Sain just loetud Rein Põdra romaani "Juba olnud." Eelnevalt olen selle autori sulest läbi lugenud raamatu "Kõige pikem suvi" ning võimalik, et midagi veel, aga kõik kohe ei meenu.
Algus oli palutõtav, lugesin suure huviga. Peategelane sattus valele klassikokkutulekule, seal juhtus temaga midagi, ta sattus teise (või õigem oleks öelda esimesse) aega ning kogu raamatu süžee keeras nii teiseks, minu jaoks kohati lausa üliigavaks (need sõjaväeaastad, mida on meeletult pikalt lahatud), kaalusin üldse kas edasi lugeda, aga lugesin, ei jätnud jonni, sest lootsin, et mingi point peab asjal olema, mingigi selgus, seletus jne...Ühesõnaga minu jaoks võinuks pool selle raamatu esimesest osast olemata olla, see oli liialt kirjeldav, täielik paigalseis, vegeteerimine, mis pigem võttis, kui andis. Umbes mõne peatüki (peatükid on selles raamatus alapealkirjadega) lugesin huviga läbi ja siis hakkas ikka väga igav.
No kohati meeldis mulle see kuidas autor viis meid Siberi sügavustesse - taigasse, tundrasse, kanjonite juurde jne...Usun, et raamat pakub ehk põnevust rohkem meestele, ehk isegi minust põlvkond või paar põlvkonda vanematele meestele. Jah, kohati on see raamat ka hariv, autor teab väga palju lavalaudade telgitagustest ja viib ka lugeja nendega kurssi, aga samas on kõike kuidagi liiga palju, nagu tahtnuks Põder kogu eluloo ühte raamatusse panna. Ja ma arvan, et see ongi rohkem selline ... memorandum.
Õnneks teise osaga hakkas raamat haakuma, muutus loetavaks ja isegi põnevaks. Aga ma kartsin, et tuleb taas mõni vimka sisse, selline vimka, mis pole mulle vastuvõetav. Õnneks kulges kõik kenasti ning lõpp oli hea.
Kas ma loeksin veel Põdra raamatuid? Jah, kindlasti loeksin, sest kõik raamatud on ju erinevad, need, mis sobivad minule lugemiseks, ei tarvitse sulle lugeda jne...Kindlasti loen, sest kirjutada kirjanik Rein Põder oskab.
Samas...kuna ma olen oma blogis alati aus, ütlen oma arvamuse otse välja, teen seda ka nüüd. Jah, vigu ikka raamatutes esineb, aga kui neid on liiga palju, olen nendest ka bloginud. Selles raamatus on neid liiga palju ja ma viskaksin siin kivid toimetaja kapsaaeda, lausa nii palju kive, et neist saaks kivihunniku. Ma ei räägi ainult grammatilistest vigadest, sisu toimetamisega oleks võinud rohkem vaeva näha.
Üks näide:( lk 109)
Lõpuks olingi õhtusöögist jagu saanud, minust ei jäänud taldrikule mitte raasugi...
See lause häirib mind, sest seda saaks teistmoodi öelda. Jah, mõni ütleks, et meie keel on kord selline aga....Mind ikkagi häirib, nagu oleks pidanud mõni raas sööjast endast taldrikule jääma.
Aga mis siin ikka, väike tutvustus ka Rahva Raamatu lehelt:
Raamat
JUBA OLNUD
See on déja-vu nähtusele rajatud
teise elu lugu. Romaani peategelane, üle keskea mees, sõidab
nimeeksituse tõttu võõra klassi kokkutulekule ja satub ühtlasi vale aega
- ja kõik ta edasised pingutused ennast ning oma aega tagasi saada
lõpevad tulemusteta; veelgi enam - iga uus samm viib teda üha sügavamale
minevikku, autoritaarse aja eluollu, sõjaväemaailma, hirmuaastatesse.
Romaani esimene osa päädib Eesti ohvitseri õnnetu saatusega,
küüditamisega Kesk-Siberisse juunis 1941.
Romaani teine osa algab ühe mägimatkaga aastakümneid hiljem sinnasamasse mägismaale, millest kujuneb tagasitee algus. Ühtaegu on see ka peategelase ja Eesti ohvitseri tütre tutvumise, armastuse ning abielu lugu kuni hetkeni, mil sündmustik sulgub seal, kust see algas.
Romaani teine osa algab ühe mägimatkaga aastakümneid hiljem sinnasamasse mägismaale, millest kujuneb tagasitee algus. Ühtaegu on see ka peategelase ja Eesti ohvitseri tütre tutvumise, armastuse ning abielu lugu kuni hetkeni, mil sündmustik sulgub seal, kust see algas.
| ISBN | 9789985656730 |
|---|---|
| Ilmumisaasta | 2008 |
| Keel | eestikeelne |
| Formaat | Kõvakaaneline |
| Lehekülgi | 463 lk |
| Mõõt | 211x145x (mm) |
| Kirjastus | EESTI RAAMAT |
| Lisamise aeg: | 30.04.2016 |
29. märts. 2019.a.
Vana-Rääma
