laupäev, 27. aprill 2019

Poetry Slami Pärnu eelvoor


finalistid Jaak Känd, Leonora Palu ja Raul Majas

 Täna kell 16.00-19.00 toimus Pärnus Kultuuriklubis Tempel Poetry Slami Pärnu eelvoor ehk Prõmm.

  Juba mitmendat aastat veab seda sündmust Jaak Känd, kes on ka ise korduvalt sellel luulelugemisvõistlusel osalenud ja auhinnalisi kohti noppinud. Kunagi korraldasime seda Jaaguga koos, aga kuidagi sujuvalt jäi Jaak seda vedama, kui mina tegelesin aktiivselt Pärnu Kirjandusõhtute peakorraldamisega (7 hooaega). Tore, et see sündmus Pärnus ikka toimub ja väga tore, et selle vastu on endiselt huvi olemas. Tõsi küll, aastatega on osalejaid vähemaks jäänud, aga võimalik, et asi seisneb ka reklaamis, sest kahjuks millegipärast kohalikul lehel ei ole selle sündmuse nupu avaldamiseks ruumi, nagu täna Jaaguga kõneldes selgus. Väga kahju!

 Avasõnad ütles Mikk von Pärg ning õhtut juhtis Jaak Eamets.

 Aga siiski, suisa 8 osalejat astus võistlustulle. Lisaks luges (võistlusväliselt ) oma luulet (ise ta pajatas, et kirjutab laulusõnu) Templi boss Andres Tölp ise. Hästi luges. Aitäh!

 Lisan siia osalejate nimekirja:

osaleja         žürii punktid    koht

Karelus            3 (8,67)       7.koht
Daivi Jõerand   2 (6,67)       8. koht
Raul Majas      7 (14,67)     1. koht
Mikk Pärg       5 (9,33)       6. koht
Kalev Mäesalu 7 (13,0)       4. koht
Jaak Känd       9 (17,0)       3.koht
Leonora Palu   10 (19,33)   2. koht
Aavo Kubja     8 (11,67)    5. koht
Andres Tölp (ei võistelnud)

 Žüriisse ehk Tarkade klubisse kuulusid : Ivar Sild, Margit Peterson ja Andres Tölp.
karm žüriiliige läheb Tarkade klubisse tööd tegema :)
Tempel (mällu kogu eluks)
rahvas
Mikk von Pärg
boss Andres Tölp
sinine tennis ja kets on selle kevade värv (Pärnus vähemalt) :)
tänavune Tarkade klubi Pärnu eelvoorus
Žürii koosseisus Andres Tölp, mina, Ivar Sild
osalejad...
kinkisin raamatuid
nänni kahh

  Päris raske oli finalistide hulgas seda paremat valida, kõik 3 olid väga tugevad, aga otsus tuli langetada ning üksmeelselt otsustasime Raul Majase kasuks, kes viimase esinemisega "pani ära" ja kes võitis Pärnu eelvooru juba kolmandat korda.
Andres Tölp ja Mikk von Pärg
2 Jaaku-paarishärjad :)
korraldaja Jaak ja võitja Raul
finalistid

finalistid Jaak, Leonora ja Raul

 Võitja pääseb sügisel Tartus toimuvasse Eesti luuleprõmmu finaali. Eesti meister sõidab aasta lõpus Euroopa Poetry Slamile Itaalias. Hoiame Raulile pöialt! Ka Leonorale, kes 2. koha sai, kui tal on võimalik ka osaleda lõppvoorus. See alles selgub.

 Te kõik olite omamoodi lahedad, aitäh!

 Lisaks luulevõistlusele esines ja esitles oma luuleraamatuid poeet Ivar Sild Tallinnast, kelle sulest on ilmunud tänaseks juba 13 luuleraamatut.
  Ivari luule- ja muusikakava kannab pealkirja "KOHANEMATUS." Minu meelest ülisuper pealkiri, sest selle kava võibki mõnel määral just sellise pealkirjaga kokku võtta.
  Ivari esinemine oli omanäoline ja huvitav. Mainisin Ivarile, et ta luules on väga palju kujundeid, hakkan ühte kujundit lahti mõtestama, juba tulevad uued ja uued. Ivaril oli vastus varrukast võtta- tema luule ei olegi esitamiseks, see on lugemiseks. See on hea vastus, sest mina olen see inimene kes armastab alati ka silmadega lugeda, lisaks heale luuleesitluselel, milles ma ise üldse tugev ei ole, pole kunagi olnudki. Ma lihtsalt pole etleja ja minu kummardus neile, kes suudavad ja oskavad oma luulet usutlevalt ette kanda. Täielik respekt! Aitäh!
Ivar Sild KOHANEMATUS
meeleolu loob Ivar Sild
Ivar Silda küsitleb Jaak Känd

 Üliarmas olid teid kõiki näha üle saja aasta! Uute kohtumisteni! Armastan!

P.S. Kahjuks ei saanud ma kõiki osalejaid pildile, see oleks luulesse süvenemist seganud. Aga midagi siiski on olemas.

27. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 24. aprill 2019

VAESTE-PATUSTE ALEV 2. - August Jakobson


 Möödunud öösel sai loetud ka August Jakobsoni "Vaeste-Patuste alevi" 2. osa. Mõtlesin veel kas ronida vastu hommikut voodist välja, blogima, aga mõtlesin ümber. Tegelt oleks pidanud tulema, sest äsja läbi loetud raamatust on palju parem blogida, kõik emotsioonid jooksevad otse paberile, aga...

 Ütlen ausalt, ma ei saanud päris pikalt und, vast kella 4 ajal hommikul sain alles sõba silmele, sest raamat kestis edasi, üha kujutlesin kus miski situatsioon aset leida võis, et ehk isegi toimus see "ülestõus" selle maja ümbruses (pööningul) kus ma elan. Ja kuna see Vaeste-Patuste alevi piirkond on mulle hästi tuttav, kujutlesin neid kohti, millest raamat pajatab, piltlikult ja olen nii kindel, et olen paljudes kohtades ka viibinud.

 Kunagi olid ju Vaeste-Patuste alevi asemel rabad ja sood, mille väljadel selle raamatu tegelased ränkrasket tööd rügasid. Sügiseti olen Niidumetsa, Niidupargi ja seal naabruses olevad metsad ja maad kõik läbi kamminud, no seenel käies jne...Ühesõnaga see raamat läheb mulle nii väga korda, igas mõttes. Kiidan südamest selle autorit, kuigi raamatu järelsõnas on kohati ka irisetud ja virisetud. Aga noor August Jakobson (nagu ta seda romaani kirjutades oli) on ikka väga andekas ja laia silmaringiga autor. Jah, raamatu (õigemini nende kahe raamatu) kirjutamisest saabki pea sajand mööda, aga need kõlbavad väga hästi lugeda ka tänapäeval, eriti neile lugejaile, kellel on vähegi huvi oma kodumaa, eellaste ja ajaloo vastu. Minul on. Sügav huvi on.

 Jah, nüüd olen veendunud, et 30 aasta eest olin ikkagi mõlemad osad läbi lugenud, aga 30 aastat on pikk aeg, palju oli ununenud, aga palju meenus ka lugedes. Meenus ka see, et toona, umbes 14-15 aastase tüdrukuna pelgasin natuke, peale selle raamatu sulgemist, Vaeste-Patuste alevit ehk Rääma linnaosa, eriti selle linnaosa metsi, sest seal on nii palju toimunud, rõhu asetan siinkohal Ridlele. Ja üldse kohutavatele tapatalgutele, mis seal, ajaloolises piirkonnas, aset on leidnud. Aga ikkagi on see piirkond mulle armas, oli, on ja jääb. Liigun vähemalt paar korda nädalas mööda Vaeste-Patuste alevi ja Kolgata radu, sest ka Jaansoni rada, kus ma juba kolmandat aastat kepikõndi harrastamas käin, asub selles piirkonnas.

 Kui ma vaid mäletaks millest kõigest mu vanaonu Ilmar Tamberg, kes elas Vaeste-Patuste alevis, oma kätega ehitatud majas, mis on siiani alles, aga kahjuks onu on ammu läinud...kunagi mulle pajatas, kui ma vaid mäletaks....Aga ajalugu mäletab.

 Ja need metsad, maad, nemad mäletavad ka, mäletavad kui palju inimesi on nende pinnal mullaks saanud, lahkunud maa ja taeva vahel...

 Ühesõnaga, sai taas üle aastakümnete need raamatud läbi loetud ja välistatud ei ole, et ma neid kunagi uuesti kätte ei võtaks, kindlasti võtan, sest nüüd ehivad need ka minu raamaturiiulit.

 Võtke need raamatud lugeda ja te ei kahetse! Neid on peetud samaheaks, kui "Tõde ja õigust," ning mina kiidan takka. Ja nüüd tuli soov üle pikkade aastate "Tõde ja õigust" taaslugeda, ehk teengi seda.

Head lugemist!


24. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 23. aprill 2019

Jaansoni rada 148.päev


 Suvi on Pärnusse jõudnud.
Läksime rajale nagu kubujussid, palav hakkas ning lõpuks olime t-särgi väel. Umbes 2.-l km ei talunud enam fliisi. Ja üleüldse oli täna väga kerge astuda, jalg on n.ö. lahti. Ometi olin 4 päeva kepikõndimisest eemal.

 Hommikul rajale minnes arvasin, et mingi 4 km kepikõnnime ikka, sest ega algul ei teagi kuidas kulgeb. Aga täna oleksin ma oma aruga terve raja ka läbi käinud, kuid uue silla juures meenus, et meile on külalised tulemas. Nii me 8,4 km-ga täna piirdusimegi. Õige kah, pärast oleks äkki taas lihased ja liigesed kanged olnud. Praegu on kõik korras. Enesetunne on hea ja isegi väsimust ei ole. Üritasin iluund teha, aga ei tulnud uni peale. Lihtsalt ööuni jäi vaid 6 tunniseks, sest ma ei saanud öösel raamatut käest.

 Nüüd aga, nagu ikka, fotogalerii:
Pärnu vikerkaarepäike :)
 2km läbitud...
3 km läbitud...
vaikselt rohetab...
enne jaanipäeva!
võimas ja ilus
4 km läbitud...
väike puhkepaus
uue silla manu...
PAARI PÄEVA PÄRAST!!!
ülasene metsaalune


23. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 22. aprill 2019

Uus külmkapimagnet Marokost


 Inimesed muudkui reisivad ja reisivad, teeb kadedaks lausa. Ok, tegelt plaanin minagi taasreisima minna. Armas Ave käis seekord ennast Marokos tuulutamas ja tõi mulle sealt külmkapimagneti. Varsti tuleb vist suurem külmkapp mureteseda ja seda just magnetite tarvis.

 No üks armas kaamelipastakas tuli ka ning järjehoidja. Need on mõlemad mulle lausa vajalikud. Mõnikord armastan ju kirjutada ning raamatuid neelan kogu aeg ning vahel loen mitut korraga, seega läheb mul neid järjehoidjaid ikka tarvis. No ja siis lisaks veel tulemasin ning maiustused. Aitäh, kallis Ave!

 Millalgi kinkis Maarja mulle ka külmkapimagneti, Läti oma. Sellest ma ei olnudki bloginud, sestap mahub ka see siia blogisse kenasti ära. Et oleks kunagi, vajaduselt, spikerdada kes kusagilt midagi tõi ja kinkis. Nii nagu blogin tassidest (kruusidest), blogin ka magnetitest.
Maarja toodud magnet Lätist

Ave toodud magnet Marokost

Veidi Marokost, Vikipeedia abiga:


Maroko

 

Maroko on kuningriik Loode-Aafrikas. Selle koosseisu kuulub ka vaidlusalane territoorium Lääne-Sahara.
Marokol on pikk Atlandi ookeani äärne rannajoon, mis Gibraltari väinast möödudes jätkub Vahemere ääres. Naaberriigid on Mauritaania edelas ning Alžeeria idas ja kagus (piir Alžeeriaga on kinni). Vahemere rannikul on ka kaks Hispaania enklaavi Ceuta ja Melilla. Atlandi ranniku vastas on Kanaari saared ja põhja pool teisel pool Vahemerd on Hispaania.
Marrakechi linnast 63 km kaugusel Kõrg-Atlase mäestikus asub Põhja-Aafrika kõrgeim tipp Jbel Toubkal (4167 m).
Maroko pealinn on Rabat. Suurim linn on Casablanca. Teised suuremad linnad on Agadir, Fès, Marrakech, Meknès, Tanger ja Tétouan.

Rahvastik

Maroko põlisrahvaks on iidsetest aegadest pärit heledanahalised berberid – kõrberändurid, kaubitsejad ja kunagised sõdalased. Berberid elavad mägi- ja poolkõrbealadel. Kõrbes rändleb beduiine. Prantslaste ja hispaanlaste hulk on Maroko iseseisvumisest peale vähenenud.
Marokos elab 2007. aasta seisuga 33 757 000 inimest. Riigi rahvastik on pidevalt kasvanud ja 2025. aasta eeldatav rahvaarv on 42 000 000 inimest. Maroko rahvastik on demograafilise ülemineku esimeses etapis, kuna sündimus on suur ja suremus väike. Rahvastiku tihedus on keskmiselt 68 in/km2. Kõige tihedam on asustus linnastunud rannikualadel. Maroko lõunaosa ja mäestikualad on asustatud väga hõredalt.
Linnades elab 58% inimestest.
Aastal 2011 toimunud referendumi tulemusena sai üks berberi keeltest, tamazight, riigikeele staatuse.

Ja siia Vikipeedia link ka, lugeda saad SIIT!

 Mõnusat kevadet!


22. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 21. aprill 2019

VAESTE-PATUSTE ALEV 1. - August Jakobson


 Nii vähe ongi õnneks ja rõõmuks vaja, ikka lugeda, lugeda ja lugeda...
Ma olin üliõnnelik, kui sain 1 euro eest Pärnust Uuskasutuskeskusest osta "Vaeste-Patuste alevi" 2 köidet, ehk siis 1. ja 2. osa. 50 senti tk!

 Lugesin seda raamatut (ma enam ei mäleta kas mõlemat osa) umbes 30 aastat tagasi ning kohaks oli ka Vaeste-Patuste alev, Raba tänavas, majas, mis oli mõnda aega mulle nagu teine kodu, kus elas mu vanaonu. Ja nüüd elan ma juba neljandat aastat Vaeste-Patuste alevi serval ja loen taas neid raamatuid.

 Lugemiskirg selleks aastaks ei ole mul mitte raugenud, kuigi olen üksiti sellel aastal juba läbi lugenud ligi 50 raamatut. Lugemine ei ole kunagi kurjast, öelgu või mõelgu seda mittelugejad tahes!

 Ajaloost juba teame kirjanik August Jakobsoni, juba kooliajast või ennegi veel. Ja lisaks tänapäeva autorite teoste lugemisele, on kosutav lugeda ka raamatuid, mis sündisid suisa ligi sajand tagasi, või isegi rohkem, sest osaline tegevus toimub ka 19. sajandil.

 "Vaeste-Patuste alevi" esmatrükk ilmus 1927. aastal.

 Romaan kõnelebki tolle aja elust-olust, lokkavast vaesusest Pärnu lähistel, kus toona veel asusid rabad ja sood, kuid täna katab seda ala linn. Täpsemalt on tegu praeguse Rääma linnaosaga. Elati väga vaeselt, hügieenist ei teatud eriti midagi ja ega inimesed ei tahtnudki ennast pesta, kõikjal lokkas vaesus ja mustus. Peredes kasvas palju lapsi ja väga raske oli pere kulusid katta. Tegutses palju vargaid, litse ja joodikuid. Alevist linna ei käidud tihti.
 Perepead rügasid ränkrasket tööd teda vabritutes ja soodes-rabades. Tavaline toidulaud koosnes silgust, leivast, kartulast ja silgusoolveest.
  Vaeste-Patuste alevis elas väga palju rahvuseid, keegi ei teagi täpselt kus kohast nad sinna sattusid ja viidi. Inimesed olid suurelt jaolt kirjaoskamatud ja vähese haridusega.

 Elu oli väga julm. Tapeti ja kakeldi pidevalt. See oli lausa ime, kui nädala jooksul midagi ei kriminaalset ei juhtunud.

 Abieluinimesed häbenesid teineteist, eriti teineteise kehasid. Magati ja seksiti pimedas ja teki all. Kui juhtus tüdruk sedapsi jääma, sattus ta küla põlu alla.

 Aga edasi lugege ise. Minu on veel 2. osa öökapil ootamas. Päris kosutav lugemine oli, sest nii paika aja peale oli paljutki ununenud. Mälu sai igatahes värskeust juurde.

Vikipeediast väike kopeering ka siia:

Vaeste-Patuste alev

 

"Vaeste-Patuste alev" on 1927. aastal ilmunud August Jakobsoni naturalistlik debüütromaan.
Jakobson sai teosega 1927. aastal Looduse kirjastuse romaanivõistlusel esikoha[1]. Romaan võeti kohe hästi vastu ning 1920. ja 1930. aastate vahetusel oli see A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" (1926–1933) kõrval loetavaim eesti romaan.
Eesti eelmise sajandi TOP 200 raamatu valimisel jõudis romaan 82 häälega 47. kohale[2].

Jakobson käsitleb romaanis töölisaguli Vaeste-Patuste alevi (aluseks Pärnu Rääma linnaosa) inimeste vaesust ja viletsust 1910.–1920. aastatel. Keskseks tegelaste ringiks on Kolgata külas elav Lüünede perekond: isa Andres, ema Kati (Katariina), ema vallaslaps Alleksander Lüüne (Ridle) ning Andrese ja Kati ühised lapsed Arnu, Lilli, Maret ja Volli.
Jakobson sai kirjutades inspiratsiooni Émile Zola naturalistlikust romaanist "Söekaevurid" (1885). Romaani kommunistide ja töölisaktivistide teema sissetoomisel oli oma roll ka värskelt, 1924. aasta 1. detsembril toimunud mässule järgnenud karistusoperatsioonidel (nt töölisliikumise aktivistide mahalaskmine Pärnus).

Trükid

  • 1927 "Vaeste-Patuste alev" (Tartu: Loodus). Kaane kujundanud Jaan Vahtra.
  • 1937 "Vaeste-Patuste alev" (Tartu: Noor-Eesti). Kaane kujundanud Jaan Vahtra. Ilmus kaheköitelisena.
  • 1979 "Vaeste-Patuste alev" August Jakobsoni "Valitud teoste" sarjas 14. ja 15. köide (Tallinn: Eesti Raamat). Järelsõna Endel Sõgel, Jaan Toomla; illustreerinud Avo Keerend, kaas ja tiitel Paul Luhtein. Ilmus kaheköitelisena.
  • 19791980 "Vaeste-Patuste alev" (Tallinn: Eesti Raamat). Järelsõna Endel Sõgel, Jaan Toomla; illustreerinud Avo Keerend, kaas ja tiitel Paul Luhtein. Ilmus kaheköitelisena.
  • 2009 "Vaeste-patuste alev" "Eesti loo" sarjas 23. köide (Tallinn: Eesti Päevaleht ja Akadeemia). Järelsõna Rein Veidemann, sarja kujundanud Jüri Jegorov, kaanefoto Jarek Jõepera.
  •  
  • minu on 1979. aast köited





21. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 18. aprill 2019

ULMADELE SULETUT VEEL PUUDUTAB - Riina Einasto


 Riina Einasto kolmas luuleraamat sai just loetud. Tegelikult juba ammu igatsesin luulet lugeda, sest aeg-ajalt vajan ma luulet sama palju nagu õhku.

 Jah, mul on ühe põneva romaani lugemine pooleli, aga minu puhul pole mingi probleem lugeda kasvõi kolme romaani korraga, vaheldumisi. Kui ma olen raamatus ikka väga sees, ei lähe mul miskit sassi. Nagu võin ka mitut raamatut vahelduva eduga kirjutada, teen seda ka täna.

 Olen tänaseks läbi lugenud kõik Riina Einasto 4 raamatut ja kõik on ka mul kodus olemas, 3 neist eriliste raamatute riiulis, aga küll saab ka see luuleraamat seal olema, kui armas Riina ükskord oma Mehhiko kodust Eesti koju naaseb ja Pärnut väisab.

 Minu arvates lähevad Riina luuleraamatud ja luuletused üha paremaks. See on mu lemmikraamat nendest kolmest selle autori luuleraamatust. Luuletused on ikka riinaeinastolikult pisut äraolevad, aga neil on eriline nägu, täiesti oma nägu. Riina armastab oma luules palju liitsõnu kasutada, mis ühiselt loovad põnevaid kujundeid ja kujundid on luules väga tähtsal kohal.

 Raamatus on ka hulganisti haikusid, mis kõlavad kokku nagu üks suur poeem, minu meelest on väga hästi valitud nende järjekord selles raamatus, kuigi ma isegi ei tea kas need haikud on kronoloogilises järjekorras või mitte. Riina haikud on romatilisemad, kui ta vabavärss ja proosaluule. Ilmselgelt annavad need kõige selgemalt ja helgemalt edasi tema elu Mehhikos. Aga võimalik, et mina vaid loen nendest seda välja, sest olen teadlik, et Riinal on kaks kodu, kaks koduriiki ning talved veedab ta soojal maal. Ja no pole ka ime, kui see maa teda inspireerib, sest armastatud paigad ja armastatud inimesed on tihti luuletajatele muusaks.

 Ahjaa, ma lasen oma järgmise luuleraamatu ka samas formaadis teha, tahsin eelmist juba. See on nii paras formaat ja kiidan ka kujundajat, küljendajat ja toimetajat.

 Aitäh, kallis Riina, selle raamatu eest!

Ootan väga kohtumist!

Ja luulenäide on juba Rahva Raamatu lehel olemas:
Book

ULMADELE SULETUT VEEL PUUDUTAB

Author: RIINA EINASTO
 23 Google +0  0 Share0
Riina Einasto kolmas luuleraamat on jõuline ja kujundlik, lugejal on võimalik tunnetada värvide maagilist maailma iga ihurakuga ning näha rõõmsaid-romantilisi pilte silmade eest läbi vilksatamas.
...
alles pärast
päikeseloojangut
päikesejärgne elu
metsikult äraarvamatu
surmlähedalt nauditav
see on päriselt
julgetele kulgejatele
võtke need värvid
ja ahmige tõelisust
ISBN 9789949581894
Published: 2019
Language In Estonian
Format Hard cover
Pages 72 pg
Dimensions 181x125x10 (mm)
Publisher HEA TEGU
Added: 22.02.2019  
13.15 12.49 €
Loyal customer offer in stores: 12.49 €
in Stores: 13.15 €
Delivery: With fast shipping: monday 22.04



18. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

Rada 147.päev

sellised poisid, päikeseline Pärnu ja kepikõnd
 Vot jah, läksime Germoga kirjastaja Valloga salakohtingule, aga jäime otsejoones Jaagule vahele. Nii oli. Oli lahe kohtuda, poisid!

 Tänased Jaansoni raja plaanid muutusid sammu pealt. Kuna meil oli Valloga lepitud kokkusaamine, liikusime mööda Tallinna maanteed Aide autokooli majani, et seal veidi asjatada ning tagasi tulla ja Jaansoni rajale minna, kuid ühtäkki tuli mulle teine mõte, mida me ka teostama hakkasime. Varsti keerasime Rõugu tänavale ning seal Uus-Sauga tänavale. Peale puhkepausi tuli idee Sauga mõisa varemete juurde kepikõndida ja no seal samas asub ju ka Kaluriküla. Sealt edasi kulgesime endisele lennujaamale, kõndisime pikki kilomeereid mööda betoonrada ja siis jõudsime Pärnusse tagasi. Mööda Voorimehe tänavat liikusime kodu suunas, kui umbes 500 meetrit enne kodu Piret meid rajalt maha tõmbas. See oli armas üllatus. Aitäh, hea Piret, võõrustamast! Uute kohtumisteni.

 Kalkuleerisin, et kepikõndisime umbes 9-10 km täna maha. Nii palav ilm on ka, et vahepeal võtsin isegi fliisi seljast.

 Sellel nädalal on 3 päeva rajal käidud ja ma ei imesta, kui me veel rajale eksime. Häid ilmasid tuleb ju ära kasutada, iial ei või teada millal pussnuge taevast alla sadama hakkab. Aga loodame siiski, et kevad on kohal. Et talv kobis talveunne.

 Olen nüüd ka Riina Einasto uue raamatu omanik Raamat kannab pealkirja "Ulmadele suletut veel puudutab." Aitäh!

Fotod:
kodust üle tee ja mööda Tallinna maanteed...
juba Ülejõe koolimaja juures
aiva edasi...

Rõugu tänavalt Uus-Sauga tänavale
Uus-Sauga tänaval
väike jalasirutus ja istepaus
läbi tunneli...
ma vähemalt üritasin meid koos selfile saada, aga....
Germo enne tunnelisse minekut
tee, mis kulgeb Sauga mõisani ja edasi ka veel...
Sauga mõisa varemed
Sauga jõe ääres
Kaluriküla
Kalurikülas
tagasi Pärnu linnas
peatus LENNUSALK
selline betoonkate vana lennujaama teedel
lennujaamast juba linna teel...

mööda Voorimehe tänavat kodu suunas
Piret
Germo Pireti aias kiikumas
uus luuleraamat, autor Riina Einasto


18.aprill. 2019.a.
Vana-Rääma