Õhukeste raamatute lugemine saab liiga ruttu otsa. Nii lugesingi eile õhtul läbi Brigitta Davidjantsi lühiromaani "(Mitte just) armastuslugu."
Ütlen ausalt, antud autorist ma ei olnud enne isegi midagi kuulnud, aga just Rahva Raamatu lehelt piiludes avastasin, et tal on teisigi raamatuid ilmunud. Kas loeksin selle autori raamatuid veel? Võimalik, sest see raamat siin jäi justkui poolikuks, tahaks teada mis edasi toimub. Võimalik, et on sellele raamatule ka järg ilmunud, ma ei ole kursis veel, vaid nii palju hakkas silma, et 2019. aastal ilmus tal ka üks raamat. Pärast uurin. Kui on järg ilmunud, loen.
Selle autori käekiri on lihtne ja loetav, sestap läheb lugemine ladusalt, ehk liigagi ladusalt. Olustikku oleks tahtnud rohkem, see on suht napp. Ei tekkinud erilist kujutluspilti, kuigi paigad, kus tegevus toimub, on iseenesest põnevad.
Olen tihti mõelnud sellele, et miks osad inimesed on homoseksuaalsed, biseksuaalsed jne... Et kus kohast saab see alguse. Pigem arvan, et ohasooihalus on kaasa sündinud, biseksuaalisks, homoks ega lesbiks ei saa hakata, see peab ikka verega kaasa antud olema. Või? Mida arvad sina? Just sellel teemal kõneleb see raamat.
Tegevust toimub üheksakümnendate lõpus Tallinnas, kus üks 14. aastane tüdruk, kes alles maailma avastab, otsib ka ennast. Kuigi lõpp suutis mind üllatada, siis tagantjärgi mõelds vihjati raamatus palju sellele, et peategelane Rebeka on poisilik tüdruk. Tema käitumine, ellusuhtumine, riietus jne... Aga samas jookseb paralleelselt (mitte just) armastuslugu Rebeka ja temast vanema mehe vahel, kuid samas on noor näitsik pigem teise kutti armunud. Ilmselt on tegu siiski biseksuaaliga, kes alles avastab end, oma seksuaalset orientatsiooni. Aga ta on ju alles noor ka.
Tegelikult ma lootsin loole hoopis teistsugust lõppu, või tegelt lootsin et see lugu ei olegi veel lõppenud ...
Minu tutvusringkonnas on päris palju seksuaalvähemusi, mõni on öelnud selle peale "kunstiinimeste värk." Jah, elus on tulnud ette ka olukordi, kus mõni seksuaalvähmus on mind ahistanud, ilmselt mu natuke teistsuguse temperamendi pärast,olen hädas olnud. Ja olen selgeks teinud, et mind siiski ei tõmba seksuaalselt naiste poole, ja see pole mingi näitaja, kui ma julgen otse mõne naise kohta välja öelda, et ta on imekena. Sellel nägemusel ei ole mingit seost omasooihalusega. Mõni inimene ongi kenam kui teine ja ma lihtsalt julgen seda välja öelda.
Mingil ajal tekkis mu tutvusringkonda väga palju lesbisid ja biseksuaale. Üks ( nn endine heteronaine) väitis, et nad mehega olid enne heterod, aga ühelt maalt avastasid endas ohasooihaleja. Mina sellist asja ei usu, grammigi ei usu. Ka isegi see, kui sa pettud oma mehes (naised) ei tee sinust omasooihalejat, sa oled see juba enne, või oled biseksuaal.
Mind üldse ei huvita inimese seksuaalne oreintatsioon, huvitab pigem inimlikkus. Aga kui ma olen oma seisukoha selgeks teinud ja mõni omasooihaleja sellest aru saad ei taha, siis ma lihtsalt eiran seda inimest, heidan oma tutvusringkonnast välja. See käib siis lesbide ja biseksuaalide kohta. Lihtsalt kunagi sattusin ühes pubis ühte lauda, kus peale minu juhtusid kõik olema biseksuaalid ja lesbid, nii jube oli olla olukorras, kus naised omavahel kaklema läksid ja üks neist muudkui üritas mind ahistada, otseses mõttes. Ja kunagi olen olnud ka situatsioonis, mil pidin lesbide käest tappa saama. Tõsiselt. No, ma olen kogu elu olnud lühinägelik. Juhtusime ühel ajal ja ühes kohas olema lesbidega, aga nemad istusid täpselt nii, et ma pidin silmi pilutama, et nendest mööda näha. Miks ma pidin neist mööda vaatama? No nad istusid täpselt lauas, mis jäi bändi lava ette. Sellised lood siis. Sellised mälestused tõi see raamat esile. Aga lugege ise!
Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT
(MITTE JUST) ARMASTUSLUGU
„Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.”
Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana.
„Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.”
„Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.”
„Sa oledki must kümme aastat vanem.”
„Jah, ja tahan sind hirmsasti!”
„Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.”
„Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?”
„Üheksanda.”
Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses.
„(Mitte just) armastuslugu” on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse.
Vana-Rääma
