Küla mäletab

foto: https://rannatee.ee/oidremaa-moisa-kodumajutus/

Küla mäletab

Pärtel ja Enela tutvusid toonase Nõukogude Eesti lõpuaastail, mil mõlemad olid lõpetanud tehnikumi ning neid suunati ühte kolhoosi tööle.

*

Pisike külake Lääne-Eestis vegeteeris suhteliselt nutuses olukorras. Vaid kröömike keskustelu, mis kohaliku vana poemaja ees aset leidis, oligi kohaks, mis külarahva silmad küütlema pani. Alkohoolikust isasinimesed tuiutasid noori piigasid, nilpsasid ilast keelt ning aiva loopisid rõlgeid fraase nende aadressil. See oli rõve. See oli alandav neidudele, kelle keha alles naiselikke vorme võtma hakkas. Parem oli kauplusemajast suure kaarega mööda käia.

Olgugi, et külas oli säilinud vana kõnekas massiivsete võlvkaartega mõisahoone ning looduskaitse all olev, lopsakate taimedega mõisapark, mis enamuse ajast küll seisis räämas padrikuna, polnud kaua aastaid ükski töökäsi seda silunud.

Juba külla sissesõidul riivasid vaatevälja vanade rääsunud loomalautade rusud ning erilise monstrumina mõjus lagunenud, haisev väetiseküün, mille paekivist varemeil lapsed turnimas käia armastasid. Varemete vahelt turritasid välja ohakate ja kõrvenõgeste kolooniad, mis sõjaväeülema ranget hoiakut meenutasid.

Ei olnud võõrad ka olukorrad, kus lapsevanemad olid alatihti sunnitud kohalikku velskrit väisma, kes küll vaid korra nädalas haigeid vanas mõisahoone kompleksi kuuluvas kolemajas vastu võttis. Diagnoosiks oli peamisest väetisemürgitus, sest lapsed ei kipu alati mõtlema mida nad suhu pistavad või milliste kätega silmi sügavad. Mürgist väetist aga leidus varemete vahel lademetes.

*

Küla lõpus tervitas rahvast küngas, mille jalamil küla kauplusemaja asus, mis vahelduva eduga kohalikele toidu lauale tõi. Kuni lõppeks see üldse suleti. Korra nädalas parkis autokauplus ennast vana mõisahoone taha, sealt sai rahvas kolmapäeviti endale toidupoolist ostmas käia. Õnneks võimaldas kolhoosiametkond igale elanikule väikese maalapi ja laudakese koduloomade pidamiseks, nii oligi kartul ja aedvili oma põllult võtta. Lihapuuduse üle ei saanud ka kurta, keldrid olid soolalihatünne tulvil. Piima sai toodud kohalikust suurfarmist täiesti tasuta.

*

„Noort verd oligi vaja!“ nentis toonane partorg, kes noorte natsalnikute üle ainult heameelt tundis. Oli ka pühjust, sest võsasse kasvanbud park sai peagi silmailuks kohalikele ning vana väetiseküün ehitati taas jalule. Isegi pookuivanud sarapuud raiuti maha, kuigi need olid sügiseti pähklite all lookas.

Sanitaarremonditi ära mõisahoone ning sinna kolis kohalik kolhoosikontor, mille eesruumist sai korralik bussiootesaal külmadeks ilmadeks.

Üha tihedamini hakkasid mõisasaalis toimuma süldipeod, kuskohast ei puudunud ka bänd. Ka traditsioonilised tantsu ja spordikursused said taas hoo sisse.

Ei möödunudki palju aega kui Enela endale päitsed pähe sai. Pärtel ei raatsinud kaua oodata, kartuse et äkki mõni külajoprss jõuab temast ette.

*

Veneaja lõpus, kolhooside ja sovhooside lagunemise aegu kolisid Eneala ja Pärtel külast minema, sest järeltulevat põlve oli oodata ning peremehele pakuti mujal tasuvamat töökohta. Diplomeeritud noorukid olid sunnitud uutele ametipostidele minema ning tänaseks on nende tutvumiskülast saanud paigake, mida nad väisavad vaid paaril korral aastas, et kallistada oma armastuse sümboliks istutatud tammepuud, mis mõisaparki ehib ja mille legendist on siiani teadlikud vaid nemad kaks.

*

Möödusid aastad. Kui külakesse hakkasid riburada pidi kerkima uued hoooned ja vande majade restaureerimine sai hoo sisse, otsustasid uusrikkad tänavatele nimed panna. Neid tänavaid sai kaks- Pärtel ja Enela.

Küla kõneleb ja mäletab alati!

3. jaanuar. 2020.a.

Vana-Rääma

Kõrval paekivist aia ...

   KÕRVAL PAEKIVIST AIA ...

kohal jaanuarikuist
rohelisust rõkkavat
põlluveert
keset iideste
põlispuude kodu
mille kõrvalt
kruusatee
suundub Vigalasse
Läänemaa veeres
asub
Mihkli rahula
pussjunlaste
kalmuaed

kunagi
kaheksakümnendate lõpus
olin minagi tunnistajaks
kalmistul asuva
ausamba avamisel
kus Heinz Valk
kõlaval häälel
sõna võttis
lausungeid pidas
kunagi ...

täna on kõik teisiti
teisiti kui eile
üleeile
tunamullu ...

seal ma kõndisin
kõrval paekivist aia
saatjaks
vareste kraaksatus
ja rahu
igavene rahu
ja Sina


2. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma

Õnnelik aasta

 Ongi käes uus aasta, juhuu!

 Möödunud aasta oli minu jaoks väga katsumusterikas ja mõtlemapanev, nii mõnigi asi sai alguse ja mõni lõpu. Toimus ka enese taasleidmine, mis on ju hea.

 Tahan tänada kõiki, kes mu jaoks olemas olid, on ja jäävad. Suured tänud! Sõprade, sugulaste ja heade tuttavate õlg ja tugi on vahel väga vajalikud. Olen tõesti südamest tänulik!

  Tõsi küll, veel kestab sea-aasta, mis on ühtlasi ka minu aasta ja igasuguste ennustute kohapealt pidavat seale sea-aasta parim aasta olema, aga mina julgen öelda, et möödunud (2019) aasta oli minule kõige valusam ja raskem aasta. Aga õnneks on see läbi ja tuleb mõelda ainult heale ja positiivsele. Siinkohal ma negatiivset ei meenutagi, kuigi elus käivad ikka tõus ja mõõn käsikäes. Paratamatus!

 Juba kaua aastaid on mul kombeks 31. detsembril oma kodu põhjalik koristamine, ka möödunud 31. detsembril võtsin selle rituaali ette. Ise ma armastan seda feng shuiks nimetada. Õigupoolest oli seekordne koristamine hoopis teist laadi, see kestis, ühes rituaaliga, lausa 2 päeva. Täna hommikul sain rituaaliga ühele poole. Selleks sõitsime venna ja Germoga Mihklisse, kalli Ema hauale. Aga pikemalt ma siin ei peatu, lasen fotodel kõnelda.
 

 Olge hoitud ja armastatud, head sugulased, sõbrad ja tuttavad!

kõige esimeseks alustasin 31. detsembri hommikul kogu elamise pesemist meresoolaveega

Õnneliku aasta rituaali tegemiseks vajame musta rituaalküünalt, valget rituaalküünalt, tinast hobuserauda, ingliaura kivi, ja Palo Santo puud

rituaalipakend "Õnnelik aasta"

süütasin Palo Santo puu ja puhastasin sellega kogu elamise energeetika (31.12.19)

kiri ...

vana-aast viimasel päeval süütasin musta rituaalküünla, kirjutasin salakirja, asetasin küünla toa keskele ja lõpuleekidel põletasin kirja õues, ukse taga...

hõõguv Palo Santo puu küünlajala kohal, millega puhastasin kogu elamise, lisaks tinast hobuseraud, mida ma ei sulatanud, see leidis koha minu uksekohal. ingliaura kivi kallile Emale ja valge küünal rituaali lõpetamiseks hauakääpale, mille kohal põletasin uusaastasoovid, mis olid paberile pandud

käärid kodu kaitseks ...

kristallid lasin voolava vee alt läbi ...

rituaali algus 31. 12.2019. must küünal ja vanadest asjadest lahti laskmine (kirjana) küünla kõrval ...

rituiaali lõpetamine kalli Ema kalmul ...

kõrval paekivist aia ...

olen õnnelikuna uues aastas!

2. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma

.../jaapanipärane tanka/

foto: https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Elpu_iezis_pie_Gaujas._2005-05-06.jpg

 .../ jaapanipärane tanka/ ...

seisan väraval
udulaamid silme ees
kõnelevad ööst

teiselpool kaljurahnu
koidab päev alles homme



30. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Sa leiad ennast üles

foto: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/98/Skerry_in_shallow_water.jpg

   SA LEIAD ENNAST ÜLES

Öö katkematu ahel rullus lahti,
ta ees on avali ka tüüne atmosfäär.
Nii kröömike siit tipust tundub veetlev skäär,
kui veidike sul vaadata on mahti.

Jah, kröösus näeb vaid oma rahakotti,
ja elu mõõdab ainult hiigelnumbrites.
Ka sina oled tema silmis pööbel, kes
siit elust ei saa üldse selget sotti.

Sa vaata korra, korraks ava silmad!
Näe valgust seal, kus enne nägid pimedust.
Kõik avaneb, sa leiad ennast üles!

Ei takista ka see, kui ilmad külmad.
Jah, uus võib tekitada lihtsalt imestust.
Just nii sa ärkad, õnnesülem süles!


30. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

MIDA PALJUD EI TEA (müstika ja maagia) - Gunnar Aarma

 Mõned raamatud kohe on sellised, et neid aastate pärast uuesti lugeda võttes lähevad need huvitavamaks. Üks neist on mu kunagise õpetaja Gunnar Aarma poolt kirja pandud raamat "Mida paljud ei tea. Müstika ja maagia."

 Lugesin seda raamatut umbes poolteist kuud. No see ei ole juturaamat. See sisaldab väga palju tarkust ja teadmisi. Oligi armas üks väike restart teha :) Osad raamatud lihtsalt on nagu piiblid mu öökapil (riiulis), neid ei väsi uuesti lugemast. Lisaks oli, on ja jääb Gunnar Aarma minu jaoks üheks targemaks eesti meheks.

 Gunnar Aarmal oli vabamüürlasena juba noorukina juurdepääs maailmakirjandusele, see on kindlasti üks suur pluss, mis temast nii targa mehe tegi. No erinevaid võõrkeeli valdas ta ka. Ja üleüldse on see raamat rohkem õpik, mis kätkeb endas erinevaid kultuure ja usundeid, see on just kõik see, mis mulle tohutult huvi pakub. Ja raamatut lugedes on Gunnar Aaarma minu jaoks täiesti elus, tekivad silme ette pildid tema loengutest ja rahulikust vestlusest.

 Toon välja mõned lõigud raamatust, mis mulle eriliselt korda läksid.

/Kudõ, poeesia Do, nagu see esineb haikus, koosneb 17-st silbist: viis, seitse ja jälle viis. On keelatud ennast väljendada emotsionaalselt. Siin esitatakse oivalist maailma, kus pole kurbust ega muret. See on absoluutne maailm, kus kõik on hea ja ilus. Kus kõik on imetlus- ja tänuväärne. Kus puudub täielikult sentimentaalsus. Kui keegi pole õnnelik, siis ta lihtsalt ei ole õppinud tundma "Ülimat seadust" ja tal puudub malbus ja usk. Ilma jaapani budismi süvenemata ei ole võimalik seesugust luulet mõista./

/ Päev, kevad, suvi, soojus ja valgus on head. Vastupidi - öö, sügis, talv, külm ja pimedus on halvad ja patused. Seda võiks isegi nimetada imetajate dihhotoomiliseks (kahenevaks) filosoofiliseks loogikaks. See väga laialt levinud psüühiline mõju ja mehhanism on tõenäolikult paljude inimkonna universaalseks peetavate instinktide, uskumuste ja printsiipide algallikas. Sääraselt on füüsiline universum määratlenud meie mõtlemise loogika./

/Püramiidis seisnud vesi toimib seedehäireid korrastavalt ja kiirendab haavade paranemist. Alumiiniumfoolium, mida on eenevalt hoitud püramiidis, kiirendab märgatavalt sellesse mähitud liha küpsemist. Pürmamiidis hoitud fooliumist valmistatud peakatet kandes saame lahti peavalust, samuti soodustab see lõõgastust./

/Šmanism on animistliku usundi vorm, mille rituaalis on tähtsal kohal vahetu ühendusseastumine vaimudega ja surnud hingedega, keda püütakse inimeste huvides mõjutada. Šamanism on omane Põhja- Euraasia, Põhja- Ameerika, Aafrika, Okeaania, Indoneesia ja muudele rahvustele. Klassikalisel kujul avaldub see Siberi algasukate usundis; seal oli šamanism levinud sotsiaalsete ümberkorraldusteni. Rituaali, mida kasutati peamiselt haigete ravimisel, kuid ka õnnetuste vältimisteks, jahiõnne tagamiseks, ennustamiseks ja muuks, sooritab nõiaülikonda rõivastunud šamaan, kes viib enda transiseisundisse nõiatrummi põrina saatel tantsides ja lauldes ning harilikult joovastvaid aineid kasutades (langeb lovesse.)Tema hinge arvatakse sellal kehast lahkununa viibivat taevas või allilmas, kus ta saab vaimudelt nõuandeid. Arvatakse, et šamanist oli omane ka soome-ugri rahvaste ürgsele usundile./

Ma võiksiki neid tsitaate või lõike kirjutama jääda, aga ei tee seda. Lugege parem seda raamatut!

 Ja Anneli, eriti sina, kes sa väidad et eestlaste hulgas ei ole šamaane! :)

Sõber Marco, püramiid ravib ka migreeni.

 Aga mis ma siin ikka, kopeerin siia ka raamatu tutvustuse:

... Tänapäeva Euroopa ja kogu planeedi kriisiolukorras pole pääsemine mitte ettevõtluses ja tehnokraatias, vaid inimese sisemises uuenemises. Mitte suured poliitilised aktsioonid ei hoia ära tsiviliseeritud inimkonda degenereerumast, vaid seda saab teha ainult inimeste püüd vaimsete väärtuste poole...

... siinjuures võime meelde tuletada ka viimaseid roomlasi, kes oma riigi ja kultuuri hukku ette nägid ja ennast kõiki nivelleerivatest linnadest tagasi tõmbasid ja maale kolisid. Seal elati kasinat ja loomulikku elu, olles seejuures rõõmsameelsed ja looduslähedased. Sääraselt püüti riigi lõplikku kokkuvarisemist edasi lükata...

... Teadlased on jõudnud meile palju avastada, aga seda ainult piiratud raamides. Ainult teadlaste eliit hakkab tänapäeval mõistma, kui vähe me teame tervikust.
Mida teavad paleontoloogid inimkonna muinasajast? Kas nad teavad, et meie planeedil eksisteerivad arenenud inimesed juba 21 miljonit aastat?
Mida teavad geoloogid kahest kontinendist, Lemuuriast ja Atlantisest, mis praegu lamavad Vaikses ja Atlandi ookeanis? Mida teavad muinasuurijad nendest tsivilisatsioonidest? Mida teavad arheoloogid India kultuurist umbes 50 tuhat aastat tagasi, Egiptusest 40 tuhat aastat tagasi, Peruu omast 15 tuhat aastat tagasi või Vana-Kreekast 12 tuhat aastat tagasi? Mida teavad õpetatud mehed mitmesugustest salastatud organisatsioonidest-vennaskondadest, mis tegutsesid paljudes maades?


30. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

HAIGLA - Avo Kull

 430 leheküljene raamat ei tundu mahukas, kui sa selle kolme õhtuga läbi loed. See juba ise kõneleb midagi. Tegu on tõesti väga hea ja sisuka raamatuga. Küll oli hea lugemine!

 See romaan võitis 2010. aastal Tänapäeva romaanivõistluse, mis on seda tunnustust väga väärt. Küll on hästi kirjutatud!

 Avo Kulli raamatuid olen ennegi lugenud ja loen edaspidi ka, sest tema käekiri on nii ladus ja samas hariv ning tark, lihtsalt kutsub lugema. See on vist kolmas raamat, mille tema omadest läbi lugenud olen ja eranditult kõik meeldivad mulle. Antud raamatu ostsin Pärnust Uuskasutuskeskusest vaid 1.75 euro eest. Sealt leiab hästi hoitud ja põnevaid raamatuid.

 Oihh, just guugeldasin ja sain kurva sõnumi osaliseks, kirjanik Avo Kull lahkus meie hulgast 29.06. 2019. Rahu talle seal üleval!
  Ja sain ka teada, et mul on tema raamatutest lugemata veel vaid "Kaubamaja," "Reporter" ja "Vabrik." Neid kõiki tahaks lugeda.

 Nüüd natuke sisust ka.
 Raamat kõneleb nõuka aegsest elust Eestis. Peategelasteks on naistearst Tiina ja ehitusobjekti eest vastutav tegelane Kalvi. Kalvi töötab, lisaks sellele, veel ka kohtumajas tõlgina. Seal tutvub ta endast vanema günekoloogi Tiinaga ja nende vahel süttivad leegid - armastuseleegid.

 Paralleelselt jookseb teine tegevus, kordi karmim, nagu nõuka aeg oli. Üks kohtlane tegelane Armin, kes väga igatseb KGB nuhiks saada, hakkabki vaikselt seda rada astuma, aga nuhki temast ei saa, saab vaid jooksupoiss, kes lõpuks kurva saatuse sunnil elu kaotab.

 Raamat kõneleb toonasest KGB ja allilma ajast, kus iga nõukogude kodanik pidi rangelt iga liigutust jälgima ja iga vääriti öeldud sõna oli eluhinnaga.

 Tiinast, kes on tegelikult abielus ja kahe lapse ema, saab Kalvile armuke aastateks, kuni naine lahutab... Mis saab edasi? Sellest loe juba ise. Aga taaskord antakse hoiatus, et ennast tasub kõige rohkem usaldada, ei kedagi teist! Ja oma elu tuleb ise elada, teiste elu elamine ei ole isegi partnerile õige.

 Ahjaa, mina mäletan selliseid aegu väga. Mäletan kuidas suure riigi juhid riburada pidi surid ning meie saime koolist vabu päevi. Kuidas kogu maailm neid leinas. Ausalt öeldes, ma ei saanudki aru, et toonane maailm nii ebaõiglane oli, kasvasin ja olin õnnelik. Olin nii harjunud. Alles mürsikueas sain teada mis tegelikult toimub. Ja mulle ei tundunud isegi see veider, et ka naiste kohta öeldi seltsimees. Ausalt.

 See on tõesti väga ladusalt kirja pandud raamat, ei ühtegi üleliigset rida, ei nämmutamist ega süžee venimist, nagu ühes teises tellise paksuses raamatus, mis on seosetut pläma täis, seisab mu öökapil juba aastaid. Alati ei tasu tellisesuurust raamatut kirjutada, kui ei suuda seda kompaktselt teha. Selles raamatus mahub kõik (kon)teksti ära ja raamat on tõsiselt haarav ja põnev. Mina nautisin sajaga.

 Loe sinagi! Soovitan väga!

Avo Kull. Foto ja teksti laenasin siit: LOE! 

Laupäeval, 29.06 eetrisse minev  “Nii-ja naapidi Raplamaalt “on veidi teistsugune ning  pühendatud kirjanik Avo Kullile, kes sel nädalal meie hulgast lahkus. Saatejuht Piret Linnamägi vestles kirjanikuhärraga  aasta tagasi…  Kuulame ja meenutame  menukirjanikku, kelle sulest on tulnud hulk romaane nagu  “Haigla”, ” Kaubamaja”, “Ausammas”, “Reporter”, ” Vabrik”, “Must klaasmaja”. Mees, kes on enda kohta öelnud: ” Ma olen ärimees, kellele meeldib kirjutada.” Oma romaanide eest on ta pälvinud hulgaliselt  preemiaid ja alati on lugeja need soojalt vastu võtnud. Kõige selle juures jäi ta alati tagasihoidlikuks. … Mõttes oli veel kirjutada, kuid kahjuks läks teisiti….


28. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamtu lehelt:

Raamat

HAIGLA

Autor: AVO KULL

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 0 Google +0  0 Share0

Avo Kull
Raplas elava autori debüütromaan, mille tegevus toimub 1978. aasta sügisel Lõuna-Eestis. Erinevates liinides käsitletakse tollast elu, kus peategelasteks on uue haigla ehitamise eest vastutav mees ja kohalik günekoloog, kuid peale selle räägitakse ka nõukogudeaegsest meditsiinisüsteemist, metsavendlusest ja KGB-st ning paljudest muudest teemadest.
Raamat saavutas kirjastuse Tänapäev 2009. a korraldatud romaanivõistlusel esimese koha.

ISBN	9789985629536
Ilmumisaasta	2010
Keel	eestikeelne
Formaat	Kõvakaaneline
Lehekülgi	430 lk
Mõõt	222x148x31 (mm)
Kirjastus	TÄNAPÄEV
Lisamise aeg:	Toode pole saadaval

Meie jõulud

Germo on hea laps olnud :)

 Lõpuks ometi hakkavad jõulud läbi saama! :)
Aga tegelikult on meil ilusad jõulud olnud. Ausalt. Ja alati jäädvustan ma need ka oma blogisse aka elulooraamatusse. Et oleks ka aastate pärast ilus vaadata.

 Jõuluaega mahub päris mitu ilusat seika ja päeva. Algas see õdede ja vendade seltsis ja loomulikult käisime ka kalli Ema haual. Küünlad sai süüdatud ka vanaema ja vanavanaisa hauale. Ja alati ma jäädvustan ennast Ema haual, see lihtsalt on mul kombeks.
 Mõned tunnikesed koos armsa perega Lõpel väikevenna tehtud jõululaua taga istudes möödusid niiiiii ruttu, aga küll me taas kokku saame, ühel meist on suur juubel tulemas ;)

 Lisaks külastasid ja helistasid meile paljud hääd sõbrad, aitäh!

 No muidugi olen ma lugemise ja kirjutamise lainel. Ma juba ei mäletagi mitu artiklit ma taas valmis vorpinud olen, lisaks veel oma käsikirjad, millega tegelen pidevalt.

 Tuleb välja, et me oleme ka head lapsed olnud, sest eile külastasid meid jõuluvana ja päkapikk. Saime ikka päris head kingikotid! Suured ja siirad tänud! Oleme väga tänulikud!

 Ja rajal kepikõndimisest ma juba eelmises blogis kirjutasin.

 Mõnusat aasta lõppu ja imelisi pühande viimaseid tunde!

 Fotod:

kalli Emaga

kallis Ema

vanavanaisa ja vanaema

vanaema Marie Tamberg

kiisu

patustsime...

Reet :)

vanema venna sõna tuleb alati kuulata :)

Kalle

pesakond :)

pesakond :)

pesakond :)

Germo Lõpel, nagu alati pildialbumeid vaatamas ...

oleme ju head lapsed olnud? :)

väikesed rituaalid kulusid ka ära ;)

ma ei põe hirmsat jõuluhullust, aga traditsiooniliselt sööke tegin ikka, siin teisipäevane praad ja eks sai ka hapukapsast ja verivorsti mekitud, ei mingit ülepingutamist ega sadat toitu!

26. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 168. päev

 Nonii, jõulud on ideaalne aeg jõudmiseks rajale kepikõndima, lugemiseks ja kirjutamiseks. Meie jõudsime täna üle pooleteist kuu rajale. Eks põhjuseid, miks me käinud ei ole, leiab mitmeid, aga mul on ka mõjuvaid, kuid ma ei tulnud siia vabandama :)

 Õigupoolest käisime täna viiekesi rajal. Läbisime 6,3 km ning enesetunne oli väga hea, ei mingit väsimust. Ja üllatuseks avastasin, et mu rajamantel, mida ma polnud veebruarui kuust selga saanud, on mulle suureks jäänud, või parajaks, enne oli ümber. Kuigi olen natuke ka patustanud, isegi mõne kommi ära söönud, söön ma endiselt kindlatel kellaaegadel ja süsivesikuid tarbin vaid hommiku- ja lõunasöögiga. Põhiline ongi see, et enesetunne on hea ja kaalu tagasi ei ole tulnud. Sellisel perioodil on üldse vähem liikumist ning ma olen kogu detsembri kuu rohkem rõhku pannud kirjutamisele. Aga rada ma ei kavatse unustada.

 Meiega olid veel kaasas naabrinaine Maarja oma taksikoerte Nublu ja Bellaga. Viimane on alles mõne kuune kutsikas (ei mäleta täpselt kui mitme) ja see kippus igaühe peale karjuma ja perenaist üldse ei kuula. Naljakas oli see kuidas ta suurte koerte peale kurja häält tegi, ennast pole ollagi :) Aga vanem taks Nublu jooksis kenasti raja kõrval kaasas. Seltsis ikka segasem!

 Mis seal ikka, mõned fotojäädvustused lisan ka blogisse.
Ilusat aasta lõppu!

Fotod:

naabrid on rajatamiseks valmis :)

oi kuidas ma naudin sellist sooja, lumeta talve!

1 km läbitud ...

2 km läbitud ...

3 km läbitud ...

tüüne jõgi

Pärnu jõgi jõulude ajal

naabrid :)

26. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

* * *

https://soonlepadotcom.files.wordpress.com/2016/02/paadisild.jpg

  
 * * *

justkui viimsepäeva
eelõhtul
urgitseb näljane kajakas
paadisillal ahnelt saaki
kugistab roiskunud kala
ja rapsib tiibadega

aga mind see ei häiri
mina seisan kaldaveeres
ja kõnelen tüüne jõega
vaikuse keeles
ainult tema mõistab mind
ainult tema saab aru
mõistukeelest
sest tal on kordi
suuremad kõrvad
sest tal on kordi
suuremad silmad
sellised vesised
ent ometigi
kõnekad

taamal kohendab
rääsunud bufaikas
vanatoi kakuami
üks püksisäär pikem
kui teine

pole mul kakuami
ega roiskunud kala
aga kajakal on poogen
aga minul on gong
ja helikauss ...

kalmuaia pervelt nähes
on vaade kaootilisem
postuumsem
nii mulle
talle
kui kõigile neile
kelle hinged on enne meid
rännanud üle igaviku
ka neile kelle jalad
õppisid kõndima
enne meid
vasak
parem
vasak
parem ...



25. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma