Suve lõpp ja hoidised- loogiline!

 Jah, ma tean et olen sellel aastal laisk perenaine olnud. Vaid üle 20 purgi on hoidisied sisse tehtud, aga ma jõuan veel. Seeni on ise juba 10 purki ja neid tuleb kindlasti veel. Täna keetsin moosi.

üun, pirn, aroonia...

läheb keema

tänane töö...

 Õuna-pirni-aroonia moos sai purkidesse. Ise ma eriti moosist ei hooli, väga harva söön, aga mul on pojad (heh, kõlab nagu kutsikad) kes moosi armastavad ja mõnikord, eriti talviti, armastan ise ka piima-moosi-saia süüa.

väike reklaam ei tee paha ja on korstnapühkija poolt lubatud

 See nädal on kätte kadunud, rajale olen vaid korra saanud. Teisipäeval saime maja ahju- ja pliidilõõrid puhtaks, korstnapühkija käis. Eile hakkasin tegelema ühe raamatu käsikirja nn eellugemisega ja eeltoimetamisega. Lõpetasin hommikul kell 3.15 ja täna tuleb ka ilmselt magamata öö, tahaks selle homme illustraatorile ja kirjastusse saata. See pole mu enda käsikiri, aga olen taas selle koostaja ja arvutist lugemine ei ole mu silmadele just meelistegevus, hommikul olin nagu zombi, silmad paistes ja punased. Aga elan üle, väga põnev raamat tuleb sellest ja kalli inimesi kirjatükke lugeda on lausa lust.

 Täna käisime Germoga ämma aiast õunu, pirne ja arooniaid korjamas, eks ikka moosi tarvis. Tunnid neid puhastades ja korjates kadusid kätte ning nüüd ongi aeg seal maal et tuleb käsikirja sukelduda.

 Suured tänud ütlen Jana Valgele, kes tegeleb aktiivselt mu kahe lühiromaani kaanepildi illustreerimisega. Õigupoolest ühele neist on juba valik tehtud, aga juba potsatavad facebooki postkasti ka teise omad, millest taas teen valiku. Aitäh, armas ja andekas Jana!

lühiromaani kaanepilt. a: Jana Valge

 Samal ajal toimetab Anneli Sihvart mu lasteraamatut PETU LÄHEB KOOLI, mis peaks saama toimetatud järgmiseks nädalaks ja siis kohe asub ta mu lühiromaani ÜKSINDA MAAILMAS käsikirja toimetama. Nii, et PETU LÄHEB KOOLI ilmub oktoobris ja ehk lühiromaan ÜKSINDA MAAILMAS juba novembris, no nii spekuleerides, aga kirjastajatega on räägitud ja vilgas töö käib, ehk annab juba vilja ka.

Üks lühijutt kipitab juba paar päeva minus, ehk jaksan ka selle kirja panna. Aga seniks chiau!



6. september. 2018.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 107.päev

kodulävel

  Täna jõudsin üle kahe nädala rajale. Eks oli selleks nii mõnigi takistus, aga loll on see kes vabandust ei leia, eksole? Aga tegelt ka, vahepeal oli takistuseks see kurb intsident ühe noore naisega, millel ma siin blogis peatuda ei taha ning endiselt teevad mulle haiget kaelaradikuliit, vist ka reuma ja kõhukinnisus. Ikka ja jälle, vahelduva eduga. Aga praegu olen normis ja kasutasin võimalust, sest oli ka kesklinna postimajja asja. käisin sealt ära toomas andeka Jana joonistatud illustratsioone kalli Erika lasteraamatu TRIINU tarvis. Nüüd on need mul kodus täitsa olemas ja lähipäevil jõuavad kirjastusse, seega pole TRIINU sünd teps mitte kõrgete mägede taga. Ja ma rõõmustan väga selle üle.

endises kodupargis...

 Kepikõndisime mööda Pärnu kesklinna ja koju jõudes näitas pedomeeter, et olime lausa 7,2 km läbinud. Nostalgitseime ja külastasime endiseid kodumaju, kus olen 13 aasta vältel Pärnus elanud. Germole lisas see kõik vaid rõõmu juurde ja ta lausa säras rajal. Oleme mõlemad õnnelikud, ei mingit väsimust, kuigi esimest korda sai rajal käidud plätudes. Ja lõpuks jõudsime ikka rajale, Jaansoni rajale, kuid kesklinna poolsemasse, sest ei taha lihtsalt siinpool liigelda. Alati on võimalik valida uusi radu, see ei takista liikumist.

 Vahepeal lihtsalt istusime, viskasin mured vette, uputasin ära, vestlesin kahe kalli sõbraga ja nüüd siis blogingi. Jälle üks kepikõnd kirjas! Näib mida homne päev toob, plaan on paigas, kui just taevast pussnuge sadama ei hakka ja ilm väga külmaks ei pööra.

TRIINU kodu :)

siin need on, TRIINU illukad,  vapustavlt hea lasteraamatu illukad

mõnus on olla, pool km veel koju :)

õnnelik Germo

kesklinna sild...

peaaegu kodus..

sõber Raul, siin jalga puhates helistasingi sulle...

nõnnaviisi...

puu, känd ja pisikesed vesroosid- sinna uputasin oma mured...

üle Pärnu jõe paistab meie lemmikkoht...

rajal...

kõik teed viivad jõeni...

Kanali tn 5a oli ka kunagi meie koduks...

põnev uks ühel Kooli tänava majal...

Germo endise kodumaja ees, Kooli tn 3...kui linna kolisime 13 aasta eest..

kesklinnas...

mingid kännukad...

kesklinnas...

Nüüd ikka väike fotogalerii ka:

Germo on üliõnnelik rajale mineku üle...

Olge armsad!

18. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

Värvikas aasta+ koostöö Erika Salumäega

 Kuna mu blogi on mu (avalik) päevik, siis mitte ei saa siia jäädvustamata jätta oma viimase aja sündmusi, elamusi ja muutusi elus. Te kohe kindlasti ei ole kohustatud seda lugema, lugemine on vabatahtlik, aga üha enam kuulen ja näen kui palju mu blogisid loetakse ning seda on üliarmas teada.

 Täna (õigemini eile hilisõhtul) tulime kalli Erika Salumäega lagedale pommuudisega ning enam pole see saladus, et alates 2017.aasta detsembrist käib meil Erikaga vilgas koostöö. Nagu ma oma fb ajajoonel juba mainisin, koostan ma Erika luuleraamatut "Mu Eestimaa lõhn" ja lasteraamatut "TRIINU" mille illustreerimisega tegeleb Jana Kupits.

 Erika hakkas ilukirjanduslikke üllitisi kirjutama juba kaugel nõuka ajal, aga mingil hetkel hävitas oma luuletused, kuid nüüd läksid taas luuleväravad valla ning üheskoos Erikaga koondasime need kenasti ühte faili kokku ning varsti läheb käsikiri korrektuuri. Erika luule on lihtne, ka nn "tavainimesele" loetav, realistlik ja eluline, kohati ka kaootiline, mis pole luule puhul üldse mingi uudis. Nagu luuleraamatu pealkirigi ütleb, on selles Eestimaa lõhn lausa tuntav. Austades autori soovi, toimetame selle raamatu üheskoos, sest Erika ei taha, et toimetaja selle toimetaks, aga keelekorrektuuri teeb siiski professionaalne toimetaja.

  Lasteraamatu "TRIINU" kirjutas Erika Salumäe oma lapsepõlve ainetel, elust lastekodus. See on väga piltlik ja aus raamat, mille teema võib esialgu ehmatada, aga julgen väita, et tegu on väga hea raamatuga, mis sobib lugemiseks kogu perele. Ja kui kõik läheb nii nagu minema peab, sünnib kunagi sellele ka järg, või kirjutab autor TRIINU elust teises võtmes. Igal juhul saab sellest põnev lugemine.

 24. septembril möödub Souli olümpiast 30 aastat ja just selleks ajaks ilmuvad need 2 raamatut. Esitlused toimuvad kindlasti Tallinnas, Tartus ja Erika sünnilinnas Pärnus. Aga sellest kõigest juba hiljem.

* * * *

 Millega mina tegelen? Jah, juba on öö, aga ma teen tööd, ühe artikli tarvis ikka ja see tuleb täna valmis saada. Homme on tulemas fotosessioon läbi profifotograafi käe ja silma, sestap pean ennast ikka mingil ajal magama vedama. Jah, minust tuleb artikkel, aga sellest kirjutan ka hiljem.

  Eile olin edev ja selfitasin. No peale "Raamatu ja roosi" päeva oli energiat ülearu ja kukkusin edevuslaata pidama, et oleks mida vanadusepõlves vaadata. Loomulikult leivad need siin blogimaailmas ka oma koha.

 Täna (okok, juba eile) oli mõnus päev, nagu kõik päevad, peaaegu. Ahjaa, kallis Ave tõi mulle Egiptusest ninni-nänni ja nüüd on mul taas uus magnet kollektsioonis, lisaks pastakale, elevandile, käterätikule jne...Magnetite kollektsioon juba kasvab, hasart hakkab tekkima. Vot nii!

 Sattusin lõppeks kauplusesse "Sõbralt sõbrale" ja no, mine või hulluks, sinna oleks võinud tundideks ennast unustada, aga meil oli kiire, kuid näppu jäid ülinunnud klaaspudelid, mis leidsid koha Germo toa akende vahel. Kas teadsid, et tühi anum või pudel akna vahel korjab kokku negatiivse energia, ei lase kurjal silmal su ellu tungida? Nüüd tead! Jah, aeg-ajalt tuleb neid vee all loputada, anumaid ja pudeleid ikka.

 Ja kui kaupluse laes ripub laelamp mis on nagu sinule loodud, nagu ootaks sind, siis tuleb see endale soetada. Ma ammu unistasin, et mu toa laes oleks lehmakettidega vankriratas, nüüd sain kettidega antiiklambi ja olen üliõnnelik, jeee! Nii vähe ongi rõõmuks vaja! Ja siis te veel küsite kuidas ma suudan kogu aeg särada. Fotod galeriis.

 Nüüd aga kaon artiklisse tagasi, et homme värskelt fotole jääda.

Armastan!

Fotod:

punaste silmadega aga ikka rõõmus :)

pubekalik kommentaar: vaatan sind ;)

vaatame tõtt?

on öö ja tuju on megahea!

Ave tõi Egiptusest, ausõna :)

magnetikollektsioon aina kasvab...

üliarmsad värvilised pudelid Germo toa aknal

minu uus kullakallis nunnukas :)

minu pesa...

25. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma