Jätk eelnevale blogipostitusele...

 Mõtlesin kas blogida või mitte, aga pidasin õigeks seda ikka teha, sest eilsest blogimisest oli niivõrd palju kasu, et olen nüüd kordi targem, olen ilmselt hakkanud leppima oma saatusega. Lisaks selgus, et mu sõprade hulgas on ka diabeetikuid ja hüpertoonikuid, kes kõik läbi fb mulle palju vajalikke nõuandeid jaganud on. Muidugi järgin ma ka arsti soovitusi, aga esmaspäeval helistan taas talle, et vahetada kolesteroolirohi punase riisi toidulisandi vastu välja, mida mulle hea Peeter soovitas ja mille ma ka täna ära ostsin.

 Magasin väga halvasti, ööuni on mitte just hea elukvaliteedi pärast rikutud, aga küll ma ükskord magan taas. Peale hommikul võetud vererõhu ja versuhkru tablette polnud ma lausa 3 tundi mina ise, ega ma ei ole praegugi. Kogu aeg käib pea ringi, kuklast ja meelekohtadelt surub, jalad ja käed ei kuula sõna, mõistusest ma ei räägigi, ikka väga suured mälulüngad on ja miski ei taha esimese hooga kohale jõuda.

 Nagu enne mainisin, käisin apteegis. No ostsin selle punase riisi kapslid ära ja mõistus sai otsa. Proviisor, (kes ka eile oli sama) saades teada et mu kolesterool oli kõigest 5,4 ütles, et need kolesteroolirohud (mille eest kõik mind hoiatavad) ei ole mitte sobivad, need on minu jaoks liiga kanged. Nii kiitis ka tema heaks punase riisi kaplsid (foto peatsis) aga ütles, et kui ma neid tarvitama hakkan, siis teisi enam võtta ei tohi. Täna on laupäev ja perearstiga saan ma alles ühendust esmaspäeval, seega võtan paar päeva neid kolesteroolitablette, mille arst välja kirjutas, esmaspäeval selgub kas võin neid riisikapsleid võtta. Kuna ma olen liiga kriitilises seisuses, siis ma omaloomingut päris tegama ei hakka.

 Kohtavalt raske oli liikuda ja ega ma ei jaksa isegi 100 m käia, ausalt. Taas oleks tahtnud kahe valgusfoori vahel istuda ja kartsin, et ei jõua üle, jõudsin, aga süda meeletult puperdas. Apteegis ununes, et pidin uurima nende diabeetikute (suhkru)tablettide kohta, aga ununes. Samuti ununes ka see, et tahtsin endale veresuhku mõõtmise aparaati (sorry, nimi ei meenu). Ühesõnaga mu mäluga pole kõik korras.

 Tänu heale Anna-Liisale sain selle aparaadi, olen väga, väga tänulik, aitäh! Aga nagu teada pole ma tehnikas üldse keegi, no ei saa hakkama, olen juba väga paljud ribad ära kasutanud, aga ei näita see midagi, teen ilmselt midagi valesti ja lähimad sõbrad ka ei oska aidata. Aga päeval sai veresuhkrut, koos Anna-Liisa abiga mõõdetud, see on tõusnud, näit on 18,5, mis pole just rõõmustav. 5 tundi oli viimasest söömisest möödas. Kas mulle ei mõju need veresuhkru tabletid või võtab see kõik väga kaua aega?

 Päeval võtsin ka selle kurjakuulutava kolesterooli tableti sisse, no siis sai minust elav sombi, päriselt. Ma ei adunud enam peaaegu midagi, kohutav laoidus ja väsimus, süda tahab saapasäärde hüpata, peas surub, südames pitsitab. Sihuke tunne, et pean jalgu astumiseks tõstama, no ei ole üldse jõudu. Olen üleni vatist ja pean igat sammu jälgima, et ei kukuks. Lisaks ei kuula käed sõna, asjad kukuvad maha.

 Peale pooleteisttunnist magamist olen natuke tugevam. Aga endiselt nõrk ja täiesti jõuetu. Ootan juba millal saan õhtuse veresuhkru tableti sisse võtta, ehk läheb ometi paramaks. Vajadusel kutsun kiirabi, kuigi ma seda mitte teha ei taha, nädalalõpp on, mida nad ikka muud minuga teevad, kui panevad tilga alla.

 Ootan väga esmaspäeva, no ja siis ootan järgmist laupäeva, et saaks endokrinoloogil käidud, siis vast selgub kas praegune ravi on õige või mitte, kas tabletid on mulle sobivad, või mitte, kas hakkan edasi tablette võtma või hakkan insuliini süstima. Õnneks ma ühtegi süsti ei karda ja süstinud olen ma ennast kunagi ka ise. Samas ajab nnaerma, et veresuhru tarvis vereproovi võttes pisut pelgan viimasel ajal.

 Eelmises blogis jäi mainimata, et viimaste kuude jooksul on mu silmanägemine tunduvalt halvenenud, enne (alates 11 eluaastast) olin lühinägelik, ehk siis - prillide omanik, nüüd ei näe ma ka endam lähedale hästi. Väga raske on lugeda ülipisikese kirjaga raamatuid. Lisaks on mul hakkanud tekkima ja korduma mädased ateroomid ja nahaabtsessid , mis ilmselt on ka tingitud suhkruhaigusest ehk diabeedist.

 Sorry, kui siin postituses on vigu, ma ei jaksa neid praegu otsida ega postitust üle lugeda, lähen natuke pikutan, olen kaua istunud. Aga olen ikka olemas.

 Aitäh teile (11-le), kes te täna mu päeva rõõmsamaks teinud olete! Üksinda ja omis mõttgeis olles mõtlengi vast liiga palju haigusest. Samas tunnen ennast ka hästi, kui olen saanud endast välja kirjutada.

 Ahjaa, Rehtla lihapoes käisin ka, aga seal polnud porgandeid müügil, aga ostsin keedetud punast peeti ja kultuurmustikaid. Punane peet on ju verele hea ning mustikaid panen hommikusele kaerahelbepudrule, muidu ajab lihtsalt öökima. Ja üleüldse käisin külmkappi täitmas ning ostsin ka pruuni riisi, kui olen selle ära proovinud, annan teada.

 Kui ka sina tahad mulle häid soovitusi anda, võid kirjutada siia postituse alla, jäävad siis need sooovitused blogisse alles. Ja fb ajajoon on ka avatud, kuid endiselt paluks mitte hagada. Aitäh!

Anna-Liisale suured, suured tänud!

pruun riis , kolesterooli ja veresuhkru heaks..

tervislik toit

11.mai. 2019.a.
Vana-Rääma

Haigused ei küsi....

 See on vana tõde, et haigused ei küsi tulekuks luba. Valus tõde...
Täna hommikul sain kõne, kus selgus tõsiasi, et olen hüpertoonik ja diabeetik. Lisaks on mu kolesterool ülikõrge. Nüüd ma siis söön peoga tablette ja ootan oma saatust.
 Miks ma sellest avalikult kirjutan? Aga selleks, et te kõik läheks kontrolli, kui tunnete ennast halvasti. Lisaks olen ma inimene, kes peab mure endast paberile panema, kuigi viimasel ajal kirjutan vähe n.ö isiklikke blogipostitusi.

 Aga nüüd algusest....

Üleeile, ehk siis 8. mail külastas mind sõbranna, kes ise on diabeetik. Tal olid kaasas veresuhkru mõõtmise instrumendid, nii ma kohe avaldasin soovi, et tahan oma veresuhkru taset mõõta. Suur oli meie mõlema hirm, kui aparaat näitas, et veresuhkur on mul 19,9. Mõõtsime uuesti, siis näitas 19,1. Õnneks oli kolmapäev, mil mu perearst võtab vastu õhtu poole, nii ma talle helistasingi, sain aja eileseks, hommikuks kell 8.10.
Kurtsin oma muret (kirjutan kohe pikemalt mis mureks) ning perearst saatis mind analüüse tegema, minult võeti lausa 5 topsiku täit verd ning jäin tänast hommikut ootama, et oma saatusele vastu minna.
 Teate, väga raske oli eile hommikul jalgsi Perearstikeskusesse minna ja tulla, see teeb kokku umbes 4 km minu kodust. Läksin ju söömata ja joomata, suu kohutavalt kuivas ja väga nõrk oli olla....

 Alles detsembris olid mu näidud täitsa korras, veresuhkur oli 5,8 ja ka kolesterool oli korras. Ning vererõhk oli ka korras. Jõulude ajal vallandusid Germol lausa nii kohutavad epilepsiahood, et enne kiirabi kohale jõudmist oli Germo mu käte vahel suisa sinine. Siis ma haigestusin...hoidsin ju välisust lahti ka veel, et jaguks õhku. Germo hood saime kontrolli alla, haiglasse ei läinud, sest kiirabitöötajad arvasid, et ma saan ise paremini nende hoogudega hakkama jne...
 Ma haigestusin hullu köhasse suisa pooleteist kuuks. Köhisin ja rögastasin, köhisin ja rögastasin, rögastan siiani. Panin muidugi selle rohkem suitsu arvele, sest olen nikotiinik.
 Miks ma kahtlustasin endal diabeeti? Sümptomeid oli ja on liiga palju. Hakkan neid nüüd loetlema:

 1) viimase aastaga on tekkinud mu varbaküüntele küüneseen
2) organismis vohab pikemat aega pärmiseen, mis ei alla ühelegi ravile
3) põdesin (põen) kroonilist paradontiiti, mille tagajärjel langesid (või tõmmati) kõik alumised hambad suust, vaid 1 jäi alles. proteesid ei taha siiani istuda, tekitvad villid. lisaks lõi põletik lõualuusse. ja eelmisel aastal võtsin mitmeid kordi antibiootikume, mis lõhkusid mu mikrofloora, polnud abiks ka probiootikumid. antobiootikum raviv põletikus kohta aga lõhub kõik muu...
4) krooniline kõhukinnisus, vaid tablettide abil saan number 2 häda teha
5) valutavad pidevalt kõik liigesed ja lihased (diabeet, reumat ei leitud)
6) kohutav joogijanu ja suu kuivus pidevalt
7) tihe urineerimine, eriti veel öösiti
8) kaalu järsk tõus (sain kepikõnniga 30 kg maha, aga nüüd olen suisa 9,5 kg tagasi võtnud)
9) käivad igasugused erinevad isud peale, näiteks coca-cola isu, mida ma pole kunagi armastanud
10) kohtav väsimus, uimasus ja vatist olek
11) pistelised peavalud (surve meelekohtades ja kuklas)
12) aeg-ajalt süda läigib, isegi lõhnad ajavad iiveldama
13) üleüldine limaskesta kuivus ja ärritus
14) kogu aeg on külm, isegi siis kui elamises on 33 sooja
15) pidevalt olen näost punane, rajalt tulles naeran et sain tuult
16) ei saa enam kepikõndides rütmi kätte, väga raske on, jõuetus luis ja liikmeis, kuigi tahtejõudu on
17) hingeldan ja higistan iga liigutuse peale ning higihais on läinud spetsiifilisemaks
18) pean kogu aeg jälgima kuhu ja kuidas astun, jalad ei taha sõna kuulata
19) liigestele on tekkinud reumatunnused, mingid imelikud munad (aga reumat ei ole)
20) pikali olles, tekib kogu aeg mingi vastik röga...

 Ühesõnaga need on need sümptomid mis mulle hetkel meenusid. Võimalik et neid on veel. Aga kallid sõbrad, olge head ja minge kontollige oma vererõhku, veresuhkrut ja kolesterooli, enne kui on hilja!

 Täna ostsin välja oma rohud, võtan kokku 4 tabletti päevas kolesteroolitablette, hüpertooniatablette ja suhkruhaiguse...

 18. mail lähen endokrinoloogile, siis selgub millist ravi hakkan edaspidi saama, kas hakkan ennast süstima või jäävad tabletid. Seniks pean ennast hoidma, ei mingit kepikõndimist ega...sest mul on nii infarkti- kui ka insuldi oht.

 Jah, eile õhtul lausa kartsin magama jääda, tundsin surmahirmu. Tõsiselt. Elus esimest korda. Täna oli hirm kas jõuan apteeki ja tagasi. Jõudsin. Vahepeal väsisin ja istusin. Jõuetus kestab ja peas surub. Helistasin uuesti perearstile ning ta soovitas võtta vajadusel paracetamoli või dolmeni, ei iial ühtegi ibo-ga algavat valuvaigistit, sest need on südame surmad.

 Tüdrukud, esimesel võimalusel viin teile raamatud posti, aga praegu olen rangel voodirežiimil ja eile hommikul unustasin raamatud kaasa võtta. Palun vabandust!

 Ärge siis väga muretsege, kui ma siit pikalt eemal olen, ei jaksa eriti istuda ega liikuda, rohkem vegeteerin voodis. Ja ärge mulle väga helistama ka hakake, ma ei jaksa telefoni käes hoida. käsi sureb...Aga ise ma surema veel ei hakka, ravitsen ennast kenasti. Küll ma kosun.

 Järgmisel nädalal tuleb juba jalgel olla, sest 16. mail liigun naistearstile, 18. mail endokrinoloogile ja 20. mail mammograafile. Eks näis mis ja kus ja kuidas edasi asi kulgeb.

 Muresid on viimasel ajal väga palju olnud ja tegelikult olen juba paar nädalat justkui vatist olnud, eks igasugused üleelmised (just veel lähedastega) rõhuvad ja tekitavad sisemisi pingeid, millest sünnib stress ja siis juba immuunsus nõrgeneb.

 Süda pupaerdab, kobin kotile.

Hoidke ennest ja oma tervist!

hüpertoonia ehk kõrgevererõhutõve raviks

kolesterooli alandamiseks

veresuhkru alandamiseks

10. mai. 2019.a
Vana-Rääma