- peatükk
Hommik Tallinna lennujaamas oli
rahvast tulvil. Maris istus Lufthansa lennukile, pani lutsukommi
põske, et kõrvad lukku ei jääks, ja juba paari tunni pärast
maandus lennuk Frankfurdi lennuväljal. Tunnine vahe Saksamaaga
tekitas naises pisut segadust, aga juba paari tunni pärast istus ta
järgmisse lennukisse ning kahe ja poole tunni möödudes astus
Portugalis, Porto lennujaamas lennukist välja. Kell oli Portugali
aja järgi 11.09 kuigi nüüd oli kodumaaga kahetunnine vahe,
Eestimaal näitas kell 13.09 aega.
Maris võttis Porto lennujaamast
takso ning peale 10 km läbimist astus ta Porto vanalinnas taksost
maha ning tema kukkur oli 26 euro võrra vaesem, kuid see ei
heidutanud naist. Ta teadis, et suudab kokkuhoidlikult elada ning
teda ootas soodus üürikorter Belamonte 107 majas. Nimelt üüris ta
kolmetoalises korteris ühte tuba. Juba vaade elamise aknast oli
lummav, tänavatel puudus asfaldkate ning need olid kõik sillutatud,
kuid imekitsad ning mägised. Aknast vasakule jäi kirikut meenutav
Escadaria hoone mille juures asub muuseum Museum Igreja da
Misericordia ning maja esimesele korrusele baar, kus laupäeviti
Portugali nutulaulu fadot laulmas
käiakse. Maja vastas asusid korterelamud, iidsed ja mitte just kõige
parema väljanägemisega. Portugallane kuivatab ka aluspesu avalikult
oma rõdul või akna all, sest majadel puuduvad hoovid ja hooned on
ehitatud üksteise otsa. Akende alla on pandud riiete kuivatamiseks
trossid, mida saab vajadusel liigutada koos pesuga, kuivama pandud
pesu nihutada edasi. Ka suured linad, tekikotid ja muud pesud
lehvivad aknende taga, see on nii loomulik, keegi ei vaata viltu.
Porto
on turismilinn, kuigi umbes 10 aasta eest oli linn suhteliselt välja
surnud, hooned seisid tühjana ja lagunesid. Täna keeb linnas
aktiivne elu, hooneid taastatkse ja eluaseme hinnad on kõrged.
Kohvikute ja poodide siestad
kestavad
kella 16.00-20.00 ning alates sellest kellaajast algab ööelu, poed,
kohvikud ja pubid on avatud nii kaua kuni rahvast jagub ninh
hommikuti avatakse siis kui poeomanik tahab. Müüjad on väga lahked
ja vastutulelikud, naeratavad ja tänavad iga asjs peale. Kohe
esimesel õhtul õppis Maris selgeks portugalikeelse sõna obrigado,
mis
tänendab tänan. Õhtud ja ööd on soojad. Maris ostis endale
hiigelsuure Porto logoga õlasalli, et see endale ööelu nautides
õlgadele tõmmata, kuid tal hakkas sellega palav. Päikese loojudes
ei lähe ilm külmaks ja rõskeks.
Portugallane joob veini nagu vett, sest see on väga odav ning
tarvitatakse iga päev. Portugal ongi veinimaa ja portvein pärineb
Portost. Legendi kohaselt sündis see jook 17. sajandil, kui britid
Douro orust veini trantsportima hakkasid ning segasid selle
parima säilivuse nimel brändiga. Aga suuremad veinikeldrid asuvad
teiselpool jõge asuvas Gaia linnas, kus on hoopis teistsugune elu ja
isegi teine linnapea. Porto Portugali suuruselt teine linn ja
mitteametlik pealinn turismimagnetiks, kuigi 2001. aastal kandis just
Porto Euroopa kultuuripealinna staatust. Ilmselt sellepärast, et
linn kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Seal on säilinud
baroki-aegne arhidektuur ja eriti ilus on vanalinn, kuhu Maris oma
teise kodu leidis. Turiste on erinevaid, kes tuleb veinireisile, kes
kultuurireisile. Üks kuulsamaid turismimagneteid on Porto vanalinnas
asuv Sao Francisco kirik. See on ehitatud gooti stiilis ja
seest barokkstiilis, ning siseseinad on kaetud ehtsa kullaga. Kirikus
asuvad katakombid ja muuseum, mis on ka turistile avatud. Vaatamata
sellel, et Porto on üks vanemaid Euroopa linnu, on seallne
arhidektuur ikka väga hästi säilinud. Enamus linna majaseinu on
kaetud mustriliste kahhelplaatidega, mis on omaette vaatamisväärsus.
Üleeelmisel sajandil projekteeris Gustave Eiffeli mantlipärija
Leopold Valentin Ponte Luisi silla, mille pikkus on 385
meetrit. Kuulus Eiffel aga on konstrueerinud Portot ja Gaiat ühendava
Dona Pia Maria silla.
Nii nagu mujalgi maailmas, tegutsevad ka Portugalis
üliõpilaskorporatsioonid, igal korporandil on oluline sisekord ja
korporatsiooni sümboolika. Neil on kombeks riietuda musta ja kanda
õlgadel musta värvi hõlste, hõlst on neile erilise tähendusega,
sest isegi restorani sööma minnes laotavad selle söögilauale,
ajavad sellele toitu peale ning kannavad uhkusega määrdunud hõlsti
kõikjal. Rebaste ristimine toimub igal neljapäeval. Tihti annavad
nad ka linna avalikes kohtades kontserte ning teevad meeletusi
millest paljud aru ei saa ning mõnigi sündmus on lõppenud surmaga.
Ükskord olla 4 üliõpilast ookenai uppunud. Ookeani laine on ju
ohtlik, viib sind kergesti endaga kaasa. Need 4 sidusid jala ümber
raske kuuli ja siis tuli laine...Maris tundis ennast õnnelikult, et
ta oli ülikooli lõpetanud Eestis, kus üliõpilaskorporatsioonid ei
võta nii äärmuslikke asju ette, ei sea ekstreemsuste ja hullustega
oma elu ohtu. Naisele jäi tunne, et see oleks Portugalis nagu
katsumus, tulla elusana välja ekstreemsuskatsetest. Tundus nagu vaid
ellujääjad vääriks kõrgharitud diplomiga elu. See veidi hirmutas
naist. Aga õnneks oli naine õigel ajal ja õiges kohas tudengina
õppinud ja ta tundis sellest vaid siirast rõõmu. Pealegi pidavat
väidetavalt Eesti ülikoolides väga hea kõrghariduse saama, sestap
on maailmas meie rahva kohta väga palju andekaid teadlasi ja
leiutajaid. Maris tundis ennast unelmatelinnas küll nagu kodus, aga
siiski oli õnnelik, et ta on eestlane.
Kuna Portos on komme, et viisakas oleks restoranides kasvõi
eelmisel päeval või mitu tundi enne söögi kellaaeg broneerida
ning tellimus sisse anda, ei kasutanud naine seda võimalust tihti,
vaid armastas toituda tervislikult, ehk siis tarbida ohtralt puuvilju
ja pakisuppe, sest nii tuli odavam. Praed on küll väga maitsvad ja
hõrgud, aga hinnad samuti.
Umbes 5-6 aasta eest oleks Porto justkui taasavastatud, siia tuli
elama palju turiste, nende hulgas palju Ukraina sõjapõgenikke. Nii
saab mõnes kohas isegi vene keelega hakkama, näiteks
Kristallpalees- Jardins do Palacio de Cristal, kus üks
ukrainlanna baaridaamina töötab. Seal korraldatakse erinevaid
sündmusi, kontserte ja konverentse. Kristallpalee ümbrus on
imelilus ja sind saadavad seal uhked paabulinnud, kes oleks justkui
aia valvurid. 1865, aastal ehitatud Kristallpalee kahjuks hävitati
ja ehitati hiljem ümber betoonehitiseks.
Maris istus Porto vaateplatvormil, jäädvustas seda ilusat vaadet
fotodele ning nautis imelist loodust.
„Küsi tema käest,“ kuulis ta ühtäkki eesti keelt. See oli
ülimõnus tunne, sest nädala jooksul, mil ta juba Portos elanud
oli, polnud ta oma teada ühtegi eestlast kohanud, no vähemalt tema
arvates. Üks sihvakas noormees tuli Marise käest tuld paluma, kuid
Maris vastas;“võid ka eesti keeles küsida,“ omal nägu muigel.
„Oihh, ei ole võimalik, et siin ka eestlasi kohtab!“ imestas
Kermo, Haapsalust pärit noormees kes ühes kallima Annahiga juba
aastaid maailmarändurina ringi eksleb. Marisest, Kermost ja Annahist
said ühe hetkega justkui parimad sõbrad, sest võõrisl elades
eestlast kohates lihtsalt tekib sõpruskontakt kiiresti. Paar
tunnikest lobiseti maast ja ilmast, portugali kommetest, kultuurist
ja turismipiirkondadest kuhu nooed Marisel minna soovitasid. Kuid
siis nad läksid, läksid mööda vaateplatvormi Kristallpalee
suunas, sest just selle koha ligidal pidid nad telkima. Marisel
tekkis kuidagi tühi tunne ja esimest korda selle nädala jooksul
tundis ta koduigatsust, sest Kermo ja Hannah pidid järgmisel päeval
Eestisse lendama, seal veidi puhkama ja siis taas maailma avastama
minema. Noored olid oma reisikire nimel isegi Haapsalu linnas asuva
kinnisvara maha mõüünud, nad mainisid lausa ühest suust, et
hetkel on parim aeg reisida, ega lapsevanematena või raugana enam ei
saa. Noortel olid prioriteedid paigas. Pealegi veetsid nad erinevates
riikides lausa mitmeid kuid, tegid tööd, teenisid elamisraha ning
olid õnnelikud. Marist tegi noorte elu lausa kadedaks, ta oleks
tahtnud ka koos kallimaga mööda maailma rännata, kuid tal ei olnud
enam kallimat ja ennast siduma ta ka ei plaaninud hakata. Liiga valus
oli olnud Trevorist lahkumine, sest see jättis ta südamele suure
pitseri, mis aegajalt, ka vastu tahtmist, meenus ja uuesti haavad
lahti rebis. Maris vajus mõtteisse, kui tundis korraga, et keegi
jälgib teda. Naisel oleks justkui silmad seljataga olnud, ta oleks
nagu reaalselt näinud. Tema seljataga puu najal oli istet võtnud
üks tõmmu mees, kes istus ja söötis tuvisid. See hirmutas naist
ning ta tõusis ja liikus haigla suunas, sest mööda kitsukest
tänavat, kus varastel hommikutundidel on vähe liikuvust, ta minne
ei julgenud. Õnneks jäi mees temast puu najale istuma, kuigi siis
kui Maris seljataha vaatas, piidles võõrs teda endiselt kahtlase
pilguga. Ei ole keegi kusagil hädaohu eest kaitstud, ei Eestis, ega
välismaal. Olgugi, et portugaallane on alati viisakas ja tundub
sõbralik, ei tarvitse seda kõik olla, igas riigis ja igal maal on
ka neid kes ei ole kas ühiskonna poolt soovitud või neid kes ei
soosi ei ühiskonda, ega kasvõi võõramaalasi oma maal. Sellepärast
tuleks ettevatlik olla igal pool.
Kui Maris taagsi vaateplatvormi suunas hakkas liikuma, tundis ta
taas, et keegi jälitab teda, kuid ta katsus oma hirmu vaka all
hoida. Mõne hetke pärast ütlesid närvid alt ning ta pidi ennast
hingetuks ehmatama.
17. november. 2017.a
Vana-Rääma
