KURADIL ON LAPSE NÄGU - Marek Kahro

 Oh ja ah! Niivõrd kahju on, et see raamat loetud sai! Vaid 3 õhtut põnevust ja ... Väga, väga hea raamat!
"Kuradil on lapse nägu" on järg Marek Kahro raamatule "Seal, kus näkid laulavad," (2016) mis pälvis kirjanduskonkursil "Bestseller 2015" ilukirjanduse žanris esikoha. No oli ka seda väärt! Sama hea, või isegi põnevam, on antud raamat. Uhh!

 Eelnevatest Marek Kahro raamatutest olen ka bloginud, neid blogipostitusi saate lugeda SIIT! Vajutage sinisele kirjale!

 Minu jaoks on kirjanik Marek Kahro üks viimaste aastate põnevamaid avastusi, üks sisutihedama tekstiga Eesti kirjanik, kelle (kõiki) raamatuid rikastab ajaloohõng, mis on nii kohutavalt põnev, et mul saavad sõnad otsa! Tohutult suur ja põnev töö! Jessver, ma lausa jumaldan selle autori tekste!

Jah, kõige uuem M.Kahro raamat on mul veel lugemata, aga küll ma jõuan.
Tegelikult on tal veel mõni raamat ilmunud, just avastasin. Mina olen vaid kolme lugenud, aga veel on ilmunud romaanid "Kaljud ja kameeleonid" ning "Päikseta paradiis." Ja kõige uuem "Ta tuleb läbi seina." Need kõik pean ma endale saama, sest ma lihtsalt pean, tahan ja saan ka! :)

 Kui kellelegi on need raamatud olemas ja ta neid ei vaja, olen nõus ära ostma! Aitäh!

Antud raamatu lugu on tõeliselt põnev, see kõneleb 17. sajandil aset leidnud nõiarprotsessist, tuleriidale saadetud talupojast. Kolm sajandit hiljem toimub ühes külas sama situatsioon. Ajalugu kordub, igas mõttes. Põnevust jagub kaanest kaaneni ja mina isiklikult ei saanud öösel peale lugemist isegi magama jääda, žüsee mu peas võttis omi mõõte. Nii olingi sunnitud vahelduseks oma lasteka (Mia lood) läbi lugema. No ma olen öine lugeja, pole parata. Ja jube raske on öölambi tuld ära kustutada, kui sul on lugemisel niiiiiiiiiiiiiiiiiiii põnev raamat!

 Ühesõnaga saage tuttavaks timukate, nõidade, köstrite, talupoegade, politseinike ja igasuguste teiste põnevate teglastega. Jeerum, ma ei taha mitte reeta mis ja kes seal veel tegutseb ja mis toimub. Lugege ise! Soovitan 1000%!

 Aitäh, hea Marek, et sa nii häid raamatuid kirjutad!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

KURADIL ON LAPSE NÄGU

Autor: MAREK KAHRO

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 34 Google +0  0 Share0

Jaanipäeva eel toimub väikeses Põlvamaa külas tulekahju, mida asub uurima keerulistele juhtumitele spetsialiseerunud politseinik Hando Oras. Kui samas asulas lahvatab teinegi põleng, milles hukkub kohalik elanik, avaneb uurijale maaidülli taha peitunud segaste suhete rägastik.

Peagi ilmneb, et mitu hiljutist surmajuhtumit on kummalisel kombel seotud rootsiaegse nõiaprotsessiga, mille tagajärjel saadeti tuleriidale noor talupoeg. Kas politsei suudab müstilise kurjategija peatada, enne kui veel mõni inimene leekides elu kaotab?

Ajalooliste faktidega rikastatud põnevusromaan „Kuradil on lapse nägu“ on järg raamatule „Seal, kus näkid laulavad“ (2016), mis pälvis kirjanduskonkursil „Bestseller 2015“ ilukirjanduse žanris esikoha.

ISBN	9789949571970
Ilmumisaasta	2017
Keel	eestikeelne
Formaat	Pehmekaaneline
Lehekülgi	296 lk
Mõõt	210x148x20 (mm)
Kirjastus	PILGRIM
Sari	Bestseller
Lisamise aeg:	28.06.2017		16.90 € Lisa Lisa Osta Püsikliendile: 16.06 € Kaupluses: 16.90 € Kaup kätte: esmaspäev 30.1

24. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

* * *

foto: https://kangakoi.ee/toode/pakapikusokk/

    ***

pisike mehike
sorok poslednii
suss jalas
piilus läbi
aknaklaasi

ega ta kunstinäitusele
ei tulnud
tõmbasin ruloo ette
kustutasin köögitule
ja suundusin tuppa
raamatut lugema

pole mulle neid
kutsumata
külalisi vaja
alles eile hommikul
käisid suus
sital

une ja ärkamise piiril
kuulsin kuidas
keegi kolistas ja
ankalinki logistas
ah tuulepoisid
lõpetage teie kah

hommikul rulood
eemaldades
tundsin tuttava
sussi ära
see lebas
irvitavate silmadega
lõuad pärani
mu aknalaual
mehikesest
ei haisugi

toomapäeva
koristustuhinas
võtsin võõra
aksessuaari toasilma
ripsmetelt
ja viskasin prügikotti
pole mulle neid võõraid
esemeid vaja
mine tea viskavad äkki
veel sussid
püsti ka

järgmisel hommikul
nägin kuidas mehike
vastasmaja akent
lahti kangutas
ühe jala varbad alasti
võtsin kodukootud sokid
toppisin need
tervist ja armastust täis
ja asetasin aknalauale

järgmisel hommikul
ärgates avastasin üllatusega
tuttuued aknad eest
ripsmed kuldse tušiga
võõbat

ah te mehed
olete ikka
küll


22. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Täna on kirjanik Juhan Saare 90. sünniaastapäev

FOTO: https://kultuur.postimees.ee/1696809/suri-kirjanik-juhan-saar

  Täna on kirjanik, luuletaja, prosaist ja dramaturg Juhan Saare 90. sünniaastapäev. Oli ka minul au teda tunda ja temaga pikki telefonikõnesid pidada. Ei taha temast küll minevikus rääkida, aga kahjuks 2007. aastal ta lahuks, täpselt minu sünnipäeval ... (28. augustil).

 Kunagi, 2001. aasta 16. märstil, kui Mark Soosaar ja Vaiko Edur korraldasid toonases Chaplini kunstikeskuses kirjandusõhtuid, käisin minagi Juhan Saarega kohtumisest osa saamas, just sealt algas meie tutvus. Kui palju pikki tunde sai temaga telefonitsi vesteldud ... aga kahjuks ma ei jõudnudki talle Vilsandile külla, kus ta suviti elas. Plaanis küll oli, aga ...

 Üks rariteetsemaid luuleraamatuid, mis minu autogrammide ja pühendustega raamaturiiulit ehib, ongi just Juhan Saare luuleraamat "Elu ikka ühekordne," milles on autori pühendus sees. Lisaks on mul tollest ajast veel albumis fotojäädvustused ja kassett.
 Tegin tookordsest kohtumisest ka märkmeid, nagu mul kombeks oli (on). Ka see märkmik on kenasti säilinud. Selle põhjal saaks hea artikli isegi kirjutada.

Mõni tekstikatkend tollest kohtumisest:

/Juhan Saarel on 4 õde, ise on pere noorem laps. Kaksikõde Mare sündis temast 2 tundi enne. Juhanil on tütar Kati. Luulet kirjutab elust enesest. Tema parimaks sõbraks oli lastekirjanik Heino Väli. Kannelt hakkas mõngima 8-10 aastaselt ... jne.../

 Üks, kellele minu luule väga meedis ja korda läks oli ka just Juhan Saar. See tegi minu hingele väga suure pai. Lugesin oma luuletusi talle läbi telefoni.
 Just Juhan Saar oli see, kes soovitas jätkata, väites, et luuletajaks ei saa hakata, selleks sünnitakse ning luuletamine on anne. Proosat võib kirjutada igaüks, aga luulet valdavad vähesed- väljavalitud.

 Kuigi Juhan Saar ise kirjutas peamiselt riimiluulet ja laulusõnu, kiitis ta minu žanririkkust ning ennustas, et minu luuletustest peaks palju kauneid laulusid sündima, et neil on rütm ja riim väga paigas. Ja nii ongi läinud. Selline prohverlik nägemus oli tal minu suhtes. Tänaseks on loodud mu sõnadele kaugelt üle 40 laulu! Olen talle selle eest südamest tänulik. Aitäh, Sulle, hea Juhan!

Ka minu kallil Emal oli au teda tunda. Tookord, esmakohtumisel, tervitasin Juhanit Ema poolt ja Juhan mäletas nagu eilset päeva. See oli armas äratundmine!

Saatsin Juhan Saarele ka pärnakate ühisraamatu "Pärnu romanss," aga ma ei mäleta enam kas Tallinna või Vilsandi aadressile. Ta oli selle üle siiralt õnnelik. Antud kogumikus on ka minu luulet avaldatud. 


 Muidugi soovitas ta mul ka Eesti Kirjanike Liitu astuda, aga seda ma pole teinud, ei ole vajalikuks pidanud isegi mitte üritada, olen omaette kulgeja. Ei taha kusagile kuuluda.

rariteet mu riiulis ...

üliarmas mälestus!

imelised sõnad, millest on ka imeline laul sündinud

Mark Soosaar, Juhan Saar ja Vaiko Edur 16.03. 2001.

Vaiko Edur kõnetab Juhan Saart

Juhan mängib kannelt

Juhani memuaarid...

Maire Haas (Tulilill) ja Juhan Saar on juba aastaid koos seal,,,üleval....

armas mälestus ...

märkmed tutvumispäevast ...

...

märkmed tollest tutvumispäevast...

aadress ja telefoninumbrid

autogramm märkmikus

 Vikipeedia kõneleb:
Juhan Saar (22. detsember 1929 Laeva vald – 28. august 2007) oli eesti kirjanik.
Lõpetas 1949 Tartu Elektromehaanika Tehnikumi. Töötanud kultuuritoimetajana, 1981–1990 juhtis Kirjanduse Propaganda Bürood.

 Juhan Saar on kirjutanud luulet, lasteraamatuid, laulutekste ja dokumentaalnäidendeid. Tema sulest on ka pärit Eesti tuntumaid unelaule "Mina ei taha veel magama jääda" (viis Heino Jürisalu, kitarril Emil Laansoo, vokaal Velda Otsus).

Luule- ja proosaraamatud

• "Värviline mõte" (lühiproosakogu), LR 1963, nr 19
• "Kured ja laevad" (luulekogu) 1966
• "Õnnelik mees" (luulekogu) 1977
• "Seitsmenda päeva saar" (luule- ja proosavalimik) 1989
• "Elu ikka ühekordne" (luulekogu) 1999

Lasteraamatud

• "Metsa taga ei ole mets" (osalt autobiograafiline lastejutustus) 1964, 2. trükk 1989, vene keeles 1977
• "Õhtujutud" (mitme rahva muinasjuttude ümberjutustused) 1966, 2. trükk 1988; ukraina keeles 1971; saksa keeles 1971, 1974, 1978, 1981, 1988; inglise keeles 1989
• "Mäng" (tänapäevamuinasjutt) 1973; vene keeles 1975; saksa keeles 1978

Näidendid

• "Valge tee kutse ja teisi lavatekste 1980–2005". Koostanud, toimetanud ja järelsõna: Ülev Aaloe. Kirjastus Faatum, Tallinn 2008, 400 lk; ISBN 9789985856727; kogumik sisaldab dokumentaalnäidendid "Valge tee kutse" (Raimond Valgrest, lavastatud Noorsooteatris 1985), "Kuning Herman Esimene" (koos Kaarel Kilveti ja Bernhard Viidinguga, lavastatud Noorsooteatris 1987), "Tartu rahu" (koos Kaarel Kilvetiga, lavastatud Vanemuises 1990) ning instseneeringud: "Verine John" (Juhan Peegli ainetel, lavastatud 1980 Nukuteatris), "Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel" (Heino Väli ainetel, lavastatud 1997 Endlas), "Kuldne elu" (Juhan Jaigi ainetel) ja "Barbara von Thedingsheimi keelatud armastus" (Theodor Hermann Panteniuse ainetel)

Mälestusteraamat

• "Valus naer" (illustreeritud Hugo Hiibuse šaržidega), 2005 ISBN 9985-856-55-4

Kirjandus

• Kalle Kurg. Jõud ja nõrkus ühes sõõmus. (Luulekogu "Kured ja laevad" arvustus). – Edasi 29.05.1966
• Heino Väli, "Mõned jooned Juhan Saare palgelt" – Looming 1979, nr 12, lk 1769–71
• Olev Remsu, "Tuhat novellialget" (raamatu "Valus naer" arvustus) – Looming 2006, nr 2, lk 304–306

Välislingid

• Aita Ottas, "Juhan Saare teine kodu on Vilsandil" (intervjuu) – Postimees 6. september 1997
• Henn-Kaarel Hellat "Juhan Saare kümnes amet". (intervjuu) – Eesti Päevaleht 22. detsember 1999, lk 6
• Juhan Saar, "See eestiaegne lõhn!" – Sirp 15. juuni 2001, lk 7
• Jüri Aarma, "Juhan naerab viimasena" (raamatu "Valus naer" arvustus) – Maaleht 5. mai 2005, lk 28
• Nekroloog – Sirp 31. august 2007

22. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Miraaž

foto: https://www.postimees.ee/3354649/pealtnagija-ebamaised-helesinised-laguunid-ida-virumaal-on-tegelikult-ohtlikud

        MIRAAŽ

keerdtrepp viib üles
mööda ohtlikke mäenõlvu
mille koopaseinu katab
nõgine mägede vaha
spetsiifiliselt lõhnav
mumio

aga taamal
avaneb miraaž
laguun
helesinine laguun
kordumatu
oma ilus ja väes

seisan kaljuveerel
ja emban taevast
taevas embab mind
nagu ei kunagi varem
nagu ei kunagi hiljem
südamega
hingega

mu käed on
kotkatiibadena laiali
sõrmed harali
ma lendan
lendlen
nimbus kannab
mu keha
udukerget

taevas praguneb
pilvede kohal hõljub tuul
vihisedes ja ümisedes
tuntud meloodiat
viisi lapsepõlvest

minu energiakeha
vajub vaikselt allapoole
sööstab läbi
taevakarva säärlõugase
üha kaugemale
üha sügavamale
jõuan limaani

tulen tagasi puhanuna
puhtana
mul ei ole muresid
minus ei ole kurbust
on vaid
universumi täis
armastust
aastatuhandete jagu
valgust
valgustust
seda kõige ehedamat
mida näevad vaid
nende silmad
kes oskavad vaadata
kellele on antud näha

keerdtrepp toob alla
mööda ohutuid mäenõlvu
kehastun taas
mateeriasse
saan endaga üheks ...

aga taamal
avaneb miraaž


20. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Alati siis ...

http://www.astronoomia.ee/wordpress/wp-content/uploads/2019/07/20190708_142650.jpg

         ALATI SIIS ...

alati siis
kui ma sulgen silmad
sa tuled
tuled ja jääd
nagu aeg
mis seisab paigal
nagu päike
mis iial ei looju
vaid on taeva all
ka pimedamail
päevil

alati siis
kui ma sulgen silmad
sa tuled
ja süütad mu
südames tuled
mis põlevad
ereda leegiga
ka siis
kui ahvid on voolu
minema viinud

alati siis
kui ma sulgen silmad
oled sa olemas
nagu päikesevarjutus
nagu kuuvarjutus
nagu verine kuu
nii ehe ja nii oma
nagu poleks sa
kunagi ära läinudki
nagu poleks sa
kunagi ära käinudki

alati just siis
kui ma sulgen silmad ...


19. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Vaid mälestus võib kõigest kõnelda

foto: https://kalale.ohtuleht.ee/961702/isadepaev-tanassilma-joel

   VAID MÄLESTUS VÕIB KÕIGEST KÕNELDA

Tol õhtul laotas taevas varje jõele.
Ta seisis kalda veeres, embas kuud,
käed üles sirut, poikvel hoides suud ...
Kui loits või mantra tundus see ta õele ...

kes lonkis õhtus, vastu elutõele.
Seal promenaadil jutustasid puud,
nad vestsid kõigest väga elutruult ...
Kuid hirmujudin torkis selga nõele ...

Ei teadnud siis, et jumalagajätt
see oli tookord, nõelas, mis ta kätt.
Vaid mälestus võib kõigest kõnelda,

ja ajahoovadega sõnelda ...
Ei saatusele kätt me ette pane,
ta on meist võimsam, on meist kordi vanem!


19. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Ja alati kui jõuan kodutallu ...

foto: https://sakala.postimees.ee/219138/aja-hamarusse-haihtunud-suurt-ruukle-talu-meenutavad-perenaine-ja-korsten

          JA ALATI KUI JÕUAN KODUTALLU ...

Teetolmu mattunud on vana sara.
Peal lagund vundamenti hingab korsten vaid.
On mälestused uppunud aega ära.
Teel kõnnib lonkav vares, nokib humalaid.

Vaid vana kaevuauk veel itkeb kuival,
ta kõrval lebab nukker võrevoodi kest.
On puud nii vaiki, põõsad vestvad tuimalt.
Ei suuda kõneleda keegi igavest!

Ja alati kui jõuan kodutallu,
Sa astud nõtkeil sammul, pihus rukkilill.
Siis unistan end ära kasesallu,
seal hetki tagasi vaid tiksub ajakell.



19. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Te olge ettevaatlikud

foto: http://www.pealinn.ee/koik-uudised/kliimateadlane-annab-lootust-mustad-joulud-ei-saa-uueks-normaalsuseks-n182477

    TE OLGE ETTEVAATLIKUD

Detsembrikuu seob vihmapiisku vihku.
Kui nutaks maa all taeva tumedust.
Päev ihkab taga valget lumest ust!
Miks tänavu küll talv nii nutta tihkub?

On Jõulutaadil vammus liiga palav.
Ta pügas maha halli habeme.
Ei tema oma nägu häbene!
Tal vildi asemel on kummar jalas.

Ja Päkapikk on justkui Viplala.
Ei kanna mütsi, muudkui tinistab!
Te olge ettevaatlikud, veel paneb

ta sussi pihta, tõmmates teid haneks!
Ta kombel Ahjualuse teeb pätti.
Võid leida tühjalt pannilt käteräti ...



17. detsmber. 2019.a.
Vana-Rääma

Kohal videviku

foto: https://www.jahipaun.ee/netipood/toode/matkatarbed/magamiskotidmatidvoodid/snugpak/tuulekindel-kate-vrkkiigele-snugpak-olive-_q5gvfn/

                 
KOHAL VIDEVIKU

kohal videviku
särab taevas
nagu maa malbe naeratus
õhetav
ja kirev

sina istud all ööd
võrkkiigel
ja unistad
unistad nagu
lapsepõlves
valgest laevast
ja päikesekiirtest
kes igal kevadel su
põskedele tedretähni
maalisid
aga päikest ei ole
aga päikest ei tule
veel ...

pole ka pehmeid
sulepatju
millega õhtuti voodis
sõda sai mängitud
pole vatitekke
mis kõige magusama
une tekitasid

on vaid
videvik ja võrkkiik
on hapra kuu
õhetav kuma
on laulusõnad
mida vanaema sulle
sängi veerel
laulis

oled sina
nii kaugel
ent ometigi
lähedal

kohal
videviku ...


17. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Tänane tööpäev Pärnus

 Tänud emotsionaalsete tundide eest, head Evald ja Janno!

 Mainin vaid nii palju, et veebruari numbrist, ajakirjast "Müstilised lood" saate lugeda mis meil täna teoksil oli.
Ei, me kohe kindlasti ei propageeri alkoholi ega ka Nikolai Lehtla kohvikut, kuigi fotojäädvustused on just seal tehtud.

 Head selgeltnägijad, maagid, müstikud, meediumid, nõiad jne ... Kui teil on mulle mõni tervenemislugu rääkida, võtke minuga ühendust juba täna! Kirjutan loo ja hiljem köidan raamatuks! Aitäh! 

 Kohtumiseni veebruaris! 

 Mõni foto veel:

Evald vaata, isegi õnnestus! :)

üks korralik selfi peab ühes päevas olema! :)

nad on sõbrad igaveseks!

nad on sõbrad igaveseks!

no selfitama ju lausa peab :)

koos Janno ja Evaldiga

14. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma