Audru külalislahkuse päev + Bum-Bum

Eile oli üks põnev päev Pärnu ümbruses, Audru vallas ning muidugi ka Pärnu linnas Meie võtsime umbes kella nelja-viie ajal õhtul suuna Audru poole. Esmalt suundusime Lindi vanasse koolihoonesse, kus Anneli Koppel kohvikut peab. Otsustasime keha kinnitada koolihoone taga lehtlas ning lahke pererahvas tegeles samal ajal hoones sees juubelirahva võõrustamisega. Tore oli vaadata juba aastates juubelikülalisi, kus nii mõnigi oli riietatud endisesse koolivormi, ühe jäädvustasin salaja fotole (mina esiplaanil, ehk selfi) Meie söögipalaks oli koorene kana, maitses hästi. Aitäh Anneli, Gaud jt..! Gaudi oli ka üliarmas näha, Germo näost peegeldub see siiras rõõm. Edasi sõitsime Kapteni tallu, kus õhtu nael Jaan Pehk just proovi tegi, ikka õhtuseks esiinemiseks. Väga kena kohake On see Kapteni talu seal Audrurannas või kuulub see kõik ka nüüd Lindi küla alla, ma jään vastuse võlgu. Aga vahet ei olegi, sest meie teekond kulges veel edasi, lausa Tõstamaa kihelkonda, mis kuulub ka juba aastaid Pärnu linna koosseisu. Teepeale jäi Ojako puhketalu, kus olen kunagi kalli sõbranna juubelil käinud ning kui juba sinna kanti jõudsime, käisime ka Liu kalatõõstuse juures ära. Imeline rannapiirkond, mis kuulub ka Romantilise Rannatee koosseisu, mis kulgeb piki Pärnumaa rannariba Lätini välja. Tagasi sõitsimegi mööda rannariba, tegime väikese vahepeatuse veel Kipperi talu juures, sest seal on endiselt majavalvur Kotka kuju, mis on üks mu lemmikuid. Sealt jõudsime välja Valgeranda ja, nagu foto kõneleb, oligi rannavesi suisa valge, aga tormine, ning punased lipud lehvisid. Kullimänniku teed pidi kulgedes tõdesime, et Pärnu ja Audru ongi kokku kasuvanud ning see piirkond areneb ahvi kiirusel. Hulgi detailplaneeringuid ja ... ausalt öeldes maja maja otsas kinni (alles arendavad ka). Kunagi asetses suht üksinda seal mu tuttavate maja, nüüd elavad nad nagu linnas. Aga kõik areneb ja rahval tundub raha olevat. Eesti areneb ja see on ju armas. Kullimänniku piiirkonnast (Angervaksa tee) kulgesime Vana-Pärnusse, kus külastasime ka huvitavat lahesoppi, mis on ilmselt kalastajate lemmikpaik ja loomulikult saab seal ka ujumas käia. Edasi kulgesime n.-ö. Vana-Pärnu keskranda (suht Vana-Pärnu muuli lähistele), kus meie Germoga alatihti meremõnusid nautimas käime, aga sellel aastal pole veel õnnestunud. Rannaniidul on tagasi veised. Aga eile kubises Vana-Pärnu rand lohesurfaritest, sest ilm soosis seda. Selline armas seiklus, aitäh, kallid Ave ja Aet! Edasi kulgesime Bum-Bumi, kus esines strippar Marco Tasane ja peale teda jäi rahvast hullutama hurmur, väga paljude lemmiklaulja Ergo (Korp). Polnud aastaid kusagil kõrtsus enam käinud, kui jätta välja ämma 80. juubel kahe aasta eest keset päeva, mil käisime seal lõunat söömas. Oli rõõm sellest melust osa saada. Aitäh! Lisaks saab Bum-Bumis jäävett (laimi, jää ja sidruniga) täiesti tasuta, seega väga kosutav tasuta õhtu kujunes. Meil oli tõesti imeline päev. Aitäh, kallid sõbrad, et te olemas olete! Germo särab täna ka veel nagu päike ja muudkui soovid fotojäädvustusi näha. Mul on siiralt heameel, et meil on palju häid sõpru ja tuttavaid ümber, kes on toeks olnud ka rasketel aegadel. Tänan südamest! Kaunist suve ja olgem terved! 19. juuni 2022.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 265.päev

Jajaa, ma tean, et olen näost lapiline, aga nüüd olen ka sääskede poolt ära söödud, kui nad ometi imeks rasva ;) Aga ikkagi olen õnnelik, sest üle pika aja kepikõndisime 6,3 km. Jah, niisama on seda vahemaad ka läbitud, kasvõi Grillfestil, aga kepikõndinud ei ole enam ammu nii pikka teekonda. Tunne oli ilmselt õige, aga näis kas ja mis homme. Väga ilus õhtu on Pärnus. Soe ja selge ilm ka veel, kuigi päeval sadas. Kalamehi on jõe äär täis, aga muulasi, kes su jutu peale vaid õlgu kehitavad. Puhkajad ilmselt. Ja grillijaid ja tsillijaid ka jagub, nii head grilli lõhnad tungisid ninna. Homseks on ka plaanid tehtud aga sellest homme. Minge liikuge nüüd teie ka! :) 17. juuni 2022.a. Vana-Rääma

Unes või ilmsi

UNES VÕI ILMSI Suvi oli lõppeks kätte jõudnud, kuigi mõnel päeval tuli tahmine vatijopet kanda. Kord kuumas kõrvetav päike ja järgmisel päeval sadas nagu oa varrest. Kogu maailm näis hall ja sompus. Niisamuti oli sellel aastal ka kevad pikalt tulemise vaevas. Kollased lumesäilmed turritasid alles mai algupooles autoparklate ääris. Esimesed kevadlilled pistsid oma pea lume seest välja ning külmusid, sest öökülm näitas oma väge ka alles mai kuus. „Pagan, kui nii edasi läheb, võtan ma oma seitse asja ja lasen kodumaalt varvast! Oota seda suve nagu hingeõnnistsut ja siis jääb ta meile ka veel vaevu kaheks kuuks, kui sedagi. Mind on siiani tagasi hoidnud suvisesse troopilisse kliimasse reisimine üksnes see, et ma ei talu päikest. Mu hele nahk on pigmendivaene, kõrbeb kohe ära, muutes mind põrsaroosaks. Peale seda koorub nahk maha ja ma olen taas valge. Albiinode kiiks.“ Leen, valgetverd soojalembeline õbluke noor naine, kes kartis hirmsasti külma ja talvekuid, ei suutnud ilma jopeta väljas käia ka siis kui termomeeter näitas alla kahekümne soojapügala. Enda üle nalja teha ta mõistis. Irvitajatele oli tal kohe vastulause olemas, eriti neile, kes tema suunas näppu viibutama kippusid. „Okei-okei, las ma olla valget verd ja vähe lollakas, aga sina oled tõmmut verd ja puhta tola,“ sähvas ta ükskord ühele slaavi verd mehele, kes talle ligi tikkus. Leen lihtsalt ei salli nilbeid mehi, kes suuga teevad suure linna, käega ei kärbsepesagi. Malbe tuuleiil üha rebis Leenu päiksekollase sitsiriidest minikleidi siilu, kui naine raannapingil enda õlgadelt kampsuni eemaldas ja paljajalu mere suunas liikuma hakkas. Leen tajus, et keegi jälgib teda, kuigi rahvast oli rannas murdu ja siiani polnud ta ka üksinda mereääres käies hirmuenergiaga sinasõprust tundnud. Aga täna oli teisiti. Tahaks nii vette minna, aga ujumisriided jäid kahjuks koju ja pesu väel ei raatsi minna, liiga hinnaline pesu veresoolasele veele allumiseks, nentis Leen. „Hei, kas te saaksite mu esemetel silma peal hoida? Ma silkaks korra vette, nonii väikeseks jahutuseks ja olen kohe tagasi. Siis olen nõus teie asjadel silma peal hoidma. Näen, et teil on ujumisplaanid. Või ma eksin?“ Viisakas, keskeale läheneb atleetliku kehaehitsega noormees, kes Leenu silmas, ei kaotanud lootust naisega tutvuse teha. Algus oligi juba tehtud. „Hmm, paistab arukas mees olevat. Aga kas ....“ mõtiskles Leen. „Ma läksin, olen kohe tagasi!“ Noormees ei jäänud naise vastust ootamagi, juba jooksis ta valgete tallaaluste välkudes merevette. „Hmm, paistab viisakas mees ka olevat. See on minu jaoks väga oluline, sest viisakaid mehi otsi kasvõi tikutulega, isegi siis ei õnnestu leida. Nad oleks nagu maapealt osta saanud. Nagu dinosaurused, kes olevat kunagi olemas olnud, kui olid. Ega siin ei saa enam millegi ega kellegi peale kindel olla. Kogu maailm on muutuses. Kogu inimkond on hullumas, sest vandenõuteooriad, mida massiliselt sotsiaalmeedia platvormidel liikvel on, võtavad üha suuremaid mõõtmeid ja inimkond lihtsalt muretseb ennast hulluks, Usaldus on kadumas, ka usk, eelkõige iseendasse. Ah, jälle ma oma mõütetega, kipun ka juba üle mõtlema.“ Leen võttis kampsuni ja sättis selle rannaliivale, otse võõra mehe esemete kõrvale, sest ta ju lubas, mis sest, et vaid mõtteis, noormehe asjadel pilku peal hoida. „Noooh, käidud, „võdistas noormees õlgu, nagu oleks tal külm. Ta võttis saunalina ning sensuaalsete liigutustega hakkas oma keha kuivaks hõõruma. Leen põrnitses võõrast, ega osanud midagi kosta. Tõsi küll, mees erutas teda, mis naist ennast ka üllatas, sest tagasihoidliku naisena ei julenud ta tavaliselt isegi vaadata temperamentsete tüüpide poole. Eriti veel siis kui asi erootika valdkonda hõlmas. Jah, süütu Leen hoidis ennast selle ainuõige tarvis. Vähemalt nii ta lootis. „Vutt-vutt, mine silka vette, ära lase ennast mitu korda paluda,“ tegi võõras Leenule silma. Naine jahmatas, aga mingi imeline jõud eemaldas tal riided seljast ning juba nägigi ta ennast alati vette jooksmas. „Vau, on ikka mõnele naisele keha antud, nagu liivakell,“ jäi noormees lausa ammulisui päikessesse ja merevette kaduvat keha piidlema. „Gaius,“ ulatas noormees neiule käe, kui viimane ennast kampsunile istuma sättis. „Leen,“ jäi ka neiu napisõnaliseks. „Oled sa kohalik?“ Gaius tõesti tundis neiu vastu huvi ja mtte üksnes erutava figuuri pärast. Eemalt naist tulemas nähes tabas noormees mingi sõnaseletamtu tunne, mille kohta tahaks ta öelda äratundmisrõõm, aga veel ei ütle, sest ammu teatud tõde on see, et välimus võib olla petlik. „Jep, olen kohalik. Aa sina?“ Leen otsustas ka sinatada, nagu noormees teinud oli. Pealegi alati peale tutvumist läkski ta sina peale üle. „Olen kapten valgelt laevalt. Laev randub sadamas ja pootsmann magab seal peatäit välja. Tulin vaatama kuidas kohalikud pruudid suvitavad ja võta näpust ...“ võttis Gaius demonstratiivselt oma näpust ja mudis seda. „Ehee, võtan näpust ja võtad käe?“ Leen ei olnud suupeale kukkunud. „Umbestäpselt jah,“ muheles Gaius, kes väitis ennast pärnakas olevat, nonii sünni poolest. Kelle vanavanemad elavad siiani suvepealinnas. „Kas ma tohin sind õhtusöögile paluda?“ Gaius vaatas kella ja korraga hakkas tal väga kiire. Ta pakkis ujumisriided ja asutas ennast minekule, poetades vastust saamata Leeni pihku visiitkaardi. „Tervitusi teisest ilmast. Sinu Gaius Valgre,“ jäid neiut koduteel saatma tervitussõnad visiitkaardilt. Möödusid nädalad, kuud, aastakümned. Vananev blond naine, rätikmeretuulte trotsimiseks ümber pea seatud, kõnnib aastaid mererannas, oodates valget laeva ja Gaiust. Gaius Valgret. Valget laeva ei ole, ega Gaiust ei tule. On vaid Kuursaal, Raimond Valgre skulptuur ja meloodiad mis aastaringselt mööduja kõrvu ja hinge paitavad. On vaid unistus Gaiusest, kellest pole keegi midagi kuulnud, kas üldse Leengi, aga kõrvus kumiseb viis laulule „Peagi saabun tagasi su juurde.“ 17. juuni 2022.a. Vana-Rääma

JÕULUD JUULIS - Lea Jaanimaa

Eile sain loetud kirjanik Lea Jaanimaa viienda romaani "Jõulud juulis," mille lugemise jaotasin 3 õhtu peale, sest muidu oleks jäänud nii mõnigi öö magamata. Nüüd saan uhkusega öelda, et olen läbi lugenud kõik kirjanik Jaanimaa raamatud, 5 romaani, lasteraamatu MAYA ja jutukogumiku "Vikerekaare taga ja ees." Kõik raamatud on ka pühendustega ja lähevad mu eriliste raamatute riiulisse. See romaan pajatab hüljatud noore naise elust, kuhu on põimitud ka aktuaalseid aegu, pandeemia, piirangud jne ... Põnev lugu ketrab ja viib sind enesega lausa nii, et raske on raamatut käest öökapile panna. See ei ole romaan neile, kes ootavad kiiret kulgu, pigem kulgeb kõik ettevaatlikult ja aeglaselt, aga õnneks lõppeb kõik kenasti. Ei tahaksi rohkem reeta. Mulle raamat väga meeldib ja olen väga tänulik selle eest. Aitäh, kallis Lea! Soovitan kõigil lugeda ja kopeerin ka siia raamatukpoe lehelt tutvustuse. / Blogger ei lase endiselt taandridu panna, sestap on tekst ühe pika joruna kirjas/ Ootamatusteks pole me keegi nii valmis, et oma eluga joonelt edasi minna. Lugu räägib ühe mahajäetud noore naise Eleriini väga kiire tempoga kulgenud aastasest perioodist. Viimane pool aastast satub aega, kus mitte keegi mitte midagi ei tea. Päeval, mil kuulutatakse välja ülemaailmne pandeemia ning Eestis eriolukord, valib Eleriin oma Itaaliast haigena saabunud ülemuse peitmiseks saladustest tiine Kesk-Eesti metsatalu. Rahu asemel seab ta ohtu paljude inimeste elud. Mis selles metsatalus ikkagi toimub? Mis seos on hiigelsuurel kasvuhoonel ja kavandatud kahel atentaadil? Eriolukorra lõppedes, kui ennustatakse sügisese teise laine tulekut, peavad loo kangelased, üks edukas eksklusiivseid brändikaupu müüv firma ja bussitäis Soome pensionäre maha ühe korraliku jõulupeo. Etteulatuvalt juulis ja ikka metsatalus. 16. juuni. 2022.a. Vana-Rääma

Super õhtupoolik Lemmetsas

Täna oli see õnnelik päev, kui saime linnast välja, maale tsillima ja grillima. Olgugi, et tuul oli liiga vallatu ja lennutas isegi suuri esemeid, oli meil tõesti võrratu õhtupoolik Lemmetsas. Aitäh Ave, Aet, Helve, Tolik ja kõik teised! Uute kohtumisteni! 15. juuni 2022.a. Vana-Rääma