Veidike tervisest ehk diabeediga seonduvast

Olen viimasel ajal vähe bloginud sest mulle ei meeldi blogi formaat, mis eelmisel aastal ära rikuti. Olen abi ka küsinud kuid pole saanud, aga vahel ma ikka soovin mõne asja oma blogisse jäädvustada, nagu ka selle siin, tervisega seonduva. Eks ma rohkem iseenda tarvis seda blogi kirjutan ja jätkuvalt mainin, et mu blogi on mu jooksev elulooraamat, siin on palju materjali nii mõnegi raamatu tarvis. Ja nüüd teemasse. Ma pole sellest saladust teunud et olen 2. astme diabeetik ning täna, 2 aastat ja 3 kuud tagasi avastasin endal diabeedi, siis olin ikka karmis olukorras, veresuhkur oli ligi 20 .... Aga ma võtsin ennast kätte ja sain tervise normi. Nüüd siis aktuaalsemast teemast. Käisin pühapäeval endokrinoloog Verner Fogeli juures, kes ongi minu arst, sest diabeetik ja stuumahaige inimene ( see ma olen) vajab endokrinoloogi, seda tööd ära teha siiski ei saa perearst. Aeg-ajalt vajab ehk ka raviskeem muutmist jne ... Mina sain nüüd süstid peale. Ei, ei, mitte insuliinisüstid ega igapäevased. Ma süstin ennast korra nädalas ja tegu on Trulicity nimeliste süstidega (peatsis foto), mis pärsivad söögiisu ja aitavad kaalu langetamisele kaasa. Ise peab muidugi rangelt süsivesikuid arvestama, nii on võimalik nädalas 1 kg kaalu kaotada. Ka Forxiga ravimid, mille peale sain, langetavad kaalu ning süstimise päeval ma neid ei tarbi. Miks mulle süstid peale tulid? Aga ikka sellepärast et ma olen 14 kg juurde võtnud. Kõik, kes mind viimasel ajal näinud on, näevad, kuigi nii mõnigi on öelnud et ei saa arugi. Saab ikka ja mina saan väga hästi. Nimelt kaalu hakkas lisanduma 4 kuu eest kui suitsetamisest loobusin. 26. augustil (homme) saab mul 4 kuud suitsuvaba elu. Olen õnnelik! Ja eks ka hormonaalsed muutused kipuvad kaalu lisama ning tuleb tunnistada et ma suvel ikka patustasin ka, kuigi siiski enajaolt arvestan kogu aeg süsivesikuid, tarbin neid hommikusöögiga ja lõuna ajal, ei rohkem. Peale lõunat diabeetik süsivesikuid tarbida ei tohi, süsivesik on diabeetikule sama hea mis suhkur, ka puuviljasuhkur on suhkur, seega ... Süstimine pole paha, ma ei karda süsti ja olen elu jooksul palju süstinud aga ma eelistan seda süsti kintsu teha, mitte kõhtu. Kuigi kõhul on rohkem rasva, sinna ei oleks nii kibe ja see süst tehaksegi rasva ehk seda nimetatakse naha-aluseks süstiks. Muidugi pean ma vähemalt 1 tund päevas aktiivselt liikuma, täna tahaks rajale aga sajab ja sajab ... Ja eks mul ole liikumisega olnud takistusi ka poja tervise pärast, ta haigushood on tihenenud ja peale hoogusid istume mõlemad vähemalt nädalajagu päevi toas. See kõik annab ka lisakilosid ... Kuid ma ei heitu, meil kõigil on paremaid ja halvemaid aegu, paadunud optimistina näen ma igas päevas ja igas hetkes valgust ja positiivsust, maailm ei ole must. Meile kõigile on antud kanda nii palju kui me kanda jaksama, ka sulle ja sulle! Jess, homme saab 4 kuud ilma nikotiinimürgita ja mina pole endasse lasknud ka teisi mürke süstida, vaktsiine, mis laastavad tervist ja ei hoia ära haiguseid. Ma parem ei nimeta nimesid, nuhid on igalk pool. Hoian ennast positiivsuse lainel ja selle toob mulle ka kirjutamine, mis on minu üheks suureks kireks, nagu ka kepikõndimine, isegi siis kui liigesed valu teevad. Kirg on loomuomadus, mis mind iseloomustab, ausõna. Olgem terved ja õnnelikud! 25. august. 2021.a. Vana-Rääma

Ristteel

Ristteel Leino ärkas, ringutas, ajas ennast koikust välja, käis kusesl ja pani kohvivee hakkama. Kuidagi kummaline oli see hommik. Uni ei tahtnud vallalisest mehest lahti lasta. Tõsi küll, ega Leino just unepuuduses ei vaevelnud aga sellel hommikul oli eriliselt raske ärgata, nagu lasuks minu suur unepomm su õlgadel ja mataks enda alla. Leino tundis korraks isegi õhupuudust. Tõsi ta on, et noormees nägi ja oskas märke lugeda, ent täna oli ta kuidagi hajevil, küll üritas oma segasele olekule lahendust leida, küll lasi ennast taas haigustustel kaasa viia. Miski ei tahtnud sujuda. Ükskord, päris mitme aasta eest, kui ta alles Leerikaga abielu elas, valdas Leinot analoogne rammestus, aga kärsitu abikaasa ei lasknud meest selle sees olla, ta kamandas kaaslase võileibu tegema, millele Leino imekombel kohe nõusolevalt reageeris, kuigi lõikas terariistaga pöidlal lausa tüki küljest ja see tegevus viskas mehel pildi taskusse. Kui ta toibus, nägi ta enda ees rahuloleva ilmega abvikaasat, kes lausus;“liimisin haavaliimiga su näpule tüki külge tagasi, ära sa nüüd enam rahmelda sellega, kellel ikka näputa meest vaja läheb!“ Tõsi ta oli, Leino sõrm paranes ja imekombel ei läinud isegi mädanema, kuigi mädanemiskuu oli juba poole peal, roheline august, mis mitte kuidagi ei ennustanud lähenevat sügisust. „Pagan, kuhu ma selle mögafoni jälle toppinud olen!?“ Mees otsis ja otsis oma telefoni, kugi vaates sellel mitu korda otsa. Tüüpiline Leino, ütleks eksabikaasa Leerika, kellel mehe ajameelsusest ja kohmakusest villand sai ning naine abiellus ennast üldse moslemimaale. Jumal temaga, lausu Leino ega põüdenud pikalt. Pigem äratas selline asi temas vihahormoonid, mille olemasolust ei teadnud mees senini isegi. „Ooo, fakk, pagan, aja ennast üles! Sul läheb kiireks!“ Just need sõnad lausu Leino endale, sest talle meenusid õhtused plaanid. Tõsi küll, mees teadis et ta garderoofis on suur valik rõivaid, et neid ta õhtuks ostma minema ei pea, aga auto, mille ta eelmisel päeval tontteab mis vea pärast autoteenindusse viis ja jättis, vajaub korrastamist, sest õhtustest plaanidest ta loobuda ei kavatsenud. See oli tema, kui paadunud kodumaa fänni puhul kindel. Kui mis seondus eestlaste ja Eestimaaga, läks Leinole rohkem kui korda. Pole siis ime et teda rahvuslaseks või lausa skinnheadiks sõimatud pole. Jah, rahvuslust on Leinos paras annus. Kelles ei oleks? Leinole ei meeldi inimesed, kes ei tee oma kodumaa kaitseks ühtegi liigutust. Vähemalt üritama peab, sest paigalseis on hukule määratud. „Mis minuga toimub? Kas keegi elab minu sees? Juhib mõni nähtamatu või vääramatu jõud minu elu? Ma saan aru kui mõni kaksikute tähtkujus sündinu või päriskaksik tunneb, et tal on midagi puudu võüi üle, aga mina, mis minuga toimub? Miks alati siis kui ma olen oma optsustes rohkem kui kindel, pöörab elu kõik täiesti teistpidi. Kui võtan suuna läände, jõuab hoopis itta. Kui eelõhtul enne uinumist olen otsuse langetanud siis hommikul äragtes kulgeb kõik teistpidi, justkui omasoodu. Kas ma olen elus midagi totaaalselt valesti teinud, et saatus minuga nöögib? On see ikka saatus? Jah, kui praegu keegi kuuleks mu mõtteid, arvaks ta kindlalt et ma hakkab ära pöörama või olen juba pööranud. Aga õnneks minu mõtteid ei kuule keegi. Või pigem kahjuks?“ „Hei, semu, hää et tulid! Vaatasime kamraadidega su suksu üle nii seest kui väljast. Kõik näib kõige paremas korras, ei oska millegi üle kaevata. No kuna su suksu arstimit ei vajanud, ei vaja ma ka tugrikuid!“ Remondilukksepp oli oma jutus kindel kuid samas lootusetu, kartes et miski võis jääda kahe silma vahele ja mitte üksnes temal. „Hmm ....kummaline! Egas midagi, no töö eest peab palka ikka saama!“ Leino pistis viiekümne eurose mehele pihku, istsu rooli ja käivitas auto. Ta oleks justkui teise masina rooli istunud, masin lausa lendas kohalt ja Leino ei kuulnud isegi mootori häält. Kummaline. Kui mees õhtul autoga Läti piiris ääres paiknevasse Lilli külla jõudis, olid sõbrad juba kohal. Jah, Baltiketi tarvis oli iga sõber oma auto kodust vä'lja ajanud, aga erinevalt Leinost olid sõprade autod pungil rahvast täis. „Lilli, hüüdnimega Lilleke,“ tutvustas toonane ristteel hääletaja Leinole ennast. Nüüd on Leino ja Lilli tutvumisest kuu aega möödas, nad elavad Lilli külas ja ootavad kannatamatult pulmakellade kõlinat. „Ma pole ammu nii kaunist naist näinud!“ Leino julges ühel õhtul Lillile lembesõnu lausuda. „No sa ei saanudki ju näha, maskil on sama komme mis peituse mängul, aga pikaajalisem. Aga ma palun sind, mu armastatud mees, luba mulle, et sa ei kanna iial maski, et sa ei ...“ „Oot-oot! Kuidas, palun?“ „Jah just nii!“ Tõsi, noored mõistsid teineteist ka ilma sõnadeta ning olid õnnelikud et neil on ühesugune maailmavaade, ühised eesmärgid tuleviku ja ellujäämise eest. 24. august 2021.a. Vana - Rääma

Pärnu Hansapäevad 2021

Avastasin et mul on 4-6. juulil toimunud Pärnu Hansapäevad blogimata. Jäädvustan need nüüd siia taas mõttega, et oleks kindlas kohas. Suvi on nii kiire olnud, olen fb-sse fotod laadinud ja unustanud sest üks üritus või sündmus ajab teist taga. Aga nüüd fotod nendest imelistest päevadest, mille veetsin nõidade telgis ning tutvusin nõidade: Madleen Areni, Eha Tagaküla, Kredily-Alestra Tunderi, Mari-Liis Pae ja Sirje Lindojaga. Ühed üliüliägedad päevad! Kohal olid ka nõiad: Geit Eero, Antonina Kersna, Tiiu Kull, Alexander Kirshenkin ja liikumas nägin ka Thori. 24. august. 2021.a. Vana-Rääma

style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; ">