esmaspäev, 5. juuni 2017

Jaansoni rada 35. päev

Germo

 Täna oli päris raske taasalustada. Just taasalustada, sest selline tunne oli rajal. 4 päeva jäi ju kaelaradikuliidi tõttu käimata ja täna tekkis väsimus juba esimesel kilomeetril. Kopsumaht on väga väike ja ka selg ning hüppeliigesed andsid tunda. Samasugust raskust tundsin ma siis kui kepikõndimisega alustasin. Aga ma ei jäta jonni. Eesmärk on endiselt silme ees ja ma olen sihikindel.

 Algul plaanisin vaid 4 km kõndida, sest raske oli. Tagasiteel, 4.kilomeetril läksid justkui liigesed ja lihased "lahti," tuli see õige rütm sisse tagasi ja kuidagi kahju oli 4 kilomeetriga piirduda. Kepikõndisime siis kesklinna silla alt teisele poole ja hakkasime "PUMPTRACK PÄRNU" suunas, mööda jõe äärset mururada kõndima. Ja kui lõpuks koju jõudsime, näitas pedomeeter 5,1 km. Seega algatuseks hea.

 Germol kulgeb kepikõnd juba kenasti, on tabanud ka rütmi ja aina kimab. Üleüldse oli täna õhtul rajal palju kepikõndijaid. Ma polegi nii palju neid näinud. Aga seda on puhas rõõm näha. Ausalt.

 Praegu on mu enesetunne hea, õnneks kusagilt midagi ei valuta ega anna tunda. Kui ilm lubab siis juba hommikul oleme rajal. Ma ei oska enam rajate olla. Ok,ok, tegelikult rajal käimine mind ei sega, leian alati aja ja ruumi kui tahan minna. Kuigi mu käest on küsitud, et kuidas ma jaksan üldse rajal käia, kui nii palju külalisi käib. Ausõna külalised ei häiri mind, pigem vastupidi. Sõbrad, ärge muretsege! Aitäh, et te kõik mul olemas olete!

 Ja nüüd siis see kohustuslik fotogalerii ka, nagu ikka:

1 km läbitud...
2 km läbitud...
Sõudeklubi juures...
kui on jõgi hülgehall...
vanad Masinatehase aiad on veel olemas...
Pumptrack Pärnu
taamal Jahisadam...
Ülejõel...
...
Germo kesklinna silla all, peaaegu kodus :)


5. juuni. 2017.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 4. juuni 2017

Olen iseenda vang

selline on mõtlik Germo

 Juba mitu päeva on möödas viimasest rajal käimisest. Nagu ma mõned päevad tagasi kirjutasin (luuletuses), et põen kaelaradikuliiti. Tänaseks on see nii ägedaks läinud, et mu pea põhimõtteliselt ei liigugi. Möödunud öö jäi ka poolikuks ning tegin päeval paar tundi iluund. Tõsi küll, ortofen, millega kaele määrisin ja pleed, mis mu õlgadel lesib, pisut on valu leevendanud, aga peavalu puhul võtsin ibomaxi juurde. Homme saan diclakki, ehk hakkan paranema, sest tunnen tohutut puudust rajast ja tegevusest, sest praegu olen tõesti iseenda vang. Õnneks peseb pesumasin minu eest pesu ära, aga süüa tuleb ikka teha ja olen mitu päeva järjest ka kütnud, sest suvi on nagu ta on.

 Homme plaanin kuusekasve korjama minna, aga ilmselt ma ei kepikõnni Raekülla vaid võtan selle teekonna bussiga ette, ei taha tuult saada. Rajalt tulles olen alati higist läbimärg ja ilmselt tuulepoisid on salakavalad oma pale näitamises.

 Jah, ega inimene ei saa ju paigal olla, vaja on ikka tegutseda. Eks ma olen ise ka süüdi, et eile oma "teises kodus" aknapesu ette võtsin. Enda kodus tubade aknad on veel pesemata, sest ilmad keerasid ära. Sain eile ilmselgelt tuult peale ning pärast aias grillimist sai nahk ka veel märjaks. Aga muidu oli üliarmas päev. Ja pealegi oli me kassi, Zorro sünnipäev, sai 1 aastaseks!

 Sain kirjastusest FANTAASIA ka oma teist romaani RIST TEEL juurde. Enam neid väga palju saadaval ei ole, seega kes soovib, andku kohe teada. Käest kätte müün 10 euroga ja posti panen 12 euro eest.

 Tüdrukud tahtsid eile mind vägisi Tallinna Buffalo pubisse kaasa meelitada, aga ma ei võtnud vedu. Anneli kutsus ka täna Mõisaküla laadale raamatuid müüma, kuid just tervise tõttu loobusin nendest sündmustest. Aga laatasid on üha tulemas ja autod sõidavad ka Tallinna vahet, seega ärge imestaga kui olen supsti kusagil olemas. Suvi on. Energiat on, vaatamata kõigele. Aga eks ma pean natuke kokkuhoidlikum ka olema, sest september pole enam mägede taga ja siis lendan ma Portugali. Pilet on juba olemas. Aga ega ma ka suvel kodukanaks jää. Kui ilm soosib siis juba nädalavahetusel Grillfestil näeme. Ja laupäeval on üks mu pikaajaline lemmikbänd METSATÖLL Kentuki kõrtsus möllu tegemas, mine tea...

 Olge tuule eest hoitud!

Nädalavahetuse fotogalerii:
minu teine romaan RIST TEEL (12 raamatut) on taas minu käest saadaval...
minu kallis, kallis lapsuke..
kurgid siin ja kurgid seal...
mis siin on? teate? ausana, keele viisid alla...
köögiaken psitab läbi.. ;)
magamistoaaken paistab läbi...
elutoaaken paistab läbi...
...
Ämma küpsetatud rabarberikook maitseb alati imehea...
aias...
...
kaelakarbonaad...
kiirkurkide sissetegamise eeltööd...
see hetk kui ma küsisin Germo käest et kuidas tal tuju on ;)
naabrimees tõi Zorrole sünnaks räime...


4. juuni. 2017.a.
Vana-Rääma

reede, 2. juuni 2017

Kange ja hakkaja Kabriste memm-Meida ja muud loomad...


 Juba mitu aega tagasi sai plaanitud koos Avega väike Kabriste turnee teha, sest Anneli tegeleb vaikselt oma kätega korjatud taimeteede müügiga. Karulaugusoola saab ka tema käest osta ning ka koos veskitega. Just seda Ave sooviski. Lisaks sai ta endale ka nurmenuku- ja angervaksateed. Aga üks teine suur soov sai ka täide viidud, mis oli ka üks põhjustest maale minekuks.

 Olen vist korduvalt maininud, et mulle meeldivad vanad inimesed. Ka mu looming kajastab neid. Mida rohkem on kortse nende kätel ja näos-seda kõnekamad nad on. Ausalt! Mulle tohutult meeldib, et Meida-memm on oma 80.-da vanuse juures ikka hakkaja ja kõbus. Soojadel suveilmadel laseb ta aias lausa paljajalu ringi, kaks punutud patsi peas. Ja tal on ülisuur aiamaalapp, kus ta müttab. See on tema maailm, lilleline ja maalähedane. Ka need imehästi lõhnavad nartsissid on Meida-memme omad ning just tema andis loa ja tuli lausa ise ühte puhmast üles kaevama, et Ave saaks selle oma linnaaeda istutada. Just need nartsissid lõhnavad kõige paremini ja on minu jaoks kuidagi uhked, aga lihtsad lilled, lapsepõlvehõngu.

 Maal on alati ilus ja vaikne. Anneli kostitas külalisi nurmenukuteega, meie kondasime aias ringi, hingasime kopsud värsket õhku täis, tegime mõne armsa fotosüüdistuse ja tulime linna tagasi. Oleme positiivset energiat täis laetud ja õnnelikud. Isegi karge tuul, mis rannikukülas meid endasse ahmis, ei teinud liiga.

 Kui me juba Audru kandis olime, käisime ka Põldeotsalt läbi, kiikasin sõber Aavo ehitusjärgus olevat kodu, aga ei osanud uksele koputada. Hoiatan, et järgmisel korral tean kuhu tulla!

 Eile hilisõhtul tegeles mu poolvend vanade puude saagimisega ja Germo aitas tuppa tassida. Külm on. Niiske on, sest suvi mängib vigurvänta ja elamine vajab kütmist, kuid eelmisel aastal tehtud talvepuud on otsas. Aga nüüd saame jälle hakkama. Nii mõnusalt hubane ja soe on meie kodu!

 Aitäh, kallis Ave, selle sõidu eest!
Siirad tänud, kallid Meida-memm ja Anneli!

Fotosüüdistused ikka ka:
Germo paradiisis
Ave ammutab kivist energiat...
Ave ja Germo energiat ammutamas...
ilus..
läheb kaevamiseks...
Meida-memm ja Ave
...
meie...
...
...
...
...
Anneli oma kalli Ema-Meidaga
on ikka juukseid antud, mõlemale! 
ühtekad! kõigest 36 aastat vahet :)
Aavo, me ei saanud eksida, ega ju? ;)
Germo ja poolvend tööd tegemas...

2. juuni. 2017.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 1. juuni 2017

...

foto netiavarustest...

   ...

hiigelraheterad
langesid
radikuliidisele turjale
tungisid koos tuule
iilidega naha vahele
nagu kibedad
penitsiliinisüstid

minust sai suve
kuu esimesel päeval jää
skulptuur
habras ja karge
süda puperdas nagu
viimaseid hinge
tõmbeid ahmiv jää
purikas katuse
räästa küljes

sulan üheks nurme
nuku tee aroomidega
voolan põranda
pragude vahelt põhja
vette

tulen tagasi
ületades kroon
linna nulli...



1. juuni. 2017.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 34. päev


  Ma ei tea palju sooja või külma või midaiganes väljas on, aga meie käisime oma 4 km ikka ära. Ausalt öeldes on ikka jõhker ilm küll, saime hiigelsuured raheterad kaela ja kohutavalt külm hakkas ka. Üle 4 km ei plaaninud teha ka ning isegi plaaniväliselt ei olnud tunnet, et tahaks pikemalt käia. Mul hakkas isegi nina külmetama.

 Silla juurest rajale minnes on alati lausa nõeluv tuul, mis tunguis lausa riietest läbi, kuigi olime mõlemad täna sisse pakitud. Vahepeal läks ka nahk higiseks ning tagasi tulles tundus nagu kogu keha oleks jääkülm. No me ei saanud Rääma tänava äärest sireleid noppimata jätta, kuigi rahet sadas, sest Germo korjaks kogu maailma lilled vist ära. Mõne oksa võtsime ja siis läks juba koju tulekuga kiireks, et külmapoisid meid ära ei võtaks.

 Wendre juurest keerasime Rääma tänavale.

Uhh, külm on! Blogin ära ja lähen panen värske nurmenukutee tõmbama.

Pakkige ennast talvejopesse kui rajale lähte!

Kohustuslik fotogalerii:
1 km läbitud..
2 km läbitud...
aga Germol on tuju ikka hea ;)
ujumiskohas Sõudeklubi juures...
mööda Rääma tänavat Vana-Rääma tänavale, koju...
sirelid, Germo ja rahe...


1. juuni. 2017.a.
Vana-Rääma

Saatus & Saladused


 Eile oli kodune päev. Lihtsalt "olin," vahepeal tegin ka süüa, panin kuivanud nurmenukud karpi, võõrustasin vaid 5 külalist, vaatasin telekat, masin pesi minu eest pesu ära jne...Ühesõnaga lebopäev oli. Teisipäeval põlesin taas rajal natuke liiga ära ja ilmselt pingutasin selle 10 km-ga üle ka. Olin terve päeva nagu zombi, kahel korral üritasin iluund teha, kuid siis tuli taas külaline ja...Aga täna, täna sätime ennast taas rajale!

 Juunikuu "Saatus & Saladused" number on ilmunud. Selles numbris on minu lühijutt "Armastus ei küsi" ning luuleveergu saatsin sellel korral Elo Küttimi luule. Head lugemist!

 Kui ka sinul on soov, et su luuleltused ilmuksid selles ajakirjas siis võta minuga ühendust juba täna! Aitäh!

 Eile potsatas mu postkasti Vello Soku luuleraamat. Jah, just, see luuleraamat ikkagi ilmus, kuigi Hooandja võttis projekti maha. Raamatust on küll asi kaugel, sest tegu on imeõhukese vihikuga. Ma südamest loodan, et see vihik ei kubise plagiaatidest ja netiavarustest varastatud luuletustest. Lugema see mind ei kutsu, kuigi autor nii väga tahtis seda mulle saata. Üleüldse on mu lugemisisu selleks kevadeks ilmselt raugenud ja jätkan sügisel. Suviti ma reeglina ei loe. Aga eks näis. Pean enne suure töö ära tegema ja guugeldama et ei oleks varastatud luuletusi, muidu on kuri karjas...Jah, ma oskan vahel kuri ka olla, kui tegu on ebaõiglusega. Olen selline võitleja kord!

 Muidu kulgeb kõik endiselt. Ootan kannatamatult trükist oma järgmist romaani "Westoffhauseni häärberi saladus" ja jutukogu "Röntgennägemisega mees." Nende raamatute sünd ei ole enam mäged(i)e taga.

 Nüüd aga tõmban otsad kokku, panen spordiriided selga ning Jaansoni rada juba karjub (suht) akna taga!

 Imelist lastekaitsepäeva!
 Imelist kalapäeva!
oma kätega korjatud looduslik antibiootikum karbis
Armastus ei küsi..
Elmo Küttimi luule...
Vello Soku luulevihik jõudis postiga...

1. juuni. 2017.a.
Vana-Rääma