NEID AEGU AMMUSEID- Ivi Soomre

 Õnneks pole mõnusalt kuum suvi mu ajusid ära mulgustanud ning lugemishimu ka ei rauge, seega on keskendumisega kõik okei. Nii ma siis järjekordse raamatu lugemisega ühele poole saingi. Sellel korral on tegu Ivi Soomre lühijuttude kogumikuga, mis oleks justkui järjed üksteisele, ehk siis ongi suurel määral Ivi elust maha kirjutatud, nooruspõlvest. Jätkuvalt tunnen, et nendest aegadest on põnev lugeda. Jah, Ivi Soomre on see sama 83 aastaseks saav memm, kelle lühiromaanist ma eile blogisin.

 Ka seda raamatut pole poodides müügil ja ma eeldan et autori enda käest saab selle vajadusel soetada.

  Raamat jätab positiivse mulje, olgugi, et jutukesi on selles igasuguseid, aga peamiselt elust enesest, nii juba alapealkirjad kõnelevad: Eksinu. Pulmasaladus. Saunamees. Teater. Piiluja. Palve. Elumehe saatus. Elumees jne...

 Kõige suurem rõhk on armukadedusel, mis on üks väga kole asi, lõhub hingi ja elusid. Eks igas külas, linnas ja alevis ole omad veidrad tegelased, nii ka selles raamatus. Ma ise olen korduvalt maininud, et igas külas on oma Sass ja mitte maininud vaid mainimise pärast, vaid nii ongi. Nii on ka selles raamatus igas jutukeses keegi veider tegelane, kes luba küsimata astub su ellu ja mitte just heade kavatsustega, ent ometi lõppevad jutukesed positiivselt.

 Mõnus ja ladus lugemine, ehkki taas toimetamata. Aga lugeda kõlbas.

Aitäh, hea Ivi, selle raamatu eest!

läks pühendustega raamatute riiulisse...

väike spikker

30. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma

PATUGA POOLEKS- Ivi Soomre

 Mõtlesin, et lõppeks on kaua oodatud suvine lugemispaus kätte jõudnud, aga kus sa sellega. Juba paar ööd tagasi lugesin ühe jutiga läbi Ivi Soomre lühiromaani, just lühiromaan see on, ei ole novell. Guugeldasin ja avastasin, et seda raamatut ei ole poodides müügil, eeldan, et selle saab endale soetada vaid autorilt, kuid ma ei ole päris kindel. Minule Ivi kinkis selle ja ma võin soovijale lugemiseks laenata, kuigi ega ma just pühendustega raamatuid eriti oma koduraamatukogust välja laenutada ei taha, sest need on erilised, ehivad eriliste raamatute riiulileid. Ja mul on juba arvestus sassis kui palju mul neid on, no alla 300 veel kindlasti.

 Mis on selle lühiromaani plussiks? Kuna tegu on eaka inimese poolt kirja pandud raamatuga (Ivi saab augustis 83 astaseks) siis on väga põnev lugeda meie vanaemade ja vanavanemade minevikust, ajast, kus meid ennast polnud veel olemaski. Sellest tänapäeval enam väga palju ei kirjutata, ent ometigi ei tohiks me unustada oma eellaste kombeid ja elu. See on etnograafiline lühiromaan. Päriselt.

 Raamat kõneleb preestri sohilapsest Ottost, kelle kohta sosistati igasuguseid legende. Vanasti sattus  lapsega üksikema rahva põlu alla, tema peale näitas kogu küla näpuga ja mõnes mõttes olid nii sohilaps kui ema hukule määratud. Minu jaoks oli see põnev lugemine, sest olen vanavanemate ajaga mingil määral kursis, sest lapsena olin ma suhteliselt vanavanaema laps ja just tema lahkumine pilvepiirile pani mind luuletama, olles ise vaid 4 aastane. Aga rohkem ma ei reeda, kes tahab-saab seda raamatut ise lugeda.

 Raamatu miinuseks on see, et see on natuke ülekäe tehtud. Jah, andeka Pärnu poetessi ja kunstniku Luule Luuse illustratsioonidel on raamatus tähtis osa, need on imelised, aga kahjuks on raamat toimetamata. Tähevigu ma küll ei näinud, aga keelekasutus on kange ja sõnaseade väga sassis, ent ometigi ei seganud see mul raamatu lugemist. Loodan, et autor annab oma käsikirjad edaspidi toimetaja kätte. Mina nautisin.

 Aitäh, hea Ivi!

29. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma

Rada 118. päev+ Ivi Soomre+ Pärnu Cruises

koos Maarjaga...

 Täna on hull päev olnud, või tegelikult mõnusalt pöörane. Keskpäeval kepikõndisime Germoga Vana-Pärnu randa, sest sellise kuumusega on just vees hea olla. Ja ülla, ülla, lepatriinud ongi Vana-Pärnu rannast minema kolinud, aga veised on alles. Ja loomulikult sai neist paar klõpsu tehtud.

  Rahvast oli rannas ohtralt, ei imestagi. Me olime vees alla poole tunni, sest kartsin ära põleda, aga põlesin siiski, olen jälle punane nagu vähk. Aga elan edasi, vees oli mõnus ja soe. Nautisime sajaga. Nagu ikka. Aga ei saa ju mererannast otse koju tulla kui Vana-Pärnus elab inimesi keda tahaks näha ja kallistada. Nii jõudsimegi külla kirjanik, poetess ja laulusõnade autor Ivi Soomrele, kes on Pärnu staažikama luuleklubi "Suleklubi" üks raudvaradest. Ivi saab augustis juba 83 aastaseks, aga näeb väga hea välja, keppi kasutab vaid liikumiseks, kuna 4 kuu eest oli tal puusaoperatsioon, aga muidu on ta aktiivne ja tore, alati lahke ja ei lase külalistel tühja kõhuga enda kodust lahkuda. Lisaks hõrgutavale praetud lõhele sain sellel aastal esimest korda maitsta koduaia tomateid, oma lemmikud-härjasüdameid. Nämm-nämm!

 Ivi Soomrest või mitu blogi kirjutada, sest ta on mitmekülgne inimene. Just Ivi on ka loonud sõnad Vana-Pärnu laulule ning oma lühijutte avaldab ta ajakirjas TIIU, ja tal on ilmunud palju raamatuid, luuleraamatuid, lasteraamatuid ja lühijuttudest koosnevad jutukogumikke, millest 2 ta rõõmsalt mulle kinkis ja pühendas. Jälle 2 raamatut eriliste raamatute riiulis juures! Aitäh, kallis Ivi külalislahkuse eest! Uute kohtumisteni!

 Kepikõndisime 6 km ja pealegi. Kodus saime vaid paar tundi olla, kui kutsuti Pärnu Cruisesega jõevaadet nautima. Aitäh Maarja ja Liivo, oli superarmas! Nüüd on üks selle suve unistus taas täitunud. Kallist kodulinna jõelt vaadata oli päris põnev.

 Bluusipäevadele me täna ei jõudnud, aga eile sai käidud ja võin ka rahule jääda. Aga mis ma ikka lobisen, fotod kõnelevad ise.

kepikõnd alga!

minek üle Siimu silla...

ma kõnnin mööda lõputut teed...

vissi issi

väike vissi ka :)

rannas

me 2

rannaendel Germoga

nii vähe ongi Germol õnneks vaja :) Ivi Soomrega

võrratud koduaia tomatid

paneeritud lõhe-nämma!

Ivi kinkis mulle oma lühijuttudest koosnevad kogumikud...

Germo tänas" aitäh ilus neiu Ivi!"

Germo Ivi aias kõrvalhoone ees

ilu Ivi aias...

kirjanik Elisabeth Aspe mälestuspink Vana-Pärnus

Siimu sild

piletid viiele (üks neist lastepilet)

Germoga

Endel :)

Maarja

Mirko, Maarja, Liivo

vaade küljelt kuidas kesklinna sild kaugeneb...

esiots...

võrratu!

rõhk on taamal asetseval sillal

päike oli meiega

imeline vaade...

selline näeb Pärnu Cruises välja...

26.juuli. 2018.a.
Vana-Rääma

Mööda maailma ilusamat suvepealinna Pärnut

mina oma armsa poja Germoga

    Täna võtsime naabrinaisega ja Germoga ette pika teekonna mööda imelist Pärnut. Kõigepealt jalutasime Piiri tänavale, siis elle lõppu, piirikivi otsima, sest süda ei andnud rahu. Kuid kivi me ikka ei leidnud. Legendi järgi tähistavat see kivi Ülejõe linnaosa lõppu ja Rääma linnaosa (Vaeste Patuste Alevi) algust, ehk siis Piiri tänava ühelpool ääres elavad ülejõekad ja üle tee juba räämakad. Tegelikult võiks selliseid kive säilitada, ikkagi mei oma linna ajalugu. Piiri tänav on mulle sama hea nagu kodutänav olnud juba üle 11 aasta ja kõige huvitavam on selle juures, et ka mu kallis isa elas seal kunagi, enne meie emaga tutvumist. Seega olen isaga aastaid käinud ühte rada, kuigi tema on tänaseks juba aastakümneid taevastel radadel. 28. juulil põletasin kodus küünalt, sest oli isa 83. sünniaastapäev. Ja enne jaane oli tema 20. surmaaastapäev. Pealegi elas kunagi mu kallis vanaonu Raba tänaval ja juba siis sai ka vahel mööda Piiri tänavat jalutatud. Piiri tänava lõpus saime kaela suure paduvihma, kuigi puu hoidis meid poolenisti kuivana. Aga mina armastan väga vihma ning me kõik kolmekesi nautisime vihma käes jalutamist.

  Edasine tee kulges mööda Lille tänavat Tauneksi taha metsa, aga ravimtaimede korjamisele oli selleks ajaks otseses mõttes vesi peale tõmmatud.Seeni ka ei leidnud. Nii me mööda Rõugu tänavat kulgesimegi, kuni jõudsime Vana-Pärnu jalakäijate sillale, sealt edasi Vana-Pärnu sauruaia taha, jõe äärde paadisillale pilte tegema. Istumispeatuse tegime Vana-Pärnus Põllu bussipeatuses, mööda Põllu tänavat jalutasime Luite tänavale, kus asub üks imekena pisike maja, mis oli mulle lapsepõlves aega-ajalt nagu teine kodu. Lõpuks suundusime majaka juurest Vana-Pärnu randa. Panime riided Vana-Pärnu muulile ja läksime kõrini vette hiigelalaineid püüdma. Tunnike vees kadus nii ruttu. Jalutasime läbi vee ranna muruplatsi juurde tagasi, vahetasime riidekabiinis riided ja läksime Soo tänavale kalli poetessi Ivi Soomre juurde, kes täiesti juhuslikult mulle helistas enne merre minemist. Kallis Ivi oli meie tarvis koduseid kotlette küpsetanud ning tunnike tema õdusas lehtlas möödus nii kiiresti, Germo mängis kass Miku ja koer Mailoga, meie naabrinaisega nautisime luulet, mida poetess Soomre meile suurima hea meelega ette kandis ning lõpuks tuli kodutee jalge alla võtta, kuna ma ei arvestanud, et meie jalutuskäik ligi 8 tunniseks kulgeb ning Germol oli rohu võtmise aeg. Armas Ivi aga saab septembris 81 aastaseks, temast kirjutan vasrti artikli, sest on millest ja kellest kirjutada. Ivil on ilmunud väga palju raamatuid, aga enamus neist tehtud nn põlve otsas. Osad on luuleraamatud ja osad lasteraamatud, ka laulik. Tema sõnadele on loodud mitemid laule ning üks neist on lausa Vana-Pärnu hümn (rahvakeeli). Ivi ise kuulub juba Pärnu eakamate luuletajate luuleklubisse Suleklubi, mille eesotsas on poetess Luule Luuse. Aga luban, et poetess Ivi Soomrest kirjutan lähitulevikus pikemalt.

Tauneksi taga metsas (Germo)

põnev aedik Voorimehe tänava lõpus

põnev aedik Voorimehe tänava lõpus

istepaus Puiestee peatuses

vihmamärjed meie jalakäijate silla juures

vihmamärjad meie jalakäijate silla juures

vihmamärjad meie jalakäijate silla juures

Germo Vana-Pärnu surnuaia juures paadisillal

vaade üle jõe

Vana-Pärnus Põllu peatuses

pisike roosa katusega maja Luite tänaval mis oli kunagi mu teine kodu

Luite tn

Germo Vana-Pärnu majaka juures

jalutuskäik kulges Vana-Pärnu randa

Pärnu rannaniidu laooduskaiteseala 

Germo, taamal meri

Vana-Pärnu muulil

Vana-Pärnu muul

Vana-Pärnu muul. (taamal paistab kesklinna muul)

siis kui läbi vee muuli juurest ujumast kaldale suundusime . Germo

vaatetorn Vana-Pärnu muuli juures

Vana-Pärnu rand

poetess Ivi Soomre koer Mailo

poetess Ivi Soomre kass Miku

üks eakamaid Pärnu poetesse, 80 aastane Ivi Roomere oma luulet esitlemas

väike valik Ivi Soomre sulest ilmunud raamatutest (neid on rohkem) siin ka lastekad. kui keegi soovib endale osta, andku mulle teada?

  Lisan nüüd pildigalerii ja olen üliõnnelik, sest arvan, et oma 10 km käisime küll maha. Ainult, et Zorro ei olnud eriti õnnelik, et ta üksinda koju jäeti, ronis köögi õhutusaknast välja, aga õnneks mu kallis naabrinaine püüdis ta kinni, pani aknast tuppa ja akna kinni. Koju jõudes oli üksindusest terve karbi toidust tühjaks söönud, nuttis ja lausa nõudis lisa. Nüüd sahmib siin kardinate kallal ja aeg-ajalt jookseb väljas, Germo valve all.


31. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma