Kuna mu blogi on mu (avalik) päevik, siis mitte ei saa siia jäädvustamata jätta oma viimase aja sündmusi, elamusi ja muutusi elus. Te kohe kindlasti ei ole kohustatud seda lugema, lugemine on vabatahtlik, aga üha enam kuulen ja näen kui palju mu blogisid loetakse ning seda on üliarmas teada.
Täna (õigemini eile hilisõhtul) tulime kalli Erika Salumäega lagedale pommuudisega ning enam pole see saladus, et alates 2017.aasta detsembrist käib meil Erikaga vilgas koostöö. Nagu ma oma fb ajajoonel juba mainisin, koostan ma Erika luuleraamatut "Mu Eestimaa lõhn" ja lasteraamatut "TRIINU" mille illustreerimisega tegeleb Jana Kupits.
Erika hakkas ilukirjanduslikke üllitisi kirjutama juba kaugel nõuka ajal, aga mingil hetkel hävitas oma luuletused, kuid nüüd läksid taas luuleväravad valla ning üheskoos Erikaga koondasime need kenasti ühte faili kokku ning varsti läheb käsikiri korrektuuri. Erika luule on lihtne, ka nn "tavainimesele" loetav, realistlik ja eluline, kohati ka kaootiline, mis pole luule puhul üldse mingi uudis. Nagu luuleraamatu pealkirigi ütleb, on selles Eestimaa lõhn lausa tuntav. Austades autori soovi, toimetame selle raamatu üheskoos, sest Erika ei taha, et toimetaja selle toimetaks, aga keelekorrektuuri teeb siiski professionaalne toimetaja.
Lasteraamatu "TRIINU" kirjutas Erika Salumäe oma lapsepõlve ainetel, elust lastekodus. See on väga piltlik ja aus raamat, mille teema võib esialgu ehmatada, aga julgen väita, et tegu on väga hea raamatuga, mis sobib lugemiseks kogu perele. Ja kui kõik läheb nii nagu minema peab, sünnib kunagi sellele ka järg, või kirjutab autor TRIINU elust teises võtmes. Igal juhul saab sellest põnev lugemine.
24. septembril möödub Souli olümpiast 30 aastat ja just selleks ajaks ilmuvad need 2 raamatut. Esitlused toimuvad kindlasti Tallinnas, Tartus ja Erika sünnilinnas Pärnus. Aga sellest kõigest juba hiljem.
* * * *
Millega mina tegelen? Jah, juba on öö, aga ma teen tööd, ühe artikli tarvis ikka ja see tuleb täna valmis saada. Homme on tulemas fotosessioon läbi profifotograafi käe ja silma, sestap pean ennast ikka mingil ajal magama vedama. Jah, minust tuleb artikkel, aga sellest kirjutan ka hiljem.
Eile olin edev ja selfitasin. No peale "Raamatu ja roosi" päeva oli energiat ülearu ja kukkusin edevuslaata pidama, et oleks mida vanadusepõlves vaadata. Loomulikult leivad need siin blogimaailmas ka oma koha.
Täna (okok, juba eile) oli mõnus päev, nagu kõik päevad, peaaegu. Ahjaa, kallis Ave tõi mulle Egiptusest ninni-nänni ja nüüd on mul taas uus magnet kollektsioonis, lisaks pastakale, elevandile, käterätikule jne...Magnetite kollektsioon juba kasvab, hasart hakkab tekkima. Vot nii!
Sattusin lõppeks kauplusesse "Sõbralt sõbrale" ja no, mine või hulluks, sinna oleks võinud tundideks ennast unustada, aga meil oli kiire, kuid näppu jäid ülinunnud klaaspudelid, mis leidsid koha Germo toa akende vahel. Kas teadsid, et tühi anum või pudel akna vahel korjab kokku negatiivse energia, ei lase kurjal silmal su ellu tungida? Nüüd tead! Jah, aeg-ajalt tuleb neid vee all loputada, anumaid ja pudeleid ikka.
Ja kui kaupluse laes ripub laelamp mis on nagu sinule loodud, nagu ootaks sind, siis tuleb see endale soetada. Ma ammu unistasin, et mu toa laes oleks lehmakettidega vankriratas, nüüd sain kettidega antiiklambi ja olen üliõnnelik, jeee! Nii vähe ongi rõõmuks vaja! Ja siis te veel küsite kuidas ma suudan kogu aeg särada. Fotod galeriis.
Nüüd aga kaon artiklisse tagasi, et homme värskelt fotole jääda.
Armastan!
Fotod:
 |
| punaste silmadega aga ikka rõõmus :) |
 |
| pubekalik kommentaar: vaatan sind ;) |
 |
| vaatame tõtt? |
 |
| on öö ja tuju on megahea! |
 |
| Ave tõi Egiptusest, ausõna :) |
 |
| magnetikollektsioon aina kasvab... |
 |
| üliarmsad värvilised pudelid Germo toa aknal |
 |
| minu uus kullakallis nunnukas :) |
 |
| minu pesa... |
25. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma
