Talgud veebruaris

Germo, Heiki, Külli

  Tänane niisugune natuke hull päev hakkab lõpule jõudma.

Kuna meile kolivad peagi uued naabrid ja mina kasutasin siiani ülbelt nende kuuri, oli vaja see tühjaks teha. Ja saagimata puid oli omajagu, peaaegu laeni. Nii võtsime koos Heiki ja Külliga ette nn talgupäeva. Germo tahtis ka aidata, aga lihtsalt polnud võimalik. Külli andis pikki laudu ette, Heiki saagis ja mina loopisin kuuri. Laduma ei hakanud, lihtsalt loopisin. Ja nii uskumatu kui see ka pole, veerbruaris saab ilma kinnasteta tööd teha!

  Eile läksin vara voodisse, aga unustasin ikkagi ennast lugema ja panin Mari Sajo "Verevermed" käest alles kell 4, sest see on tohutult põnev raamat. Ehk jõuan tänase ööga läbi loetud, kui jõuan. Pmst kohe peale ärkamist läksime kuuri ette tegutsema ja lõpetasime kella 19.00 paiku. Natuke jäi veel tööd teha, aga suurema osa saime tehtud. Hea tunne on, sai üle pika aja ennast aktiivselt liigutatud. Loodan, et homme ma väga kreeka eee välja ei näe, sest olen peagi 2 kuud rajalt eemal ja tervenen siiani atreoomist. Eks ma ju tegin päev läbi kükke. Aga mõnus väsimus on ja väga, väga palju külalisi käis ka täna.
  Küllile ja Heikile suured ja siirad tänud abi eest!

  Täna käis mul külas ka kirjastaja, kirjanik ja muidu armas inimene Heli Künnapas ning tõi oma kirjastuse kõige värskemat raamatut müügile. Kellel on soov see endale soetada see kandku Helile 10 eurot üle ja minu käest saab raamatu kätte.

 Nüüd hakkan päeva otsi kokku tõmbama, aga enne loosin ühe oma romaani välja, nagu lubatud.

Olge armastatud!

...

...

...

Kuhu kadusid külad ja mehed?

3. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

Tantsi tüdruk tantsi...

  TANTSI TÜDRUK TANTSI

tantsi tüdruk tantsi
tantsi endast mure välja
tantsi tüdruk tantsi

tantsi valssi tšatšat sambat
tantsi reilenderit ja rumbat
tantsi tüdruk tantsi

tantsi kased õielehte
tantsi õied eluehte
tantsi tüdruk tantsi

tantsi polkat kaerajaani
tantsi seeliks seljast maani
tantsi tüdruk tantsi

tantsi õnned õue-elle
tantsi armud põue-elle
tantsi tüdruk tantsi


2.02.2018.
Vana-Rääma

Ma pole iial...

  MA POLE IIAL...

ma pole iial suutnud
öelda sulle seda
et iga su samm
iga öeldud sõna
kajab mu südames
nagu öö hõbejas
nimbus
meie voodi kohal
laes
kui mina sind...
kui sina mind...
kui me koos...

ma pole iial tahtnud
tundeid sõnadesse panna
sest siis nad imbuvad
hingekoja tagahoovidesse
jäävad sinna tallele
nagu vaarema veimevakk
nagu vaarisa...

ma pole iial tundnud
ennast õnnetuna
sest mul oled sina
sest sul olen mina
sest oleme meie
koos...


2.02.2018.
Vana-Rääma

Kuu kultuse kummardaja

   KUU KULTUSE KUMMARDAJA

  Valged varjud laotuvad üle maa, kuid metsad nagu põleks. Taamal rüüpavad tulekerad endasse öömändide kuma ja kogu videvik on leekides, nagu sõja ajal. Aga suur ja kahvatu kuu ilutseb õhtutaevas endiselt. Ta on nii maaliline nagu maakera makett, kus iga mander on ehedalt eluline, välja joonistatud ja lausa käega katsutav.

  Paulus istub juba tunde liikumatus asendis ja kummardab kuud. Kogu tema keha on nagu kivist monument, aga astraal liugleb monumendi kohal, nagu otsiks oma kohta elus, otsiks hinge, kuhu tagasi laskuda. Silme ette kangastuvad pildid vanakreeka mütoloogia veinijumalast Dionysosest ehk Bakchosest, Zeusi ja Teeba printsessi Semele pojast, keda Zeus kandis, pärast Semele hukku, kuni sündimiseni oma puusas.

  Iga kord, kui sakris ja tumepruunide juustega Paulus ennast kuud kummardama unustab, raugeb tema jõud, nagu imeks keegi kehast elunektarit. Kuigi peaks vastupidi olema.

  Olgugi, et musitsed eestlased kummardasid päikest ja uskusid, et vaid patust puhas inimene võib silmaga päikese peale vaadata, jumaldab Paulus kuud, milles väljendub maa-aluste vete jõud ja vägi. Ilmselt see, et kuus peitub müstiline ja kõikehõlmav vägi, mis tuleb meid painama unenägudes ja jätab kogu kuutsükli mõistmatuks või mõistatuslikuks. Teadagi kummarbdab Paulus kevadeti noorkuud, suviti täiskuud, sügiseti vanakuud ning talviti musta kuud, sest nii see kuu loomise tsükkel jaotub.

  Kuigi eestlastel puudub kuu kultus, tunneb Paulus ennast selles suhtes teistsugusena. Tema ei mõista miks eestlase jaoks koosneb maailm ainult maast ja taevast.

  Paulus mäletab juba lapsena ennast kuud kummardamast ning kuu kultusest kirjutas ta juba koolis kirjandeid, mis õpetajatele mõistatuslikuks jäid, kuid ometi hinnati need väga heaks.

  Õhtuti, kui Paulus veel laps oli ja läbi akna kuuga suhtles, hirmutas ema teda, et nii ei tohi teha, võib kas pimedaks või kuutõbiseks jääda. Paulus ei uskunud ema, sest talle tundus, et ta hakkab üha paremini nägema. Ka kuutõbiseks jääda ta ei kartnud, sest tema jaoks oli kuu palju võimsama ja elulisema tähendusega kui jumal või oma lihane ema, kelle üsas ta üheksa kuud kasvanud oli. Paulus kuuletus ainult kuule.

  Kui on taevas noorkuu, lükkab Paulus tähsad toimingud edasi, sest sellel ajal ta ei suuda kekenduda. Olles aastate pikku kuufaase, tsükleid ja kuuloomist uurinud, oskab ta juba oma elu nii seada, et ei tee midagi üleliigset. Selle kuufaasi ajal kogub ta informatsiooni ja koostab tulevikuplaane.

  Suviti, kui oli täiskuu aeg, süveneb Paulus endasse. Sellel perioodil on ta eriti emotsionaalne ja kidakeelne, kartes inimestele midagi terevat öelda, kuna sellel perioodil on kõige suurem oht kuristikku langeda, täiskuu ei lase oma tundeid taltsutada.

  Kui saabub vanakuu, mis toob kaasa rahumeelse sügise, Paulus puhkab ja täiendab oma energiavarusid, mis olid otsakorral. Sellel perioodil suhtleb ta kaasinimestega tihedamini, sest see võimaldab tal oma mõttemaailma ja organismi tasakaalu saada. Sellel perioodil viibib ta võimalikult palju looduses, liigub ja kummardab kuud.

  Iga kord, kui Paulus enda või mõne lähedasega pahuksisse läheb, longib ta metsaserva, istub ühele vanale kahe lohuga hiie-, või ohvrikivile ning hakkab kuud kummrdama. Ta kõneleb Maaemaga, kes Kreekas kannab Gaia nime, ja Maaemat kummardab ta ka igal pööripäeval.

  Pauluse käest on küsitud miks ta tegeleb asjadega mis kusagile ei vii, kuid mehel on selle tarvis alati oma mõeldud legend, ehk vastuküsimus olemas; „miks tegeleb inimene sellega mis teda paigal hoiab?“

Paulus ei tahagi kusagile jõuda, ta tahab elada hetkes, kummardada kuud ja kuu kultust, sest ta vajab seda rohkem kui õhku. Tema arvates inimesed, kes pole ennast leidnud ega ei otsi ka, on määratud hukule, sest neil puudub motivatsioon ja siht elule. See on muidugi karm arvamus, aga nii tunneb ja teab kuuga kõnelev mees-Paulus, kes on ainulaadne ja kordumatu, sest tema ei usu eelmistesse ja tuvevastesse eludesse. Tema jaoks eksiteerib vaid üks mina, üks kehastus, üks ainus see Paulus kes tema on. Kui ikka ükskord maine teekond lõppeb, lõppeb see jäädavalt, füüsis sureb koos hingega, sest inimene on terviklik, lihtsurelik, looduse loodu, kes kummardab seda mis talle antud on.

  Paulus usub, et teda võtab ükskord maa-alune vetevägi, kuskohast, isegi parema tahtmise juures, ei pääse minema ei hing ega keha. Tema sureb lõplikult.

  Valged varjud laotuvad üle maa. Paulus istub hiiekivil ja kummardab kuud, ühel pildil, ühel vanal maalil, aktiikses raamis. Paulus kummardab kuud ja vetepeegel väreleb teema ees, tema sees. Temas.

2. veebruar. 2018.a.
   Vana-Rääma

Bumerangi efekt

BUMERANGI EFEKT

  Sombune sügis muutis noormehe meele kurvaks. Iga värviline leht, mis puult alla langes, pani teda soovima, unistama ja igatsema. Vihmapiisad, mis trummeldasid vastu aknaklaase meenutasid talle hetki, kui nad kallimaga kuurortlinna liivarannal paljajalu jooksid ning riietega ujumas käisid. Need hetked salvestusid ta mällu ja igal vihmasel päeval oli noormees nagu ära tehtud.

  Vendo oli kaheksa kuud oma tüdruksõbrast eemal viibinud. Ühest küljest oli põhjuseks see, et teda rekruteeriti ajateenistusse ja teisalt emigreerus ta südameke Rootsi tulevaks sügiseks ülikooli tarvis raha teenima. Paljulapselisest perest pärist Loreaana oli ainus õdedest, vendadest kes kõrgkooli uksi kulutama kavatses minna. Aasta vanem õde läks küll ka, kuid süütu ja naiivse maatüdrukuna ja just mitte kena välimusega läks suures linnas ühe sullerist meelitaja õnge, kes neiule tite taha keeras ja last omaks ei võtnud. Nii sai juba esimesel ülikooliaastal Loreaana õest Leerikast kibestunud üksikema, kellel muidugi ka koolitee pooleli jäi.Tõsi küll, vanemate priileivale Leerika ei jäänud, vaid üüris koos sõbrannega pealinna agulirajooni elamise, mis kahjuks sai talle saatuslikuks.

  Külarahvast pani üldse imestama miks Loreaana ema igal aastal lapse sünnitas ja kasvatamise vanemate laste õlule jättis, kuna alkohoolikust isast ei olnud üldse ju tolku. Ema aga naases kohe peale sünnitusmajast koju jõudmist lauta lehmi lüpsma. Nii need lapsed omapäi kasvasid, tütardest said küll tublid pereemad, kuid poegadest nii mõnigi läks kriminaalsele teele. Kui ema ühel päeval ühte poega korrale kutsus, kuna viimane järgmise trahvikviitungiga koju tuli, nähvas perepoeg: "Miks sa sünnitasid mind siis siia ellu virelema!?"

  Tõsi küll, Valmor, kes oli läbilõhki isa koopia, õppis koolis hästi, kuid armastuseta elu oli talle, kalade tähtkujus sündinud perepojale justkui hapnikuta ruum. Teatud inimesed lihtsalt vajavad hellust ja armastust rohkem kui teised, või tundub see nii. Pole siis ime, et Valmor juba seitsmenda klassi poisina halba seltskonda sattus ja meelemürke tarbima hakkas. Ta ei saanud kodust armastust, mida kõige enam vajas. Sellega lõppes ka ta sportlasekarjäär maadluses, tema kes oli nii mõnegi medali koju toonud. Alkohol, suits ja sport lihtsalt ei ole sinasõbrad!

  Küllap oli pereema stressis. Kopikate eest, mida ta tööga teenis, ei saanud ta perele peale söögi midagi lubada. Seega olid nooremad lapsed sunnitud kandma vanemate õdede ja vendade poolt kaltsuks kantud riideid, mis olid juba niigi täikadelt saadud. Küla kaltsupoe omanik lihtsalt kinkis heast tahtest perele riideid.

  Vägivaldne ja despootlik pereisa, kes kogu palga vedelaks jõi, nõudis naiselt ja lastelt võimatut. Pohmas peaga oli ta eriti julm ja kärsitu. Kõik pereliikmed kartsid teda. Pereemal ei olnud ka abordiraha ja seega lapsi sündis igal aastal aina juurde. Osadel lastest ei olnud üldse peakest, neil tuli juba algklasse kordama jääda. Aga mis seal imestada kui isegi eostamise ajal ei suutnud isa kaine olla. Kahjuks ei ole loodus mõelnud sellele, et alkoholiuimas spermatosoidid oma peakest kandma ei jääks. Pereema kartis abikaasat ja tal ei olnud julgust võtta oma seitset asja ja kümmet last ning kaduda nagu vits vette. Ta justkui oleks peksukotiks olemisega harjunud, kuigi kolmekümne viie aastasel naisel peaks olema juba julgust edasi minemiseks. Tihti kipub ka nii olema et valla sotsiaaltöötajad kas ei tea või ei tunnista et osades peredes on kord käest ära. Või on üldse abitud midagi ette võtma. Joodikud oleks justkui valla aukodanikud, nendele tuuakse lausa aurav supp koju kätte, rääkimata joogiraha maksmisest, mida nende tarvis alati jagub. Vallasemad ja lahutatud koduperenaised aga oleks justkui valla häbiplekiks. Nemad peavad ise hakkama saama. Küllap on ikka meie riigi seadused nihkes ja napib erialaseid ametnikke, kuna enamus spetsialiste on meie majandusliku olukorra tõttu Eesti tolmu jalgelt pühkinud ja väljamaale, parimatele jahimaadele läinud. Vaid nõukaaegsed vallatöötajad, pensionärist memmed ja taadid peavad hüppama üle oma varju. Pole siis ime, et külad välja surevad ja noored linnadesse pagevad. Hea kui juhul mõnes talus veel korsten tossab ja üks pereliige leibkonda kuulub ja temagi on saatuse hooleks jäetud.

Taaskord tibutas vihma ning Vendo vajus mõtteisse.

  „Kui õige teeks Loreaanale üllatuse, kui ajateenistus otsa saab? Aadress on mul ju olemas ning kaugel see Rootsi riik ikka on.“ mõtiskles mees.

  Poole kuu pärast, kui mees sõjaväest vabanes, naases ta Tallinna, peatus ta seal mõned ööpäevad, et lihtsalt olla ja sõjaväeteenistusest puhata ning läkski laevale ning sõitis Rootsi. Telefoni lülitas ta välja. Suurest armastusest ja elevusest unustas ta emale teatamast, et ei naase peale sõjaväeteenistust otse koju.

  Vendo ema, karismaatiline naine, kes kristallkuuli abil inimesi ravitses ja vaimseid teooriaid praktiseeris ja teostas, oli peenetundeline puhtusefriik, pedant, kes ei andestanud isegi minutilist hilinemist patsiendtide poolt. Ta luges vastuvõtu kehtetuks, ehkki patsiendid pidid enne ravile minemist maksma pool summast ette ja see summa ei olnud mitte odav. Naine oskas elada ja raha teenida.

  Jõudnud Stockholmi, otsustas Vendo enne aadressile, kus ta kallim elab, minemist väisata vanalinna ning kuninganalossi ümbrust. See oli ta esimene reis sellesse riiki ja linna, ning noormees tahtis külastada teatud vaatamisväärsusi.Kuningaloss asub Stadsholmeni saarel, mille naabrusesse jääb ka Rootsi parlament Riksdag. Paar tundi vanalinnas longitud, hakkas mees otsima teed teatud aadressile.

  Tühja kõhu leevendamiseks astus ta sisse ühte väiksesse toidupoodi, mis juhtus olema Eesti pood. Isegi müüja oli eestlane. Ostnud mõned moskvasaiad, hakkas ta poest väljuma, kui ta pilk peatus Õhtulehel, mille esikaanel oli suurelt Vendo enda, kui tagaotsitava pilt.

  „Fakk, mida kuradit! Jälle on mutt lollusega hakkama saanud!“ kirus ta valjul häälel, sotis lehe ja astus poest välja. Mees sai shoki ja unustas Loreaana aadressi, mis muidu oli talle pähe kulunud.

Ta istus keset parki olevale pingile ning rahunes. Ikka ei suutnud ta aadressi meenutada. Vendo otsustas telefoni sisse lülitada ning helistada. Üksteise järel hakkasid tulema sõnumid ja neid oli lausa üle kolmekümne. Ja siis tuli kõne politseist, sest nad positsioneerisid.

  „Te peate kohe koju naasema, sest teie ema, proua Lagle Riisberg otsib teid.“ teatati läbi telefoni.

  „Oh jummel, palun võtke mind sealt tagaotsitavate lehelt maha, ma olen elus ja terve. Olen täiskasvanud mees ja ei pea igal sammul emale aru andma,“ pahandas Vendo ja tal oli selleks täielik õigus. Riigiametnikud lubasid teavitada et Vendo Riisberg on elus ja tervise juures.

Poole tunni pärast jõudis Vendo uhke eramaja ukse taha ning andis kella. Uks avanes ning Loreaana pidi ehmatusest shoki saama, kui ta Vedot uskel nägi. Vendo tahtis suurest õnnest ja rõõmust kallimat sülle haarata, kui märkas naise suurt kõhtu. Mehe maailm varises põrmu.

  „Ma nean su ära, sa vastik plika, kes sa minult poja ära võtsid! Vendo on, oli ja jääb minu pojaks, hoia temast eemale!“ posis Lagle, kuni liikumatult hiigelsuure kristallkuuli kõrvale vajus.

Kuidas või millega noormees sadamasse ja laevale jõudis, seda ta enam ei mäleta. Laeval olles sai ta politseist uue kõne, milles teavitati tema ema surmast, et selle kohta olevat algataud kriminaalasi. Vendole jäi mulje, nagu politsei kahtlustaks teda oma ema surmas ning ahastus, mis noormehe endasse haaras, on seletamatu.

  Lagle surmatunnistusel seines diagnoos- südameinfarkt. Vendo oli hämmingus, sest tema teada ei olnud emal kunagi südamega probleeme, ning üldse oli ta ema tervisest pakatav naine, kellel arstide juurde, oma sõnul, põhjust minna ei olnud.

  Taas sabistas vihma ja viimased värvilised lehed langesid puudelt, kui Lagle kirst kolinal hauda lasti. Vendo mõtles Loreaanale, oma eluarmastusele, kelle ta rasedana rootsikodu trepile nutma jättis.   Surnuaiast naastes sabistasid vihmapiisad lausa kõrvulukustavalt Vendo vihmavarjul kui ta arvas, et näeb viirastust, et taas on ema käsi mängus. Sealt ta tuli, vastsündinu kätel silmad veekalkvel Loreaana ja näitas Vendole isa suust kukkunud last.

  Loodus on juba need asjad nii paika pannud, et kui inimene kedagi neab, läheb ta ise. See pahatahtlikkus tuleb bumerangina tagasi.

2. veebruar. 2018.a.
   Vana-Rääma

Sõnumine

     SÕNUMINE

Sellel õhtul oli kuu kuidagi eriliselt kahvatu. Sama kahvatu nagu ennast voodist välja vedanud Naudi nägu. Naudi tõusis, üritas ringutada, kuid pea oli selleks liiga paks ja keel suu lakke kleepunud. Mees püüdis meenutada tema 25 ruutmeetrilises kodus toimunud joomingut, kuid pohmakas sai mõtetest võitu. Naudi loivas kööki, vaatas nurka, kus tal tavaliselt õlled seisid, kuid kõikjal valitses vaid taarahunnik. Ei ühtegi avamata õlut. Kogu ta elamine oli segi paisatud, nagu oleks mõnu kurikael seal revideerimas käinud.

"Telefon! Fakk! Kus mu telefon on?!!" röögatas ta äkki, kuid lisaks kadunud sidevahendile, haigutas laual, räimtomati pooltühjas konservikarbis tema päevinäinud rahakott, mille rauad olid pärani. Keegi kurikael oli lahkunud kogu ta rahakoti sisuga.

"Fakk! Raisk! Mingi kuradi punapäine tont, kellega ma poe nurga taga kokku sain. Tema on kindlasti varas, raisk!" vandus ta tulist, kui avanes tagumise toa, mida Naudi hellitavalt kolikambriks kutsus, uks ja sellel lävel seisis tumepunaste huultega, siniste juustega kurvikas näitsik, kes pooluimasena ei märganud endale isegi riideid selga panna, vaid ukerdas stringide väel tagant toast välja.

"Vaaabandage, mjina tahan tjualjetti mjinna," pomises purjus näitsik poolvigases eesti keeles ja juba märkaski wc ust.

"Mida kuradit! Kes see lehtsaba veel on?" mõtiskles Naudi, seadis sammud kolikambrit üle kontrollima, et seal veel juhtumisi mõni kutsumata külaline oma peatäit välja ei maga. Naudi avastas näost veel kahvatumaks, kui ta ärgates oli, kuna nägi kaltsuhunnikus eneserahuldamisega tegelevat lopsakate rindadega tõmmuverelist kaunitari. Naine viipas Naudile käega. Mees tundis verd pähe valgumas, kuid sattus paanikasse. Juba tormaski tualetist välja stringikaunitar, lõi käepatsu Naudi tagumikule ja sõnas:

"Tulje mjees, njaudi meijega oljemist. Tulje sjeksi mejiega."Mees oli niikui puuga pähe saanud, kuna ehmatas, et tüdrukud ta nime teavad. Kuigi naudi oli siin teises tähenduses, aga aktsent petab ära. Naudi ei olnud ligemale pool aastat ühtegi naist isegi näpu otsaga puudutanud ja nüüd tema veri kees. Veel pool aastat tagasi oli tal kallim, rikkuritest vanemate võsuke, kes juba varases nooruses oli korgi otsa kukkunud. Pidevad vanemate komandeeringutes viibimised lihtsalt andsid lapsele, kellel oli kõik olemas, liiga palju vabadust. Sellel järgnesid ööklubid, narkootikumid ja teadagi mis. Naudi oli tüdruku otseses mõttes rentslist üles korjanud, ta puhtaks harjanud ja enda juurde elama võtnud. Mõnda aega olid nad isegi õnnelikud, kuid ajalugu kordus. Töö tõttu pidi mees tihti kodust eemal viibima ja ta kallimale tekkisid taas halvad sõbrad ja nii ta hing narkootikumide üledoosi tõttu põrgusse läkski. Peale seda vandus ka Naudi elule alla ja hakkas jooma. Kaotas töökoha ja tema kadunud kallima pahadest sõpradest said ka tema sõbrad. Nii nad ka punapeaga poe ees kokku jooksid.

„Aga miks ma peaksingi tööle minema, kui vallavalitsus maksab mu eest üüri, annab elamisraha ja sotsiaaltöötja toob lõunati isegi aurava supi koju? Elu on ju lill!“ mühatas Naudi habemesse ja vajus mõtteisse. Isegi lihakehad olid, ihuliste vajaduste rahuldamiseks, kodus olemas. Lausa kaks korraga. Milline nauding!

„Tulje, tulje, iljus mjees!“ meelitasid lohakad naised. Naudi läks ja nautis.

„Kus, kurat, mu rahakott on?“kaebles mees peale seksiorgiat. Näitsikud vaatasid teineteisele otsa ega osanud midagi kosta.

„Kjusi Haaradji käest!“ soovitas üks naistest.

„Mis kusi? Ise oled paras kusi!“ ägestus Naudi. „Erilised kusejoojad siin koos!“ tõmbus mehe rusikas masinlikult rulli. Naised kahvatusid ning üritasid Naudit uuesti voodisse vedada, kuid mees jäi resoluutseks.

„Haarad, nu, Haarald, sjee punapjea,“ selgitas üks neist.

Alles siis meenus Naudile et punapea nimi oligi Haarald, aga rohkemat kahjuks ta ei mäletanud, ning naised ka omaväitel mitte.

„Mis siin üldse toimunud on? Selline hullumaja ja pea ka kohutavalt lõhub. Teil ei ole mingit jooki? Ja üleüldse, kes te olete ja kuidas siia sattusite?“ hoidis Naudi kahe käega peast kinni, vajades kiiremas korras peaparandust.

„Ei jole,“ oli üks kutsumata külaline konkreetne.

„Tehke siit sääred!“ kamandas Naudi.

Naised vahtisid oma sääri, hakksid neid silitama, lootes meest tagasi voodisse meelitada, aga Naudi ei suutunud, ta oli omadega läbi. Mees ühmas, lõi käega ja läks enda nägu külma vee alla loputama. Äkki koputati uksele.

„Peremees, võta ja paranda pea ära!“ astus Haarald kotitäie kesvamärjaga uksest sisse.

„Ole sa tuhendest tänatud!“ kulistas Naudi ühe hingetõmbega terve pudelitäie õlut alla.

„Kes need v...d seal tagatoas on? Sina vedasid nad siia või?“ tahtis Naudi joomakaaslase käest selgust saada.

„Ei, ei, nad möödusid aknast ja ise sa kutsusid nad üles,“ selgitas Haarald, tumepunaste juuste ja kongninaga, viiekümnele eluaastale lähenev mees.

„Fakk, olen ikka idioot küll! Oot, kas raha järgi ka jäi?“ küsis peremees.

„Mis raha sa veel tahad? Ise laiutasid oma rahakoti sisuga, maksid eitedele veel peale ka!“ ärritus kongnina.

„Peale? Mille eest?“ oli Naudi hämmingus.

„Eks ikka naudingute eest!“ muheles Haarald.

Naistel hakkas kibekiire ja juba nad sulgesidki enda järel välisukse. Naudi ei iitsatanud midagi, sest ta tahtis neist niigi lahti saada.

„Ühte ma ütlen, mees, ole sihukeste lehtsabadega ettevaatlik! Meie alevis liigub seda kuradi surmahaigust, aidsi juba väga palju ringi. Mina küll eluga ei riskiks,“ hoiatas Haarald.

„Surm siin või Siberis!“ vastas mees klišeelikult. „Juba mu kadunud vanavanaema, kes kunagi represseeriti Siberisse, vastas nii ja Siberis ta surigi.“ selgitas Naudi. „Elu ilma naudinguta pole üldse elu!“ lisas ta.

„Ma vaatan, et sulle on ikka õige nimi pandud,“ muheles Haarald.

„Ja kus kurat need lohakad mu nime teadsid?“ oli Naudi siiani hämmingus.

„Naised ju, küll nemad juba teavad!“ arvas mees, kuid tal polnud õrna aimugi mis situatsioonis naised seda nime kasutasid. Aga see ei olnudki oluline.

„Oehh, mul on juba parem olla! Hea, et sa mind välja aitasid. Mitmel korral oelksin pohmakaga otsad andnud, ilmselt ka täna. Teen sulle kunagi selle heateo tagasi,“ lubas Naudi, aga tal polnud õrna aimugi, et punapea tegelikult ta rahakoti tühjaks tegi. Oma viga, et ennast mällerisse jõi.

„Hei, semu, kas sa savu tahad proovida?!“ pakkus Haarald põrandaalust kraami.

„Mis kuradi savu? Räägi eesti keeles, saad ise ka aru!“ pahandas Naudi.

„Olgu, olgu, ära siis kohe nii...“ ehmatas külaline.

„Enne võtku mind nälg, katk või suguhaigus, aga mingit paska ma endasse küll ahmima ei hakka!“ oli Naudi resoluutne.

Haarald suitsetas keelatud aineid, kui kopikas võimaldas, aga kui ta rahakotist oli tuul läbi käinud, lonksas ta isegi igasuguseid nurgataguseid jooke, et kuul pähe saada. Naudi oli nedest meelemürkidest prii, vähemalt omateada, tal polnud õrna aimugi, et öösel oli ta ise paraja kanepilaksu saanud.

Elu kulges rutiinis, ikka joomine ja ikka pohmakad, need olid Naudi lahutamatud kaaslased. Vahepeal käis ta psühhoneuroloogia osakonnas tsüklist välja tulemas, aga suutis vaid nädalajagu päevi kainena viibida, siis astus taas ämbrisse, ja need olid lausa solgiämbrid.

Ühel tsüklikorral, kui talle haiglas vereanalüüsi tehti, avastati mehel kaasaegne katk- aids.

„Oli mul vaja nüüd oma elu ära sõnada?“ suhtus Naudi diagnoosisse rahulikult, sest ta oli kogu aeg maininud, et ei taha enam elada.

„Tulje, kjullake, tjule,“ kutsus tuttav hääl Naudit endaga haigla duširuumi. „Miidagi pjole ju jenam kaotjada.“ pilgutas naine silma.

Nii nad kohtusidki, joomakaaslased, taas, et elu viimastel hetkedel õndsaks saada.

2. veebruar. 2018.a.

Vana-Rääma

Minu lühijutud ajakirjades "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood"

minu lühijutt ajakirjas "Saatus & Saladused"

  Veebruarikuu numbrid "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" on ilmunud ja kirjutasin kumbagisse ajakirja taas lühijutu. Ja loomulikult ei saa ma mitte neid blogimatta jätta.

  Sellel korral saatsin luuleveergu Valgas elava poeet-kirjaniku Aarne Anmanni luuletused.
Saad nendest ajalikrjadest lugeda palju huvitavat, ka horoskoope.

 Kui sina tahad, et su luuletused ilmuks selles ajkirjas (Saatus & Saladused) sii võta minuga ühendust juba täna! Aitäh!

 Mina olen endiselt lugemislainel, neelan raamatuid. Lühiromaan ÜKSINDA MAAILMAS sai valmis ning käsikiri läks toimetamisele ühte kirjastusse. Paari kuu pärast näeb ilmavalgust.

 Kui kõik läheb nii nagu minema peab, siis ilmub veebruaris ka romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 1. raamat. Töö käib.

 Muidu kulgeb kõik vaikselt, tervenen endiselt ateroomist ning haav on juba kordi parem.
Germo ja Külli on aga juba 3 päeva järjest rajal käinud, ehk liitun minagi varsti. Tahaks ju liigutada ning varsti olen juba 2 kuud rajalt eemal olnud. Kui ilm ja tervis lubavad siis lähiajal lähengi.

Olge mõnusad!

Fotod:

selle kuu numbrid...

Aarne Anmanni luule

minu lühijutt ajakirjas "Müstilised lood"

Germo rajal

Germo

1. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

LÕHKINE-Hinge Kaljund

  Ühe õhtuga lugesin läbi Hinge Kaljundi romaani LÕHKINE.
See on puhas armastusromaan, väga valus, ilus ja traagiline. Aga kes ütles, et armastus vaid ilus ja lilleline on?

 Ühe raamatu sellelt autorilt olin juba enne läbi lugenud, aga LÕHKINE köitis rohkem. Olgugi, et lõpp oli ootamatu ja väga valus, (valasin pisaraid) on see raamat südamesulega kirjutatud.

 Rain, kellel oli väga valus lapsepõlv, saadetakse kolooniasse, kus naised teda ahistavad. Nii ristibki ta naised "lõhkisteks," arvates, et ei suuda iial armuda.

  Kolooniast vabanedes tutvub ta oma õpetajaga ja nede vahel puhkeb armastus, mis on täis valu, katsumusi, armastust, lahkumisi, andestust...

 Rain kohtub, peale kolooniat, oma emaga alles matustel...

 Kui sa tahad siirast ja avalat armastusromaani lugeda, soeta endale see raamat. Pregu saad Rahva Raamatust selle kätte ainult 1.66 raha eest! RAAMAT

LÕHKINE

Autor: HINGE KALJUND

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 1 Google +0  0 Share0

Romaani tegevus leiab aset ühes väikeses Eesti linnas möödunud sajandi teisel poolel. Elus kõrvetada saanud lihtsa töömehe Raini ja matemaatikaõpetaja Kaileeni vahel hakkab tärkama armastuse õrn taimeke. Edasine aga enam nii roosiliselt ei lähe: elutee, õigemini küll mõlema kangekaelsus ja trotslikkus, viib nad jälle lahku, andes neile siiski mitmeid kordi uusi võimalusi, kuni lõpuks...
Esimesel pilgu kergestiloetava naisteka alt koorub välja sügav ja mõtlemapanev lugu inimese saatusest... 

ISBN	9789949910458
ILMUMISAASTA	2011
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	166 lk
MÕÕT	206x144x12 (mm)
KIRJASTUS	CANOPUS
LISAMISE AEG:	30.04.20166.60 1.66 € LISA LISA  OSTA  KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 1.66 € KAUPLUSES: 1.75 € KAUP KÄTTE:NELJAPÄEV 01.02

30. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

KLASS- Gerda Kordemets

  Kell 3.07 sulgesin selle raamatu. Ilmar Raagi filmi "Klass" ainetel on raamatu kirjutanud Gerda Kordemets.

  Olen näinud ka filmi, aga lugejana meeldivad mulle ikka raamatud rohkem. Olgugi, et tegu on väga valusa raamatuga, mis kõneleb koolikiusamisest ja tulistmisest. Selliseid hulle asju lihtsalt juhtub ka Eestis, paraku.

 Raamatut lugedes saab rohkem teada tegelasete hingemaailmast, näha nende sisse ning tajuda millest kõik halb (ka hea) alguse saab. Mina ei pidanud selles raamatu pettuma. Pigem lugesin ligi 300 lk raamatu läbi kahe õhtuga.

 Soovitan siiralt lugeda noortel! Võiks olla lausa kohustuslik kirjandus koolis (kui ei ole veel).

 See on ju teada, et õrnas eas mängib suurt rolli kambavaim ning see võib tegelased muuta tundmtuseni. Nii ka selles ülitraagilises loos.

 Ka täiskasvanud võiks lugeda või siis filmi vaadata.

 Jälle üks magamata öö kirjas...

Põnevat lugemist!

Rahva Raamatu lehelt:

RAAMAT

KLASS. ILMAR RAAGI FILMI "KLASS" AINETEL

Autor: GERDA KORDEMETS

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 3 Google +0  0 Share0

Ilmar Raagi filmi põhjal raamatu väljaandmise põhjus on kurb tõsiasi, et film pole oma aktuaalsust kaotanud. Sama jõuliselt kui filmikeel jõuab lugejani ka Gerda Kordemetsa tekst käesolevas raamatus, mis räägib aust ja väärikusest, saatuslikest juhustest. Loo põhiküsimus on ülekohtus. Kui palju lubab inimese väärikus kannatada ülekohust. Ja mis hetkel muutub vastuhakk ise vägivallaks?

ISBN	9789949273126
ILMUMISAASTA	2013
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	280 lk
MÕÕT	200x145x20 (mm)
ILLUSTREERIJA(D)	KÄRT KOOSAPOEG
KIRJASTUS	TÄNAPÄEV
LISAMISE AEG:	30.04.2016

29.jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma