reede, 4. detsember 2015

Merca (Merle Jääger) "Jututulbad"



    RAAMAT

    JUTUTULBAD/ STORYPILLARS

    Autor: MERCA
    **********HINDA JA KOMMENTEERI (0)
     0 Google +0  0 Share0

    Jutukogus on lugusid absurdikast etnohuumorist kuni fantaasia ja teadusliku fantastikani. Salapärased paharetid kõnnivad linnatänavail ja röövivad inimestelt nägusid. Külanõid joodab pahaaimavatele külalistele ja iseendale sisse nõiajooki, mis toob kaasa ootamatuid tagajärgi. Igatsuselinnud neelavad inimesi, näkid varastavad suplejailt kehaosi ja toimub palju muud. Merca on Vanemuise näitleja, kirjanik, eesti esimene naispunkar. Avaldanud luulekogusid ja raamatu „Mees“.
    Raamat on eesti ja inglise keeles.

       Möödunud öösel jõudsin läbi lugeda Merle Jäägeri aka Merca tuttuue juturaamatu "Jututulbad." Merca on ikka Merca, oma eheduses. See 262 leheküljeline raamat on tõlgitud ka inglise keelde, pool raamatust on eestikeelne ja pool ingliskeelne. Minu lemmikud selles raamatus on kahtlemata jutukesed "Manadus" ja "Las vahepeal mõtleb keegi muu."

       "Manadus" on just see eriline teos, kus üks teglaskuju kõneleb seto keeles. Ma kohutavalt armastan seda murret. Kokku on raamatus 6 lühijuttu või novelli. Esimene jutuke "Jututulbad" ei ole just mulle, kuidagi raske oli lugeda, aga ega kõik ei peagi kõigile meeldima. Mind üldse hämmastab kuidas inimene suudab sihukesi utoopilisi ulmekaid välja mõelda, peab ikka anne olema! ;)

      Jutukeses "Manadus" kasutab Merca ohtralt vanavanemate poolt pärandatud väljendid ja kõnekäände, paneb elused esemed nii elusalt elama, et jäädki uskuma. See on ka kõige humoorikam jutt nende hulgas. Toon ühe katkendi siia:

      Muruniiduk vehkis tõrjuvalt sangadega: "Ei, teadsa, mai saa endale õlli lubada, rooste võin minna, noh. Terevat küll võtan vahel. See ei tee mu organismile häda, ainult puhastab, teadsa, aga liiga palju ka ei saa, siis lähen segaseks ja võin igasugu asju teha!"
      Muruniiduk itsitas:"Ükskord niitsin täis peaga muti elutoas rüiuvaiba juteni maha, teadsa! Oleks te kuuld, kuidas mutt pärast uligas, teadsa. Mul paras pohm, kõrvad niigi ellad, aga tema uilgab nigu sõge. Äärepealt oleks klemmid kokku jooksutanud oma kisaga, teadsa."
       "Kas ma lähen võtan siis poest viina või?" küsis Päike irooniliselt.

    HELDUR JA NAISED pilt


      RAAMAT

      HELDUR JA NAISED

      Autor: MARGUS OOPKAUP
      **********HINDA JA KOMMENTEERI (0)
       0 Google +0  0 Share0

      Meie igapäevaelu on üpris hall. Hommikul tööle, õhtul koju ja siis magama. Hommikul jälle... Jah, on küll puhkepäevad, aga siis on kodu korrastamine, pesu pesemine jne. Veel hiilivad salakavalalt ligi töötus, alkoholism, pangalaenud. Ühesõnaga on mured.
      Ja siis avaneb võimalus minna vaatama etendust. Kas seda mängib siis kohalik või küllasõitnud teatritrupp. Hetkemured kaovad, naeratus tuleb näole, tuju läheb paremaks. Just selliseid emotsioone pakuvad minu lühinäidendid. Neis näidendites lahendatakse humoristlikus võtmes armumuresid.
      Armastada ja armastatud olla on alati õnn. Kuid selle õnne eest tuleb võidelda. Just seda teevad minu näidendites kolm naist. Võitlus armastuse eest vahendeid valimata. Nad satuvad naljakatesse situatsioonidesse, mille lahendab lõpuks absurdselt armastatu Heldur.
      Need näidendid ei ole mõeldud ainult mängimiseks. Neid võib lihtsalt lugeda nagu mõnd teist kirjandusteost. Ja kindlasti saab neist meeldiva elamuse.
      Margus Oopkaup, autor


       12. detsembril kell 17.00 tutvustab Merca oma uut raamatut ka Pärnus. Üritus on tasuta, toimub Gruusi restoranis Kolhethi. Mercat küsitlevad Eva Luts ja Meelis Sarv. Samal ajal esitleb ka oma uut raamatut näotleja Margus Oopkaup. Sündmuse kohta on täpsem infi Facebooki lehel ja seda saate vaadata SIIT.
         Mõlemad raamatud andis välja kirjastus "Fantaasia"

      Vikipeedia kõneleb Marca kohta järgmist:

      Merle Jääger


      Merle Jääger esinemasHeadReadil luulelahingu lõppvõistluselTallinna kirjanike maja musta laega saalis
      Foto: Ave Maria Mõistlik, 30. mai 2015

      Merle Jääger setu kuningriigi päeval, 2011
      Merle Jääger (sündinud 19. oktoobril 1965 Tallinnas) on eesti näitleja ja luuletaja. Ta on kasutanud pseudonüümi Merca. Tuntuks on saanud eriti tema punkluuletused.
      Aastal 1983 lõpetas ta Tallinna Kaugõppekeskkooli ja 1988 TRK lavakunstikateedri.
      Aastast 1988 on ta (pausidega) olnud Vanemuise näitleja.
      Aastail 1999–2000 teenis ta Eesti Vabariigi Kaitseväes reamehena.
      Aastast 2000 kuulub ta Eesti Kirjanike Liitu.
      Alates 2006. aastast on ta mänginud igas Tartu Hansahoovi Teatri humoorikas suvelavastuses.
      Ta on Tartu Kaitseliidu Akadeemilise Malevkonna üks liikmetest.
      Ta on osalenud mitme ansambli töös.
      On kirjutanud mõned luuletused koos Tõnu Trubetskyga. Luulekogus Pogo on kahasse kirjutatud kaks luuletust.
      Ta oli Wellesto liige.
      Ta on Tartu Linnavolikogu liige.[1]
      2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kandideeris ta Eesti Iseseisvuspartei nimekirjas ja sai 178 häält. [2]

      Looming[muuda | muuda lähteteksti]

      Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

      • 1989 "Merca by air mail"
      • 1989 "Mercamerka"
      • 1998 "Vana libu hommik"
      • 2005 "Hele häärber"
      • 2007 "Narrivile"

      Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

      Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]


      Ja Marguse kohta pajatab Vikipeedia järgmist:

      Margus Oopkaup

      Margus Oopkaup (sündinud 11. märtsil 1959 Kuressaares) on eesti näitleja.
      Ta lõpetas aastal 1977 Kingissepa 1. Keskkooli, õppis aastatel 1977–1978 Tallinna Merekoolis, lõpetas 1982. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumilavakunstikateedri (10. lennu). Lisaks õppis ta aastatel 1985–1989 Tartu Ülikoolis psühholoogiat[1].
      Margus Oopkaup töötas aastatel 1982–2000 Endla Teatri näitlejana.

      Rollid teatrites[muuda | muuda lähteteksti]


      Viited[muuda | muuda lähteteksti]

      1. Siirdu üles↑ Eesti teatri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Eesti Teatriliit. Tallinn 2000

      Raamatusse on koondatud 11 lühinäidendit, mille Oopkaup on kirjutanud oma juhendatavale Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku päevakeskuse näiteringile. Nüüdseks on 11 näidendist lavastatud üheksa, kümnendaga käib praegu töö. Kõikides lugudes on tegelased samad: Heldur ja kolm temasse armunud naist Tiina, Miina ja Riina, kes vahendeid valimata võitlevad mehe tähelepanu eest.

      Oopkaup on päevakeskuse näiteringi juhendanud 2006. aastast. Niisama kaua on koos käinud naised, kes igas lavaloos Helduri pruute mängivad. Helduri osatäitjaid on aastate jooksul olnud neli, kuid paraku pole ükski neist rolli pidama jäänud.

      “Nädal–paar enne esietendust on kõik Heldurid lavahirmu tõttu jalga lasknud, seepärast olen viimastel aastatel seda rolli ise mänginud,” rääkis Oopkaup. “Naised on aga hästi tublid olnud ja kõvasti arenenud. Lavahirmu pole, nad on näitlemisest väga huvitatud ja teavad täpselt oma osa, sest see on igas näidendis sama.”

      Mõte näiteringile lõbus lugu kirjutada tekkis juhendajal, meenutades enda lavakunstikoolis õppimise aega, kui kursusekaaslastest neidudele anti ülesanne teha etüüd ühisköögist.

      “Mulle tuli see ühisköök meelde, hakkasin fantaseerima, mis tegelastega seal juhtuda võib,” kõneles Oopkaup. “Alustasin munakeetmise loost, mis lõppes muna praadimisega, ja pähe tuli, et peategelane võiks olla Heldur.”

      Näidendid on sündinud ühe soojaga: õhtul tuleb autorile mõte pähe ja mõne tunni pärast on lugu valmis.

      Oopkaubi näitering on Helduri-lugusid esitanud igal aastal üle-eestilistel puuetega inimeste kultuurifestivalidel, Pärnu haigla personalile ja mujalgi, kuhu kutsutud.

      Kuigi näidendid on kirjutatud konkreetselt psüühilise erivajadusega inimestele, sobivad need mängimiseks kõigile harrastusteatritele ja mitu rahvateatrit on neid Oopkaubilt juba lavastamiseks palunud.

      “Kõik Helduri-lood on naljakad, sest armastus on ilus ja tõsine asi, aga kui tekib konkurents ja kaklus, muutuvad asjad absurdseks,” kommenteeris Oopkaup. “Sketšid on lavastusena vaid 10–15 minutit pikad ja sobivad seepärast pidudele või üritustele väikeseks vahepalaks, aga muidugi ka omaette lugemiseks.”

      Raamatut “Heldur ja naised” esitletakse koos Merle Jäägeri jutukoguga “Jututulbad” homme kell 17 Pärnus Gruusia restoranis Kolhethi.

      04.12.2015.a.
      Mai

      Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
      Sildid: , , , , ,

      Haigus ei hüüa tulles!


         Minu 10 päeva toit! Maksin kokku koos perearsti vidiiditasuga 41 eurot. Olen 10 päeva vähemalt keskõrvapõletikuga rivist väljas....

      Jah, eelmise reede hommikul ärkasin ägeda kaelaradikuliidiga. Pidin pead keerama ja tõstma kätega, isegi see ei tahtnud õnnestuda. Pugisin aga valuvaigisteid ja määrisin kaela. Pühapäevaks oli olemine juba normaalne. Naljakas, et tablettide mõju alla kirjutasin palju romaani peatükke, elasin lausa paralleelmaailmas.

        Ööl vastu teisipäeva jäin haigeks, jäin kohe nii haigeks, et ei saanud isegi magada. Tänaseks olen haige olnud juba ikka päris mitu päeva, kuid palavikku ei näita endiselt. Teisipäeva hommikul ei olnud häält, kurk oli valus, köhisin, nohutasin, vappekülm (ma armastan ütelda, et surm käis üle) käis aeg ajalt minust üle ja olemine oli kirjeldamatult hull. Lootsin, et möödub paari päevaga, aga asi läke üha hullemaks. Ja palavikust ei kraadigi. Eile hommikul tundsin kõrvade sügelemist ja valu, helistasin perearsti õele, ta arvas, et võin olla kõrvapõletikus ja sain tänaseks aja.

        Kui ma teile ausalt ütlen, siis ma polnud üle 4 aasta perearstile saanud, sest visiiditasu juba ise maksab 20 eurot, kui sul haigekassat ei ole. Kahjuks selle tööga haigekassat ei ole ja see on üks põhjustest miks selle aastaga lõppeb ka minu töö sotsiaaltöövaldkonnas. Palk on niigi niru, seda makstakse vaid 3 korda aastas ja kuupalk tulb 106 eurot. No, andke andeks, ja ma pean jaksama selle raha eest veel tasuliselt arsti juures käia. Kes maksab mulle kinni tänase arve? Rohud 21 eurot ja visiiditasu 20 eurot. Mitte keegi ei maksa.

        Olen korduvalt selgitanud asja, et ma ei tööta hooldajana, ma töötan isikliku abistajana, linnavalitsuse alluvuses, mitte riigi alluvuses. Riigi alluvuses töötavad hooldajad ja saavad ka haigekassa, kuid isiklik abistaja ei saa. Abistab teisi ja ise võib kasvõi maha surra, sest arstil käia ei jaksa. Minul ei olnud enam pääsu, asi oli nii hull, et olin sunnitud minema, imen või kuu lõpus näppu, aga terveks tuleb saada.

       Perearst ei ole milleski süüdi, olen oma pereartsiga doktor, Anne Teeäärega 100% rahul nii arsti kui inimesena. Ta isegi vaatas arvutist järgi ja ütles mulle rohtude hinnad. Paremat perearsti ei oska ma tahtagi, sest ka mu laste perearst on tema, kes omal ajal oli laste neuroloog ja tänu temale hakkas ka Germo asi lahenema, kui valisin tema oma lapse neuroloogiks, saatis ta meid kohe Tartusse uuringutele ja Germo haigus saadi kontrolli alla.

        Miks ma sellest kõigest räägin? Sest meie riigi seadused on otseses mõtte persses ja ma ei häbene seda välja ütelda. Töötusse ma arvele ennast võtta ei saa, kuna raamatute müügist tiksub mu arvele aeg ajalt raha ja nad võtavad selle kinni. Kunagi kui sain ühe artikli eest üle 2 euro honorari, taheti mul töötuhüvitis ära võtta.. Idioodid, ma ütleks! Hakka või tõesti siit riigist jalga laskma, sest mujal maailmas mõeldakse rohkem erivajadustega inimestele ja riik maksab isegi üürid kinni. Mina pole ju süüdi, et mu poeg saatuse tahtel haigestus ja grupile jäi. Me keegi pole süüdi. Me keegi ei téa mis homnepäev meile tuua võib. Aga meie riigiisadel on pohhui, neil pole rahamuresid, elavad nagu miškad ja kiidavad Eesti elu, kuid ei näe oma silmadest kaugemale.

        Olen tihti pidanud selgiatama oma töö iseloomu, ka seda et ma ei saa tööga haigekassat, keegi ei jõua ära imestada, aga riik ei võta selles suhtes ka midagi ette. Või on see hoopis linnavalitsuse teha? Kuna saan kolm korda aastas palka siis näitavad et palk oli eelmise kuu eest. Kas peaksin siis 3 kuud aastas tööl vaid käima? Õigem ta ju oleks., kui seda vaadata...

        Ühesõnaga, ma saan hakkama. Olen harjunud piskuga läbi ajama ja oleme lastega hinges. Lihtsalt sina inimene, kes sa juba korra linnavalitsuse sotsiaalosakond helistasid ja muretsesid, et kuidas ma lastega hakkama saan. Saan hakkama, oleme hinges. Aga kui võib paluda siis ära enam seda tee, see on meie elu. See, et ma siin sellest pajatan, on ka mu oma huvides, sest pealt hingelt ära rääkima. Nälga me ei sure, midagi ikka kusagilt tiksub, seega ärge muretsege!

        Tänan tähelepanu eest!

      04.12.2015.a.
      Mai
      Postitaja: kell 1 kommentaar:
      Sildid: , ,

      neljapäev, 3. detsember 2015

      Westoffhauseni häärberi saladus 37.peatükk



        37. peatükk

      Üle mitme nädala jõudis Ralf koju. Ta silmitses Westoffhauseni häärberit ja tal hakkas kuidagi kõhe. Mees viskas seljakoti värava juurde ja läks aknaluuke avama. Judinad jooksid üle Ralfi selja, kui ta nägi häärberi taga kahe kassi laipa. Ta seisatas ja mõtles veidi. Kassid olid laiaks tõmmatud, seega vägivaldselt tapetud ja tema aeda toodud. Esimene mõte mis talle pähe tuli, oli kahtlus,et Marelle tahab talle kätte maksta, kuid ta otsustas asjast mitte numbrit teha ning läks kuurist labidat otsima, et laibad maha matta. Korraga peatus ta pilk häärberi ülemise korruse akendel ja ta nägi seal mingit kogu liikumas. Ralf arvas, et hakkab ära pöörama. Ta vaatas veel korra ja ei näinud kedagi. Kui üks suur auk oli valmis kaevatud, pani ta töökindad kätte ja läks laipade järgi, kuid üks neist oli kadunud. Ralf otsis laipa mööda aeda, vaatas isegi kuuri, arvates et äkki oli meeletesegaduses selle sinna viinud, kuid laipa ei olnud kusagil. „Pagan, siin oli kaks laipa!“ vandus ta endamisi, kui tundis, et kellegi silm jälgib teda aia taga. „Peremees, kas saan teile kuidagi kasulik olla“ küsis võõras. „Eee, e-ega vist mitte.“ vastas Ralf konkteerselt, kuigi vajas just seltsilist kellele intsidendist rääkida. „No, jõudu tööle siis!“ühmas võõras ja enne kui liikuma jõudis hakata, hüüdis Ralf. „Oodake palun üks hetk! Tulge väravast sisse, ma ei tahaks üle aia karjua hakata.“ viitas ta värava suunas. „Mis mureks peremees?“ kolksatas värav võõra järel kinni. „Istuge. Istuge palun siia toolile,“ näitas Ralf käega kuuri suunas. Võõras kistus vanale vettinud toolile ja silmitsees häärberi ülemist korrust. Ralf võpatas, sest sama koha peal olles vaatas ka tema millegipärast ülemisele korrusele ja nägi liikumist. Ta jälgis pingsalt mida võõras ütleb, kuid viimane vaikis. „Noh, peremees, räägi asjast? Kas on vaja puid lõhkuda või niisama abikätt majapidamisse. Vaatan, et teil nii uhke hoone siin. Kas perenaist ei olegi majas?“ Ralf ei julgenud võõrale selliste uurivate küsimuste peale midagi vastata, ning ta alustas juttu sealt mille pärast ta võõra aeda kutsus. „Ma siin, ma, ma,,,“ kogeles ta, nagu ei leiaks õigeid sõnu üles. „Mul jah oleks vaja abikäsi. Vaata, tulin ise haiglast ja olemine alles nõrk ja...“ tõi ta hädavale lagedale, kuigi selles oli ka terake tõtt.
      „Tegelikult tahsin küsida, et kas olete kohalik?“ jõudis peremees lõpuks oma küsimusega ühele poole.
      „Ei, aga ma jalutan iga päev sellest uhkest majast mööda ja olen mõelnud, et miks küll sihuke uhke häärber üksinduises seisab. Samas on ju tänapäeval see nii tavaline, et selliste uhkete majade omanikud elavad väljamaal ja külastavad maja vaid mõningad korrad aastas. Aga kuidagi nukra tunde on see häärber mulle jätnud. Täna nägin teid aias askeldamas ja jäin lausa vaatama, ning tundisin pisut rõõmu, et lõpuks ometi on keegi siin, kes on tulnud maja eest hoolt kandma. Ja kui ma teid nägin, mõtlesin, et äkki vajate abi ja...“ takerdus võõra jutt vaikusesse. „Noh, põhimõtteliselt läheb mu abi alati vaja, aga kuna ma alles jõudsin koju siis pean selle üle mõtlema. Praegu näiteks oleks abio vaja kassi matmisel. Hakkasin just teda aia nurka matma enne teid nähes,“ selgitas Ralf. „Oi,oi, mis kassiga juhtus?“ küsis võõras. Ralf vaatas teda kahtleva pilguga ja ei osanud kohe vastatagi. Ta otsis parajaid sõnu, sest kunagi oli ta oma vitsad selles suhtes kätte saanud, et liiga kergelt võõraid usaldas. Nii ta muruniiduk, mis tõsi küll rohkem kuuris tolmu kogus, võõrastesse kätesse jäigi. Kuid mehel oli kange tahtmine oma muret jagada ja vaatamate sellel, et võõras tundus kuidagi uje ja kummaline, otsustas ta lõpuks asjast rääkida. „Noh, tead...mul ausalt üteldes pole õrna aimugi mis selle kassiga juhtus ja kelle kass see üldse on.“ vastas Ralf ja jälgis kuidas võõras regeerib. Võõras võttis oma päevinäinud märsist veepudeli ja jõi sellest suure sõõmu ning jäi peremeest vaatama. Ta sai aru, et peremees on kuidagi liiga ettevaatlik oma sõnadega ning otsustas sekkuda. „Kuidas siis nii? Kas see siis ei olnudki perekass? Peremees, ära nüüd pelga, ma olen vana rahu ise, ei mina keelt kanna, võid vabalt rääkida mis sul südamel on. Mina olen üks hüljatud vanatoi kes ei tee kärbselegi liiga ja mind pole vaja kahtlustada küll mingites mustades tegudes.“ „Ee, ega ma ei kahtlustagi,“ valetas Ralf eelkõige iseendale, kuid samas oli ta käitumine õige. Mees ju ei teadnud üldse mis paari nädala jooksul ta häärberi läheduses toimunud oli. Pealegi see ülemise korruse nägemus oli Ralfisse paraja annuse segadust süstinud ja ta ei osanud või ei julgenud sellest võõrale rääkida, kartes hukkamõistu. Aga võõra sõnade peale ta veidi rahunes, sügas kukalt ja rääkis.
      „Ma olin mingit aega haiglas ja peale haiglast välja saamist sõitsin ühte kuurtortisse taastuma. Raviarst soovitas ja ise tahtsin ka muidugi mõtted siit eemale saada. Täna jõudsin reisilt tagasi ja aeda astudes nägin täiesti selgelt kahe kassi laipa. See tekitas pisut kõhedust ja segadust. Läksin kuurist labidat tooma et laibad maha matta, et säästa tütart sellest õõvast, koju ta peaks koju jõudma, kuid siis nägin ilmselt nägemust või kahte nägemust. Esiteks tundus mulle, et häärberi ülemisel korrusel keegi liikus ja teiseks laipu tooma minnes avastasin, et üks neist oli kadunud. Arvasin, et hakkan hulluks minema, ning siis nägin sind aia taga. Ma pole siiani maha rahunenud. Ma ei saa veel siiani aru mis toimub. No, oli kaks laipa! Ma kohe kindlasti tean, ei ma ei näinud topelt. Siis mõtlesin, et kutsun sind aeda ja küsin, et kas oled kohalik ja kas oled siin viimasel ajal mingeid kahtlasi liikumisi näinud, kuid hakkasin kõhklema. Vaata ise, vaid üks surnud kass on seal,“ viitas ta käega laiba suunas.
      Võõras kuulas peremeest tähelepaneklikult ja ta ei kahelnud Ralfi siiruses ning ta pakkus: „No, lähme matame kõigepealt selle õnnetu laiba maha, saab ka tema hing lõpuks rahu,“ tõstis ta paljaste kätega kassi laiba, asetas Ralfi poolt valmis pandud vanasse saunalinasse ninga asetas auku. Võttis aia najalt labida ning ajas augu kinni. Peale asetas sama mullamätta mis seal enne oli, pühkis käed üksteise vastu puhtaks ning ütles: „No, nüüd saab selle väetikese, õnnetukese kiisu hing ometi rahu. Olgu teavas armuline ta vastu ja karm selle vastu kes loomalt elu võttis. Põlegu ta põrgus!“ Ralf ehmatas viimase lause peale, kuigi arvas sama, et kassitapja peab karistatud saama, aga ta ei julgenud kunagi sõnada, ta oli alati ettevaatlik oma väljaütlemistega, kuigi väitis, et ta ei ole ebauskilik. Ralfile meenus taas oma unenägu, mis oli peaaegu üks ühele reaalsusega, ning ta tundis taas, et miskit on temas teisiti. Ta tundis, et neil nägemustel ja asjadel millest kõik kunagi rääkinud on, võib tõepoolest tõepõhi all olla. Sestap võis ka Marellel ja Mari-Liisil õigus olla, et häärberis kummitab. „Aga ise? Kus pesitsed? Äkki lähme häärberisse ja pakun sulle tassi kohvi? Toiduga on nüüd nii, et see on kindlasti selle aja peale kapis halvaks läinud, aga kohvi võin küll pakkuda.“ muutus Ralf lahkeks. Ühest küljest tundis ta, et võõrast on talle seltsi. Polnud ta ju veel häärberis käinud ja sisemus kartis veidi, kuna meenus ülemise korruse nägemus. „No, lähme. Jah, tass kohvi sobib küll!“ lausus võõras kuid häärberisse sisenedes oli veidi pinges, kuna kõik oli nii puhkas ja korras ning ta kartis saapaid jalast võtta. Võõras leidis vabanduse: „Vaata paremees, mul on nende saabaste jalga saamisega alati üks suur jama, äkki joome õues kohvi?“ „Oh, mis sa nüüd! Tule aga tule edasi. Siin pole ammu keegi koristanud, võid vabalt saabastega tulla,“ sulges Ralf enda järel ukse. Ralf pani kohvivee hakkama ja avas külmkapi, et midagi söögipoolist otsida. Kõik toidud olid vanad ja ta hakkas neid prügikotti loopima, kuid võõras peatas ta. „Oot, oot, ära viska neid ära! Need sünnivad veel süüa!“ pistis ta käe prügikotti ning võttis sealt välja pakendis keeduvorsti, mille realiseerimisaeg oli läbi aga see nägi täitsa söödav välja. „Peremees, ära pahanda, aga tundub, et sina vist pole nälga iial tundnud. Mina olen, ja päris palju. Elu on nii kallis, ei mina raatsi toitu ära visata, isegi ka siis kui säilivusaeg läbi. Kui ikka süüa sünnib siis ära söön. Ja mis seal ikka, kui võtabki pasa lahti, saabki organism puhtamaks!“ oli võõras julge väljaütleja. Ja tal oli kuradima õigus. Ralf oli tihti mõelnud sellele, et miks küll suured toidupoed viskavad minema konteinerite kaupa söögikraami, mille realiseerimisaeg on küll möödas, aga sünnivad süüa, kuna väga paljud eesti pered elavad alla vaesuse ja kannatavad nälga. Miks ei või suured marketid ja teised söögikohad anda kaupa vaestele, sest osad toidud sünnivad süüa ka lausa kuu pärast realiseerimiaega, kui neid sügavkülmas hoida. Eeskirjad eeskirjadeks. Millal enne on eeskirjadest kinni peetud? Kuid võõra käitumine pani Ralfi muretsema. Mees arvas, et tegu on kas kodutuga või vaesuses kannatava inimesega. Alkohoolikuna võõras välja ei näinud, kuid kasimata ja kummaline oli ta küll. Ralfil hakkas võõrast kahju ning ta küsis otse. „Vabandust, kas sa oled kodutu? Minu nimei on Ralf .“ ning ulatas võõrale käe. „Kutsu mind lihtsalt vanatoiks, nii on kergem,“ jäi võõras privaatseks. „Rõõm tutvuda, vanatoi! Aga sa ei vastanud mu küsimusle. Kas oled kodutu?“ muutus Ralf teravamaks. „ Mis ma nüüd siis nii kodutu ikka olen, mul on täitsa oma onnike olemas.“ ei tahtnud võõras ennast mitte avada.
      „Olgu. Ma siin mõtlesin, et mul siin verandatoas oleks täitsa ruumi sinu jaoks. See ei ole küll teab mis uhkelt remonditud ega midagi, aga elada saab, kuid seda soojal ajal. Talviti on seal külm, aga mul on puhurid ja radiaatorid täitsa olemas, pakuksin sulle niiöelda ulualust.“ mõtles Ralf seda tõsiselt, kuigi võõras ei olnud üldse tutvumise suhtes sõbralikkust üles näidanud.
      „Aitäh pakkumast, peremees! Aitäh! Aga ma peangi hakkama minema. Mul siit ikka jupp aega lonkimist. Aga ma käin iga päev siit mööda ja kui sul juhtumisi abi vaja läheb siis hõika mind. Lähen enne pimedat minema, pole mul see nägemine ka enam mitte hea ja...“ pomises ta habemesse, tõusis toolilt ning hakkas minema. „Aga vanatoi, tänud sulle seltsi ja abi eest! Ma tõesti südamest pakkusin abi. Kui ümber mõtled, tead kus kohast mind leida. Ole õues ettevaatlik, noored iljaspead kipuvad pimenedes siin autodega ringi paarutama ja...“ saatis Ralf võõra teele. „Ah, minu pärast ei maksa küll muretseda, vikatimees juba ammu teritab vikatit, ükskord saab selle tera teravaks ka,“ lausus vanatoi ja teda jäi saatma kriuksuv värav. Võõra lahkudes tundis Ralf, et häärber on kuidagi sünge ja kõle. Talle tuli taas ülemise korruse nägemus meelde, kuid asjasse selguse saamise mõttes otsustas ta häärberi ülemisele korrusele ronida, Mari-Liisi magamistoa kõrvale katusekambrisse piiluda, et oma silmaga näha seal kedagi liikumas. Tuba oli tühi, ei ühtegi elumärki. Kõik oli täpselt nii nagu enne. Ralf sügas taas kukalt, piilus veel tütre tuppa, pani kriuksuva ukse kinni ja läks trepist alla. Maja oli kuidagi niiske ning ta otsustas kaminasse tule teha. Ralf vahetas riided ning lahkus verandaukse kaudu kuuri. Pagan küll, pean selle kuuriukse igaks juhuks tabasse panema, muidu ei tea mis ebameeldivad üllatused mind seal võivad oodata, mõtles ta ning läks häärberisse esikukummuti sahtlist tabalukku otsima, kui kuulis kuidas verandauks ta seljataga pauguga kinni läks. Ralf ehmatas näost kaames ja vajus nagu tühi jahukott nurka. Nüüd on ta alumisele korrusele tulnud, mõtles mees ning värises nagu haavaleht.
      03.12.2015.a. Mai
      Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
      Sildid: , ,

      Minu järelsõna "Võidetud tüdrukule"



          Veel 12 päeva kogub noore autori romaan, mille ta koolitööks kirjutas Hooandjas toetust. Aidake palun Karina Louisa Puhti unistus täide viia ja toetage läbi Hooandja ta romaani sündi.
         Mina olen selle raamatu läbi lugenud ja kirjutasion sellele järelsõna. Lugeda saate siit:

      Järelsõna „Võidetud tüdrukule“!


      „Võidetud tüdruk“ on kaasaegne romaan läbi tänapäeva noorkirjaniku silmade. Ameerikalik elustiil ja uhked ning kiired autod, eestlasele mitteomane temperament, tegelaste võõramapärased nimed ning palju erinevaid, pisut ulmelisi situatsioone panid mind hetkeks arvama, et tegu on Ameerika romaaniga, Eesti keelde tõlgituna.
      „Võidetud tüdruk“ on läbilõhki armastusromaan millest ei puudu ka kriminaalsed sugemed. Kui 19 aastane autor suudab valmis kirjutada nii elusa ja põneva romaani, ootaks mina temalt kunagi mõnda kriminulli.
      Eriti tähelepanu väärib see kui hästi autor tunnetab ja oskab lahti kirjutada tegelaskujude psühholoogilist külge. Ta mängib läbi romaani inimeste tunnetega ja haarab sellega lugeja kaasa ning tekib situatsioon et ei tahagi raamatut käest panna. Ja see on ainult hea.
      Minu jaoks on romaan põnev kui selles on sündi, seksi ja surma. Siin oli kõike mõõdukalt. Sünni tähendus kandub küll mingil määral uussünni valdkonda, kuid ka uussünd on sünd. Pean silmas ühe peategelase Nathani venna Ethani „tagasitulekut“.
      Autor on väga hästi tabanud ühte tänapäeva valupunkti. Üha enam haigestub inimesi maniakaal-depressiivsesse psühhoosi ehk moodsamas keeles bipolaarsesse häiresse. Kas tuleneb see deprssioonisugemetega haigus tänapäeva kiirest elutempost, või on haiguse massiliseks puhanguks ainest andnud valdavalt vägivaldsed multifilmid või on selle taga veel midagi.
      Kuigi elukogemus tuleb aastatega tundub justkui oleks raamatu kirjutanud elukogenud naine, sest süžee on eluliselt kaasahharav ja paneb arvama, et autor kirjutab oma elust. See on üks loomujoon, mida mina ka tihti raamatutest otsin. See ehedus ei kõla igast romaanist läbi.
      Autori kirg kiirete ja kallite autode vastu kõlab läbi raamatu. See kuidas ta autodega flirdib, on omaette teema. Kõik autod mille rooli peategelane Arizona läheb, hakkavad ta käes nurruma, kuigi pigem need urisevad. Ehe kujutluspilt nurruvatest autodest maalib ennast läbi raamatu mitmeid kordi silme ette ja harvad pole ka olukorrad kus tahaks ise gaasi põhja vajutada.
      Autor oskab luua ka häid ja usutavaid meeleolupilte, viies lugejat jahedasse vette ujuma ja tekitades sellega „tibutagiefekti.“
      See massoistlik teos võidab kohe kindlasti kuulsust noorte seas ja mitte ainult, sobib lugeda ka vanemal generatsioonil, kuid lastele eriti ei soovita.
      Ennustan Karina Louisa Puhtile suurt tulevikku kirjandusmaailmas.
      Aitäh, et selle raamatu kirjutasid!

      Siia ka artikkel Pärnu Postimehest. Ja lin on SIIT.




      Kirjanik ja poetess Margit Peterson

      03.12.2015.a.Pärnu

      NB! Panen siia ka Hooandja lingi, kus raamatut toetada saate. Aitäh! Link on SIIN.

      Ja autori Facebooki leht on SIIN.


      03.12.2015.a.
      Mai
      Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
      Sildid: , , , ,

      kolmapäev, 2. detsember 2015

      Loosimine!



            Kuna on välja kujunenud nii, et detsembris inimesed muudkui tahavad kinkida, siis mõtlesin, et kingiks ka. Muidugi, kui tahad mu käest seda raamatut osta, saad sellel kuul selle kätte 5 euroga (pluss postikulu), aga ma loosin 3 raamatut välja ka. Jaga ja laigi ning kirjuta alla jagatud, siis võib õnn sulle naeratada 
      smile-emotikon Loosimine toimub juba 9. detsembril, kell 21.00. Aitäh!

      Blogilugejad saavad minna mu Facebooki lehele ja seal jagada ja laikida ning kirjutada alla "jagatud".
      Kes veel ei tea siis tegu on minu debüütromaaniga mis ilmus 2014.aasta suvel.

      Minu Facebooki leht asub SIIN.


      02.12.2015.a.
      Mai
      Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
      Sildid: ,

      Liivamees



         Liivamees

      Liivakastis liiva sees
      elab väike liivamees.
      Siis kui väljas sajab vihma
      liiva alla tema ihkab.

      Voolib losse, vorbib maju,
      allpool vihma, allpool saju.
      Aga päiksepaiste ajal
      kinga sisse tee ta rajab.

      Vahel poeb ka lapse sukka,
      lagipähe, juuksetukka.
      Aga dušši tema pelgab,
      hoides kiivalt kinni selga.

      Laps, sind palun, iialgi
      ära tuppa mind sa vii!
      Raputa mind liivakasti,
      ainult seal end tunnen hästi.

      Et saaks jälle tulla ma,
      sinuga koos hullama!


      02.12.2015.a.
      Mai
      Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
      Sildid: ,

      teisipäev, 1. detsember 2015

      Liivakastis



         Liivakastis

      Kaisa seisis keset hoovi tutilindid peas Märkas et on ainukene tüdruk teiste seas
      Ainus kellel seljas väike lilleline pluus Jalas uhked porisaapad püksteks must retuus
      Liivakastis naabri Tõnu huulil ülbe naer Uhkeldas et tal on kodus suur ja võimas laev
      Mille peale porisena ükski plika eal Ei või minna pläterdama keeld on range seal
      Juba vanaisa ütles naistel oma töö Teha on kui emmeks saades unetuks saab öö
      Kaisa vaatas Tõnut nagu vana kurja meest Lükkas poisi toore jõuga välja liiva seest
      Peale seda Tõnust, Kaisast said kamraadid head Kahekesi uhkes laevas mängivad nad seal

      01.12.2015.a. Mai
      Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
      Sildid: ,

      Pahur Gripipoiss /lastekas/




         Pahur Gripipoiss

      Kendra pani püksid jalga suusamütsi pähe Tõmbas sooja pluusi selga ikka oli jahe
      Leidis kapist ema salli sidus selle kaela Jalga sokipaari, halli maksis neli naela
      Aga Gripipoiss, va kurjam pääses ikka põue Kõik ta plaanid ära nurjas tüdruk ei saa õue
      Nüüd ta mängib Barbidega annab neile rohtu Gripipoiste karmidega et ei nemad kohtuks

      01.12.2015.a. Mai
      Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
      Sildid: ,

      TOP 5: NOVEMBRI VAADATUMAD VÄRSKED EESTI MUUSIKAVIDEOD

       Nagu ma juba mitmeid kordi maininud olen, et olen strippar Marcole ehk kodnikunimega Marco Tasasele kirjutanud kahed laulusõnad. Kui esimene lugu "Kepikas" oli siin millalgi kuulatuvuse ja vaadatuvuse edetabeli tipus, siis ega teine lugu "Staar" ka palju maha ei jää. 4. koht on ikkagi väga hea.
        Jah, ma nende lugude promomisega kaotasin mõne sõbra, üks noormees kes Prantsusmaal elab, soovitas mul koos Marcoga hiljuti p....e minna ja pani mind blokki. Sinna p tähega kohta ma ei lähe, aga rõõmu jagan küll. Ja ütlen juba tont teab mitmendat korda, et mulle meeldib kui inimene tegeleb sellega mis talle huvi pakub, kirglikult tegeleb. Ja see viib ka sihile.
         "Staari" kohta räägivad asjateadjad nii:

      EDETABELID,VIDEO

      TOP 5: NOVEMBRI VAADATUMAD VÄRSKED EESTI MUUSIKAVIDEOD

        LISA KOMMENTAAR
      salsaller5
      Novembrikuu tõi meieni palju uusi ja huvitavaid kodumaiseid muusikavideosid. Teiste seas avalikustasid musaklipid näiteks Daniel Levi, Okym, Respekt, Kõrsikud, Tähetargad, HVNS, Kristjan Kasearu & The Heft, Ingrid Lukas. Kuid millised viis olid kõige vaadatumad?
      YouTube’i statistika kohaselt oli vaadatuim Smilersi “Et sa teaks”, mida uudistati kolme nädalaga pea 95 000 korda.
      Auväärsele teisele kohale prantsatas Liis Lemsalu “Breaking the Rules”, mis kogus Smilersist üle 48 000 vaatamise vähem.
      Pronksmedal kuulus novembris kollektiivi Ewert and the Two Dragons videole “Circles”, mille autoriks on Helen Takkin ning peaosas kaks suurepärast Eesti näitlejat – Maiken Schmidt ja Ott Kartau.
      Eesti artistide/bändide uute muusikavideote TOP 5 YouTube’is – november 2015:
      1. Smilers “Et sa teaks” 94 660 vaatamist (Avaldatud 9. novembril)
      2. Liis Lemsalu “Breaking the Rules” 46 215 (11. november)
      3. Ewert and The Two Dragons “Circles” 32 485 (16. november)
      4. Marco Tasane “Staar” 31 362 (1. november)
      5. Maarja “Tulilinnud” 26 057 (13. november)
      Tabel läks lukku 30. novembri keskööl vastu 1. detsembrit. Arvesse läksid ainult novembris üles laetud uued kodumaised muusikavideod.

      Ja kui te arvate, et ma ajan jama, siis lugege ise SIIT.
      Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
      Sildid: , ,
      Tellimine: Postitused (Atom)