kolmapäev, 19. september 2018

Jaansoni rada 129. päev+seened

mina pole midagi teinud...
 Jess! No on ikka hea tunne küll kui lõpuks jõuad rajale, lõpuks jõuad kepikõndima! Täna see päev oli. Ja nagu ikka...lõppes seenemetsas. Aga kokku läbisime 10 km. Enesetunne on ülimõnus, kuigi jalad said metsas märjaks.

 Ilm oli ju ka fantastiline, täielik suvi! 2 pudelit vett sai tilgatumaks joodud. Isegi Germol oli pidevalt janu.

 Täna sai Niidupark risti ja põiki läbi kammitud, aga ilmselt tegeime järelkorjamist, sest väga palju lõigatud seeni oli metsas. Mina korjasin esimest korda elus ka männiliimikuid, tahtsin järgi proovida ja nüüd võin öelda et maitsevad. Kahju muidugi, et keegi kurikael oli neid julmalt maha lõikand ja sinna samusesse vedelema jätnud. Vaatasin lausa ja ei olnud ussitanud, kuid teise lõigatud seeni kaasa ka nagu võtta ei taha.

 Männiriisikaid sain suhteliselt vähe, korjasin vist mõne päeva eest metsa nendest tühjaks ja uusi tulnud polnud. Leidsin veel kase- ja porgandiriisikaid, kuid enamus tõmmuriisikatest olid ussitanud (pakun lausa et mingi 30 tk) jube kahju. Mõned sain. Pilvikuid korjasin ka, head söögiseened. Aga kuna mul polnud ämbrit kaasas, siis kilekotis nad kipuvad väga ära lagunema ja kokku keevad ka, lõppeks saingi vaid ligi poolteist purki soolaseeni.

 2 sirmikut sain ka, aga need olid alles pisikesed, ei hakkand snitslit tegema, läksid kõik ühte potti ja purki peale kupatamist. Puravikud samuti. Suurema koguse puhul ma sorteerin, osad praen jne...

 Täna jõudsid ka andeka Jana joonistatud illustratsioonid postiga mulle kohale. Aitäh!

 Muidu olen ikka rõõmus, ole sina ka.
jõgi sillerdas...
...ja võrratu suveilm oli
ja ongi lammutatud see sõudeklubi hoone..
2 km läbitud...
veejoomise ja jalapuhkamise paus...
3 km läbitud...
kaunitar
väike istung...
esiplaanil sirmikud, kotist piiluvad porgandiriisikad, tõmmud jne..
sillad ja bussid ja asjad...
4 km veel koju...
kõiksemees potti...
taas veidike soolaseeni..
autor Jana Valge


19. september. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 18. september 2018

Talvele vastu


 Olgu, olgu, talv võiks minu jaoks taeva jääda, aga vähemalt sellel, mulle mittesobival aastajal me nälga ei jää, sest ma olen hoidiste tegemise lainel. Korra juba mõtlesin et sellel aastal pole tahtmist teha, aga nüüd ei saa enam pidama. Tõsi küll, mulle endale maitsevad kõige rohkem igasugused pangesalatid, marineeritud punapeet ja kõrvis, aga olen muid asju ka sisse teinud. Magusat küll vähem, aga ikkagi.

 Täna tuli kõrvits ise koju kätte, kuidas ma siis sain seda hoidistamata jätta? Olgu, olgu, hea Maarja tõi ja mina asusin kohe tööle. Ei jätnud tundideks marinaadi, et näeks kaubanduslikum välja. Jah, kui kõrvitsat hoida tuned marinaadis, muutub ta mõnusalt klaasjaks, aga ma tegin oma otstarbeks ja ei olnud viitsimist oodata. pealegi on äädikkärbsed nii tüütud ja kerged tekkima. Kui neist mõni mu toidusse upub, jääb mul toit söömata. No ei suuda mina edasi süüa ka siis kui olen selle "laiba" toidust eemaldanud.

 Nüüd asun kirjutama, sest täna kutsun ennast korrale, et mitte metsa minna. Pisut vihma tibutab ja märjaks saada just ei igatse ning rajale ka minna mitte. Viilin :) Kuigi energiat on nii palju et kogu aeg pean midagi tegema, korda saatma. See on kindlasti tingitud kaalulangusest, kuigi kaal seisab, aga olen natuke lohe ka olnud. Samas liigun pidevalt, ei seisa paigal ja ei istu tunde. Igale asjale oma aeg. Kibelen juba Petut edasi kirjutama.

 Aga teile head hoidistamist!
potis ja keema
7 purki marineeritud kõrvitsaid. jah, üks on imelik purk, aga see läheb külmkappi


18. september. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 17. september 2018

Ikka seened ja seened...


 Avastasin just et ma pole lausa nädalajagu päevi bloginud ja muidugi ka kepikõndimas käinud. No ma elan rohkem juba metsas kui kodus, sügis on, seeni on kogu maailm täis, ei saa ju! Ja lisaks sellele tänud Jutale ja Raivole kes mulle maalt köögi- ja aedvilju tõid. Ma ei saagi enam köögist välja, heh!

 Tegelikult on seenelkäik ka paras rajalkäik, sahmid mööda metsa, muudkui kükki ja püsti, kükki ja püsti. Ka jalgsi on käidud seenemetsa ja koju, kuigi kahel viimasel korral sai ikka autoga sõidetud, või noh üks kallis inimene sõidutas.

 Täna kella 15 ajal seisis taas Maarja mu ukse taga, seeneämber ühes. No ja ajas taas mulle ka seenele mineku isu peale, nii me autoga Niidumetsa põrutasimegi, kuid sealt läksid me teed lahku, kuna Maarja ei leidnud seeni ja jalutas mujale, mina jäin kohale ja ei kahtese. Sain erinevaid puravikke, erinevaid pilvikuid, kaseriisikaid, männiriisikaid porgandiriisikaid, kreemriisikaid, tõmmuriisikaid, kuuseriisikaid, väävelriisikaid, ühe kukeseene ka ja praegu rohkem ei tulegi meelde, aga seeni oli ikka nii palju et poole tunniga korjasin ämbri täis ja siis juba kahetsesin et mul neid rohkem kaasas ei olnud. No kaks päeva järjest on sadanud ja kohe saak missugune! Ohh, ma olen just korjamisest sõltuvuses.

 Eile tõusin ka kõne peale, et kohe on metsa minek, käisime kaubajaamas. Oi kui kahju oli metsa jõudes vaadata kuidas mets oli kuivanud ja ussitanud hiigelsuuri kuuse- ja kaseriisikaid täis! Aga ligi ämbritäis tuli ka sealt. Nädal aega vihmavabu ilmasid oli oma töö teinud, nii saingi sealt rohkem lepa- ja väävelriisikaid. Need tõmbavad küll keedes kokku, aga ikkagi 3 purki sai sisse marineeritud.

 Ja laupäeval sai kallima koduaiast kreem- ja kaseriisikaid korjatud, jälle üks purk marineeritud seeni juures! Aga jah, laupäeval sai vahelduseks ka šašlõkitatud, seega ma ei ela päriselt seenemetsas vaid tiirlen ka Rääma rajoonides.

 Oleme ikka rõõmsad, eriti Simba, kellele toodi ta lemmikkommi-iirist!

 Tegelikult olen kaks viimast nädalat ka aktiivselt oma ja ühe kalli inimese raamatut käsikirjadele rõhku pannud. Päris mitu raamatut on veel sellel aastal mu sulest ilmumas ja ülla, ülla, mu laste luuleraamatu käsikiri läks ka illustreerimisele ning just sain teada et illustraator juba tegeleb. Jana on mul kullatükk, nii osav, andekas ja armas illustraator. Mu lühiromaani VIHMATÜDRUK kaanepilt on ka nüüd kenasti valmis ja Jana pani selle ning teise lühiromaani ÜKSINDA MAAILMAS posti. Ootusärevus tapab.

ÜKSINDA MAAILMAS (illustreeris J. Valge)
VIHMATÜDRUK (illustreeris J. Valge)

 Ja kirjutamilainel olen ka endiselt, kirjutamisel on lasteraamat PETU VAHETAB ELUKOHTA ning üks lühijutuke on ka poolik. Ja palju, palju veel, aga igal asjal on oma aeg.

 Trükki läksid (või kohe lähevad) mu lasteraamat PETU LÄHEB KOOLI ja romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 3. raamat TAGASI KOJU. Olge valvsad!

 Armastan!

Galerii:
vihje: eile kaubajaamas seenel. on,on rong :)
mingid põnevad hiigelseened olid metsa all ja neid oli palju...
eilne seenesaak puhatatult...
eilsed seened marineerituna...
2 purki köömnetega punapeedikuubikuid ka...
pangesalat 6 tundi omas mahlas...
1 suur purk marineeritud kurki ka
eile keetsin 6 purki pangesalatit
täna hommikul marineerisin mõne purgi kurki...
Simba oma lemmikkommiga
kreem- ja kaseriisikad
laupäevane saak koduaiast...
tänane saak. no õnneks vajusid alla...
marinaad keema
just said valmis 4 purki marineeritud seeni

17. september. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 10. september 2018

Jaansoni rada 128.päev


 Ma lihtsalt pidin täna rajale saama, saingi, õigemini saime, aga ikkagi ei suutnud ennast metsast eemal hoida, kuigi läbisime täna lausa 12 km. Jah, ei olnud meil kaasas nuga, ei kotti, ei korvi, aga Germo seljakott ju ometi on, selles on alati veepudelid ja sinna ju mahuvad õnneks või õnnetuseks ka seened.

 Natuke pingutasin täna üle, nädal oli vahele jäänud. Kogu aeg on sada asjatamist käsil, kepikõnd on natuke kõrvale jäänud, aga loobumismõtet ei ole. Ehk kepikõndisin selle 1 kilo ka maha, mis vahepeal juurde oli tulnud. Aga jalad on kanged, just hüppeliigesed, kuid võtsin magneesiumi ja määrisin kastanitinktuuriga, küll homseks juba on kõik korras. Germo ei kurda.

 Tammiste hooldekodu juures metsas, seal kus tuletõrje veevõtu koht oli kole vaatepilt, keegi on oma prügi metsa viinud. On tegelased. Aga sealt vahetuslähedusest korjasime palju männi- ja kamperriisikaid ja pisut kamperriisikatest heledamaid ka, ajasid ohtralt piima välja, ma ei tea mis need on, aga söögiseened on, olen neid kogu aeg korjanud ja elan siiani. Täna saimegi kõige rohkem männi- ja kaseriisikaid. Oi kuidas ma armastan neid seeni! Vaid ühe tõmmuriisika leidsin, no ei ühtegi rohkem. Aga tundmatuid seeni oli metsas palju, osad olid ikka hiigelpirakad ja valged seened, ei oskagi neid koju ajada. Sinna nad jäidki.

  Me vist ekslesime lausa erametsas, aga soolapüssi ei saanud, läks õnneks. Kuuse- ja haberiisikaid saind ka, ning peotäie rädiriisikaid. Väga palju oli pilvikke, aga mets nutab janus, osad seened on lausa ära kuivanud. Kuld-kukeseenikuid oli ka, aga need jätsime metsa, pole neil erilist toiteväärtust ega maitset. Ja muidugi liiva-, lamba- ja igasuguseid muid tatikuid saime ka, lisaks palju erinevaid puravikke. Soolasin kõik sisse.

 Muidu oleme ikka rõõmsad. Olge teie ka!

Galerii:
kohustuslik selfi ikka ka. kulmud Terjelt
Germoga koos käisime rajal
ikka lammutavad sõudeklubi hoonet..
3 km läbitud...
pilvik
soomus-tindik
4 km läbitud...
väike istepaus...
meie rada läheb alt, Tammiste suunas...
uue silla all
põikasime metsa..
puravikukesed...
memmeke jalutab hooldekodu territooriumil...
prügi Tammiste hooldekodu juures metsas...
valged hiigelseened
kes tu om? :)
pessu...
ja nüüd keema...
2 purgikest jälle juures. purkide eest tänan Maarjat, aitäh!


10. september. 2018.a.
Vana-Rääma