kolmapäev, 27. juuni 2018

Puud ja puud ja puud...


meie armas Simba
 Jah, blogipostituse kaanepilt just ei ole puu, on pigem meie armas 3 kuune Simba, kes juba sellel pühapäeval 1. juulil saab nelja kuuseks, aga näeb välja nagu täiskasvanud kass. No ja ega temagi puude tegemise ja ladumise juurest ei puudunud. Ladusin ühte kuuri pliidipuid, lõsutas selles kuuris, ladusin teise kuuri ahjupuid, lõsutas seal, käisin kuuride taga pesu kuivama viimas, lonkis sabas jne, jne...Ta on mul paras sabarakk, mitte ei jää sammugi maha ja vahel kui ma teen iluund, poeb teki alla ja lülitab nurrumootori tööle. Ma üldse kahtlen kas temast kass kasvab, või on tegu mingi panteriga, igal juhul on ta suur ja võimukas, aga üliarmas.

 Täna sain siis eile toodud puud sorteeritud, kolotsid kottidesse, pliidipuud pliidipuude kuuri, ahjupuud ahjupuude kuuri ja pikad lauad saagis poolvend õhtul lausa käsitsi ära, aga mu noorem poeg oli ka abiks, nagu minagi ja viimask sai ka Maarja käe soojaks. Igal juhul natuke üle tunni tööd ja asi korras, ei mingit öörahu rikkumist.

 Homme läheb suuremaks andmiseks, tuleb 2,5 ruumi leppa, ehk siis siinkohal tahan tänada teid, mu armsad sõbrad, kes te läbi aasta raamatukogudest mu raamatuid laenutasite, täna teile ei jää meie pere talveks külma. Aitäh, aitäh, aitäh! Kirjanikud saavad korra aastas palka ja minu palk jõudis täna mu arvele. Ma olen tõesti tänulik, sest mu raamatute müük läheb ka kenasti, palju ostatakse ka käest ning numbrid näitavad, et ka laenutatakse.

 On ilmselge, et rajal me täna ei käinud, sest minu rada oli kuuris ja ilmselt ei jõua ma ka homme sinna, aga reede on ju ka päev. Laupäevaks on mul suured plaanid tehtud, kohtun Hansapäevadel ühe armsa inimesega, oma kunagise õpetajaga, kellega me pole kaua aastaid kohtunud. Ühtlasi ei lähe ma Hansapäevadele ainult hängima, vaid teen ka tööd, kirjatööd. On ju artiklit parem kirjutada siis kui saad intervjueeritavaga silmast silma kohtuda. Lausa ootan laupäeva!

 Vaatamata eilsele megagigarajatamisele on mul enesetunne ülihea, ei valuta ükski liiges ega lihas, lihtsalt üks hammas natuke piinab ja ma olen punane nagu vähk, kuid isegi päikesepõletus ei tee liiga.

Nüüd aga mõni fotoke ka. Jah, ma usun, et paljud ei kujuta ettegi kuidas saab keedetud sealihakamarat süüa, aga mulle meeldib vahel. Keetsin selle koos soolatud karulauguga, panin leivale ja raputasin natuke pipart ja soola ka peale, nämm-nämm. Seega olen endiselt kõigesööja. Muide, mu kadunud isa armastas kunagi sealihakamaratest sülti keeta ja see tuli tal ülihästi välja.
parem ikka kui mitte midagi. talv võib tulla :D
veidike ahjupuid. homme jõuab ka korralik puu
veidike pliidipuid, õhtuks sai riit kõrgem

keedetud sealihakamarad karulaogu ja soolaga



27. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 26. juuni 2018

Jaansoni rada 111. päev



 Ei tea kas naabrimehe kingitud värsked mustikad või mis see oli, mis ajas meid nii pikka rada kepikõndima, et peale 12,1 km ei olnud isegi väsimust. Nagu näete, taustal on kesklinna sild, mis sai uue asfaltkatte ning täna õhtul kell 22.00 avatakse see ka teistele sõidukitele, kuigi bussid ja operatiivmasinad lasti üle kogu aeg. Ja jalakäijad said ikka ka, ning ratturid jne...

 Tänane teekond kulges üle kesklinna silla, sealt Jahisadamasse, edasi Rannaparki, Kuursaali juurde Raimond Valgret külastama, siis mööda Rannapromenaadi Aloha juurde, sealt mööda Pärnu rannaniidu matkarada Side tänavale, siis mööda Kanali tänavat ja nagu Pärnus ikka, rajad viivad merest jõeni või jõest mereni. Viimaks jõudsime ikka Jaansoni rajale ja sealt üle kesklinna silla koju. Kõik on ja oli üleni positiivne, kuid natuke ära põlesin, sest kena ilm meelitas rajale ilma õlasallita. Olen angu keedetud vähk, sest ma ju pruuniks ei lähe, olgugi, et Portost tulles olin elus esimest korda pruunika jumega ja see püsib siiani, just dekolteeosa. Aga pole hullu, homme ma ei lase ennast praadida ja siis ei juhtu ka midagi. Homme tuleb natuke kuuris askeldada, sest täna sai veel ports laudu kuuri taritud, milles mina küll minimaalselt osalesin, aga ikkagi. Sama ega ma ei tea, kui ikka hommikul tuleb tunne rajale minna siis tuleb minna.

 Germo on ka nagu energiapomm, kiskus hetk tagasi kõik kaltsuvaibad maast, kloppis, lasi elamise tolmuimejaga üle ja tegi korda, lisaks pesi supitaldrikud. Seega mõjub ka temale igasugune rajatamine ülipositiivselt.

 Üritan täna varem voodisse minna, tuleb ennast režiimi vedada, sest öö ja päev kipuvad /nagu tavaliselt/ vahetusse mienma ja möödunud öösel või hommikul jäin alles kell 5 magama. Peale juturaamatu käest panemist, unustasin ennast ajakirju lugema ja juba oligi hommikuvalgus ennast ruloo vahelt tuppa pressinud.

 Nüüd suur fotogalerii, millest niigi pooled kustutasin:
minek üle remonditava kesklinna silla..
paadisõit...
üks mu lemmikohti Pärnus, vallikraavi juures...
kaarsild enne Jahisadamat
Jahisadamas
Kihnu Jõnn
Rannapark
see on higipisar...
esimene puhkepaus Rannapargis. Germo
imeline lehtla Kuursaali ees
Kuursaal
see mees on minu lemmikmees :)
rannas
rannapromenaadil
ALOHA
tervise paradiis
rannaniidu matkarajal
vaade rannaniidu matkarajalt merele
rannaniidu matkarajal
rannaniidu matkarajal...
rannaniidu matkarajal...
Kiirabi osakond
see pruuniraamiga...oli kunagi mu magamistoa aken
Kanali tänavas...
rajal...
rajal...
veel mõned kilomeetrid koju
tema sõidutab juba rahvast Pärnu jõel

Elamise imet!



26. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 25. juuni 2018

Jaansoni rada 110.päev


 Meie imeline jõepromenaad on valmis!
 Olen sihilikult eiranud mõnda aega Jaansoni rajal kepikõndimist ja täna ootas mind (meid) ees mõnus üllatus, promenaad on valmis ja mulle väga, väga meeldib.

 Et hirmudest võitu saada tuleb nendega silmitsi seista. Täna läbisime 8,1 km ja mina sain oma foobisat võitu. Ma ei hakka siin mainima millest see tingitud oli (olen juba maininud ka), lasen foto(de)l kõnelda. Ja varesed, neid oli rajal õige mitu, üks neist ei kartnud fotoaparaati ja ei kavatsenud seda nähes laualt ka minema minna ja see oli seal 3-4 km vahel. Jah, mul on komme varestega kõnelda ja kunagi kui ma Kanali tänaval (Alevi vana kalmistu otsas) elasin, või noh korteris ikka elasin, saatsid varesed ja rongad mind pidevalt koju. Olen linnulausuja vä? ;)

 Enesetunne on ülihea, olgugi, et rajale minnes veel veidi tibutas ja tuul ei pidanud ka piiri. Praeguseks on suvi Pärnusse tagai jõudnud ja loodame, et läheb iga päevaga soojemaks, et saakime Germoga korralikult Vana-Pärnu randa minna.

 Nüüd aga lasen fotodel kõnelda ja sukeldun taas romaani.
Olgu teie tuju ja enesetunne sama hea kui mul!

Fotod:
ühisendel...
Germo katsetan kesklinna sillaäärsest uut pinki...
olin, olin kenasti sisse pakitud
lihtsalt imekena...
mitme erineva kattega rada...
päris pikk jõepromenaadi...ja kena
1 km läbitud...
sõudeklubi ujumiskoht oli inimtühi...
2 km läbitud...
3 km läbitud...
reklaam...
rahu sellele noorele hingele sinna üles...
4 km läbitud...
ilus...
ta lausa poseeris...
sõber vares kellega juttu jätkus kauemaks...
esimene puhkepaus peale viie km läbimist...
siis kui kõht rajal tühjaks läheb...


25. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma