasid ja ennekõike kirjutan ma seda enda tarvis, aga, kui sõbrad ka loevad, on see siiras rõõm.

   Kõikide mu postituste all on sildid, näiteks: luule, novell, romaan, mõtisklus, nostalgia, menüü jne..ning nende järgi on võimalik kiiresti teemasse kirjutatud blogid üles leida,(vaata blogialt)  eelkõige mul endal (ja ka teil). Blogin suurel määral ka sellepärast, et ehk sünnib kunagi ka minust elulooraamat, kunagi aastakümnete pärast, siis on siit hea materjali leida. Vabalt leiab siit materjali ka mõne mu järgmise raamatu tarvis, sest kõik mu blogimise algusest kirjutatud teosed on kenasti siin koos.

  Tegelikult selle blogi kirjutamise eesmärgiks oli hoopis teine teema, teema mis puudutab puupliiti. Olen 2 kuud ja mõned päevad elanud ahiküttega korteris ja teate, mu põlvevalud ja kõikide liigeste valud, mis pikka aega haiget tegid, on kadunud, jee! Nimelt, mul on komme istuda pliidi ees, põleva tule ees ja see on ravinud mu liigesed terveks. Õhtuti on mul komme seista sooja ahju vastus ja lobiseda Germoga, nagu kunagi Ema meiega lobises, kui meie väikesed olime.

  Üleüldse on tänane päev kuidagi väga positiivne. Muidugi ei blogi ma kõigest ja kõigist millega tegelen, sest eraelu peab ka olema. Kui ma eile hommikul tõusin haigena, kurk kipitas ja oli paistes ning nohu oli ka, väsisin lõuna ajal väga ära, lausa tuikusin ja viskasin paariks tunniks pikali. Uskuge või mitte, ma magasin haiguse välja. Õhtul jõudsin taas järjekorde süldi valmis keeta ja aedviljasupi ka. Ja õhtuooteks sõime pojaga tavalisi võisaiu, küüslauguga, ning hommikul tõusin tervena.

   Nojah, mu kallis sõbranne Jaanika käis ka mul külas, sõbranne kellega olema vähemalt 13-15 aastat sõbranned olnud ja meie vahel pole kordagi erimeelsusi tekkinud, temaga läheks iga ilmaga luurele, kasvõi teise maailma otsa :)

   Mõned nädalald tagasi oli meile Vaimupuu fotograafi Tiina Azojaniga jutuks tema sugulaste ja lähedaste otsimine. Aeg lendab nii kiiresti ja kuidagi jäi see asi katki, kuni eilse õhtuni, mil Tiina pani facebooki lehele Sind otsides üles kuulutuse keda otsib. Paljud jagasid ja täna juba Tiina suhtleb endast 10 aastat noorema õega, kelle olemasolust ei olnud tal aimugi. Uudist teada saades võttis lausa pisara silma. See on tõesti üks imeline tunne! Rõõmustan koos sinuga, kallis Tiina!

  No, ja nüüd siis on ka järgmiseks neljapäevaks tööplaanid tehtud, Pärnu Toimetulekukool , Eve, Maris ja Kaidi, oodake meid ( Janek Muru, Kerttu Rakke, mina, Germo ja Tiina Azojan) külla! Aitäh, kallis Janek selle imetoreda uudise eest!


Ikka valgust ja selgust teie ellu, kallid sõbrad!


10.03.2016.a.
Vana-Rääma

Kutsumata külalised



    KUTSUMATA KÜLALISED

Kevad oli alles lapsekingades. Katuseräästast ladises vett ja läbi puumaja hõredate majaseinte kostus see ladin tuppa nii selgelt, nagu seisaks joa ääres ja vaataks ning kuulaks kogu seda ilu. Aga ometi oli selles midagi kurba, midagi eriskummalist, sõnuseletamtut, midagi sellist, mis mind ettevaatlikuks tegi. Panin veekeetja elektrivõrku, käisin kusel ja süütasin sigareti ning jäin pikisilmi köögi aknast asfaldisse imbuvat lund silmitsema. See vajus nagu tina tuhka ja mõne hetke pärast ei olnud lumest enam kübetki järgi. Kummaline, mõtlesin endamisi. Olin segaduses, sest arvasin ennast unenäo meelevallas olevat, kui tegu oli unenäoga.
Naabermaja kurikaelad rüüpasid maja ees januga kangepöördelist walterit, justkui elu viimast suutäit. Nii algab iga hommik neile, alkohoolikutele siin lähiümbruses. Nende elu, tühja sellest, mõtlesin endamisi. Iga inimene vajab eluks erinevaid asju, igal ühel oma elu. Samas näen ma varahommikuti aknast kuidas naaberuulitsa noorema korjab prügikastidest pudeleid, ikka ellujäämise nimel. Pole inimest, pole probleemi, mõtlen endamisi.
Ühel kargel talveõhtul, kui olin vaevalt nädalajagu päevi uues elamises elanud ja hirmuga nentinud, et mõni sininina ebakaines olekus mu aknaid sisse ei kukuks, kuulsin koputust uksele. „Oi, raisk, kutsusin kurja kaela,“ mõtlesin. Õnneks ei. Ust avades nägin seal seismas võhivõõrast meest, kes ebalevalt Mari nimelist inimest otsis. Pettumus mõlemale, sest majarahva andmetel ei ole sellenimelist inimest kunagi siin korteris elanud. Mina muidugi sattusin hämmingusse, kui murdosa minuteid hiljem naabrinaise käest kuulsin, et sininina olevat tükk aega mööda mu aknataguseid luusinud. Tühja temaga! Puhastasin eluaseme energeetika, panin bambusest tuulekella välisukse juurde võõraid ja negatiivseid energiaid neutraliseerima ja elan rõõmsalt edasi. Inimesed ikka eksivad, eks ole, kes võõraste uste taha, kes kuhu iganes.
Täna öösel ta tuli. Või õigem oleks ütelda nad tulid. Oletan, et tulijad olid endised selle korteri elanikud, kelle keha tuleroaks sai. Võimalik, et mõne hing jäi korteriseinte vahele vangi? Kõik võib olla. Naabrid igatahes teavad rääkida, et siin elasid aastaid napsulembelised üürnikud, isa ja poeg, kes läbi punase kuke oma hinge kuradile müüsid. Kus tegijaid, seal nägijaid!
Igal õhtul, kui ma raamatulugemise lõpetan ja voodi kohalt seinatule kustutan, tunnen ma spetsiifilist lehka. Ei, ei, see ei ole laibalehk. Ei ole see ka läbi hõredate majaseinte tungiva kuivkäimla lehk. See on kas odekolonni või tontteabmille lehk. Olen muidu igal õhtul enne uinumist küünalde või viirukite ja vaimutööga sellest haisust suutnud vabaneda, kuid eile unustasin ja nii nad tulid, kutsumata külalised.
Kuigi ahiküttega elamine ja minu energeetika sobivad paremini kokku, kui kesküttega korteri oma ja ahiküttega elamise energeetika ongi parem, sest selles asuvad küttekolded, mis puhastavad elamise nurkadesse seisma jäänud negatiivse ja surnud energia, vajab ka ahiküttega elamise energeetika aeg ajalt puhastamist, sest surnud energia hakkab neelama nii elamise kui selles elavate inimeste energeetikat. Aga minu voodi asub just nurgas.
„Kuule, vanamees, oo-s ka midagist vä? Mul kurk kuivab ja seitse päkapikku on suus sital käinud,“ kuulsin ma hääli ja võpatasin, tõusin voodisse istukile, avasin silmad, kuid ei näinud kedagi. Heitsin uuesti pikali, tõmmates vana vatiteki üle pea ning uinusin.
„Õhh-õ, õhh-õõ, surm ei võta ka sealt, kus võtta ei ole!“ kuulsin nüüd juba teise külalise häält, natuke mahedamat. Sellele järgnes kohutav läkastamine ja vandumine. Tõusin uuesti üles, kõndisin mööda elamist ringi, kuid ei midagi, ega kedagi. Vastu hommikut jäin taas magama ning ärkasin, nagu igal hommikul, kell 7.04, kui linnaliinibuss nr 14 hirmsa kolinaga möödus. Huvitav on see, et just sellel kellajaal mööduv buss mulle äratust teeb, kuigi neid möödub siit iga kahekümne minuti tagant. Tõmbasin seeliku selga ja hakkasin kusele minema. Kuivkäimla asub välisukse juures ning sellest möödudes riivab õlg tuulekella, kuid mina olin alles köögis ja poeg magas oma toas õndsat und, kui kuulsin tuulekella helinat. Avasin kiiresti köögiukse, kuid läinud ta oligi. Teda jäi saatma ja mind hommikutervitama minu bambusest tuulekell. Kuivkäimlast naastes lasin järgmise külalise uksest sisse, majakass Kiti, kes tormas välgukiirusel tuppa, nagu oleks tonti näinud.


10.03.2016.a.

Vana-Rääma

teisipäev, 8. märts 2016

Naistepäev

Triin ja Germo


   Kui eile hilisõhtul Hillar Kohv tahtis teada naistepäeva plaanidest, siis ma ei osanud vastata, päev või õigemini öö oli ju alles lapsekingades. Päev nagu päev ikka. Võtsin vastu õnnesoove, külas käisid noorem poeg ja naabrinaine ning õhtul tuli Triin, ning juttu jätkus kauemaks.

   Triin on taas üks hea hing, kes Germole alati rõõmsa tuju toob, nii ta meie minevikumälestusi minu toas aeg ajalt häbenemas käis. Üldse on Germol hea mälu ja mäletab isegi seiku ja inimesi lapsepõlvest lausa perekonnanimede järgi.
 
   Nüüd tuleb vastuvisiit teha, kuna maja kus Triin elab, paistab peaaegu meie koduaknast ära. Elagu Ülejõe linnaosa ja ülejõekad!

  Tänasesse päeva mahtus veel veidike kirjandusõhtu korraldamist, aga sellest pajatan õigel ajal. Mõningad kirjatööd ja pooliku romaani peatüki kirjutamine mahtusid ka.

  Eile külastas mind üks inimene, kellega kohtusime esmakordselt. Nii kui ta oma armsa tütrekesega üle ukseläve astus, küsis ta, et kas tõesti mina olen kirjutanud Segaverelise. See oli armas äratundmisrõõm. Aitäh, Mari-Liis! See tekitab veel tänagi rõõmu. :)

Kena naistepäeva lõppu kõikidele naistele!


08.03.2016.a.
Vana-Rääma