Uued tassid mu kollektsioonis!

Tartu Raekoda ja Suudlevad Tudengid

Kallis sõbranne, poetess Riina Einasto

     Juhuu! Olen taas uue tassi (või õigemini uute tasside) omanik! Mõned tunnid tagasi kohtusin 15 minutiks oma armsa sõbranne Riinaga, kes on Pärnut väisamas. Ja ta kinkis mulle sünnipäevaks selle imelise Tartu vaatega tassi. Raekoda ja suudlevad tudengid, fantastiline! Oli kunagi ju Tartu ka minu kodulinnaks mõneks ajaks. Tassi autoriks on Helina Tilk. Aitäh, kallis Riina selle imelise kingituse eest! Ja muidugi ka selle eest, et leiad alati aega kokku saamiseks! :) Oled kallis mulle!

Pärnu Ammende Villa ja Tartu Raekoda koos Suudlevate Tudengitega

  Kuna läksin (Mai? Papiniiud?) Selverist Germole jogurtit ostama, jäi mulle poes üks Pärnu vaatega tass teepeale ette. No, kuidas ma saan Tartu tassi ilma Pärnu tassita jätta? :) Riina mainis, et las see Tartu tass meenutab mulle teda, ma siis ostsin Pärnu tassi, ehk enda selle kõrvale. Koos neil lõbusam, nagu ka meil, kuna jutt ei taha iialgi lõppeda :)
  Siin me siis nüüd oleme, mina ja Riina!

31.08.2015.a. Mai

Läbi pimeduse valguse poole...

minu Päikesekiir Germo :)

Järg eelnevale blogile AITÄH SÕBRAD, ET TE MUL OLEMAS OLETE! Ja veel eelnevale TÕUS LANGES MÕÕNA...
   Nagu näete on "päevakangelane" täna hoopis teine inimene. Justkui tahaks hea tujuga tagasi teha eilse päeva, mis oli viimase aja üks kohutavam. Germo on tõesti lõbus. Vaatab telekat ja kuulab muusikat üheaegselt. Ja väga palju tahab rääkida, kuigi eile oli see suht võimatu.
  Kui poodi läksin, tellis jäätist. Tõin ka loomulikult. Jäätis ilmselt leevendab ta keelehaavade valu. Igal juhul on tänane päev palju päikeselisem. Meil on taas valgus majas! :) Aitäh, aitäht  teile, sõbrad, kes te hoolite ja tahate, et ma teid asjaga kursis hoian! Aga täna tuleb veel üks töö ette võtta, ehk siis hakkan varsti juuksurit mängima. Kuangi, ammustel aegadel pidasin seda ametit hobikorrast tihti, aga nüüd ei ole enam aastaid...Ehk õnnestub.

minu armas õepoeg Raido Soomets

  Täna oli vahepeal meie kodu neljaliikmeline, kuna meid külastas minu armas vanema õe noorem poeg Raido. Kolm tundi köögis kohvitassi taga lausa kadus kätte. Ja muidugi jagus poistel aega ka omavahel suhtlemiseks, kuni mu noorem poeg tööle sõitis.
  Ka minu enesetunne on kordi parem, sest oma laste haiguseid elame me kõik ilmselt nagu enda haiguseid läbi. Kui laps jääb haigeks, tunduvad teised probleemid täiesti tühised selle kõrval. Mul on sihuke tunne, et midagi karjub varsti paberile. See on hea näitaja, sest inspiratsioon on tagasi!

Olge kõik hoitud! :)
Margit
31.08.2015.a.
Mai

Aitäh sõbrad, et te mul olemas olete!

Germo sättis ennast telekat vaatama, kuid uni tuli istudes peale. Aga siin on ta juba inimese nägu, kuna hommikul oli näost täitsa sinine...

   Järg eelnevale blogipostitusele (TÕUS LANGES MÕÕNA...)
Olen teile siiralt tänulik toe eest, mu armsad sõbrad! Teid oli päris, päris palju! Postkastis kestab vilgas kirjavahetus siiani. Paljud helistasid ja olid moraalseks toeks ning täna ma tunnen, et mul on palju häid tuttavaid kes, justkui ise elaks seda kõike üle, mis mu poja Germoga täna juhtus. Kunagi üks mu lähedane inimene noomis, et ma läheksin tööle, see käis seest nii läbi või õigemini jäi mu sisse, kuigi solvumine ja viha kandmine ei ole hea. Mul on siiralt kahju, kui lähedane inimene ei mõista, et sotsiaaltöö on ka töö. Olen neljandat aastat ühe inimese isiklik abistaja ja teen seda tööd hingega. Mõni lihtsalt ei mõista selle töö suurust. Ja ma teen nn sotsiaaltööd tegelikult 24 h ööpäevas, kuna olen erivajadustega lapse ema. Olen ju tegelikult 24 h valves. Kuigi (loodan) et raskemads ajad poja tervise suhtes jäid 10 aasta taha. Siis oli kohutav aeg. Siiani meenub kuidas ta mu enda käte vahel koomast ärkas...Jah, ma ei tööta riigitööl 5 päeva nädalas, aga ma tean ja tunnen seda töö iseloomu, erinevalt mõnest. Olen terve tänase päeva jooksul vist saanud toetust rohkem (ka võõrastelt inimestelt) kui kogu elu jooksul lähedastelt kokku. Ma ei mõista kedagi hukka, aga nii see on. Vahel lähedasemad inimesed ei suuda või ei taha mõsita (või kardavad?) eribajadusega lapse kasvatamist. Mina olen seda juba 1993 aastast kogenud ja saan põhimõtteliselt hakkama. Olen palju õppinud tegeledes erivajadustega inimestega. Mulle see sobib, kuigi viimasel ajal tunnen, et tahaks sammu võrra edasi astuda. Ja unistus oma elamisest on mul siiani, kuna olen põhimõtteliselt kodutu, kuna elan üürikast üürikasse.
  Praegu jäi Germo magama. Panin ta juuksed patsi, et need talle igale poole ette ei jääks. Nimelt tõmbas ta need hommikuse epilepsiahoo ajal kurku :( ...ja homme lõikan need maha, kuigi ta väga fännab pikki juukseid ja hoiab neid ka hästi korras. Aga rääkisin temaga ja sai aru.
  Õnneks päeva jooksul ühtegi epilepsiahoogu enam ei kordnud. Ta lausa sõi mitmel korral, kuigi keel on haigushoost katki ja valus. Ja muusika rahustas ja ravis teda ka. Kuulas vanu, vanu kassette, üheksakümnedatest. Isegi tuju oli vahepeal rõõmus. Kuigi mingil hetkel jäi lausa istudes magama diivanile.
Fakt on see, et ma täna öösel ei maga. Aga tegin Facebooki uue albumi, kuna ise sellises hingeseisundis lugeda ja kirjutada ei saa. Võtsin küll Evelin Ilvese KIRJU kätte, kuid...no ei saa süveneda, sisemus on närvis, kuigi ise püüan kannatlikku meelt säilitada.
  Aitäh, et te olemas olete ja head ööd!

Tänulik Margit

31. august 2015.a.
Mai

Tõus langes mõõna....

kallis poeg Germo toibumas üliraskest epilepsiahoost...

  Elu on kord juba nii seatud, et tõusule järgneb mõõn ja vastupidi. Peaksin ju olema õnnelik, kuna paar viimast päeva on mu facebooki ajajoon õnnesoovidega üle kullatud, kuid paraku haiguse ägenemine ei küsi aega ega ruumi. Nii ka seekord. Alles hommikul tõustes olin õnnelik, kuigi ka enda tervis on neli viimast päeva olnud kidur, kohutav väsimus ja liigesed ei kuula sõna. Jah, ma tean, et ülekaal on selles suurel määral süüdi, kuid ka haiged hambad lausa lõhuvad liigeseid. (räägin nagu elatanud memm jah?) Aga ma käin regulaarselt igal kuul hambaarstil, kuna tihedamini ei ole rahaliselt võimalik ja pealegi olen endale saanud väga hea raviarsti, kelle vastuvõtule on järjekord juba ise pooleteist kuu pikkune.

sünnipäevale järgneval päeval...

  Reedel sain aasta vanemaks. Mina olen selline inimene kes igal aastal sünnipäeva ei pea. Milleks? Mulle täitsa piisab sellest, et sõber mulle helistab või kasvõi facebooki õnnitluse paneb. See on juba ise armas sünnipäevakink. Et miks ma ei pea? Aga kas peaksin? Saaks iga aastaga aastakese nooremaks, siis see oleks vast rõõm. Kindlasti kunagi pean, siis, kui esimene juubel tuleb, ehk siis, kui saan 50. Aga sinna on ikka hulga aastaid aega. Sellel reedel olin väga õnnelik. Suurelt jaolt ka teile, mu sõbrad! Aitäh! Ja õhtul läksin oma parima sõbrannega ühte pubisse, kus ootas ees minu uue loo esmaettekanne,, aga sellest ma juba kirjutasin. Laupäeval olin koos kalli inimesega, kes on suurelt jaolt päikeseks mu ka kõige sombusematel päevadel, kes on olnud kaua aastaid ka mu luulemuusa, kes on....Kõik kulges kenasti. Aitäh, aitäh!

sünnipäevale järgneval päeval...

  Kuid täna on kahjuks see päev, kus tahaks täiest kõrist karjuda. Miks? Kui oleks see minu teha, siis ma võtaks oma laste haigused ja valud enda kanda, aga kahjuks inimene ei ole kõikvõimas.
 Millegipärast on augustikuud (minu sünnikuu) olnud mulle alati kõige raskemad. Sellessse aega jääb mu noorema poja kõrvaoperatsioon 10 kuusena (kuna Pärnu arstid lasid meid haigalst koju, et kõik olevat korras). Läksin toona omal käel Tallinna Lastehaiglasse ja selgus, et kõrvapõletik oli nii tugev, et tuli viivitamatult teha kõrvaoperatsioon. Tänud Tallinna Lastehaigla ja poja raviarst Liis Toome, kes sa juba imikust saati mu lapsega südamest tegelesid! Operatsioon kulges kenasti ja poja tervis taastus (kuigi oli oht ühest kõrvast kurdiks jääda).

alles eile õhtul olin õnnelik ja jäädustasin endast uues vanuses esimese selfi...

  Augustikuu sai saatuslikuks ka mu vanemale pojale, kes haigestus algul kopsupõletikku ja siis meningiiti. Ma ei hakkaks siin haiguslugu lahti rääkima. Lugeda saate 2009 aastal Hille Kõrgessaare kirjutatud artiklist minust ja mu pojast ajakirjas "NAISTELEHT!"
  Täna oma "teise kodus" ärgates tuli mulle telefonikõne mitte just hea uudisega. Vanemale pojale, ehk siis Germo oli tulnud peale vägaväga raskekujuline epilepsiahoog....Aga õnneks oli kiirabi ka juba teel. Ise jõudsin koju peale kiirabi lahkumist. Pulss oli lausa 133 olnud...jne. Aga praeguseks on haigushood kontrolli all ja taastume. Just hetk tagasi lubasin ta voodist välja, televiisorit vaatama. Kuid see tähendab seda, et paar päeva olen ma põhimõtteliselt ööpäevaringselt poja valves. Katsu sa sellises hingeseisundis kirjutada või lugeda. No, ei õnnestu...
   Ahjaa, selle kõige keskel olen unustanud...reedel ilmunud Nelli Teatajas on minu artikkel Esileedi Evelin Ilvesest. Ja nagu olen ennegi maininud, olen juba pea kolm kuud selle ajalehe kaasautor. Mulle väga meeldib kirjutada ja see oli mulle väga hea väljakutse. Mõni võib ju parastada, et näe, kirjutab siin oma isiklikke asju jne...Aga teate, parastajaid leiab alati. See on minu elu ja ma armastan seda lahti kirjutada (magamistuppa laskmata). See siin on endiselt minu isiklik päevik, mida ei pea lugema inimesed, kes kipuvad minu elu elama. Ja neid paraku jagub...

minu artikkel Nelli Teatajas

 Inimesed, olege tolerantsemad! Ja veel tähtsam, hoidke oma kalleid inimesi!...

30. august
Piiri-Vaeste Patuste Alev- Mai

Sünnipäev!

  Aitäh selle hiigelkoorma õnnede eest, armsad (fb) sõbrad! Teid oli kokku lausa 756+ need kes postkastis õnnitlesid, helistasid ja reaalselt õnne soovisid! Aitäh ka imelise sünnipäevaõhtu ja mu uue laulu sünni eest Pööloy Gläänz! Olen nüüd kordi õnnelikum! :)
  Kuna ümmargust sünnipäeva mul ei olnud, möödus päev vaikselt. Õhtul läksin oma maailma parima sõbranne Jaanikaga pubisse VEEREV ÕLU natuke oma tähtpäeva tähistama. Seda enam, et bändi PÖÖLOY GLÄÄNZ solist Meelis Sarv teatas, et täna tuleb seal esmaettekandele minu sõnadele uus lugu.  Ja laulusõnad ka siia:

SÕJA JALUS

kui rutakas aeg rebib

lõuendilt viimsegi tooni

jääb poolikuks kunstiteos

nagu öös lõppenud itk

siis kollased linnud kui

päikesed taevastefoonil

sind viipavad üles saab

möödunuks maapealne retk

kuu kummardab varjudest

kääbikuid all pilvepiiri

neist ühel on nägu kui

teatrimask muigena suul

ja teine kel silmis ei

sädele elavaid kiiri

kaob aegade taha ning

hääbub kui taganev tuul

kui surmalind õhtute ootel

vaob varjude alla

jääb maailmast alles vaid

kõdunend värvitu peek

sea minekuks sammud

löö maailma väravad valla

las lõpuni põlevad need

kellel võbeleb leek

1-2.09.2014.a.

Mai

  Loo nimi on "Sõja jalus" ja selle on viisistanud ka Pärnu punkbänd "Rotiküla Kõutsid." Olen õnnelik oma 24. laulu sünni puhul ja tänan PÖÖLOY GLÄÄNZI! Sama bänd on viisistanud ka mu luuletuse "Eemal", mis on ka bändi plaadil PEATUS täitsa olemas. 

PööLoY GlääNZ 2014 on Olavi Kõrre, Erik Nisu, Toomas Hindrichson, Raer Saar ja Meelis Sarv.

1. Arutus
2. Tahad, mängime 
3. Lootusetu lootja 
4. Eemal 
5. Peatus 
6. Armastus... vmm 
7. Unenägu 
8. Lähen... ehk leian sealt armastust 
9. Nukk 
10. Sügis 
11. Öine linn 
12. See on lõpp

PööLoY GlääNZ sai alguse 1989. a sügisel Viljandis ning 2009. aasta sügisest on bändi kodulinnaks Pärnu. Kroonikate ylestähenduste järgi on PG sõbrustanud ajavahemikus 1989-2014, kas lyhemat või pikemat aega, tervelt 30 persooniga, tuntumatest nimedest Valner Valme, Lauri Sommer, Jaanus Kõuts, Janek Harik, Erki Pärnoja, Sander Udikas. On reisitud ja tuuritatud mööda kaunist isamaad, osaletud nii suurtel massiyritustel kui ka väikestel underground-pidudel.
25 aasta vältel on antud pea 400 kontserti ning publiqt on rõõmustatud selliste igiroheliste löök-lauludega nagu näiteks "Meil pole ideaalix pruunid särgid", "Baby don´t cry", "Tuleviqs keegi meid ei mäleta", "Aheldatud klaasi", "Väike tydruk katusekambris", "Qu igatsus", "Lähen… ehk leian sealt armastust", "Hei, Punapea", "Kadunud", "Armastus… või midagi muud" jne.

Plaat on ka veel müügil. Vaata SIIT.

28-29.august. 2015.a.
Mai

Kõõrdis silmadega...

KÕÕRDIS SILMADEGA...

ta kandis siidisukki

ja sukksaapaid

isegi poodi ei läinud

ta meikimata ega

kübarata mis tema
elegantse stiili alati
esile tõi

liinibussi istudes
võttis ta seljast
musta maani mantli
asetas kübara istme peatsisse
võttis õlakotist meigipeegli
ja hakkas huuli üle võõpama
ise silmadega põnevikku
kirjutades

nii lausa aastakümneid
kuni temast sai legend
ajaloo prügikasti unustatud
ja maha maetud nagu
Eesti riik ja eestlus
mis mineviku varjude
tolmu all on hinge heitmas
silmad tulevikku suletud

ta kandis kalosse
sidus rätiku kurgu alt kinni
tõmbas valge kitli üll
ja läks lauta lehmi lüpsma
kange Eesti naine
hing paelaga kaelas
aga ta läks...

ka aeg läheb
tõmbab minevikule
kardinad ette sülgab olevikku
tulevikku nägemata
sest tulevikul on kõõrdis silmad


27.08.2015.a.
Mai

Lõkkeõhtu Vana-Pärnus

   Ei saa lasta vabal ja imelisel suvepäeval ju niisama raisku minna. Eriti veel, kui kuum suveilm ei väsita ja mõnus tuuleiil su pead paitab. Tuuleiil paitas ka lõkketuld ja võlus sellest välja põnevaid tegelasi.
  Ühesõnaga sõitsin täna külla oma armsale sõbrannele Katrinile Vana-Pärnusse, sest imelised augustiõhtud lausa meelitavad lõkketule valgele istuma.

foto: Urmas Luik (mina ja mu vanem poeg Germo)

foto: Urmas Luik (mina ja mu vanem poeg Germo)

  Ülejõe linnaosa ja Vana-Pärnut ühendab kena jalakäijatesild, üle mille ma kunagi esmaspäeviti viisin oma vanemat poega Pärnu Toimetulekukooli. Seega oli üle aastate seda ületada päris mõnus nostalgia. Sai ju kunagi tehtud seal ka fotosessioon (fotograaf Urmas Luik) "Äripäeva" tarvis, kuhu armas Hille Kõrgessaar meist artikli kirjutas. Toona õppiski mu vanem poeg (kes saatuse tahtel on erivajadustega, kopsupõletiku tagajärjel) seal lähedal asuvas koolis. Aritiklit Germo haigusloost "Naistelehele" saate lugeda SIIT. Selle kirjutas 2009 aastal meist ka armas Hille Kõrgessaar.
 

Kati on üks armas ja särtsakas hing. Täna just meenutasime, et kaua aastaid me suhelnud oleme ja ilmselt vist leidis meie tutvus alguse 2007. aastal. Kindlasti teadsime linnapildist teineteist enne, aga siis hakkasime suhtlema.
  Jään igatsema tänast õhtut, sest see on nii positiivne ja ilus. Ainult hilisõhtu tuli kiirelt kätte ja aeg oli suunduda tagasi kivilinna magalarajooni, et ennast homseks (juba tänaseks, sest kell on 1.37) tööpäevaks välja puhata. Ja hea, et meil veel öised bussid sõidavad, eriti veel väga lahkete bussijuhtidega (siin jään kidakeelseks;) ) Aga mul jäid sellest toredast päevast vähemalt fotod. Ja siia veel üks jäädvustus lõkketulest, millest ma terve seeria pilte tegin. Tuli annab ja tuli võtab. Annab head energiat ja võtab halva energia.
Sulnist augustiööd, sõbrad! :)

26-27. august. 2015.a.
Vana- Pärnu...Mai

Otsin küljendajat oma lasteraamatule PETU ?!

tegelased mu lasteraamatust PETU

 

   Septembris jõuavad Lapimaalt minuni mu lasteraamatu PETU viimased illustratsioonid. Siis saab küljendja tööle hakata. Käsikiri on juba toimetatud. Plaan on oma esimene lasteraamat ikka jõuluks valmis saada. Selle (ja ka teise lasteka) raamatu illustraator on endiselt Signe Lauk, kes lisaks PETULE illustreerib ka raamatu järge, ehk siis noortekat PETU LÄHEB KOOLI.
  Kas keegi oskab soovitada mu esimesele lasteraamatule PETU head küljendajat? Kõik pakkumised on teretulnud. Peaasi, et töö oleks kvaliteetne. Praegu on veel aega valida, seega paluksin sõbrad, et te jagaksite seda blogi.
  Plaanin lasteraamatu PETU ise välja anda. Pealegi tegelen oma kirjastuse loomisega.


25. august. 2015.a.
Mai

Esileedi Evelin Ilvese "Kirju" esitlus Pärnus, Rahva Raamatu kohvikus "Piano"

Esileedi Evelin Ilves ja mina. Foto: Mehis Palotu

 

   Täna õhtul kell 18.00 oli kõigil võimalik osa saada Esileedi Evelin Ilvese uue raamatu "Kirju" esitlusest Pärnus, Rahva Raamatu kohvikus "Piano". Kohale oli tulnud (minu andmetel) üle 60 inimese, kellest paljud kasutasid võimalust soetada endale ka raamat ning küsida Esileedilt sinna pühendus ja autogramm. Loomulikult tegin seda ka mina.

uhke on olla Esileedi raamatuga ühel riiulil ja ühel pildil

  Tegelikult sellest, et selline sündmus aset leiab, kuulsin ma möödnud nädalal oma armsa Ema käest, kes soovis endale pühendusega raamatut. Nii ma siis kohale läksin ja ka endale selle soetasin. Olin ju ennegi käinud Esileedi Evelin Ilvese eelmise raamatu "Leib" esitlusel ja seega ei olnud see esmakohtumine.
  Sain põgusalt juttu rääkida ka autori endaga. Võin ütelda, et Evelinil Ilvesel ilmub kunagi ka midagi ilukirjanduslikku ;)

Evelin Ilves ja Viljo Vetik

Esileedi Evelin Ilves

  Kinkisin Esileedile ka oma romaani RIST TEEL mis juhtumisi asetses tema raamatuga ühel riiulil, müügiedetabelis, Esileedi raamat 1. kohal ja minu oma 7. kohal. Evelin Ilves küsis kas ta 12 aastane laps võib ka seda lugeda, kuna ta pidi väga lugeda armastada. Kuid mina väga ei soovitanud, kuna see ei ole siiski lasteraamat. Aga ise ta armastab ka muidugi lugeda.

kirjutab mu raamatusse pühendust

  Aga minu üllatuseks küsis siiras ja sõbralik Esileedi, et kas tahan ka temaga koos pilti teha. Kuidas ma ikka keelduda sain, kuigi ei olnud selleks just valmis. Aga pilt sündis ja tänud Pärnu Postimehe fotograafile Mehis Palotule, kes lahkelt küsis ka mu meiliaadressi ja lubas pildi hilisõhtuks saata ning pidas lubadust :) Lisan siia ka nüüd pildi, kus natuke näha edetabeli raamatuid.

üks KIRJU mu Emale ja teine mulle

  Port Arturi kaubamajadeketi omanik Viljo Vetik kinkis autorile imelise lillekimbu. Ja rahvas esitas aktiivselt küsimusi. Saime teada, et Evelin Ilves on tegelikult arstipaberitega naine, kuid pole omala alal saanud tööd teha, teadagi, kaua aastaid. Samas vestles ta, et peaks kirjutama lasteraamatu, kuna ainest ja inspitratsiooni on. Jääme huviga ootama.
  Ja siia ka jäädvuatatud hetk millal Evelin Ilves kirjutab mu raamatusse pühendust. Ning kaks raamatut, üks Emale ja teine mulle.


Rohkem pilte tänasest sündmusest saate vaadata SIIT.

Ja kohalik leht, ehk siis Pärnu Postimees kajastab sündmust ka, kuid kahjuks saavad lugeda ja vaadata vaid lehe tellijad. Link on SIIN.


24. august. 2015.a.
Mai

RIST TEEL Pärnu Rahva Raamatu TOP 7!

 
   Mis saab veel rohkem autorit rõõmustada, kui see, et tema raamatuid loetakse ja laenutatakse?
Tegelikult ma ei arvanud, et mu uus romaan RIST TEEL nii edukaks kujuneb, kuna see on nn nõiaromaan. Väga palju on eestlaste hulgas inimesi kes väidavad, et nad ei usu müstilistesse "asjadesse,"aga tegelikult see nii ei ole. Nimesid nimetamata pöördus minu poole kunagi üks meesterahvas, kes rääkis oma nägemustest ja kontaktidest, kuid ta ei julgenud nendest oma lähedastele rääkida, kuna esimesel katsel juba tembeldati ta hulluks. Ega inimene ei kipugi endale paljusid asju tunnistama, kui ta ise ei ole kokku puutunud (või kogenud ) üleloomulike situatsioonidega.
  Täna Pärnu Rahva Raamatu kauplusesse minnes, teatas armas Kristel Vaga. et mu romaan on müügiedetabeli 7. kohal. Uskuge või mitte, see oli ikka ülivõimas tunne (on siiani). Ootasin ma selle raamatu sündi väga. Ja nüüd veel müüb ka...
  Täna meie Esileedi (mulle jääb ta ikka selleks) Evelin Ilvesega põgusalt vesteldes, mainisin ka ära, et see oli minu elus see periood, kui ma seda rada suuremate sammudega astusin (vihjan raamatule, aga pikemalt ei selgita). Nüüd on raamat kaante vahel ja võin selle perioodi oma elust lõppenuks kuulutada.
Aitäh sõbrad, et te mul olemas olete ja minusse usute!
Siiras rõõm! :)

Teie Margit

24.august. 2015.a.
Mai