Kristel Mägedi- Mitteelamise kunst

   Täna leidsin poskastist ühe väärtraamatu. Nimelt, Eesti Post teeb head tööd, sest eile pani Kristel mulle raamatu Viljandist posti ja täna on see juba kohal. Suured tänud!

  Ma ei hakka ajalugu lahti seletama, kuid ma ei väsi ka kordamast, et aastaid tagasi lugesin ma esmakordselt Kristel Mägedi loomingut poognas ja juba sellel ajal olid seal mu lemmikud proosaluule kirjutajad Kristel Mägedi, Kaur Riismaa ja Aleksandra Tšoba. Loen nende loomingut tänaseni suurima hea meelega.

   Kristelil on ilmunud 2 luuleraamatut. Esimese andis ta ise välja Ebastabiilse Elemendi nime alt ja see raamat kannab nime "Orgaaniline Hallutsinoos", ka see on mul täitsa olemas. Omapärane ja huvitav.

 Täna loetud raamatu kirjastas Ji kirjastus ja ...sõnad said otsa. Kuigi ma olen Kristeli loomingut väga palju lugenud ja paljud luuletusede raamatus olid enne loetud, mõjus see raamat mulle kuidagi teistmoodi, selles on esitatud Kristeli reaalsemad lood, elulisemad ja sotsiaalsemad. Kogu raamat on nagu romaan ja iga uus luuletus järgmine peatükk. Kui ma ei teaks, et Kristel kunstnik on, ütleksin ma, et ta maalib elulisi pilte kirjutades,  kuigi maalid on tal rohkem ulmelised. Ma lugesin raamatu ühe hooga läbi (isegi suitsetamine ei tulnud meelde), sest see on tõesti nagu põnev romaan. Ja eriti hästi oskab Kristel oma luuletusi ka lõpetada. Ainult, et juba ruttu sai raamat otsa ja osad mu lemmikluuletused olid sellest puudu. Osad, mille Kristel on elavaks laulnud. Aga otsige, youtubest ja leiate.

ja tänud armsa pühenduse eest, kallis Kristel!

sihuke armas türkiisivärviline on see tegelikult

Kristel Mägedi müüb ka raamatuid otse, pühendusega. Võta temaga ühendust SIIN.
"Mitteelamise Kunst" 7€ ja "Orgaaniline Hallutsinoos" 10€ 
(post hinna sees).

16.02.2016.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu tutvustus:

RAAMAT

MITTEELAMISE KUNST

Autor: KRISTEL MÄGEDI

**********HINDA JA KOMMENTEERI (0)

Kristel Mägedi on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja, luulekogu koostas superstaar Kaur Riismaa.

***

aga sa istud oma maakodu räpasel verandal
ning naeratad
ja see kark ukse najal naeratab vastu
kui talle silma teed
ja järgmise pitsi viina võtad
lüües lillevaasiga kokku

“Child in Time”

ISBN	9789949519491
ILMUMISAASTA	2015
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	63 lk
MÕÕT	200x124x5 (mm)
KIRJASTUS	JUMALIKUD ILMUTUSED
SARI	JUMALIKUD ILMUTUSED

 

Kanamaksa-sealiha pasteet sai valmis!

   Täna tegin oma unistuse teoks. Ei olnud päris pikka aega pasteeti keetnud, kuid siin need on, 8 karpi pasteeti. Nüüd võib ennast pasteediks süüa :)

  Oma keedetud pasteet on alati kõige parem. Poest ostetud pasteedid kubisevad säilitusainetest (nagu enamus toidud) ja on maitsetud. Kui ma pasteeti ostan, siis turu kulinaariapoest, kuid sinna satun harva ja varsti enam ei satugi, kuna Pärnu turg läheb lausa 8 kuuks remonti.

  Üks pasteet maitseb mulle veel, seda ostan tavaliselt Port Artur 2 toidupoest, see on vorstikujuline, kile rohelise-valge värviline ja tegu on säästu tootega. Vaid selle "poepasteedil" on koduse pasteedi maitse. Rimist ei saa  üldse pasteeti osta, no lihtsalt kohutava maitsega.

  Minu pasteedi komponendid on:

 1 kilo500g kanamaksa
 üks väike seapõsk
 2 suuremat sibulat
 4 küüslaugu küünt
 1 suur porgand
paras ports sinepit
 4 puljongikuubitut,
natuke soola
 musta pipart
 vett
kuivatatud tilli
4 väiksemat loorberilehte

 Maksa ma tavaliselt praen enne pannil üle, aga ta oli külmunud ja seekord jäi ära. Muidugi saab praetud maksaga pasteet maitsvam.

  Head isu!

16.02.2016.a.
Vana- Rääma

 

Kevadriitus

   Kevadriitus

Üks päev tegi sääred tast maha jäid kuhtunud jäljed Veab päevade undrukut õhtusse sumejas ood

Seal maailma äärel kesk lootuste kumejat taljet end pühitse valgusse meelis, kui täbarad lood

Las vabiseb lõuend las värvid veab maalile riitus Las molberti ihule kooruda värev idüll

Siis ükskord taas õues näed kuidas öö päevaga liitub Kuis ööst sünnib hommik ja valgust on korraga küll

14.02.2016.a. Vana- Rääma

Laupäeval pojaga teha võib kõike...

   Intrigeeriv pealkiri? Tegelikult täielik nostalgia. Paljud kindlasti mäletavad (seitsmekümnendatel) lastesaadet "Laupäeval koos isaga." Ja Raivo Järvi oli ilmselt aastakümneid laste lemmik. Saate laulusõnad algasid nii;"Laupäeval isaga teha võib kõike, mängida mänge, kui paistmas on päike, lohega lennata...jne.." Just see laul inspireeris mind sellist pealkirja kirjutama.

  Tegelikult tänane blogiteema on hoopis teine. Täna küpsetasime Germoga koteltte. Mulle ei maitse need poekotletid, poolfabrikaadid. Ikka ise otsast lõpuni valmistatud kotletid on need kõige maitsvamad.
Palusin eile Germol sügavkülmast hakkliha välja võtta ning ta võttis ka paki külmutatud aedvilju, odavaid ja maitsvad, mis sisaldavad hernest, porgandit, maisi jmm...ja Port Artut 2 toidupoes maksab pakk vaid 55 senti. Kui ma sinna, oma lemmikusse toidupoodi satun, ostan neid ikka hulgim kokku, sest need nii maitsevad meie perele. Samasid aedvilju panin ka mõned päevad tagasi süldi sisse. Mõelge vaid, 10 pakki maksab kõigest  5 eurot ja 50 senti!

   Nagu ma siin juba maininud olen, teen ma igasuguseid taignaid silma ja maitse järgi. Ka kotletitaigna tegin täna nii. Ja Germo aitas segada ning kotlette ümaraks rullida pihkude vahel.

  Tõsi küll, kõige maitsvamad kotletid tulevad siis, kui enne taigna tegemist liha läbi hakklihamasina töötled, aga mul seda masinat enam kahjuks ei ole ja tarvitasin poest ostetud hakkliha, seda odavamat, vorstikujulises pakendis, mis säästus maksab 75 senti ja rimis 77. Pole sellel hakklihal midagi viga, on küll pisut vesisiem, aga seda mahlakamad kotletid tulevadki.

  Ma koguseid ei lisa siia, aga minu tänased kotletid koosnevad: hakklihast, munadest, leotatud saiaviiludest, jahust, sibulatest, küüslaugust, sinepist, puljongikuubikutest, hernestest, porganditest, maisist ja mustast piprast. Soola ei pannud grammigi, kuna puljongikuubik annab piisavalt soolasust.


Head isu! :)

13.02.2016.a.
Ülejõe

Keeristuulega...

   Keeristuulega...

olekult eblas sinisilmne piiga keda sõbrad teadsid kui positiivset tüdrukut kemmis sihitult mööda rannariba

nagu tahaks valu ookeanile karjuda mure mida ta justkui elu raskemat taaka oma turjal kandis

ta kenitles seitlit ehkki pingne tuul oli temast kärmem tüdruk ei hoomanud tormi kutset ei aimanud ohtu üheski tuulispasas tema kõndis ja lasi ebajalal ennast kanda

kuni laskus kummargile vaatas läbi reite kuid ei ühtegi tuttavat olendit

tuulispask-tuhakott võta nii palju kui jumal annab sitta suhu paska parda tsiteeris ta Wiedemanni kuid ei miskit kuni muutus ise ebajalaks

12.02.2016.a. Ülejõe

Meie peres on taas kolm liiget

Kellu köögis tuppa hiilimas

   Juba esimesest päevast, kui me Germoga siia kolisime, hakkas meie ukse taga käima üks isiksus. Just isiksus.

  Kassid on liiga armsad loomad, et nende kräunumisele mitte alla anda.
Igal hommikul, kui ka köögi akna eest külgkardinaid ära tõmban, istub seal tema, kolmejalgne siiiami kass Kellu, keda majarahvas majakassiks kutsub. Kunagi olla Kellu õnnetult auto alla jäänud ja ma isegi ei oska ütelda kas tal pere on, või ongi majakass. Igal juhul meie perel oli temast väga kahju ja kuidas sa jätad kassi nutma, kui ta lausa ootab sind köögi akna taga. Iga kord kui linnast tulen, ootab ja tervitab...

  Kellu on väga tubli kass, vaatamata sellele, et tal puudub vasak esikäpp, ning kogu ta raskus toetub suurel määral paremale käpale. Ta on väga sõbralik, praegugi magab mu diivanil ja lööb nurru. Pealegi on nad Germoga väga suured sõbrad. Germo on endale leidnud kolm kassist sõpra siin, Kellu, Kiti (mustavalgekirju) ja Matu (kollane, naabertrepikojast)

  Vaadake ise, kui armas meie uus pereliige on!

12.02.2016.a.
Ülejõe

ja lõpuks uinus minu toas, minu tikitud patjadel...

see diivan tundus mugavam :)

algul pikutas Germo diivanil

Kellu on püsimatu. pidin mitukümmend klõpsu tegema, et teda pildile saada

Öö ei ole üksnes magamiseks!

    Ma ei tea paljud teist on põdenud või põevad diagnoosi nimega "raamatuga voodisse." Mina olen jälle nakatanud.

   Eile õhtul leidsin oma raamaturiiulist Arvo Valtoni novellikogu "Sõnumitooja" ja enne seda käest ei pannud, kui ta läbi sai loetud. Raamat koosneb 23 lühinovellist ja minu lemmikud on neist "Sõnumitooja" ja "Heeringad". Valton on üldse huvitava käekirjaga kirjanik, ning tema jutukesed on tuntavad oma eheduses. Minule tegelikult assotseerub tema nimega mängufilm "Viimne reliikvia", kuigi Valton kirjutas sellele filmile stsenaariumid Eduard Bornhöhe teose "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" ainetel. Aga ju ma olen siis alateadvusse selle tunde salvestanud, sest seda filmi vaadates kordan ma mõtteis Valtoni nime.

   Vahel võib vanade raamatute laatadelt leida pärleid, nagu minagi selle raamatu leidsin. Soovitan soojalt seda lugeda, sest see on liiga eriline. Naljakas, raamat on minust vaid aasta noorem. Nüüd sain taas teada kuidas ja mis teemal kirjutati raamatuid siis, kui mina alles silmi avasin.

  Muide, Osta.ee-st leidsin pildi ja seal müüakse seda hetkel 3.50-ga.


12.02.2016.a.
Ülejõe

Aga Vikipeedia kirjutab Valtonist järgmiselt:

Arvo Valton (kodanikunimega Arvo Vallikivi; sündinud 14. detsembril 1935 Märjamaal) on eesti proosa- ja näitekirjanik,luuletaja, stsenarist, tõlkija ja publitsist.

Sisukord

  [peida] 

• 1Elulugu
• 2Looming
  • 2.1Filmid, näidendid
  • 2.2Teised teosed
• 3Tunnustused
• 4Viited
• 5Välislingid

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Arvo Valton sündis 14. detsembril 1935 Märjamaa alevis Hiiumaalt pärit ettevõtja Jakobson-Waltoni pojana^[1].

Haridusteed alustas ta Märjamaa algkoolis, kus õppis aastatel 1943–1949. Koos vanematega väljasaadetuna jätkas ta õpinguid 1949–1951 Novosibirski oblasti Tsanovski sovhoosi 7-klassilises koolis, 1951–1953 Tsanõ Keskkoolis. 1954 lõpetasMagadani oblasti Susumani keskkooli ja tuli tagasi Eestisse. 1954–1959 õppis TPI keemia- ja mäeteaduskonnas, mille lõpetas mäeinsenerina. Seejärel töötas ta 1959–1961 Maardu Keemiakombinaadis vahetusülemana karjääris ja rikastusvabriku tehnilise juhatajana. 1961–1967 jätkas haridusteed, õppis Üleliidulise Kinoinstituudi kaugõppes ning lõpetas selle filmidramaturgina. Töötas aastatel 1961–1968 Tallinna Mõõduriistade Tehases inseneri, konstruktori ja patendiosakonna juhatajana.

Aastatel 1968–1975 oli Arvo Valton kutseline kirjanik. Ta on töötanud Tallinnfilmi stuudios toimetuskolleegiumi liikmena. 1965. aastast on Kirjanike Liidu liige. Valton on Kirjanike Liidu juhatuse liige 1971. aastast, ta oli juhatuse presiidiumi liige aastail 1981–1989 ning liidu esimehe asetäitja aastail 1990–1992. Tegutsenud Tallinna kirjandusklubi Pegasus esimehena. Eesti Kinoliidu liige 1979^[2].

Arvo Valton vestlemas Jeremei Aipiniga kirjandusfestivalil HeadRead 29. mail 2011

Valton oli üks mõttevahetuse algatajaid fosforiidimaardlate üle aastal 1987. 1980. aastal osales 40 kirja aktsioonis, olles üks selle organiseerijaid. Oli aktiivselt tegev taasiseseisvumisüritustes: Loomeliitude Kultuurinõukogu liige, Eesti Kongressi jaEesti Komitee 1. koosseisu liige. 1992–1995 oli Valton VII Riigikogu koosseisu liige. Kuulub 1994. aastast Isamaaliitu (praeguIsamaa ja Res Publica Liit). Alates 1989. aastast on Korp! Rotalia liige

Rahvuslasena on Valton sõna võtnud eesti keele ja kultuuri küsimustes, ta on lülitunud taasiseseisvumisjärgsesse poliitika- ja vaimuellu tõsiisamaalises vaimus. Valton on osalenud soome-ugri rahvaste hõimuliikumises. Valton valiti Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni aseesimeheks aastal 1993, esimeheks aastal 1996. Alates aastast 1998 on Valton assotsiatsiooni president. Ta on reisinud paljudes Euroopa riikides, kõigis endise Nõukogude Liidu vabariikides, Ameerikas ja Austraalias.^[3]

2009. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Arvo Valton Vallikivi on Märjamaa valla aukodanik.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese trükiproovina ilmus novellett "Lauad" (Noorus, 1960, 4). Varasemale lühiproosale on tunnuslik argieluseikade leidlik visandamine. Esikkogu "Veider soov" (1963) äratas elavat huvi: köitis värske nägemine ja leebe huumor. Novellikogus "Rataste vahel" (1966) ilmutas Valton varasemast suuremat tüpiseerimise oskust. Iseloomulik on inimese soovide kokkupõrge nende täitmist takistavate asjaoludega ja inimese jäämine argielu rataste vahele.

1960. aastate teisel poolel toimus Valtoni loomingus murrang: novellidesse ilmusid satiiriline hüperbool ja grotesk, mis kujunesid proosauuenduses tooniandvaks. Keskne on inimtegevuse võõrandumine jäigalt determineeritud süsteemis, bürokraatliku rutiini haardes: Valton kujutab inimeste süsteemi, kus tegevus muutub absurdseks.

Aastal 1968 ilmunud kogud "Kaheksa jaapanlannat" (LR) ja "Luikede soo. Karussell" kutsusid esile poleemika: Valtoni loomingust otsiti eksistentsialismi mõjusid. Võõrandumisele vastandas Valton inimeksistentsi kui subjektiivse olemise, resp. teisitiolemise.

Novellikogus "Sõnumitooja" (1972) vaatleb ta teisitiolemise võimalusi võõrandumise haardes, Valtoni novell metaforiseerus ja võttis parabooli kuju. 1970. aastatealgul tärganud ajaloohuvi kallutas kirjanikku käsitama ajalugu inimtegevuse näitelavana, millel on kalduvus korduda. Sarnaselt Karl Ristikiviga vältis Valton ajalooproosas Eesti ajalugu ja ammutas ainet teiste maade minevikust. Novellikogus "Õukondlik mäng" (ilmunud Loomingu Raamatukogus aastal 1972) aktualiseerib Valton ajaloonäidetel inimliku negatiivsuse avaldumisvorme. Kujunenud markantseimaks mudelproosa ja paraboolnovelli viljelejaks, siirdus Valton uute väljendusvahendite otsingule.

Novellikogude "Pööriöö külaskäik" (LR 1974) ja "Läbi unemaastike" (1975) unenäo- ja müüdiloogika lisandas individuaalse ja kollektiivse alateadvuse analüüsi, müüdiloogika tõi esile subjektiivse olemise teise erikuju. 1970. aastate keskel muutus Valtoni looming žanride poolest mitmekülgseks: novellide kõrval ilmusid romaanid, aforismid, luuletused ja lasteraamatud. Novellivalikkogudes "Mustamäe armastus" (1978) ja "Võõras linnas" (1981) kujutab Valton elu ja inimest subjektiivse olemise vaatekohast; paiguti tugevnenud publistsistlik allhoovus on paigutatud mängu paradoksaalsusele, mis tagab maailmapildi ambivalentsi.

Valtoni esimene romaan "Tee lõpmatuse teise otsa" (1978) on ajalooline, jutustatakse mongoli valitsejast Tšingis-khaanist ning taoistlikust mungast Chang Chunist. Kõiki romaani kompositsioonireegleid lammutab loogikast loobuv sürrealistlik raamat armastusmotiivide variatsioonidega "Arvid Silberi maailmareis" (1984, lühem variant 1981), kus autor esitab subjektiivseid kujutlusi rännakutena järjest avarduvas aegruumis. Kahe raamatuna "Üksildased ajas" (I – 1983; II – 1985) ilmunud kuues jutus on keskendatud üksilduse kui olemisviisi analüüsile, mis lahkneb konformsest ja stereotüüpsest olemisest.

Valton on avaldanud aforismikogud "Uksed kriuksuvad öösiti" (1977), "Märklaud kilbiks" (1980) ja "Tagasi tulevikku" (1985) ning kaks luulekogu "Kollasteks laikudeks laguneb" (1978) ja "Seniks" (1992).

Arvo Vallikivi nimega raamatuist "Retk ooboluste riiki" (1978) jutustab maavarade tekkest, "Ajaprintsess" (1981) on lastele kirjutatud kunstmuinasjuttude kogu, "Põhjanaela paine" (1983) tugineb hüperboreilise folkloori motiividele, müüdiloogikale omased võtted avalduvad siin eriti ehedalt.

Mütoloogia kõrval on Valton ilmutanud huvi europotsentrismi lagunemist tinginud mõttevoolude vastu (näiteks zen-budism ja taoism). 1979. aasta romaanivõistlusel kõrvalelükatud romaan "Rauakolina etüüdid" koos tsensuuri tõketesse jäänud poliitiliste novellide kui ka uuema lühiproosaga ilmusid koguna "Rännak giidi saatel" (1988, Juhan Smuuli nimeline preemia 1989), milles poliitilised realiteedid on seostatud eetikaga. Autor juhib tähelepanu vägivallale poliitikas, arendades reaalelu episoode absurdini, selles kasutab idamaade motiive "Pildid filosoofi, prohveti, kunstniku, poeedi elust" (1992).

Märtsiküüditamisele järgnenud väljasaadetute elu Siberis kujutab autobiograafiliste sugemetega^[4] romaan "Masendus ja lootus" (1989). Friedebert Tuglase novelliauhinna on saanud 1973. aastal avaldatud novell "Ohtlik leiutis" ja 1979. aastal avaldatud novell "Mustamäe armastus", Eduard Vilde nimelise kolhoosi auhinna 1984. aastal avaldatud jutustuste kogu "Üksildased ajas" I. Ülevaate Valtoni proosast annavad "Valitud teosed" I–II (1984).

Publitsistina on Valton sõna võtnud rahvuskeele ja -kultuuri ning keskkonnakaitse kohta; 1986 algatas ta diskussiooni fosforiidimaardlate üle.

Filmid, näidendid[muuda | muuda lähteteksti]

Valton on kirjutanud stsenaariumid mängufilmidele "Viimne reliikvia" (1969, Eduard Bornhöhe "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" ainetel), "Hundiseaduse aegu" (1984) ja Herman Sergo "Näkimadalate" ainetel ning telemängufilmidele "Minu naine sai vanaemaks" (1976) ja "Ringhoov" (1988, novelli "Mustamäe armastus" motiividel, lavastaja T. Virve).

Kogutuna on avaldatud filmistsenaariumid "Kohtunikud ja kohtualused. Erapooletu. Hundiseaduse aegu" (1990), stsenaariume ja libretosid koos memuaaridegateatrist ja filmindusest leidub kogus "Proovipildid" (1990). Ka kaks näidendit on avaldatud raamatuna "Vägede valitsejad. Pealkiri" (1988), neist esimene sai Ugala teatrimaja avamisnäidendite võistlusel II auhinna ja lavastati 1986 Pärnu teatris. Vanemuises lavastati 1966 Paul-Eerik Rummo koostatud montaaž Valtoni proosast "Lugusid argielust ehk Valtoniana". Valton on kirjutanud libreto Eino Tambergi ooperile "Lend" ("Estonia" 1980). Valton on tõlkinud kirjandust vene, mari, udmurdi,mokša, bulgaaria, poola ja ungari keelest.

Teised teosed[muuda | muuda lähteteksti]

"Muinasjutt Grandi leidmisest" (1976), "Arvidi maailmareis" (LR 1981), "Vanad arved" (1981), "Kiirustav kahetsus" (1989), "Kirikutrepil" (1989), "Kohtunikud ja kohtualused" (1990), "Proovipildid" (1990), "Üks tund Toledos" (1990), "Kuninglik lõbu" (1991), "Liisa ja Robert" (1993), "Liblikas, ilus ja paks" (2003). "Väike ilus vangimaja" (1990–1995 novellid)

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

• 1980 ENSV teeneline kirjanik
• 1984 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Üksildased ajas")
• 1990 A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ("Masendus ja lootus")
• 2000 Valgetähe III klassi teenetemärk
• 2006 Riigivapi III klassi teenetemärk
• 2007 lastekirjanduse tõlkeauhind Paabeli Torn Vladimir Timini noorsooromaani "Vana-Permi poisi Tikö seiklused" eesti keelde tõlkimise eest.
• 2015 Rahvusmõtte auhind

1. Siirdu üleSiirdu üles

• 
  

Sült minu retsepti järgi

   Eile keedetud süldid on tänaseks nii kivikõvad, et nuga jääb sisse kinni. Pilt kõneleb.
Lisaks sellele käisin eile ennast Melanie ripsmepikendustes lille löömas. Melanile siirad tänud selle imelise töö eest. Olen tema juures juba ennast "kohendmas" käinud aasta ja seitse kuud, ning olen väga rahul.

  Ma ei ole see inimene kes teeb süüa retsepti järgi. Lihtsalt ei meeldi. Mulle meeldib ise retsepte välja mõelda, oma silma ja maitse järgi neid kokku klopsida. Ja sülti keedan ma ainult seakoodist või kanakoibadest. Sellel korral siis ühest suitsutatud sea koodist ja neljast toorest kanakoivast. Aga olen ka vastupidi teinud, ehk siis neljast suitsukana koivast ja ühest toorest sea koodist. Ei jää nii rasvane ja maitseb paremini. Ja tänapäeval pole vaja eraldi porgandeid ka keeta, kuna külmutatud juurviljad sobivad ideaalselt. Lisaks veel mõned lehed loorberi, pipart, mõned sibulad, mõned küüslaugu küüned ja kuivatatud tilli. Ja maitseb väga hästi.

  No, ja üleüldse puupliidil tehtud toidud on ikka palju maitsvamad, kui elektri- või gaasipliidil.

Head isu!

11.02.2016.a.
Ülejõe

...

   ...

kuu kumerad sõrmised siluvad pilvi öö nutab üleeilset

10.02.2016.a. Ülejõe