Rada 205.päev

Mõnus õhtu. Tänane trajektoor: Tallinna mnt - Voorimehe - Rõugu - Vana-Sauga - Õli - Kitse - Loode - Jannseni ja kodus me oleme. Ühed ja samad rajad tüütavad ära, peab erinevaid teekondi ette võtma. Kokku tuli küll vaid 4,4 km aga oleme rahul. Natuke sääskledele söödaks läksime aga elame üle. Ja sooja sain ka, niigi pool päeva oli külm ja külm. Palun, taevataat, suvekuu on, saada suvi meile! Mis seal ikka, oleme terved! 1. juuni., 2021. a. Vana-Rääma

LEONORA - Urve Tinnuri

Öösel panin käest öökapile Urve Tinnuri värske romaani "Leonora," mis läheb mu eriliste raamatute riiulisse sest see on pühendusega raamat. Mul on kõik kirjanik Tinnuri romaanid olemas ja kõik asuvad just selles imelises riiulis. Ma ütlen et Urve romaanid lähevad iga korraga aiva põnevamaks, aga ma ei võrdle neid iial veiniga, sest vein, nagu ka ükski teine alkohoolne jook, pole hea. Vuihh! Ausõna, ma ei saa ühegi alkohoolse joogi kohta hea öelda, veelvähem võrrelda seda nii hea raamatuga, nagu seda on "Leonora." Kui mitu korda segas pisaratevool, mille see raamat esile kutsus, lugemist. Kui mitu korda panin raamatu käest rinnale ja lihtsalt mõtlesin, lihtsalt adusin ja tajusin üksiku Leonora hingevalu, mida põhjustasid talle ta kõige lähedasemad - poeg ja tütar. Kui valus, aga reaaalne see kõik on. Väga paljud viivad kahjuks oma esivanemad sunniviisiliselt vanadekodusse, et oma sünnikodu rahaks teha. Inimesed oleks nagu robotid, neile ei ole miski ega keski enam püha, isegi oma kallid vanemad, tänu kellele lapsed ilmavalgust näinud on. Karm reaalsus. Kohutavalt karm. Jah, maailm (jättes välja selle pandeemia teema) on avatud, piirid valla, inimesed reisivad. Väga inetu on aga nende käitumine, kes lähevad ja jäävad, unustades ära oma esivanemad ... Väga karm on kui su võsukese jaoks on tähtsam raha kui ta oma sünnikodu, oma lihane ema ... oma. Jube! Aga vaatame tõele näkku, nii see on. "Leonora" on väga südamlik ja tõene raamat, mis lahkab lahti ühe vana naise hingeelu, loe ja mõtle. Kui see raamat kedagi külmaks jätab, pole sellel inimesel südant sees. Hea testimisraamat. Aitäh, kallis Urve! Ja kopeerin siia ka teksti Rahva Raamatu lehelt: (kuigi blogi jätab selle taas ühe joruna, on siiski arusaadav) Üksildane, kibestunud Leonora elab väikeses ääremaa külas, looduslikult kaunis paigakeses. Olles üle kümne aasta lesk, pole talle jäänud midagi enamat peale vana maja, mille ta armastatud abikaasa oma kätega ehitas. Nüüd tahetakse seegi Leonoralt võtta, koos mälestuste ja kõige muuga, millest ta ahtake maailm koos seisab. Juhuse tahtel ilmub Leonora ellu neljajalgne sõber, kelle ustaval toel leiab vana naine hingerahu, nii et elu omandab hoopis teistsuguse värvingu. „Leonora” räägib põlvkondadevahelistest keerulistest suhetest, päranduse pinnal tekkivatest pingetest, hoolimatusest ja omakasust, mis viib sildade lõpliku põlemiseni. Siiski leidub kusagil inimlikku soojust, mis suudab hääbunud õnnetunde uuesti ellu äratada. 1. juuni. 2021. a. Vana-Rääma

Juunikuu numbrid on ilmunud

Nii ta on, juunikuu numbrid on tõesti juba ilmunud. Räägin endiselt ajakirjadest "Saatus & Saladused" ehk SaSa ja "Müstilised lood" ehk ML. Endiselt teen ma ka nende ajakirjadega koostööd ja seda juba kaua aastaid. Sellel korral on SaSa luuleveerus avaldatud minu luuleread, aga kui soovid et ka sinu luuleread jõuaks sellesse ajakirja ning juba juulikuu numbrisse, võta minuga ühendust juba täna. Aitäh! Lisaks on SaSas minu jutuke " Eluküünla taht kustub mõnel liiga noorelt." Ajakirjas ML on avaldatud minu lühinovell "Nimede kokkukõla." Mõnusat lugemist, armsad sõbrad! 1. juuni. 2021.a. Vana-Rääma

Rada 204.päev

See imeline allee viib otse meie koju. Ehk siis meie kodualleeks võib seda nimetada küll. Imeline Pärnu, ma ei väsi sind kiitmast! Tulime rajalt. Täna tegime Vana-Pärnu tiiru ning olime rajal suisa kuuekesi. Läbitud sai 5 km. Ikka tasa ja targu, aega on ja kiiret ei ole. Ja Evele käisime ka tere ütlemas. Mulle väga meeldib rahulik Vana-Pärnu linnaosa, juba loetud nädalate pärast saab ehk taas Vana-Pärnu randa minna ja Ivit külastatud, nagu igal suvel. Enesetunne on mõnus. Liikuge teie ka ju olge terved! 29. mai. 2021.a. Vana-Pärnu

Rada 203. päev

Mõned päevad olid mitte just rajasõbralikud, aga täna ilm muutus, vähemalt Pärnus. Nii me seda kepikõnniks kasutasimegi. Ausalt öeldes olid mul rajale minnes hoopis teised sihid aga need muutuvad äkki, nii meie teekonna pikkuseks pisut üle 8 km kulgeski. Enesetunne on väga hea. Jah, teeviit on eksitav ja ausalt öeldes ei ole ju kirjas kus see 5 km Pärnus lõppema peaks. Meie maja juurest selle teeviidani on veidi üle 4 km. Armas oli ka sind kohata, Ellen! Jah, me kepikõndisime Sauga alevikku ja tagasi. Teinekordki võib seda rada kepikõndida, täitsa mõnus oli. Aga las fotod kõnelda, meie oleme väga rahul. 28. mai. 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 202.päev

Hetk tagasi jõudsime rajalt. Jahe on. Selline justkui varakevadine ilm Pärnus. Kuigi me kepikõndisime 5 km, hakkas mul jahe. Aga enesetunne on siiski hea, teen peagi tassi teed, saan sooja ehk sisse. Oleks pidanud ka jope selga panema, nagu Germo pani. Aga nüüd, selle nädala normiks seadsin 5 km. Igapäevaselt küll kepikõndida ei õnnestu aga vähemalt 3 päeva nädalas üritame rajal olla. Tänaseks on ka hüppeliigesed taastunud ning kopsumaht samuti. Kahe päeva pärast saab juba 1 kuu jagu suitsuvaba elu. Ma ei saa aru et midagi üldse muutunud oleks, jah, lõhanataju on tugevamaks läinud ja mõned kilod on juurde tulenud, muud ei midagi, ei mitte mingit suitsuisu, ei närvilisust, ei köhi tõrva :D, ei ... ausalt, kõik on nii nagu oli. Ahjaa, tegelt siiski, näljatunnet tunnen, enne juhtus harva. Aga mis seal ikka, üks trennipäev taas kirjas. Oleme õnnelikud. Olge teie ka! 24. mai 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 201.päev

Täna võimaldas ilm meil rajal käia. Eile õhtul muudkui sadas ja sadas, jäigi 1 päev kepikõndimata. Olen nüüd nagu sõltuvuses, liigesevalu on, tänu liikumisele, kadunud ja üha kibelen kepikõndima. Ja ega Germolegi see vastumeelene ei ole. Aga igaks juhuks me pikemat teekonda ette veel ei võtnud, aega ju on, kiiret ei ole. Läbisime taas 4,3 km. Enesetunne on superhea. Jõe ääres olles tekkis juba tahtmine vette minna, aga ma ei ole jõeinimene, olen mereinimene, seega minemine jäi vaid mõtteks. Kannatan veel natuke, kui merevesi on juba 17, võin minna. Ja Vana-Pärnu ranna veepiirini on meie kodust täpselt 3 km, alles hiljuti mõõtsin ära. Selleks ajaks kui suplema saab, on ehk rütm juba veel parem, ehk on siis just see 6km paras maa sportida. Ujuda ma ei oska aga vees mul olla meeldib. Aga mis seal ikka, oleme ikka terved ja õnnelikud! 19.mai. 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 200.päev, juhhuuu!

4,3 km parema tervise poole on täna läbitud, juhuu! Lisaks on meil täna ka suur juubel - 200. kord rajal! Tõsi küll, vahepeal olingi liiga laisaks muutunud. Eile juba kirjutasin ka põhjusest ning mulle meenusid hea Sveni sõnad, millest mul paari aasta eest abi oli, need kõlasid umbes nii et liigesevalu vastu aitab trenn, aiatbki, juba teist korda kogen seda. Nii juhtuski paari aasta eest et Sven ajas lausa mind rajale ja ühel korral tuli ka kell 1 öösel minuga trenni. Ütlen otse: mul ei ole enam liigesevalu, nagu poleks seda olnudki! Jee! Tervitused sulle, Sven, oli tore ka sind üle pika aja trennis kohata! :) Nagu fb peatsis mainisin, ei ole mu blogi lugemine kohustuslik, kordan seda ka siin. See on puhtalt vabatahtlik, sest ega ka minu elulooraamat ei ole kohustuslik kirjandus. Ja sulle, kes sa mu postkasti mind sõimama tuled, on mul sõnum: "ole pai, vaata peeglisse, tee endaga vaherahu ja ela oma tusatuju mujal välja. Endasse uskumine on edu ja tervise pant!" Täna on tõesti emotsioonid laes, lisaks 200. rajajuubelile täitub õhtul 3 nädalat suitsuta ja nüüd ma juba enam harjumusest ka ei istu pliidisuu ette. Armastan! 17. mai. 2021.a. Vana-Rääma