MA OLEN IMESTUSEST TULVIL - Rein Savi

 Möödunud öösel sain loetud Rein Savi romaani "Ma olen imestusest tulvil."
Jah, lugesin seda kaua, sest alguses ei saanud pidama ja ... no nüüd on kahju, et läbi sai! Ausalt!

Rein Savi loominguga olen kursis, olen eelnevalt ka tema luulet ja proosat lugenud ja nautinud. Kui ma selle raamatu kätte võtsin, pidin algul isegi lugemise pooleli jätma, no tundus liiga ulme, ausalt. Ulmel ja ulmel on vahe, aga liiga ulme mulle peale ei lähe. Lasin siis veidike aega raamatul öökapil seista ning võtsin uuesti lugeda. No esiteks juba austusest Reinu vastu ja teiseks, ma ju pidin selle pointi leidma, nii tark mees ju ometi ei saa kirjutada halba raamatut!

 Rein on mures planeedi Maa tuleviku pärast, nii kajastabki raamat tulnukate teemat, kuidas üks teise planeedi elanik tuleb Maale, Maad päästma. Ta näeb inimesi läbi ja üha imestab. Kogu aeg imestab. Ausalt öeldes kehastusin isegi selleks tegelaseks, kes kannab nime Kra. Tema tegevust juhib galaktika nõukogu, kes suunab ja annab talle juhtnööre. Siin on viidatud ka globaalsetele probleemidele.

 Kra on üdini aus ja meeldib tegelaskuju, kes aiva imestab selle üle et Maa elanikud on kurvad ja kurjad ning tekitvad üha enam probleeme, see maailm on talle endale võõras, aga Maal elades peab ta seda kõike nägema ja tajuma.

 Tegelikult tundsin seda raamatut lugedes palju ka deja vu tunnet. Autor rõhub ka sellele, et kui inimesed viitsiksid, tahaksid ja oskaksid aktiveerida oma paremat ajupoolkera, saaks nad ehk maailma parimks muuta. Olen sellega 100% nõus. Kahjuks on meie hulgas liiga palju negatiivse energiaga indiviide, kes näevad kogu elu süngetes toonides ja peavad neid, kes näevad ka nähtamatut, lollikesteks. Ma pigem väidaks vastupidi.

Ennast aidata saad eelkõige ise

foto: https://sobranna.postimees.ee/2684822/nimemaagia-vaata-mida-sinu-eesnimi-tahendab-a-e

Ennast aidata saad eelkõige ise

Iga aasta jaanuari keskpaigas, kui pakasene talv Eestimaale jõuab, muutub Elle-Nora hing ärevaks. Sellest hetkest hakkab tal kõik viltu vedama. Küll tabab teda mõni külmetushaigus, küll kaotab, lõhub või unustab ta mõne endale kalli eseme. Nagu oleks põrgu maapeale tulnud.

Jaanuari 20. päeval, mil kröömike lund oli maha sadanud, küütles see nii valuseredalt, et Elle-Nora ei suutnud silmigi avada, kui ta jalgsi teekonna 5 km kugusele külapoodi ette võttis.

Hirmud, mis olid 35 aastasesse naisesse pesa teinud, aiva süvenesid. Ta ei osanud nendega hakkama saada ega nendest vabaneda.

Lisaks häiris naist teadmine, et alati kui külapoe ette jõuab, peavad külamoorid maja ees mokalaata ning tuiutavad Elle- Norat kummalise pilguga. Muidu nii jutukad memmed jäävad vagusi naise lähemale jõudes. Justkui oleks keele alla neelanud. Aga vaikusel on õelad silmad.

Jah, Elle-Nora oli teadlik, et külamutid teda mustaks leseks kutsusid, aga teda see ei heidutanud. Olgugi, et ta oli matnud kaks abikaasat ja imikueas lapse, kes kopsupõletikku suri. Uut kooselu naine ei ihanud, sest lein oli ta nii ära muserdanud ning lesk oli veendunud, et ta ei suuda siin ilmas enam kedagi armastada. Liiati siis veel iseennast!

Taas oli käes 10. veebruar, päev, mil Elle-Nora 5 aastasena oma kallist emast Ellest ilma jäi. Elle kaotas elu libeda talvetee veeres roolijoodiku käe läbi. Peale mida hakkas Elle-Nora isa jooma ning laps jäi vanaema Nora kasvatada, mis oli ka õige. Aastate pärast jõudsid omakeste kõrvu pahad uudised, et isa Aldost oli saanud kerjusest kodutu, kes pealinna tänavatel vegeteeris. Ju oli see tema saatusekaarti sisse kirjutatud, sest Nora koduuksed olid väimehe jaoks alati avatud, viimane teadis seda, kuid ei võtnud pakkumist vastu ning memm ei suutnud aidata inimest, kes ennast aidata ei lase. Auk, millesse mees oli kukkunud, osutus liiga sügavaks ja omaks, et sealt välja ronida.

Täpselt 20 aastat hiljem, ka 10. veebruaril, lahkus ka Elle-Nora vanaema, naine, kes oli talle ema, isa, õpetaja ja vanaema eest olnud. Ainuke inimene, keda Elle-Nora usaldas.

Ajalugu kordus. Tollel kargel talvepäeva õhtul, kui vanaema suure moonakotiga külapoest kodu poole liikus, kukkus ta rattaseljast vaid pool kilomeetrit enne koju jõudmist. Otse läheneva auto ette. Lahkumine oli silmapilkne.

Elle-Nora ei saanud enam kusagil asu. Ta kulutas erinevate esoteerikute ja soolapuhujate uksi, maksis neile kopsakaid summasid, nagu mõni kröösus, kellel mammona üle seifi äärte voolab. Abi ei saanud ta kusagilt, sest ta ei lasknud ennast aidata. Ega ükski nõid ei saa aidata inimest, kui abivajaja seda teha ei lase, raiub oma ja on oma kinnisideedes ning hirmudes kinni.

Inimene saab ennast aidata eelkõige ise, mitte sildistada neid, kes tema hirmudes ja õnnetustes süüdi ei ole.

„Kui sa tahad oma saatust muuta ja karmavõlast vabaneda, muuda oma nimi ära. Nii sinu ema kui vanaema on õnnetult hukkunud ja nende eesnimedest on tuletatud sinu eesnimi, mis pole sulle head toonud. Sind võib sama kurb saatus oodata. Ei ole hea panna lapsele vanemate ega vanavanemate eesnime, see ei tõota alati head tähendada, kuigi inimesed teevad seda heauskselt.“ Soovitas üks tugevamaid nõidasid.

Elle-Nora tuhises vihaselt nõia kabineti uksest välja, lõi pauguga ukse kinni ja kadus nagu keravälk, jättes mammona taskusse kõlisema.

„Vahetagu ise oma tobe nimi ära, va soolapuhuja!“vandus naine tulist kurja. Ta oli kindel, et kõik valetavad, kõik tahavad talle ainult halba, aga ise ta ka midagi enda heaolu nimel, hirmudest ja vihast vabanemiseks, ette ei võtnud. Olgugi, et alateadvuses ta seda tegi, karjus ja pröökas nagu pöörane, aga üksi sellest ei piisa, kui endiselt näed kolli seal, kus seda ei ole. Tuleb õppida andeks andma ja hirmudest vabanema.

Taas oli käes 10. vaabruar, kui Elle-Nora asutas ennast külapoodi minema. Sama päeva hommikul lõpetas tema seinal, ema ja vanaema fotodel kohal asetsev Nazari kaitsva silma ja Fatima käekujutisega maagiline kell, mille vanaema Türgist toonud oli, tiksumise. See ennustas halba. Elle- Nora lõi kõigele käega ja vandus;“ pagan, justkui oleks ma mõni kröösus, hakka veel neid neetud patareisid ka ostma!“ Ta võttis vihaga seinalt kella ja virutas selle vastu maad, haaras ahnelt ratastega reisikohvri ja asus teele.

Nii nad seal seisavad, kalmuaias, kolme inimese daatumitega kolm hauaplaati, mille surmakuupäevaks on 10. veebruar.

4. jaanuar. 2020.a.

Vana-Rääma

Ajakirjad uues kuues!

Pille Amuri luule

  Jah, jaanuarikuu numbrid "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" on ilmunud. Need on tõesti uues kuues, ilusamas ja erksamas, värvilised!

 SaSas on seekord avaldatud Pille Amuri luule. Ilus ja kõnekas. Loe ise! Aitäh, armas Pille!
Jah, endiselt ootan teie luuletusi luuleveeru tarvis. Veebruari numbrisse on olemas, aga märtsi numbrisse veel mitte. Kui soovid, et su luule ilmuks just selles ajakirjas ja just terve lehekülje suuruselt (nagu peatsis oleval pildil) võta minuga ühendust juba täna!

 ML- is on avaldatud minu 2 lühijuttu, "Lase lahkunu hing vabaks" ja "Mustrimuutja." Kui soovid neid lugeda, osta või laenuta ajakiri.
 Endiselt teen koostööd nende ajakirjadega ning kirjutan nendesse ka artikleid.
Juba veebruari numbris on ilmumas huvitavad artiklid huvitavatest persoonidest. Lisaks kirjutan neisse ka terevenemislugusid, millest hiljem koostan raamatu.

 Kui sinu elu on müstiline ja maagiline, või oled kokku puutunud nähtamatu maailmaga ning tahad seda minuga jagada, võta ühendust juba täna! Aitäh!

Mõnusat lugemis- ja kirjutamisaastat!

Fotod:

sellised näevad välja jaanuarikuu numbrid

LASE LAHKUNU HING VABAKS

MUSTRIMUUTJA vol1

MUSTRIMUUTJA vol 2

4. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma

Su iseenda sees

foto: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/8/88/%D0%A5%D0%BE%D1%80%D0%B2%D0%B0%D1%82%D0%B8%D1%8F%2C_%D0%97%D0%B0%D0%BA%D0%B0%D1%82_%D0%B2_%D0%91%D1%80%D0%B5%D0%BB%D0%B0%2C_2007-06.jpg

  SU ISEENDA SEES

Mäng kulgeb võiduna kui tõmbad välja trumbid.
Ei jää su teepeale siis ette potimast.
Ei ole pääsu sellest kui sa jalgu trambid,
kui püüad sohki teha, petta lähedast.

Kui tupruv ajavool viib enesega ära
kõik möödunud hetked, mis kord olid ilusad.
Ja kui su karikas saab triiki, kustub sära,
ei kustu mälestused iial, elusad!

Päev vargsi vaikusesse heldib, kestab rahu.
Ma seisan varjuna su kohal, voodi ees.
Ja loodan südamest et aja sisse mahub,
ka pisut joovastust su iseenda sees.


3. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma

Küla mäletab

foto: https://rannatee.ee/oidremaa-moisa-kodumajutus/

Küla mäletab

Pärtel ja Enela tutvusid toonase Nõukogude Eesti lõpuaastail, mil mõlemad olid lõpetanud tehnikumi ning neid suunati ühte kolhoosi tööle.

*

Pisike külake Lääne-Eestis vegeteeris suhteliselt nutuses olukorras. Vaid kröömike keskustelu, mis kohaliku vana poemaja ees aset leidis, oligi kohaks, mis külarahva silmad küütlema pani. Alkohoolikust isasinimesed tuiutasid noori piigasid, nilpsasid ilast keelt ning aiva loopisid rõlgeid fraase nende aadressil. See oli rõve. See oli alandav neidudele, kelle keha alles naiselikke vorme võtma hakkas. Parem oli kauplusemajast suure kaarega mööda käia.

Olgugi, et külas oli säilinud vana kõnekas massiivsete võlvkaartega mõisahoone ning looduskaitse all olev, lopsakate taimedega mõisapark, mis enamuse ajast küll seisis räämas padrikuna, polnud kaua aastaid ükski töökäsi seda silunud.

Juba külla sissesõidul riivasid vaatevälja vanade rääsunud loomalautade rusud ning erilise monstrumina mõjus lagunenud, haisev väetiseküün, mille paekivist varemeil lapsed turnimas käia armastasid. Varemete vahelt turritasid välja ohakate ja kõrvenõgeste kolooniad, mis sõjaväeülema ranget hoiakut meenutasid.

Ei olnud võõrad ka olukorrad, kus lapsevanemad olid alatihti sunnitud kohalikku velskrit väisma, kes küll vaid korra nädalas haigeid vanas mõisahoone kompleksi kuuluvas kolemajas vastu võttis. Diagnoosiks oli peamisest väetisemürgitus, sest lapsed ei kipu alati mõtlema mida nad suhu pistavad või milliste kätega silmi sügavad. Mürgist väetist aga leidus varemete vahel lademetes.

*

Küla lõpus tervitas rahvast küngas, mille jalamil küla kauplusemaja asus, mis vahelduva eduga kohalikele toidu lauale tõi. Kuni lõppeks see üldse suleti. Korra nädalas parkis autokauplus ennast vana mõisahoone taha, sealt sai rahvas kolmapäeviti endale toidupoolist ostmas käia. Õnneks võimaldas kolhoosiametkond igale elanikule väikese maalapi ja laudakese koduloomade pidamiseks, nii oligi kartul ja aedvili oma põllult võtta. Lihapuuduse üle ei saanud ka kurta, keldrid olid soolalihatünne tulvil. Piima sai toodud kohalikust suurfarmist täiesti tasuta.

*

„Noort verd oligi vaja!“ nentis toonane partorg, kes noorte natsalnikute üle ainult heameelt tundis. Oli ka pühjust, sest võsasse kasvanbud park sai peagi silmailuks kohalikele ning vana väetiseküün ehitati taas jalule. Isegi pookuivanud sarapuud raiuti maha, kuigi need olid sügiseti pähklite all lookas.

Sanitaarremonditi ära mõisahoone ning sinna kolis kohalik kolhoosikontor, mille eesruumist sai korralik bussiootesaal külmadeks ilmadeks.

Üha tihedamini hakkasid mõisasaalis toimuma süldipeod, kuskohast ei puudunud ka bänd. Ka traditsioonilised tantsu ja spordikursused said taas hoo sisse.

Ei möödunudki palju aega kui Enela endale päitsed pähe sai. Pärtel ei raatsinud kaua oodata, kartuse et äkki mõni külajoprss jõuab temast ette.

*

Veneaja lõpus, kolhooside ja sovhooside lagunemise aegu kolisid Eneala ja Pärtel külast minema, sest järeltulevat põlve oli oodata ning peremehele pakuti mujal tasuvamat töökohta. Diplomeeritud noorukid olid sunnitud uutele ametipostidele minema ning tänaseks on nende tutvumiskülast saanud paigake, mida nad väisavad vaid paaril korral aastas, et kallistada oma armastuse sümboliks istutatud tammepuud, mis mõisaparki ehib ja mille legendist on siiani teadlikud vaid nemad kaks.

*

Möödusid aastad. Kui külakesse hakkasid riburada pidi kerkima uued hoooned ja vande majade restaureerimine sai hoo sisse, otsustasid uusrikkad tänavatele nimed panna. Neid tänavaid sai kaks- Pärtel ja Enela.

Küla kõneleb ja mäletab alati!

3. jaanuar. 2020.a.

Vana-Rääma

Kõrval paekivist aia ...

   KÕRVAL PAEKIVIST AIA ...

kohal jaanuarikuist
rohelisust rõkkavat
põlluveert
keset iideste
põlispuude kodu
mille kõrvalt
kruusatee
suundub Vigalasse
Läänemaa veeres
asub
Mihkli rahula
pussjunlaste
kalmuaed

kunagi
kaheksakümnendate lõpus
olin minagi tunnistajaks
kalmistul asuva
ausamba avamisel
kus Heinz Valk
kõlaval häälel
sõna võttis
lausungeid pidas
kunagi ...

täna on kõik teisiti
teisiti kui eile
üleeile
tunamullu ...

seal ma kõndisin
kõrval paekivist aia
saatjaks
vareste kraaksatus
ja rahu
igavene rahu
ja Sina


2. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma

Õnnelik aasta

 Ongi käes uus aasta, juhuu!

 Möödunud aasta oli minu jaoks väga katsumusterikas ja mõtlemapanev, nii mõnigi asi sai alguse ja mõni lõpu. Toimus ka enese taasleidmine, mis on ju hea.

 Tahan tänada kõiki, kes mu jaoks olemas olid, on ja jäävad. Suured tänud! Sõprade, sugulaste ja heade tuttavate õlg ja tugi on vahel väga vajalikud. Olen tõesti südamest tänulik!

  Tõsi küll, veel kestab sea-aasta, mis on ühtlasi ka minu aasta ja igasuguste ennustute kohapealt pidavat seale sea-aasta parim aasta olema, aga mina julgen öelda, et möödunud (2019) aasta oli minule kõige valusam ja raskem aasta. Aga õnneks on see läbi ja tuleb mõelda ainult heale ja positiivsele. Siinkohal ma negatiivset ei meenutagi, kuigi elus käivad ikka tõus ja mõõn käsikäes. Paratamatus!

 Juba kaua aastaid on mul kombeks 31. detsembril oma kodu põhjalik koristamine, ka möödunud 31. detsembril võtsin selle rituaali ette. Ise ma armastan seda feng shuiks nimetada. Õigupoolest oli seekordne koristamine hoopis teist laadi, see kestis, ühes rituaaliga, lausa 2 päeva. Täna hommikul sain rituaaliga ühele poole. Selleks sõitsime venna ja Germoga Mihklisse, kalli Ema hauale. Aga pikemalt ma siin ei peatu, lasen fotodel kõnelda.
 

 Olge hoitud ja armastatud, head sugulased, sõbrad ja tuttavad!

kõige esimeseks alustasin 31. detsembri hommikul kogu elamise pesemist meresoolaveega

Õnneliku aasta rituaali tegemiseks vajame musta rituaalküünalt, valget rituaalküünalt, tinast hobuserauda, ingliaura kivi, ja Palo Santo puud

rituaalipakend "Õnnelik aasta"

süütasin Palo Santo puu ja puhastasin sellega kogu elamise energeetika (31.12.19)

kiri ...

vana-aast viimasel päeval süütasin musta rituaalküünla, kirjutasin salakirja, asetasin küünla toa keskele ja lõpuleekidel põletasin kirja õues, ukse taga...

hõõguv Palo Santo puu küünlajala kohal, millega puhastasin kogu elamise, lisaks tinast hobuseraud, mida ma ei sulatanud, see leidis koha minu uksekohal. ingliaura kivi kallile Emale ja valge küünal rituaali lõpetamiseks hauakääpale, mille kohal põletasin uusaastasoovid, mis olid paberile pandud

käärid kodu kaitseks ...

kristallid lasin voolava vee alt läbi ...

rituaali algus 31. 12.2019. must küünal ja vanadest asjadest lahti laskmine (kirjana) küünla kõrval ...

rituiaali lõpetamine kalli Ema kalmul ...

kõrval paekivist aia ...

olen õnnelikuna uues aastas!

2. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma

.../jaapanipärane tanka/

foto: https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Elpu_iezis_pie_Gaujas._2005-05-06.jpg

 .../ jaapanipärane tanka/ ...

seisan väraval
udulaamid silme ees
kõnelevad ööst

teiselpool kaljurahnu
koidab päev alles homme



30. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Sa leiad ennast üles

foto: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/98/Skerry_in_shallow_water.jpg

   SA LEIAD ENNAST ÜLES

Öö katkematu ahel rullus lahti,
ta ees on avali ka tüüne atmosfäär.
Nii kröömike siit tipust tundub veetlev skäär,
kui veidike sul vaadata on mahti.

Jah, kröösus näeb vaid oma rahakotti,
ja elu mõõdab ainult hiigelnumbrites.
Ka sina oled tema silmis pööbel, kes
siit elust ei saa üldse selget sotti.

Sa vaata korra, korraks ava silmad!
Näe valgust seal, kus enne nägid pimedust.
Kõik avaneb, sa leiad ennast üles!

Ei takista ka see, kui ilmad külmad.
Jah, uus võib tekitada lihtsalt imestust.
Just nii sa ärkad, õnnesülem süles!


30. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

MIDA PALJUD EI TEA (müstika ja maagia) - Gunnar Aarma

 Mõned raamatud kohe on sellised, et neid aastate pärast uuesti lugeda võttes lähevad need huvitavamaks. Üks neist on mu kunagise õpetaja Gunnar Aarma poolt kirja pandud raamat "Mida paljud ei tea. Müstika ja maagia."

 Lugesin seda raamatut umbes poolteist kuud. No see ei ole juturaamat. See sisaldab väga palju tarkust ja teadmisi. Oligi armas üks väike restart teha :) Osad raamatud lihtsalt on nagu piiblid mu öökapil (riiulis), neid ei väsi uuesti lugemast. Lisaks oli, on ja jääb Gunnar Aarma minu jaoks üheks targemaks eesti meheks.

 Gunnar Aarmal oli vabamüürlasena juba noorukina juurdepääs maailmakirjandusele, see on kindlasti üks suur pluss, mis temast nii targa mehe tegi. No erinevaid võõrkeeli valdas ta ka. Ja üleüldse on see raamat rohkem õpik, mis kätkeb endas erinevaid kultuure ja usundeid, see on just kõik see, mis mulle tohutult huvi pakub. Ja raamatut lugedes on Gunnar Aaarma minu jaoks täiesti elus, tekivad silme ette pildid tema loengutest ja rahulikust vestlusest.

 Toon välja mõned lõigud raamatust, mis mulle eriliselt korda läksid.

/Kudõ, poeesia Do, nagu see esineb haikus, koosneb 17-st silbist: viis, seitse ja jälle viis. On keelatud ennast väljendada emotsionaalselt. Siin esitatakse oivalist maailma, kus pole kurbust ega muret. See on absoluutne maailm, kus kõik on hea ja ilus. Kus kõik on imetlus- ja tänuväärne. Kus puudub täielikult sentimentaalsus. Kui keegi pole õnnelik, siis ta lihtsalt ei ole õppinud tundma "Ülimat seadust" ja tal puudub malbus ja usk. Ilma jaapani budismi süvenemata ei ole võimalik seesugust luulet mõista./

/ Päev, kevad, suvi, soojus ja valgus on head. Vastupidi - öö, sügis, talv, külm ja pimedus on halvad ja patused. Seda võiks isegi nimetada imetajate dihhotoomiliseks (kahenevaks) filosoofiliseks loogikaks. See väga laialt levinud psüühiline mõju ja mehhanism on tõenäolikult paljude inimkonna universaalseks peetavate instinktide, uskumuste ja printsiipide algallikas. Sääraselt on füüsiline universum määratlenud meie mõtlemise loogika./

/Püramiidis seisnud vesi toimib seedehäireid korrastavalt ja kiirendab haavade paranemist. Alumiiniumfoolium, mida on eenevalt hoitud püramiidis, kiirendab märgatavalt sellesse mähitud liha küpsemist. Pürmamiidis hoitud fooliumist valmistatud peakatet kandes saame lahti peavalust, samuti soodustab see lõõgastust./

/Šmanism on animistliku usundi vorm, mille rituaalis on tähtsal kohal vahetu ühendusseastumine vaimudega ja surnud hingedega, keda püütakse inimeste huvides mõjutada. Šamanism on omane Põhja- Euraasia, Põhja- Ameerika, Aafrika, Okeaania, Indoneesia ja muudele rahvustele. Klassikalisel kujul avaldub see Siberi algasukate usundis; seal oli šamanism levinud sotsiaalsete ümberkorraldusteni. Rituaali, mida kasutati peamiselt haigete ravimisel, kuid ka õnnetuste vältimisteks, jahiõnne tagamiseks, ennustamiseks ja muuks, sooritab nõiaülikonda rõivastunud šamaan, kes viib enda transiseisundisse nõiatrummi põrina saatel tantsides ja lauldes ning harilikult joovastvaid aineid kasutades (langeb lovesse.)Tema hinge arvatakse sellal kehast lahkununa viibivat taevas või allilmas, kus ta saab vaimudelt nõuandeid. Arvatakse, et šamanist oli omane ka soome-ugri rahvaste ürgsele usundile./

Ma võiksiki neid tsitaate või lõike kirjutama jääda, aga ei tee seda. Lugege parem seda raamatut!

 Ja Anneli, eriti sina, kes sa väidad et eestlaste hulgas ei ole šamaane! :)

Sõber Marco, püramiid ravib ka migreeni.

 Aga mis ma siin ikka, kopeerin siia ka raamatu tutvustuse:

... Tänapäeva Euroopa ja kogu planeedi kriisiolukorras pole pääsemine mitte ettevõtluses ja tehnokraatias, vaid inimese sisemises uuenemises. Mitte suured poliitilised aktsioonid ei hoia ära tsiviliseeritud inimkonda degenereerumast, vaid seda saab teha ainult inimeste püüd vaimsete väärtuste poole...

... siinjuures võime meelde tuletada ka viimaseid roomlasi, kes oma riigi ja kultuuri hukku ette nägid ja ennast kõiki nivelleerivatest linnadest tagasi tõmbasid ja maale kolisid. Seal elati kasinat ja loomulikku elu, olles seejuures rõõmsameelsed ja looduslähedased. Sääraselt püüti riigi lõplikku kokkuvarisemist edasi lükata...

... Teadlased on jõudnud meile palju avastada, aga seda ainult piiratud raamides. Ainult teadlaste eliit hakkab tänapäeval mõistma, kui vähe me teame tervikust.
Mida teavad paleontoloogid inimkonna muinasajast? Kas nad teavad, et meie planeedil eksisteerivad arenenud inimesed juba 21 miljonit aastat?
Mida teavad geoloogid kahest kontinendist, Lemuuriast ja Atlantisest, mis praegu lamavad Vaikses ja Atlandi ookeanis? Mida teavad muinasuurijad nendest tsivilisatsioonidest? Mida teavad arheoloogid India kultuurist umbes 50 tuhat aastat tagasi, Egiptusest 40 tuhat aastat tagasi, Peruu omast 15 tuhat aastat tagasi või Vana-Kreekast 12 tuhat aastat tagasi? Mida teavad õpetatud mehed mitmesugustest salastatud organisatsioonidest-vennaskondadest, mis tegutsesid paljudes maades?


30. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma