pühapäev, 18. veebruar 2018

Kirjanik kirjanikul külas


  Ma olen nüüd rikas, ehk siis taas kahe raamatu võrra rikkam. Nüüd on mul kõik 6 Lea Jaanimaa raamatut olemas ning 4 neist ka loetud. Aitäh, armas inimene!

 Leaga kohtudes tunnen ma alati õe tunnet, et nagu oleks õde külas käinud või nii. Mõne inimesega kohe oled nii ühel lainel, nagu aimaks ette mida ta järgmisena ütleb või teaksid küsimustele vastuseid. Teisega jälle ei kipu üldse ühist keelt leidma. Elu paradoks!

 Aga meil oli täna tore päev, saime rääkida raamatutest, kirjutamisest ja elust üldse. Ja loomulikult vahetasime raamatuid ja kirjutasime pühendusi. Nüüd lähevad kõik Lea raamatud erilisse riiululisse- pühendustega raamatute omasse!

 Vahel ma tunnen puudust kirjandusõhtute korraldamisest, aga sügis ei ole enam mägede taga ning siis alutan taas korraldamisega, 8. hooaja korraldamisega. Seniks veel puhkan. Ja hetkel pani ka inspiratsioon minu juures plehku, aga ju on tal omad käigud.

 Ja fotosessiooni korraldasime ka. Selle eest tänud Renele, aitäh!

kalli Leaga
ja meie lapsukesed...
need raamatud olidki mul veel Lea omadest puudu...
ja veel üks Lea ;)
Lea 6 last...

 Aitäh, kallid külalised!


18. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell 2 kommentaari:
Sildid: , , ,

laupäev, 17. veebruar 2018

KATKI- Tea Lall

  Panin just käest Tea Lalli romaani "Katki," mis võitis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel 3. koha.

 Põnevat lugemist jagus kaheks õhtuks.
Teal on hämmastavalt eriline võime luua ülivõimsaid kujundeid, mis hakkavad elama ja on ääretult müstilised, nagu kogu see raamat, mis tegelikult on väga eluline ja isegi reaalne.

 Ragne otsib nii ennast kui endale ajutist kodu, et sirvida oma vanu päevikuid ja panna kokku enda luuleraamat. Maja, mis läbi aastate ei leia endale võika kuriteo tagajärjel uut omanikku, meeldib Ragnele (45. aastasele naisele) nii, et ta lausa armub sellesse õudustemajja. Ta tunneb seda õiget kodu lõhna seal, vaatamata saladustele, mis hakkavad lahti kooruma. Naine seisab silmitsi väga õudsate ja valulike katsumustega, ehkki ta põgenes linnakodust, kuna vajas omaette olemist. Ragne oli katki.

 Küla kus maja asub, on tühi, vaid naabertalus elab Aksel oma invaliidist naisega. Kes on Aksel tegelikult? Mis või kes salasuselooride taga peidus on? Seda kõike, ja paljutki muud põnevat loe raamatust!

 Aitäh, armas Tea, et nii vapustavalt hea romaani oled kirjutanud! Kirjuta veel!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT


KATKI

Autor: TEA LALL
**********HINDA JA ARVUSTA (0)
 1 Google +0  0 Share0

„Katki” räägib loo keskealisest pisut eraklikust Ragnest, kes on sattunud oma elus madalseisu. Endas selgusele jõudmiseks üürib ta vana maja ja sukeldub seal iseenese valusasse minevikku. Ent maja peidab oma seinte vahel üht traagilist lugu. Juhuse tahtel tuleb aastaid saladuses hoitud lugu päevavalgele ja see muudab kõigi asjaosaliste elu. Lahti hargnevad inimeste saatused, põimuvad minevik ja tänapäev ning ootamatult seisab Ragne silmitsi keerulise ülesandega... 
„Vaid väikeseks viivuks oleks justkui midagi läigatanud taskulambi valgusvihus. Ragne sirutas käe ettevaatlikult purunenud laudade vahele ja tundis, kuidas külm metall tema kätt puudutas. Jah, just see puudutas tema kätt, mitte vastupidi. Tasapisi tõmbas ta külma tundmatut eset enda poole, kuni nägi, et see on metallist käsitöökarp, vana ja roostetanud.” 
„Katki” autor Tea Lall on sündinud 1967. aastal Jõgeval. Ta töötab Jõgeva linnaraamatukogus. „Katki” on tema esimene romaan, mis võitis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel III koha.

17. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

neljapäev, 15. veebruar 2018

JUMALATE ARITMEETIKA- Katrina Kalda



  14. juulil 1941. aastal küüdiatatakse Pärnust üks perekond, kelle laps jääb maha. See on üks osa sellest raamatust, kuidas Tomski oblastisse küüditatud Liisi hakkab raamatu peategelase vanaemale kirju saatma ning peategelane leiab need aastakümnete pärast ja hakkab oma suguvõsa umbsõlmi lahti harutama.

 Paralleeltegevus (selles romaanis) leiab aset Prantsusmaa pealinnas Pariisis, kuhu Kadri oma emaga elama kolib. Kõige võikam lugu kõneleb sellest kuidas üks Pariisi hotellis töötav pedofiilist administraator 9 aastase Eesti tüdruku treppidel kinni püüab ja...

 Tohutult hea käekirjaga kirjutaud raamat! Ma üldse ei imestagi et autor sain aastate eest Prantsuse Akdeemia maineka kirjandusauhinna, millega igal aastal pärjatakse prantsuse või välismaa autoreid, kes on andnud olulise panuse prantsuse keele ja kirjanduse edendamisesse.

 Antud romaani on prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar ning tegu on eestlannast prantsuse kirjaniku Katrina Kalda teise romaaniga.

  Väga soovitan! Saad Rahva Raamatust osta selle ülisoodsalt!RAAMAT

JUMALATE ARITMEETIKA

Autor: KATRINA KALDA
**********HINDA JA ARVUSTA (0)
 3 Google +0  0 Share0
Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.


15. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

teisipäev, 13. veebruar 2018

Mõtetega lapsepõlves, PETU ajas...


 Täna panen kirja juba teise blogipostituse, sest raamatublogi ja "lapsepõlveblogi" on kaks täiesti erinevat asja, kuigi just oma lapsepõlvest ma tegelikult kirjutasin lasteraamatu PETU, mis on kohe poelettidelt otsa saamas, vaid alla 10 eksemplari on veel müügiks! Miks ma sellest räägin?

 Meid külastas minu lapsepõlvesõbranna Kaie, kes ilmselt mäletab ka PETU lugu.
Kui me lapsena Orajõele kolisime, olin mina kõigest 3 aastane ja just seal elades tutvusin ma Kaiega, seega terve igavik on sellest möödas. Ja seal külas saigi minust PETU, ise panin selle nime endale. Kes on sellenimelist raamatut lugenud, teab juba. Minu (PETU) järgi hakati ka kalli Kaie nooremat õde Karinit (rahu talle seal üleval!) Petuks kutsuma. Ja eks oli Kaie üks esimesi lapsepõlvesõbrannasid keda ma mäletan ka.

  Aastakümneid hiljem elasime Kaiega taas ühes külas-Lõpel. Ja kui sa ikka saad oma sõbrannaga harva kokku, siis on nii palju jutustada, et 4 tunnist lihtsalt ei piisa! Nii me vadistasime, et öeldu ununes, sest juttu jätkus kauemaks kui kauaks. Aitäh imelise päeva eest!

 Fotol on kalli Kaie armas tütar Biibe, kellega oli ka armas taaskohtuda! Ja nagu foto reedab, kujuneski meie päev positiivseks.

 Aitäh, kallikesed!

Meie oleme ikka rõõmsad, ka perekass Zorro, kes meelsasti poseerib.

 Ja aitäh, kallis Jaanika nende imeliste sõbraõunte eest!
Maarja, sulle ka kallid.

Natuke fotosid ka:
küll siin kapi otsas on hea ja turvaline...:)
Zorro küsib;" Germo, mis teed seal?" :)
minu musirulli Jaanika kingitud õunad


13. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma


Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , ,

JÄLJED- Mari Sajo


 Möödunud öösel kell 2.52 panin selle raamatu öökapile, seekord siis loetuna. Kaalusin tükk aega kas avada arvuti ja blogida või mitte, aga otsustasin viimase kasuks, sest see raamat elas minus veel kaua, kaua ja ma ei saanud und...

  Linnukesed sidistasid, et Mari Sajolt on oodata peagi uue raamatu sündi ja ma ei jaksa enam ära oodata millal see sünnib! Üks kirjanik on lisandunud minu lemmikute hulka, see on kindlamast kindlam. Nautisin selle raamatu lugemist täiel rinnal ja poetasin ka pisaraid, sest see on väga valus ja aus lugu, ajalooline romaan elust möödunud sajandi neljakümnendatel, kus Ingerimaalt hakati ingerlasi küüditama ja need teekonnad olid väga valusad ja tohutult ebainimlikud. Nii solgutati ingerlasi läbi mitme riigi (Eesti, Soome, Ingerimaa, Venemaa...) ning üks peategelane kaotas sõja jalus olles oma poja, kelle ta aastate pärast üles otsis. Kuidas see õnnestus ja mismoodi elu edasi läks sellest loe juba ise. Ma ei taha pikalt reeta.

 Olen minagi palju kuulnud erinevaid lugusid küüditamistest ja elanud Nõukogude Liidus, sestap leidsin palju "äratundmist." Selline kord meie elu oli tollal. Selline oli meie emade, isade...vanavanemate elu, halastamatu ja traagiline.

 Võta aega ja loe kõik Mari Sajo 4 romaani läbi ja sa ei pea kahetsema!

Aitäh, Mari nende põnevate romaanide eest!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

JÄLJED

Autor: MARI SAJO
**********HINDA JA ARVUSTA (0)
 17 Google +0  0 Share0
Romaani väljamõeldud tegelaskujude taustaks on kasutatud täiesti tõepäraseid lugusid elust Ingerimaal, Eestis, Soomes ja Venemaal. Selles on leidnud kasutust ingerlaste väga valusaid mälestusi Ingerimaa küladest, Klooga laagrist, elust Soomes ja Siberis ning sõjajärgses Nõukogude Liidus. 
Praeguseks ajaks on meie sekka alles jäänud veel väga vähesed isiklikult 1943. aastal oma kodudest lahkuma sunnitud ingerlased. Õige varsti on nendestki vähestest saanud vaid mälestus. Ometi elab neist enamik edasi oma lastes, lastelastes ning lastelastelastes. Tuletades meelde ning kandes endaga pärandina kaasas seda nüüdseks juba unustusehõlma vajuma kippuvat lugu. Aegade lõpuni ...

13. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

esmaspäev, 12. veebruar 2018

Netivabad päevad on vahel ülimõnusad!


 Terasem sõber ob juba avastanud, et teen netivabu päevi. 3 kuud olin pmst pidevalt arvutis, kui mitte just netis siis kirjutasin otse failidesse raamatuid. Õnneks on tänaseks inspiratsioon otsas ja poolikud romaanid jäävad õiget aega ootama. Aga kui ma olen kirjutamislainel, siis reeglina ma unustan ennast kirjutama ja kõik muu (eluga) koduga seonduv on teisejärguline. Teen söögi valmis, masin peseb minu eest pesu ära, Germo kannab puud tuppa ja koristab (vabatahtlikult) ning mina elan vaid romaanis.

 Nüüd ma siis ärkasin talveunest ja hakkasin tegutsema, käib suurim kevaduborka. Ja külalisi käib ka palju, sestap ei olegi aega netis aega surnuks lüüa.

  Nagu armsad fotod reedavad, käisid meil mõne päeva eest ühed armsad külalised (lisaks paljudele) ning ma mitte ei saanud jäädvustamata jätta. Aitäh, armas Katrin!

 Paar korda olen rajal ka käinud, aga üleeile läks (pthüi,pthüi!) taas ateroom natuke põletikuliseks, uus tekkis eelneva kõrvale ning nüüd tohterdan seda. Kogu aeg tohterdan, aga ma ei jaksa ainult koduvang olla. Täna näiteks läksin salaja, luba küsimata, naabrite puid laduma, kuni riit sai nii kõrgeks, et enam ei ulatanud.

  Muidu kulgeb kõik kenasti, ööd on lugemiseks ning hetkel on käsil Mari Sajo neljas romaan "Jäljed," millest kindlasti millalgi blogin, nagu ikka.

  Germo ja Zorro löövad mõnusalt aega surnuks Germo uuel voodil ja mina tõstan mööblit ümber. Raamatutega olen hädas, sest hädasti oleks vaja ühte suuremat riiulit kuhu need ära mahutada. Vana viskasin välja, sest tema eluiga sai otsa.

 Paar päeva on aega laulusõnade kirjutamiseks, seega üks tähtaeg on tiksumas. Mustand oli küll valmis, aga...Mõnikord ei sünni sõnad kohe, läheb kauem aega.

 Aga nüüd lähen ühe raamatu käsikirjaga tegelema, olen koostaja.

 Olge mõnusad!

Fotod:
armas Katrin oma rõõmupalliga :) 
nunnukesed :)
Zorro Germo voodis mõnulemas..
Reelika, sinu kingitud kaelalammas on meie lemmik :)

12.veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , ,

laupäev, 10. veebruar 2018

JA VARJUDE TAGA ON VALGUS- Mari Sajo


 Ja nii ta läbi sai, kahe õhtuga, Mari Sajo romaan "Ja varjude taga on valgus." Natuke kahju on isegi. Päris hea lugemine oli.

 Romaanidest "Võõra õue peal" ja "Verevermed" tuntuks saanud tegelane Irina avastab ühe salakarbi, peale mida puruneb ta abielu, mees põgeneb oma armukese juurde, naine haigestub psühhoosi ning satub Soomes hullumajja. Mis seal kõik aset leiab, seda peate ise lugema. Väga põnev hullariromaan!

 Siin on ka juttu sellest kuidas Soomes kergekäeliselt lapsi lastekodudesse viiakse, mis või kes selle taga on ja kuidas asjalood käivad. Üheks läbivaks teemaks on russofoobia.

 Eriti meeldis mulle see Larissa (Lara) tegelnae seal hullumajas ning kõhedust jagus terve raamatu vältel.

 Romaan kajatab ka seda kui vajalik ja tähtis on ikka tõeline sõprus, lausa eluliselt tähtis. Läbi kolme romaani jooksnud tegelased said mulle nii armsaks, et ma tahaks nendega lausa tutvuda (muigan).

 Nüüd ootavad mind veel Mari Sajo "Jäljed" ning peale seda saan uhkusega öelda, et olen kõik selle autori raamatud läbi lugenud. Ahjaa, ootan juba seda viiendat ka.

 Aitäh, Mari!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

JA VARJUDE TAGA ON VALGUS

Autor: MARI SAJO
**********HINDA JA ARVUSTA (0)
 42 Google +0  0 Share0
Romaanidest „Võõra õue peal” ja „Verevermed” (mõlemad 2014) tuttavaks saanud Irina õnnelik ja turvaline elu pöördub hetkega pea peale, kui ta koos mehe ja lapsega puhkusereisilt naasnuna avastab ühe valge kingakarbi sealt, kus see üldsegi olla ei tohiks. Karp on nagu Pandora laegas, mida avades täitub Irina maailm meeleheite, kahtluste ning musta murega. Kaduma kipub ka piir tõelisuse ja näivuse vahel. Kas Irina otsustab ühineda varjudega või leiab ta nende tagant siiski valguse?


10. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,
Tellimine: Postitused (Atom)