 |
| kallis lapsepõlve liivakastikaaslane Kati ja mina |
Kui rahvasuu armastab ütelda, et esmaspäevad on sinised, siis pean mainima, et sinine värv on minu jaoks väga ilus värv, eriti veel türkiissinine. Just türkiissiniseks kulges minu selle nädala esimene ja viimane esmaspäev.
 |
| armas Katrin Kuresalu |
 |
| Katrin tegi minust ja Germost ka koduse pildi |
 |
| Katrin ja mina |
Oma armsat lapsepõlve mängukaaslast Katrinit ehk Katit ei olnud ma näinud umbes 7 aastat. Tõsi küll, läbi virtuaalmaailma näen ju teda pidevalt, aga see ei ole see. Kati kolis 12 aastat tagasi Itaaliasse elama ja kolmapäeval tuli ta taas oma Eesti kodu külastama ning täna hommikul leidsin postkastist kirja, et Kati on linna tulemas. See oli rõõmus sõnum ning varsti ta oligi kohal. Kolmveerand tunnikest möödus nii kiiresti, et me ei saanudki eriti midagi rääkida. Aga oli väga armas kohtuda ja loodan, et kohtume veel enne, kui taas Itaaliasse tagasi lähed. Loomulikult tegime mäletuseks ka selfisid. Naised ju. Pisut edevad on kõik naised. Aitäh, Katikene selle imetoreda visiidi eest!
 |
| mina oma kalli sõbranne Merlega |
 |
| armsad õed (omavahel) Ave ja Merle |
Vahetult peale Kati lahkumist jõudsid meile Merle ja Ave külla. Merle elab juba 6-7 aastat Soomes ja just sai aasta mööda meie kohtumisest. Olen alati ütelnud, et sõprust ei tapa ei aeg ega vahemaa. Tänapäeval on ju kõik mööda ilma laiali, aga Eestisse tulles leiavad head sõbrad ikka aega kohtumiseks. Nii on meil ka Merlega olnud. Vahepeal elas ta aastaid Iirimaal, siis me ei näinud kaua, aga tunne on selline nagu oleksime pidevalt koos. See on see ehe sõpruse tunnus. Ja Avet oli ka taas armas kohata. Temaga oleme ikka tihedamini kohtunud, pärnakad mõlemad, isegi ametid olid aastaid ühed sotsiaaltöötajatena, Ave töötab isikliku abistajana juba 6 aastat ja mina töötasin armsa Terje isikliku abistajana 4 aastat. Ave ja Merle on õed. Ohh, neid aegu ammuseid! Aitäh, kallikesed!
 |
| kallis sõbranne Anneli armsa Arabella poolt tehtud ja mulle kingitud Ingli ja Laekaga |
Aeg kohvi- ja teetassi taga kulges nii kiiresti, et me ei saanud arugi kuidas tunnid möödusid. Siis tuli järgmine lapsepõlvesõbranne Anneli, kes elab juba 8 aastat Lapimaal, kuid tänu tööle saab suved veeta kodus, Eestimaal. Anneliga oleme sellel suvel palju koos olnud ja olen ka temast palju bloginud. Täna käis ta oma armsa kiisukesega taas arsti juures ning loomulikult ka leidis aega meile külla tulemiseks. Läbi Anneli saan tänusõnad edasi anda ka ühele imearmsale hingele Arabellale, kes mulle oma kätega tehtud Ingli ja laeka tegi ning kinkis. Oehh, siin saavad sõnad otsa....Aitäh, aitäh, aitäh! Taas üks Ingel mu kollektsioonis juures. See on veel nii eriline, et ma pean mõtlema kuhu talle pesa teen. Kannan tibutagi. Ja laegas on ka imeline, ilmselt panen sinna sisse ka midagi eriti armsat. Hea Arabella, kes sa iganes oled, aitäh selle eest, et sa olemas oled!
Me polegi täna Germo ja Zorroga omekeskis olla saanud, kuid ega ma ei kahetse mitte midagi. Nii imeline päev on olnud, et ma ei oska seda sõnadesse pannagi. Zorro on ka meid nii omaks võtnud ja käib endiselt mul sabas ja nutab. Aga juba lööb nurru ja käib kenasti potil. Hommikul oli küll valesse kohta veidi palju ennast tühjendanud, kuid panin ta ninapidi sisse ja nüüd leiab kenasti poti üles. Praegu magab Germo süles ja kuulab Kukerpille.
 |
| õhtune Reiu rand |
 |
| Reiu rand |
 |
| Germo peale ujumist Reiu rannas |
 |
| Sander Reiu rannas |
 |
| Sander |
 |
| jubearmas Sander :) |
 |
| Reiu rand |
 |
| Germo Reiu rannas |
Ega siis päev sellega veel ei lõppenud. Poole seitsme paiku startisime Merle, Germo, Ave ja ta tütrepoja Sanderiga Reiu randa. Uskuge või mitte, aga meie Germoga jõudsime sellel aastal esimest korda merre ja vette üldse. Lihtsalt Germo haiguse tõttu oleme pikalt kodusrežiimil olnud ja enne haigushoogusid ei olnud ilmad kuigi suvised. Reiu rand on imeline. Ma vette just telefoni kaasa ei võtnud, et merest paistvast Lottemaast pilti teha, kuid sõitsime randa just läbi Lottemaa, ning teepeal sõitis meile vastu huvitav rong koos Lottemaa külastajatega. Neid oli nii palju, et osad tulid Lottemaalt jala, no, lihtsalt ei mahtunud rongile. Rand on seal imeline ja vesi oli supisoe. Mina ujuda ei oska ja Germo ka mitte, aga mulle meedlib sügavas vees käia, käisime Germoga käest kinni, kuna ka tema ei oska ujuda. Kui vesi oli mul kõrini, oli Germol see vaid rinnuni, ta ju minust kordi pikem. Aga me nautisime vett väga ning umbes tund-poolteist rannas möödus kenasti. Ave lapselaps Sander mängis autodega ja me kõik nautisime piknikuroogasid, mille Ave oli kaasa pakkinud. Nüüd võin südamerahus ütelda, et suvi on korda läinud, sest meres käidud. Loodan, et jõuame veel vette.
 |
| Germo Ave kodu trepil |
 |
| armas Ave oma saunamaja terrassil |
 |
| kallis Merle õe kodusauna ees |
 |
| perekass Miisu |
 |
| õnnelik Germo Ave kingitud kollase käekellaga |
Ega sellega meie seiklused veel ei lõppenud. Reiust naastes läksime Kuu tänavale Ave juurde, kus lahke perenaine meid ohtralt kostitas. Tema imelise kodu uksed olid meile valla ja perekass käis isegi trepil uudistamas, et mis toimub. Perekass, kes muidu on nagu õhkõrn diivanipdi. Aga ta armastab oma perenaist nii väga, et peab iga ta sammu nägema. Ja, noh Ave on endiselt superkokk. Eriti hea oli heeringa-kodujuutu-hapukoore kaste keedukartli kõrvale. Aitäh! Tänasest päevast hakkan ka kodujuustu sööma! Siiani pole see mulle üldse maitsenud, kuid sinu toit oli nii eriliselt hea. Lihtne ja hea. Kõik oligi hea. Aitäh! Ahjaa, enne, kui lahke perenaine ja ta kallis õde Merle meid koju sõidutasid, kinkis Ave Germole kollase käekella. Müstika on see, et viimase kuu aja jooksul vaatab Germo kõikide käekelli ja kiidab neid. Ma pole iialgi arvanud, et peaksin talle käekella ostma, kuna ta ju ei tunne tähti ega numbreid, kuid ta on praegu nii õnnelik selle kingituse üle, et unest pole märkugi. Muudkui räägib tänasest päevast ja käib mulle kella näitamas. Ei tea kas võtabki selle ööseks käe pealt.
Peale kõige on tänase päeva üheks ühiseks nimetajaks ühed armsad kohad minu koduvallas Koongas, Oidremaa ja Lõpe. Ave ja Merelega elasime kunagi ühel ajal Lõpel ja Kartiniga Oidremaal. Nende kahe küla vahe on umbes 5 km. Oidremaal tutvusin ka Anneliga, kelle tädi ja vanaema seal kunagi elasid. Seega müstiline päev müstiliste kokkusattumistega.
Vahepeal, kui mina kodus külalisi võõrustasin, tõi väga kallis inimene mulle taas puid. Näis millal töö nendega tuleb taas ette võtta, sest kui homme väga leitsak ei ole, tahaks metsa seenele minna. Kui on, siis plaanid muutuvad. Homme on veel n.ö. vaba päev ja siis kolmapäeva ja neljapäeva õhtud oleme plaaninud veeta Jahtklubis, sest juba teisipäeval algavad tegelikult Pärnu Bluusipäevad. Igal juhul kolmapäeva õhtul kell 21.00 oleme Jahtklubis "10 minutit hirmu" ja Dave Arcarit kuulamas. Tulege kõik!
Aitäh imelise päeva eest mu kallid sõbrad!
25-26- juuli. 2016.a.
Vana-Rääma
